Mõdrikult tõin teiste aarete hulgas kaasa ka kalli kingituse, ehk siis täpsemalt:
Nõiakartul ehk mugul-nõianõges (Stachis affins Bunge)
Taim on pärit Ida-Aasiast. Ulatuslikult on teda viljeldud Jaapanis, Koreas, Hiinas ja
Mongoolias. Euroopasse toodi ta alles paarsada aastat tagasi. Ka Belgias ja Inglismaal on teda ulatuslikumalt viljeldud.
Viimasel ajal on nõiakartuli kui lausa"nõiduslike omadustega" köögivilja vastu laiemat huvi tundma hakatud, peamiselt küll asjaarmastajate seas. Majanduslikku tähtsust tal Euroopas siiski pole. Ka Eestis on mõned huvilised neid kasvatanud, kuid laiemalt tuntuks ta saanud pole.
Nõiakartul moodustab 30- 45 cm kõrguse rohtsete võrsetega puhmiku. Teatud määral sarnaneb Eestis kraavide ja ojade kallastel, teeservadel ning umbrohuna põldudel esineva soonõianõgesega, mida tuntakse rahvameditsiinis hea vererõhu alandamise vahendina.
Nõiakartulil arenevad maa-alustel juurevõsunditel(risoomidel) omapärase kujuga mugulataolised moodustised, mis küll kartuli mugulatele üpris vähe sarnanevad, kuid mida siiski tinglikult mugulateks nimetada võiks. Need on enamasti 5-8 cm pikkused ja 1-2 cm jämedused, sissepöördumise tõttu pärlikeed või roosikrantsi meenutavad, maipõrnika
tõukudele või koguni teokarpidele sarnanevad; valge, kollase või pärlmutterja värvusega õhukese koore ning õrna mahlase sisuga. Mugulad sisaldavad üle 20%kuivainet, rohkelt C-vitamiini ja lisaks rohkesti muudes taimedes väga vähe ja suhteliselt harva esinevaid bioaktiivseid aineid. Väidetakse, et kui inimene sööb iga päev paarsada grammi nõiakartuli mugulaid, paraneb oluliselt tema füüsiline, füsioloogiline ja vaimne seisund. Mugulate maitse on meeldiv, midagi mustjuure, lillkapsa ja artišoki vahepealset. Taim on täiesti talvekindel, mistõttu mugulaid saab edukalt säilitada kasvukohal. Toiduks tarvitatakse peamiselt toorelt salatites. Koorimine on mugulate omapärase kuju tõttu raskendatud ja ei ole ka tingimata vajalik. Mugulad tuleb vaid hoolikalt puhtaks pesta.
Tekst taime omaduste kohta copipastetud tänumeeles lingilt www.miksike.ee
Nõiakartul ehk mugul-nõianõges (Stachis affins Bunge)
Taim on pärit Ida-Aasiast. Ulatuslikult on teda viljeldud Jaapanis, Koreas, Hiinas ja
Mongoolias. Euroopasse toodi ta alles paarsada aastat tagasi. Ka Belgias ja Inglismaal on teda ulatuslikumalt viljeldud.
Viimasel ajal on nõiakartuli kui lausa"nõiduslike omadustega" köögivilja vastu laiemat huvi tundma hakatud, peamiselt küll asjaarmastajate seas. Majanduslikku tähtsust tal Euroopas siiski pole. Ka Eestis on mõned huvilised neid kasvatanud, kuid laiemalt tuntuks ta saanud pole.
Nõiakartul moodustab 30- 45 cm kõrguse rohtsete võrsetega puhmiku. Teatud määral sarnaneb Eestis kraavide ja ojade kallastel, teeservadel ning umbrohuna põldudel esineva soonõianõgesega, mida tuntakse rahvameditsiinis hea vererõhu alandamise vahendina.
Nõiakartulil arenevad maa-alustel juurevõsunditel(risoomidel) omapärase kujuga mugulataolised moodustised, mis küll kartuli mugulatele üpris vähe sarnanevad, kuid mida siiski tinglikult mugulateks nimetada võiks. Need on enamasti 5-8 cm pikkused ja 1-2 cm jämedused, sissepöördumise tõttu pärlikeed või roosikrantsi meenutavad, maipõrnika
tõukudele või koguni teokarpidele sarnanevad; valge, kollase või pärlmutterja värvusega õhukese koore ning õrna mahlase sisuga. Mugulad sisaldavad üle 20%kuivainet, rohkelt C-vitamiini ja lisaks rohkesti muudes taimedes väga vähe ja suhteliselt harva esinevaid bioaktiivseid aineid. Väidetakse, et kui inimene sööb iga päev paarsada grammi nõiakartuli mugulaid, paraneb oluliselt tema füüsiline, füsioloogiline ja vaimne seisund. Mugulate maitse on meeldiv, midagi mustjuure, lillkapsa ja artišoki vahepealset. Taim on täiesti talvekindel, mistõttu mugulaid saab edukalt säilitada kasvukohal. Toiduks tarvitatakse peamiselt toorelt salatites. Koorimine on mugulate omapärase kuju tõttu raskendatud ja ei ole ka tingimata vajalik. Mugulad tuleb vaid hoolikalt puhtaks pesta.
Tekst taime omaduste kohta copipastetud tänumeeles lingilt www.miksike.ee
No comments:
Post a Comment