Talveaed

Pisut kummaline tõdemus, kuid kuukingad on lehtipidi äratuntavad. Praegu õitseb neist vaid kolm. Suureõielistel kõrgetel on võimsad 7-8 lehelised kodarikud, valgete lehed on maherohelised, punaseõielise lehevärvidest aimub tumedamaid toone. Bauhofi kevadsuvised õnnetukesed näevad väga head välja, mõnel piilub lehtede varjust üks või kaks õievarre otsa. Vaikselt hakkan aru saama, et minikuukingad ei ole tegelikult üldse niiväga minid. Neid kastetakse ilmselt mingi keemiaga, mis kasvu pidurdab. Kui sellise minikuukinga istik tema "sõrmkübarast" välja urgitseda ja normaalsesse keskkonda istutada, siis hakkavad paari kuu pärast peale kasvama poole suuremad lehed. On näha kuidas taim ringutab. Õied on küll väikesed ja haprad, kuid ei ole mingil juhul enam minid. Kuna valgust jääb päev-päevalt vähemaks, siis tuli talveaia lillelaudu aknale lähemale kolida ja asja käigus said nad kõik ka ära kastetud ja üle uuritud nagu ikka umbes kord nädalas ette tuleb. Suve jooksul hullult juurde kasvanud kattleia ja dendrobium kingianumi istutasin suuremasse potti. Saavad varbaid sirutada ja on ka niiskust kergem hoida. Kingianum rüüpab ikka korralikult. Nojah, tal on lehtede kaudu aurumispinda ka tohutult palju rohkem kui teistel.
Tuppa toodud tsümbiidium on uut punga toas pikemaks kasvatanud. Viisin ta ülakorruse jahedasse tuppa. Kasvab sealt veel lehti või on see õiepunga alge? Miltoonia andis otsad. Kui pisut julgema käega (lahkamine) asja uurisin, siis selgus, et kogu ta juurestik oli juba koju tuues kõdu olnud. Sellest siis kogu aeg ka selline kahkjas värvus. Eks ta katsetamiseks saigi võetud, aga läks nihu seekord. Oleksin kohe pidanud julmalt kõdud juured maha lõikama ja panema turbasamblasse juurduma. Ei taibanud.:( Mõnes mõttes ka kergendus, sest miltoonia on nõks nõudlikum kui kuukingad ja teised asukad ning hooldusel tehtud vigu peab see lill mitu aastat meeles. Eile sadas terve päeva. Oligi hea tee ja koogi juures vanadest aegadest lobiseda. Naisteka proovisime ka ära. Ja soovisime ilusamat sügist.:)