Krägiseb

Paaril viimasel nädalal olen rattaga töölt koju sõites täheldanud, et sõiduriist tahaks vist õlitamist. Krägiseb, sunnik. Midagi kõrvulukustavalt ebaväärikat see küll ei ole, aga ratta(kõnni)teel kõndijad kuulevad juba eemalt, et keegi läheneb ja neil on aega tiidsalt veidi vasakule tõmbuda, et ma mööda mahuks. Sellest johtuvalt niisuke ketserlik mõtteuid, et linnaratas ei tohikski hääletu olla. Suhised kellelegi ahtrisse, annad kella, mis te arvate, mis järgneb? Peale paari intsidenti ei tee ma seda enam kunagi. Rattakell ehmatab kohutavalt inimesi. Nad hüppavad õhku, haaravad etteheitva näoga südamest või kargavad kahte lehte.
Teine variant möödasaamiseks on hõigata "Halloo, palun teed!". Selle peale ei vastanud mitte keegi mitte kunagi mitte midagi ning teed anti mornil ilmel ja vastumeelselt nagu ma oleks viite eurot küsinud. See ei meeldinud jälle mulle ja pani mõtlema, et oleks võinud ikka kella anda.
Aga nüüd on see krägin. Juba kaugelt tõstavad bussipeatuses kõik pea, fikseerivad liikuva objekti ja teevad kõnnitee puhtaks. Mulle meeldib.:)
Kui ratas ära õlitatakse, siis tuleb ilmselt rattakorvi panna midagi mis sõites mõõdukalt tiniseb, logiseb või täriseb...ja jälle sõiduriistal hääl küljes.:)
Need on nüansid, millele pikal sirgel ja ideaalilähedasel rattateel kunagi mõtlema ei pea, kuid linnas risteldes küll.
Eile Männikul läbi teetööde tsooni rada otsides täheldasin, et Linn ehitab Saku rattarajale sümpaatse alguse. Juba sotsiaalmajade eest algab mõnusalt lai tee, kuid kuhu ja kuidas edasi?
Ilmselt jääb uue tee proovimine järgmisse kevadesse, sest hooaeg hakkab läbi saama.