Oktoober

Unine täispäike, kahisevad kuldsed lehed ja kargevõitu tuul mahedas pärastlõunas. Metsas ei ukerda enam korvidega kodanikke, lõhnad on lakanud ja peenras ruulivad sügislilled.
Kodus puksivad kaks õnnelikku karvikut ratast ja mind ning teevad tireleid. Vaatan aia ka korra üle, sest seda juhtub nii harva kui maailm ei tilgu lõputust vihmaveest. Talikrüsanteem ja sügislilled on imekaunid. Kobin tuppa ja avan külmkapi, aga võimatu on rahulikult võileivatada või miskit, enne kui pole kassidele midagi ette antud. Juustulõikamisel materjaliseerub üle õla vurrudega ninakene, altpoolt ilmub jälle teistkarva käpp, mis ulatub töölaua serval ringi kobama. See pole otseselt krahmamine vaid improviseeritud lõbus etendus, kus mõlemad näugamid püüavad mulle üksteise võidu kehakeeles selgeks teha, et oleks vaja konservi taldrikutele panna. Kogu aeg jääb keegi jalgu ja kõrvus kostab lakkamatut nurru. Lõpuks ma "murdun". Näugamid saavad oma doosi ja ma võin jutukasse varjuda. Viimane raamatukogu saak oli kehv. Tuleb hakata eelmiste jahtide mitu korda pikendatud reisikirju lugema.:)