Muinasjuttudesse uskujate hääbuv tõug...

Raamatukuhja all oli muidugi Ursula K. Le Quin "Meremaa jutud", millega ma kohe ka raamatuauku ära kukkusin. Imeline keelekasutus ja need tema võluhõngulised muinasjutumaastikud kus uhked ja hingelt kaunid inimesed parema maailma nimel pahadega vaimumõõku ristavad. Väga ilus raamat. Peab koju ka ostma, kunagi ehk loen lapselapsele ette. Sest see on tõesti selline raamat, mida võib lastelastele ette lugeda, vastupidiselt siin mõningatele...
Aastake tagasi küsis üks vanaema minu käest, et sina ikka loed neid ulmekaid ja muud siukest...eee...jama...siis,et äkki tead soovitada, mis raamatut lapselapsele 14.ndaks sünnipäevaks kinkida. Talle meeldib ka Potter ja.
Kellelegi midagi lugemist soovitada meeldib mulle sedavõrd, et olin nõus tegema näo nagu poleks sõna "jama" üldse kuulnud ja asusin isuga asja juurde. Kui tal Potter läbi on, siis ta loeb päris kiiresti. Otori lood on tema jaoks veel natuke vara, Pratchetti Kettamaailma juttude 20-30 raamatu seast valimisega jääb vanaema kindlasti hätta ja ...Ursula K. Le Quin "Meremaa võlur" ja teised ei tulnud mulle hetkel kahjuks lihtsalt meelde. "Osta talle "Troonide mängu" kaks esimest raamatut, sellest on film ja puha", soovitasin ma lõdva randmega oma lemmiksarja. Väheke "vürtsine" see ju kohati oli, aga tänapäeval on kinokunst vägivalla mõiste üsna ära devalveerinud. Ühe õhtu jooksul näeb ekraanil palju rohkem surmasid kui tolle raamatu 100 leheküljel, mõtlesin ma...ja unustasin kogu loo.
Aastake hiljem meenus situatsioon sarja viimast osa lugedes jõhkra erksusega. Kirjanik paistis olevat kuuenda raamatu juures justnagu kurjast vaimust vaevatud ja nottis julmal käel üksteise järel peategelasi. Kui olin jõudnud selle kohani kus kuningas Robb tapetakse tema oma pulmas koos emaga, nende peade asemele õmmeldakse hundipead ning kus jõge mööda ulbib laipu allavett nagu kõrvitsaid ja umbes pooled neist võivad olla vägistatud või umbes nii...siis tuli mulle meelde, et ma. Nojah, see ei ole päris kindlasti mingi kena lugemine õrnale tütarlapsele. Kangesti kole tunne hakkas. Võtsin telefoni..."Kuule, mis sa tookord lapsele sünnipäevaks kinkisid?" "Ah, ta tahtis kingi ja raamatupoodi me üldse ei läinudki. Aga miks sa küsid?" "Ah ei midagi, niisama tuli meelde."  Aga minu vaikne kergendusohe oli oikuisuur.:) Nii, et siit loo moraal...kõik mis algab nagu muinasjutt ei tarvitse seda üldsemitte enam olla näiteks teise kolmandiku peal.