Vesine

Hommik oli vesine. Vesine muru, vesised õied, kõik metsikult vesine ja uudistes räägiti veelkord millistel tänavatel Tallinnas ikka veel uputab.
Peenardel oli kolmepäevase valamise tulemusel liiv välja pestud ja pealmiseks jäänud. Liiva meil on. Vaatasin, et ega liiva seas äkki kulda ei ole. Ei olnud. Kus nüüd meil see kuld...
Erilisi lamandumisi ei täheldanud, aga monarda oli ainukesena pikali. Monarda, kes tavaliselt suudab igas olukorras kenasti püsti jääda. Sidusin üles.
Rõõmu tegi äsjapuhkenud tumepunane suure õiega päevaliilia kuuskede juures ja teine aprikoosikarva deutsia kõrval. Eks see väikestest taimedest kasvatatud päevaliiliate wärk ole kah umbes nagu kullasõelumine. Mõnest tuleb tõesti kaunitar.
Roog-sinihelmikas viskab pikkust. Kas ta suudab kuuseheki kõrval kahemeetriseks kasvada? Kui ei, siis tuleb kohta vahetada.
Õue ei taha enam tagasi minna, kõik ujub ja peenras võib botiku ära kaotada.
Ainuke hea asi tänases läbiligunenud maailmas on see, et meie bändi eilne kontsert läks eile mõnnalt ja sellest on isegi juba video üles pandud. Oeh, nii ilus oli.:)
Ega minagi kade ole, video leiab You Tubest kui panna otsingusse Söepõletajad.:)

Kade kass ja ümberistutused

Täna hommikul vupsas rõduuksest sisse põlevasilmne Härra Tibu, kellel midagi karvast hammaste vahel. Tigeda jõrinaga otsis ta kohta kus oma "praad" nahka panna ja kus saaks sellega võibolla isegi natuke rahus mängida. Jõrin oli vali ja kade. Hmh...et kui mõtlema hakata, ega siis polegi nähtud teistsugust saagiga kassi. Ikka küüned oma poole.:) Mitte ei mõista mis seisundis loovutatakse naeratades siis need hiired, mis pererahva jaoks verandaukse taha ritta laotakse? Äkki peale kolmanda allakugistamist või (arvestades Härra Tibu head isu)?
Kolmandat päeva vihm. Üleeile tuli pangega, eile päeval valati Sakusse veehoidla tühjaks, täna on maailmal ühtlane tihepesu eilsest saadik. Kusjuures endiselt on lämbe ja soe. Mõõdukusega ei ole siin midagi pistmist.
Öösel avanenud `Skin Walker` meenutab ihuvärvi lilleõnnetust ja on nii kole, et praegu teda kellelegi näidata küll ei julgeks. "Jälle mingi sinu aare, jah?" Muig, kujutan juba ette...:)
Kollane liilia lõhnab vapralt läbi vihma verandani. Kohv on kuum. Kuulan vihma ladinat ja imetlen vaadet. Tegelikult poris ulpivaid taimi, aga ehk see vihmaasi ka lõpuks tagasi tõmbab. Tõstsin eile aia ümber. Oli selline moment kus võis juba iiriseid ja astilbesid liigutada. Samas, kui vihmaga pehmeks läinud mullast liiliaid välja võtta ja teise kohta panna, siis nad ei märkagi. Koristasin valge iirise madalate lillede peenrast, tõstsin kaks niiskes peenras seni õitetult põrnitsevat väärisiirist kuivemasse mulda ja panin helmikpöörised kokku. Suur peenar ei ole enam ladu ning kõlbab täitsa vaadata....hmh...kui likvideerida veel tühik jugapuu kõrval.
Korjasin enamuse liiliaid maja otsapeenrasse, kus on selle lille jaoks ideaaltingimused.
Tõstsin murulaugu paraadpeenrast välja ja asendasin `Stella de Oro`ga. Sidrunkollase päevaliilia viisin värava kõrvale ja uputasin kõdusõnnikusse. Lõppude lõpuks on ta ju ilus lill, aga selle aasta viis õit oli küll vilets aaavutus. Mis tõestas, et ta ei armasta jugapuid ja varju. Isegi poolvarju mitte.

