Vahel on see aleviku elu ikka päris tore...Eile õhtul sai "silmad ära pestud" (naljakas vanaaegne väljend, maal pesti alati enne küllaminekut silmad ära:) ja kodused trööbad viisakama välimuse vastu vahetatud. Lõikasime kaasa natuke talikrüsanteemi `Clara Curtist` ja lursslille, ning lilled näpus, hakkasime läbi asula tühjade tänavate Saku "kesklinna" (kuus tornmaja) poole astuma. Küll lursslill lõhnas! Päike loojus pidulikult. Me läksime külla.
Vaatasime, et otse meie järel promeneerib päikseloojakus veel keegi, ootasime järgi - tänava teise otsa naabrid olid samuti lilletatud ja läksid ka külla. Ilus õhtu oli, lobisedes kulus tee ka rutem. Meie keerasime parki, nemad ka, meie siirdusime kõrghoonete poole, nemad ka. Lõpuks selgus, et nende sõber elab meie sünnipäevalapse kõrvalmajas.:)
Aga pool tundi varem oli Mesinik koju tulnud uue mesilasperega. Peaaegu eksperiment. Mummid olid kevadel kolinud soojustamata linnupuuri. Talve ei oleks nad üle elanud. Muidugi metsikud, kurjad kui kuradid ja aias terve suvi ilmselt üks kõva nuhtlus olnud, aga mitu kurba kogemust sügiseste metsikute perede ümbertõstmisega ei kannustanud Mesinikku enne oktoobrit tegutsema. Kui veel vähegi väljas liigutakse, siis röövitakse nõrgem alles kodunev pere teiste poolt halastamatult paljaks ja augustis-septembris äratoomine oleks mummidele kindel lõpp olnud. Seekordne plaan oli lihtne - Mesinik võttis linnupuuri maha, lõikas kinnituslaua lühemaks ja asetas linnupuuri kõige täiega tühja tarru. Pesakasti ümber oleva tühja ruumi soojustab penoplastiga ära.
Pesakastis on arvatavasti kõvasti lakke kinnitatud ümmargustel kärgedel mummide talvemesi ja sülem selle peal ning vahel kuhilas nagu igivanasti õõnsa puu tüves kui inimene veel ei olnud hakanud end mesilaste asjadesse vahele segama. Ühe unise nõela sai Pokumees kah.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment