Kevadeks kipuvad isegi mõned taimenimed meelest ära minema, rääkimata siis sellest, mis kõik maha pandud ja kuhu. Taimelipikud on toredad asjad kuni kiri neil loetav ja varesed lipikuid pulli pärast teise kohta ei tassi. Köögikata kirjaveeriste variant on üks väga kaunis idee. Peaks ka oma aias sellega ükskord algust tegema. Mõeldud-tehtud!:) Toon alpipeenrast täna korvitäie kive, pesen ära ja siis talvel kolde ees hea neile nimesid peale kirjutada ja suve meenutada.:)
Eile tegin pika päeva rehepappi. Ahjul oli seekord äraütlemata hea tõmme...kui tule ette kuivama pandud halud kuumusest juba vaikselt punaseks hakkasid minema, siis hoidsin tulel paar tundi lihtsalt ainult hinge sees. Polegi nii valusa lõõmaga ahju tükk aega olnud.
Lugesin, parandasin katkisi asju, tegin lühemaks ja pikemaks, kudusin, kütsin. Igav ei olnud. Ukse taga sulises jõgi. Teatud veeseisuga hakkab vana silla kohal olev väike kärestik sümpaatsel moel häälitsema.
Õhtul paistis kuu. Lonkisin kuuvalguses suplevatel tänavatel kodu poole ja mõtlesin, et homme võiks vahelduseks üks päiksene ilm olla. Pole ju palju küsitud.:)
Mu karvane sabaga äratuskell oli ööseks kogemata õue jäänud. Ega siis sellepärast äratamata ei jää. Pool kuus algas verandal lament. Sisse tuli säravate silmadega ja koheva talvekasukaga väga rõõmus loom, kes lõhnas puuriida järele. Vabandust, aga kes ei tulnud kui ma õhtul mitu korda kutsusin?
You Tubes oli video ühest kassisuurusest pisikoerast, kes kassile kõhu alla puges, näugami endale kõhtupidi turjale võttis ja pahura vurrulise perenaise käsu peale tuppa vedas. Vahel oleks meil tõesti ühte sellist vaja.:)
Meie suur karvane äratuskell jääb ööseks õue siis, kui on selge ilm. Udutamine ei sobi üldsegi.
ReplyDeleteKüll sellel suurel äratuskellal võib vali hääl olla.:)
ReplyDelete