Koer versus iluaed

Meie koer on segavereline alfaisane (50kg), kes teeb korra ainult "Lõrrrh!" kui palli taga ajades peaga vastu järelkäru nurka kõmatab. See näide oli tema valutundlikkuse iseloomustamiseks. Nõnda, et kasvatuse eesmärgil vitsaga vehkida pole erilist mõtet kui ta midagi välja kraabib, täis laseb või murusse mõne uue augu kaevab. Meie pika kooselu jooksul olen selgeks saanud, et kui tahta, et tema territooriumil asuv haljastus loomse terrori eest kaitstud oleks, siis tuleb taim eraldada piirdega ning piire peab olema täiesti ühemõtteline (vähemalt 1 m kõrge) ja puust, traadist või kivist. Ja olgem ausad, et muru tekitamisega (külvamine, rullimine jne) pole ka mõtet. Las seal kasvab mingi loomulik kooslus, mida vajaduse korral ka pügada saab ja asi vask. Siis pole eriline probleem mõni värskelt kaevatud auk kinni ajada ja sinna paelatakas peale visata, et uuesti ei kaevataks jne. Vahel teeb ta seda palavusest, et maa jahedust paremini ära saaks kasutada (pärast lesib omakaevatud augus ja on õnnelik), vahel kuuleb möödaminevat mutti. Niisuke loom siis.
Tean, et on olemas malbeid retriiverkoeri, kes on kolm päeva solvunud kui neid mingil põhjusel karistuseks turjast õrnalt sakutatakse, kes ei kraabi auke ega midagi ja keda võib vabalt jorjenikollektsiooni vahele jalutama lasta, aga meie oma nende hulka ei kuulu.
Koera territoorumil on taimi küll, aga need on kas okkalised (astelpaju), okkalised ja kivist kasti istutatud (kurdlehine kibuvits) või kindlalt võrkaia taga (püsikud ja ilupõõsad). Madalamaid põõsaid saaks istutada ka nii, et suuremate maakivide varju või kasutada istutusmaa piiramiseks elektrikarjust, aga me pole viitsinud. On nigu on. Praegu on igatahes tasakaal paigas ja koerale tema jooksuruum kah alles jäänud.

Iluaed versus kassid?

