Imekaunis ja kõlisev...

Miinus 9 kraadi, pilvitu safiirsinine taevas, ehatäht kesk jumalikku sinist tühjust nagu  hiilgav nael...Kõik on paksu lume all. See sätendab väga külmalt. Eile kõige suurema saju ajal hakkas hing halba aimama. Sumpasin keset valget põrgut jorjenini ja kaevasin mugulad üles. Tõin ära ka tuttliiliad ja matsin neli uut taime koos pottidega maha. Lume all pehmes mullas olid kõik vihmaussid vastas ja...samas kui ülevalpool toimub kuratteabmis. Oli hea, et tehtud sai. Praegu on tõesti süda rahul, sest õues võimutseb krõbe külm.
Seigelda oli ka vaja. Kuna kõik mu armsad skorpionid on võtnud nõuks ühel ja samal päeval sündida, siis sättisin eilse paksu lumesajuga õhtul linna sünnipäevale. Oleksin varem delfi uudiseid lugenud, siis poleks nii üllatuseks olnud, et...üks buss jäi üldse vahelt ära ja järgmine pool tundi hiljaks...et Männikule sõit kestis 10 minuti asemel 40...et kogu aeg sadas seda valget sitta...et bussipeatused olid paksult rahvast täis...ja üldse. Mõtlesin vahepeal, et lähen Sakku tagasi, aga kuna raskem osa takistusribast oli teoreetiliselt läbitud, silm oli harjunud lumes rabelevate autodega, teel risti olevate rekkadega ja Männiku valgusfooriummik hakkas hõredamaks jääma, siis võis olla lootust varsti ka järgmise bussi peale saada. Üldkokkuvõttes võttis Sakust Mustamäele minek kaks ja pool tundi aega.
Külas oli mõnna ja õdus õhtupoolik, aga ees ootas ju veel tagasitee, seekord õnnestus pooleteise tunniga hakkama saada. Võrreldes eelmise aastaga tuli seesinane talv küll ülekohtuselt äkki. Mul on tunne, et keegi on mult ära võtnud kaks pehmet nullilähedast talvekuud, novembrirohimise ja talvekannikesed. Ei ole elu, ei ole...