Härra Tibul on äratuskella amet peale muutuvaid aegu jälle selge. Natuke peale viit hüpati minu pealt kitse ja kõnniti siis rõduukse juurde. Ei ole ju mõtet tervet pere valju näuga üles ajada, siis nad hakkavad veel vaidlema, et kumb läheb või magavad hoopis edasi. Ikka ühele vaikselt kitse, viis kilo une pealt makku - TRAHH! ja asi vask. Ma kohe ei tea. Pühapäev! Haadihaa!
Kunagi foorumiaegadel oli arutelu, et mis on tingimusteta armastus. Unise peaga rõduukseni lohisedes tuli pähe, et see siin vist ongi. Ei viska sussiga ega midagi, lased tolle tõpra välja, teed veel paigi. Tead, et ta hüppab jälle...kohaned, õpid kõhuli magama. Haha. Vahel ma mõtlen, et kuidas kassid seda ikkagi teevad, seda abrakadabrat, et niikuradima lihtsalt käib see neil.:)
Lumi on viimseni läinud. Nirva-aana!:)
Kohvi juures on nüüd hea meeliskleda, et lähen tipa-tapa, lõikan nips-näps kukeharjad, astilbed ja lursslilled maha ja rehitsen lehed, et tigudel poleks kuskil talvituda. Tegelikkuses kõlab see muidugi lirtsa-lärtsa ja tuleb väga ropp porine asjatamine, sest vihmapuudust ei ole meil siin mitte olnud.
Eile rehepappi tehes vaatasin jõge ja parte, neil oli mingi sügiskakelus käsil. Seda jõerahvast pikalt passida võib päris huvitav olla. Aga jõgi paistis vastu taevast kallaste vahel voolavat nagu puhas elavhõbe. Kollane Keiser ei pannud mitte ilmaasjata elavhõbedat oma hauakambrisse jõgedena voolama. Neilt jõgedelt peegeldus ka maa all hulganisti toda hõbedast taevast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment