Väljas on läinud tõeliselt ilgeks. Mõned talve oodanud inimesed puristavad puhtast heameelest, et viimaks ometi ja loevad rõõmsalt esimesi lumehelbeid, aga minu lõunamaalase geenid ütlevad mulle, et väljas on läinud TÕELISELT ILGEKS. Tegelikult ei ole see midagi muud kui see tatine nullilähedane temperatuur, millega eestlane sünnist saadik harjunud peaks olema. Ei meeldi mulle see hilissügis, ei meeldi. Ainuke mõttetu kuu aastas. Detsembris saab oodata jõule ja sellega kaasnevat jõulupuhkust, jaanuaris saab kirglikult oodata seda, millal ometi veidi valgemaks läheb ja veebruaris on juba valguse mõttes üsna kaif. Märts on puhas pidu, kevad paistab...aga november, EI!
Hoolimata tatisest nullilähedasest peaksin jorjenid, hiidhüatsindi ja tuttliilia üles kaevama ning viimasena tulnud neli aaret pottidega maha matma...aga ma mõtlen sellele homme. Toas on soojus, magavad kassid, viimastest krüsanteemidest ja roosidest kimbuke, mis lõhnab nagu ambroosia. Homme on aega aeda kiigata, kes peale madalate astrite veel öökülmu trotsib. Täna hommikul oli auto täitsa korralikult jääs.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
See poriaeg on tõesti tõeliselt vastik. Meil hakkas nüüd õhtupimeduses mingit lume-veesegustjälkust sadama.
ReplyDeleteMa ple julenud välja vaadata.:) Kui esimene lumi maha tuleb, siis on seda toas lausa turjanahaga tunda, et asi pole õige. Ja valgus on ka teine.
ReplyDelete