Pole mingit vastuolu kui natuke kavalust kasutada. Alles hiljuti küsis üks kassita aiapidaja, et kuidas sa ometi saad, sul on tervelt KAKS kassi! Nad rüüstavad ju kõik ära! Misasja!?:)
Ma ei teagi nüüd, kas oleneb kahju suurus aias kulgevate kasside iseloomust või on see rüüstamise jutt ka üks kenadest müütidest.
Kass, isegi see kõige paksem, kõige pikema sabaga ja kõige raskema jalaastumisega läheb läbi liiliate nii, et isegi kelluke ei värahta. Eks ole minulgi olnud neid hetki, kus hoian hinge kinni, et kuhu sa, tõbras...eriti kui on kevadepoole suve iiriste õrnad õievarred sirutumas, aga kassid kulgevad neist mööda nagu veetantsijad.
Pojengi all muidugi magatakse, aga see ei tee ju sellele suurele lillele midagi.
Üks asi on, mida tasuks teada. Kui aias on uudismaa ja te olete sinna kohevasse mulda midagi madalat (kukeharjad, kivirikud, mägisibulad, väikesed taimed, sigisibulad jms) istutanud või maha pannud, siis tuleks taimede kaitseks asetada nende vahele kivid. Peopesa mõõtu lubjakivitükkidest või rusikasuurustest munakatest piisab. Et sinna oleks ebamugav kraapima minna. Ja iga päev kasta. Kuiv kohev muld on kassile tõeline BLING! Ehk siis lukspeldik. Seda võimalust ei jäta isegi teisepere kassid kasutamata. Aga kui on kivid ja kastetud, siis sinna kivide vahele porisse müttama ei tule keegi. Äraproovtud nipp. Ja ka taimele kasulik kui iga päev kastetakse.:)
Kirjanduses on mainitud kasside nilbet huvi naistenõgese vastu. Et meelitab lausa võõraid loomi aeda. Kuidas võtta...Mussini naistenõges jätab meie omad külmaks, kuid vanas puhmikus käidi vanasti küll aelemas. Nüüd jätan kasvama vaid nooremad taimed. Need ei ole mäugamitele nii atraktiivsed kui vana taim.
Kuri on karjas siis kui peres on kassipoeg. Siis kannatavad iirised, liiliad ja muu õrnem mudru küll. Õnneks mul eelmine suvi polnud neid veel nii palju ja nii imelisi.:)
Kassipoeg võib püstiseid õievarsi lihtsalt igavusest retsida.
Keelamine ja täpne sussivise on osa loomulikust kasvatusest. Kass on taktitundeline loom ja saab kenasti aru mida teha ei maksa.
Juulis hakkab õitsema aedvaak ja pärast seda hambuline kobarpea. Mõlemad on paksult liblikaid täis. Nende juures oli mullikaohtu Härra Tibul küll palju kargamist ja mõlemad lilled nägid pärast välja nagu oleks sõjas olnud. Andsin nad järgmisel kevadel sõbrale ära. Pole meil vaja niipalju neid kiusatusi ja ruumi võtsid need lilled ka mehemoodi.
Ainus, mis mõjub kasside jaoks fataalse ligitõmbejõuga on aktiniidia. Käivad omad ja tulevad võõrad. Kui aktiniidial kevadel lehti veel peal ei ole, siis on taime ümber paljude väikeste käppade poolt tallatud selgelt nähtav "himuring".
Panin juurekaela ümber kaitseks tüki aiavõrku. Mujalt ta haavatav ei ole. Käidagu ja aeletagu, mul savi. :)
Kevadel maitsevad kassidele kõrrelised. Nad käivad neid peenras korrapäraselt näsimas. Kastik ja roog-sinihelmikas süüakse 20 cm kõrguseks. Alguses ajas see mind tõsiselt närvi, aga kui taipasin, et juulis jätavad nad järgi, sest see pole enam nii pehme ja maitsev, siis rahunesin maha.
Hoolimata igakevadisest pügamisest sirutab roog-sinihelmikas iga suve lõpuks oma gigantsed õiepähikud üle õue laiali ja ka kastikul pole häda midagi.
Hoopis teine ooper on peatükk "koer versus aed".:)

Lõhnad

Lämbe floksilõhnaline tuul pühib üle niiskust õhkava aleviku ja hommikul kuumust imiteerinud päike mähkub tund tunnilt aina paksenevasse pilveloori. Peaaegu deja vu. Eile õhtuks oli päike piisavalt palju niiskust üles küpsetanud ja taevasse tõusid sünged pilvelaamad. See vaikus enne tormi on tore. Tume videvik, ei tuuleudetki, ainult suurtirtsude saagimine õunapuude otsas. Mõtlesime, et kas vihm lõpetab kontserdi või mitte? Enne pimedat tulid esimesed vihmapiisad, aga tirtsumuusika käis võimsalt edasi ka siis kui juba korralikult sadama hakkas.
Öösel tuli veel mitu hoogu pauguvihma ja veega ei koonerdatud, sest hommikuks loksus aiakäru põhjas kenasti.
Kollane trompetliilia avas täna oma kolmanda kelluka ja hommikul on tema külluslik lõhn esimene, mis õueminejat tervitab. Värvilt meenutab see imelill küpset mangot ja on praegu aia kõige kuninglikum liilia.
`Maiden`s Blush`i hõlma all avab esimesi õisi sügisheleemium. Siledalehine aster kuuskede juures õitseb juba täies ilus ja samuti jätkavad monarda ja tradeskantsia. Näib, et mõlemad hästi pika õitseajaga lilled. Tradeskantsia on sel suvel moodustanud kauni puhmiku ja õisi on palju.
Päevaliilia kuuskede taustal näitas värvi. On suhteliselt tuhm tumepunane - ei midagi erilist, kuid siiski värviline.:)
Täna on jälle vihmaähvardus üleval. Vihm on tore asi, ainult kui jõuaks puud enne varikatuse alla laduda...

