Uue nädala lävel.

Vaibatasin üle hulga aja. Võtsin ette Koledate Kerade Kasti. Aja jooksul koguneb sellist materjali, mida mitte kuskile vahele kududa ei taha ja nõnda see virn on kasvanud. Need on enamasti mitupidi kirjud või lillelised. Noh, kuidas võtta...mõni vaibameister nii, mõni naa. Mulle meeldivad selged värvid ja sestap saabki kirju kera ikka ja jälle kasutamata tagasi kotti pandud. Eelmine nädalavahetus lükkisin siis need koledused järjestikku, pehmendasin prognoositavat inetust mahekollasega ja kokku sai päris tore tulemus. Eile lõin esimese 50 cm vaipa kokku ja jäin väga rahule.
Aias on poolkord. Võibolla ma jõuan järgmine laupäev selleni, et rohin ja siblin veidi. Hollandi jalakas tuleb üles siduda. Kuni lehed on peal, saab puuke kenasti ise hakkama, aga sügiste saabudes vajab ta alati karke või miskit fikseerivat. Külm võttis kunagi põhitüve ära ja allesjäänud peenemad külgoksad kipuvad vähimagi surve korral koolduma. Tänavune esimene lumi kaalus palju ja kui ma ei taha oma aeda kõvera kaelaga jalakat, siis tuleb ta kenasti ülespoole vaatavaks luuaks siduda.
Vaatasin eile oma rumalale liiliale kah pikalt otsa ja tuli siuke tunne, et kui õiesoovi enam ei ole, siis võiks  lill koos potiga õue tagasi minna. Vars pole ka enam pikemaks kasvanud ning vist pani pimeduse-valguse suhe asjad paika. Ilmselt istutan ta koos potiga sobivasse sügavusse ja kena talvitumist! 
Sügiskrookuste kahkjad õienupud tulevad endiselt ükshaaval päevavalgele. Järgmisel aastal katsetan nendega päiksepeenras, ehk saab õitseaega ettepoole nihutada. Muidu on november - paksude raamatute, talveune, pillipidude ja pika pimedaga harjumise aeg...justnagu saaks sellega harjuda.:)