Ikka veel aialainel...

Selle kevade krookuseelamus oli nii võimas, et peale seda pole mina kordagi kätt ette pannud kui mõni krookus meie aeda elama tahab tulla.:)
Sattusin eile, loomulikult täiesti juhuslikult:), JP Lagedi müügiplatsile. Püsikute hulgast ei isutanud millegi järgi, aga kuna sibullillede pakid maksid ainult 1 euro, siis see väljapanek pakkus huvi küll. Võtsin kevadkrookused `Vanguard`ja `Blue Pearl`, mida meil veel polnud. Nüüd võib südamerahuga talveunne jääda, sest terve aknaalune on kevadeks krookustega ära polsterdatud.:)
Tegelt...et oleks nagu kord ja kohus, siis Kristiine Aiandi peaks ka veel korra üle traalima.
Ringkäigul aias madala halli taeva all täna pärastlõunal oli vähe rõõmustavat. Karvase viirpuu ilus punane latv on tagasi kollaseks läinud ja kukub ükshaaval mullale, veel mõned pealsed vajavad lõikamist ja sügiskrookus ei suuda päevavalgele ilmunud õisi enne avada kui päike ka tuleb. Aga päike ei tule enam siia...päiksel on täna laulatus...ptüi, mujal tegemist, kus hetkel suvem jne.
Murusse istutatud päideroog Picta on peale öökülma veel täiesti perfektne ja tõusis soosinguredelil selle tõttu mitukümment pulka ülespoole. Koos krüsanteemidega saaks temast võluva buketi.
Öökülm silostas õrnemad hostad, lõi harpuuni selga lursslillele ja muutis uhke punase jorjeni invaliidiks. Vinskematele isenditele ei teinud ta midagi. Kollane priimula meeliskleb endiselt oma paari õie juures. Need on tal täiesti veatud. Mittendorfi päevaliilia õienupud ei läinud mustaks ja krüsanteemid on täies ilus.
Pokumehe ärapäästetud Julia priimula poeg on maitsetaimepeenras õitsevalmis. Esimene roosakaslilla õis juba lahti. Kange kiusatus on ta potti panna ja tuppa tuua. Tuppa toodud liilia kasvab hääletute rõõmuhõisete saatel iga öö natuke pikemaks. Millega see küll lõpeb...