Punane gladiool ja päevaliiliad

Gladioolide ja liiliatega on see õieootamise wärk tunduvalt lihtsam. Paned sibula maha, ootad kolm kuud ja liiliatega natuke kauem ning näedki õit. Säästukast kevadel (10 sibulat 1 euro) ostetud punane gladiool osutus tõeliseks aardeks. Kuidas võib ühes väikeses krimpsus sibulas midagi nii ilusat peidus olla!
Õis on mingit eriti võluvat tooni sügavpunane, meenutab siidisametit ja sädeleb pealispinna all pisut kuldselt. Õiekarika põhjale on kukkunud valget (ei labast kollast, ega mõlegenüüdometioranzi! vaid ülevat valget) õietolmu, mis paneb i-le täpi. Looduse disainiime.
Samavõrra kui äsjapuhkenud gladiool rõõmustas, siis eile esimest korda avanenud päevaliiliatega oli tõeline tüng. Nendega on pisut keerulisem, sest sain nad mitteõitsevatena ja suhteliselt poolsurnutena ning esimese õieni kulus kolm aastat aega. Nüüd selgus, et polegi midagi värvilist vaid kaks suurimat neist on ruuge päevaliilia ruugeõielised mutandid, kus õis üritab veidi topelt olla, aga ei ole ka. Teadagi, millega see lõpeb kui kaks lohmakat pettumust laiutavad ruumikitsikuses virelevas eliitpeenras, kus on parim muld koos parima päikseasendiga.:)
Eile oli aedade külastamine ja peale Randvere läksime veel ka Tallinna Botaanikaaeda.
Liiliate näitus andis mulle paar vajalikku nime ja mõistmise, et liilia muutub maastikul mõjuvaks alles alates kolmest - kuni viiest õievarrest. Ja ka seda et liiliatest värvilaikude moodustamine on lukswärk. Kui neid kasvab, on tore, aga ma pigem selline ühe õie imetleja. Liiga palju, liiga suured, liiga kirevad jne ei ole minu jaoks.
Eilse taimevahetuse käigus avastasin Randvere aias huvitava taime, kelle nime keegi ei teadnud. See meenutas veidi hiigellehtedega madarat ja lõhnas üleni meeldivalt. Õisi polnud. Roheline lehtne pussakas. Hakkasin netist jälgi ajama ja jõudsin lõhnava madarani ehk lõhnava varjulilleni (galium odoratum). Väga põnev nähtus.
Botaanikaaiast ostsin kaks liiliasibulat (1 euro tükk). Mõlemad tumepunased. Õisi näeb umbes aasta pärast.:)

