Täna veendusin, et suure õunamoosi keetmine ei ole mitte väiksem ettevõtmine kui kardinate ettepanek ja mõlemad on nii ettevalmistustööde mahult kui ajakulult...hmh...võrdlemisi määratud, aga nüüd on pool päeva kestnud töö vili nurgas jahtumas ja emand Futu ise väga rahul. Tegin pool kogust tavalist õunamoosi (Pokumehe tellimus:) ja pool aiahoolikute foorumist saadud shokolaadimoosi retsepti järgi. Mõlemad tulid väga head. Tänud retsepti eest!:)
Päike sirab taevas, no kuidas sa siis ei tõmba kindaid kätte ja ei sibli pisut peenardes...läksin ja istutasin viimased Mõdriku potitaimed maha ja kaevasin potistatud liiliapojad mulla sisse. Rohisin ka veidi. Nõiakartuli juuremugulad olid poti põhjas sellised rasvaselt läikivad valged nagu ümarad larvid. Väga tore juurekava.:) Neid ilmselt süüaksegi. Praegu küll ühtki mekkimiseks võtta ei raatsinud.
Tatsasin niisama aias ringi, lisasin mõnele pisihostale või uustulnukale nimesildi ja üldpilt on praegu ikka väga nimesildiline.:) See tähendab seda, et sel suvel on lisandunud palju pisikesi uusi asju, keda muidu kevadel üles ei leiaks. Mäletan väga hästi toda kena kevadet kui lumi ja päike olid nimesiltidelt "veekindla" markeri olematuks pleegitanud ja mul tuli hakata oma esimesi kolmekümmet hostat uuesti määrama. Haha!:) Et midagi sellist ei juhtuks, kirjutan tähtsamad nimesildid hariliku pliiatsiga. See ei pleegi, ega kustu.
Üldiselt, no niimoodi ringi vaadates...mitte miski ei vihja veel talve peatsele tulekule, isegi öökülma pole olnud. Võiks ju juba hakata püsikute pealseid maha lõikama, aga kuidagi räme kallale minna, kõik alles roheline. Hiina astilbe alles lõpetab õitsemist, madalad astrid ruulivad täiega, krüsanteemid lõhnavad ja kirjud liblikad lendavad ringi (kirjude liblikate tali?:).
Ahjaa, midagi siiski on, mis talvele vihjab:). See sabaga soe tellis, kes eelmisel talvel ikka meie jalgade peal magas, on tagasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment