Hiirelõks

Üks kord on ikka esimene. Meie majja tuli hiir. Alguses sahistas ta köögi ja katlamaja vahelises seinas, siis aga võttis suuna prügikastikapi poole. Tegin magusat juttu roosadest kaerahelvestest, aga Pokumees tõi poest hoopis hiirelõksu. On üks asi, mis nii täiuslikuna leiutatud, et näeb ka arvutiajastul täpselt samasugune välja nagu kuuekümnendatel. Panime lõksu sööda. Järgmine päev oli see nahka pistetud. Siis sidus Pokumees sööda traadiga kinni ja me jäime uuesti saaki ootama. Ei midagi. Küll aga märkasin hilisõhtul kuidas Härra Tibu silmad järsku pulka pähe läksid ja ta midagi hoolega kuulatama jäi. Ju siis käiski see litakas...
Ühesõnaga, ma ei tea, millest nad neid lõkse tänapäeval teevad, aga oluline vahe on sees küll. Vanasti jäi hiir lõksu ja tuli kompostihunnikusse visata. Tänapäeval kaovad mõlemad täistabamuse korral jäljetult. Pokumees võttis köögiseina lahti, polnud seal mingeid lõkse ega hiiri. Krõbinat ka enam ei ole. Nüüd ma saan aru, miks neid pakis kaks oli...no juhuks, et kui esimene koos hiirega teleporteerub, siis jääb majja ikkagi mingi lõks alles, et ei ole vaja uue hiireprobleemi korral kohe poodi kapata.:)