Kesksuvine kokkuvõte

Suvi on olnud vihma ja sooja poolest armuline, ning kurdlehise kibuvitsa hekk kogub tuure. Teadmiseks, et mingeid moosimarju selliselt hekilt hakkab saama alles kolmandal suvel. Esimene suvi oli ellujäämine, teine suvi juurte ja võsude kasvatamine ja alles kolmas suvi marjad. Kahjuks on koer heki omapoolsele otsale jõudnud juba midagi inetut teha, sest seal on nüüd mulk. Panin koeratõkke ja ootan kannatlikult, millal mulk võsusid täis kasvab.
Ka värava juures näärelehise roosi istikud on viimaks kasvama läinud ja ei vaja enam lisaturgutamist.
Astelpajusid peab vist lõikama hakkama, eriti isast. Hakkavad juba puude mõõtu võtma.
Võimalik, et äädikapuu on rõdutrepil aia arengu teemadel peetud vestlustest üht-teist õppinud ja tõdenud, et kui ta veel pirtsutab, siis võetakse ta maha ja pannakse võsust uus taim kasvama. Sellel suvel ei ole lehed kordagi kollaseks läinud ja õied jäid ka peale.
Tegelikult on asi vist selles, et põuad on sel suvel olnud põgusad ja pinnas ei ole jõudnud põhjani läbi kuivada. Räägitagu mis tahes, aga äädikapuu ei talu põuda.
Jaapani ebaküdoonial on mammud küljes. Kokku lugenud ei ole, aga kindlasti mitte üle kümne. Sellest tegelikult piisab, et prooviks keeta natuke ebaküdooniatsatnit.
Hostad on kõik väga ilusad ja aina ilusamaks lähevad. Hosta kohta kehtib reegel: mida vanem puhmik, seda võimsam ja kaunim.
Esimene gladiool näitab värve. See peaks pildi järgi olema jumalik punane, aga kokkuvolditud õiehõlm paistab olema hoopis niisugune hästi tume. Nu näis palju originaal ka pildile vastab.:)
Seemnest kasvatatud kipslill avas esimened õied. Tühjagi ta on roosa ja topeltõieline, nagu seemnepaki pilt vihjas. Täitsa tavaline aus kipslill - valge, ühekordne, väikseõieline.
Seemnest kasvatatud lavendel maja taga tunneb ennast hästi ja kujuneb vaikselt väikeseks põlvekõrguseks siniste õitega tihnikuks. Palun, lastagu sellel kohal endale meeldida. Eemaldan kõik talle näkku ja kukile kasvavad neitsikummelid ja muu mudru, sest siin valitsegu lavendel.
Deutsia sel suvel ei õitsenud, aga sellest pole midagi. Mulle meeldivad need väga pikad uued võsud, mis teatavad, et sellel taimel on jõuline juur ja järgmine aasta on põõsas paksult õites.
Anomaalse pojengi poeg kasvatas suure lopsaka lehe, mis umbes nädal tagasi ümber kukkus.
Varremädanik. Masendav. Kaevasin ta välja, panin potti ja hoian eritähelepanu all. Ta oli ikka liiga väeti, et üksinda teiste suurte pojengidega peenrasse jätta.
Loodan väga, et temast saab veel asja.
Harilik ebajasmiin `Compacta`on moodustanud kolmandaks suveks kohutavalt sümpaatse lehekuhila, mis laieneb ja kõrgeneb tasakesi. Tema rohelise "seeliku" serva all on igal oksal väikesed narmasjuured. Väga ilus imepõõsas.
Viinamari valmistab hoolega umbes ämbritäit saaki. Aitan igati kaasa - panin sõnnikut, näpistan vesivõsusid, kastan korralikult.
Iirised on kenasti oma järgmise suve elukohas juurduma hakanud. Eriti suuremad ja vitaalsemad risoomid, kellel juba keskel uus lehtki kasvatatud. Ainult üks neist näeb niimoodi välja, et talle vist see kolimine ei meeldinud. `Gold Saule` on tema nimi.
Ega ma muud teha ei saa kui kasta ja oodata.
Kahkjas iiris on uuel elukohal kosuma hakanud. Näis, et alumine peenar oli tema jaoks siiski liiga niiske. Vanale valgele sobib küll, aga sordiiirised on pepsimad. Kaalun ka kahe sel suvel mitte õitsenud risoomipesa kuivemasse kohta kolimist. Augustini on õnneks veel aega.
Kuusehekk on kasvanud parajasti nii kõrgeks, et nüüd on aeg latvu kärpida. Tegin seda esimest korda juunis.
Kuuri kõrvale tühja kohta tõstetud kõrged (1.50)jaapani enelad on paika jäänud ja üks avas isegi oma napi õiekribu (pistoksataimede kolmanda suve kohta väga hea saavutus:)
Kolm pistoksaroosi läksid utiili, sest kasvatasid roomavaid võsusid ja ühekordseid imelikke õisi. Ma võtsin võsu ju pargiroosidelt, mitte koerkibuvitsalt.
Tundmatu ja huvitava põõsa pistoks läks kastis hallitama, üldse, on tänavu mingi jama. Tõstsin ta peenrasse ja panin kaitseks kummuli purgi. Ühe uue leheroseti on kasvatanud, ehk saab veel midagi päästa. Elus on ka tervelehise elulõnga üks pistoks.
Täna on rehepapi päev. Päris küpse tunne võib 30 kraadise kuumaga 110 kraadise ahjuga ühes ruumis olla. Loodan tuulevinule ja suurte puude varjule jõe ääres.