Hiirelõks

Üks kord on ikka esimene. Meie majja tuli hiir. Alguses sahistas ta köögi ja katlamaja vahelises seinas, siis aga võttis suuna prügikastikapi poole. Tegin magusat juttu roosadest kaerahelvestest, aga Pokumees tõi poest hoopis hiirelõksu. On üks asi, mis nii täiuslikuna leiutatud, et näeb ka arvutiajastul täpselt samasugune välja nagu kuuekümnendatel. Panime lõksu sööda. Järgmine päev oli see nahka pistetud. Siis sidus Pokumees sööda traadiga kinni ja me jäime uuesti saaki ootama. Ei midagi. Küll aga märkasin hilisõhtul kuidas Härra Tibu silmad järsku pulka pähe läksid ja ta midagi hoolega kuulatama jäi. Ju siis käiski see litakas...
Ühesõnaga, ma ei tea, millest nad neid lõkse tänapäeval teevad, aga oluline vahe on sees küll. Vanasti jäi hiir lõksu ja tuli kompostihunnikusse visata. Tänapäeval kaovad mõlemad täistabamuse korral jäljetult. Pokumees võttis köögiseina lahti, polnud seal mingeid lõkse ega hiiri. Krõbinat ka enam ei ole. Nüüd ma saan aru, miks neid pakis kaks oli...no juhuks, et kui esimene koos hiirega teleporteerub, siis jääb majja ikkagi mingi lõks alles, et ei ole vaja uue hiireprobleemi korral kohe poodi kapata.:)

Ilus eilne päev

Nii palju päikest kui eile, pole terve oktoobrikuu jooksul näha lastud. Hommikust õhtuni välja, lumevalguses vastu peegeldamas ja igasugu veidrate nurkade alt majja paistmas. Kassid laadisid ennast sooja põranda heldetes päikselaikudes nii nagu jaksasid.
Õhtul oli palju muusikat, mis alguses kobamisi mööda nurki põrkas ja alati just kõige paremini kokku ei kõlanud, kuid pärast üheksat uskumatu mürinaga käima läks. Sünergia, võimisiganes see ka oli - ta oli sündinud. Nagu palju kordi varemgi, nagu bändikatel ikka, aga no kuidagi ERITI võimas oli. Tajusin seda isegi läbi oma...hmh...püstune. No ei sobi ma adminniks, uni tuleb peale lihtsalt.:) Minust saaks väga hea varahommikune adminn. Viiest silm juba säramas ja peas palju toredaid mõtteid.:)

Imekaunis ja kõlisev...

Miinus 9 kraadi, pilvitu safiirsinine taevas, ehatäht kesk jumalikku sinist tühjust nagu  hiilgav nael...Kõik on paksu lume all. See sätendab väga külmalt. Eile kõige suurema saju ajal hakkas hing halba aimama. Sumpasin keset valget põrgut jorjenini ja kaevasin mugulad üles. Tõin ära ka tuttliiliad ja matsin neli uut taime koos pottidega maha. Lume all pehmes mullas olid kõik vihmaussid vastas ja...samas kui ülevalpool toimub kuratteabmis. Oli hea, et tehtud sai. Praegu on tõesti süda rahul, sest õues võimutseb krõbe külm.
Seigelda oli ka vaja. Kuna kõik mu armsad skorpionid on võtnud nõuks ühel ja samal päeval sündida, siis sättisin eilse paksu lumesajuga õhtul linna sünnipäevale. Oleksin varem delfi uudiseid lugenud, siis poleks nii üllatuseks olnud, et...üks buss jäi üldse vahelt ära ja järgmine pool tundi hiljaks...et Männikule sõit kestis 10 minuti asemel 40...et kogu aeg sadas seda valget sitta...et bussipeatused olid paksult rahvast täis...ja üldse. Mõtlesin vahepeal, et lähen Sakku tagasi, aga kuna raskem osa takistusribast oli teoreetiliselt läbitud, silm oli harjunud lumes rabelevate autodega, teel risti olevate rekkadega ja Männiku valgusfooriummik hakkas hõredamaks jääma, siis võis olla lootust varsti ka järgmise bussi peale saada. Üldkokkuvõttes võttis Sakust Mustamäele minek kaks ja pool tundi aega.
Külas oli mõnna ja õdus õhtupoolik, aga ees ootas ju veel tagasitee, seekord õnnestus pooleteise tunniga hakkama saada. Võrreldes eelmise aastaga tuli seesinane talv küll ülekohtuselt äkki. Mul on tunne, et keegi on mult ära võtnud kaks pehmet nullilähedast talvekuud, novembrirohimise ja talvekannikesed. Ei ole elu, ei ole...

Lumi

See on tõsi küll, et talv tuleb alati ootamatult. Ei mingeid ähvarduspoose või erilisi jäänõeltest krigisevaid tuuli. Piisab ilgest ilmast. Täna hommikul oli maa valge.
Juba eile õhtul olid kassid elevil...vana tark proua Muri tegi kõik, et tuppa sooja saada ja Härra Tibu trügis välja. Ma võin pakkuda, et läheneva lumesaju, tormi või millegi sellise seiklust meenutava asja pärast, aga kuna siin majas on ennemgi köhivaid kasse nähtud, siis ei tahtnud hästi lasta. Küll ta kibeles, ma ei teinud väljagi. Mida ööseks tormiga õue, loll kass! Õhtul hilja tegi Härra Tibu Pokumehele suuri haledaid silmi, hoidis rõduukse juures jalgu risti ja WUH! läinud ta oligi.
Täna hommikul joosti Pätuga lumes käkaskaela ja hüpeldi üle üksteise. Mehed.
Isegi sööma ei tulnud meie lumekass hommikul. Ja kui lõpuks tuli, siis tahtis jälle õue. Laskis tormituulel kasuka vastukarva puhevile puhuda ja ise oli nii metsik, nii metsik...Vähemalt üks olevus kes selles õudses lumes ometi midagi ka positiivset leiab.:)
Lähen vaatan mispidi peaks nendele lumme mattunud jorjenitele nüüd lähenema. Ülesse tuleb nad ju ikka kaevata või mis.

Aklimatiseerumine

Väljas on läinud tõeliselt ilgeks. Mõned talve oodanud inimesed puristavad puhtast heameelest, et viimaks ometi ja loevad rõõmsalt esimesi lumehelbeid, aga minu lõunamaalase geenid ütlevad mulle, et väljas on läinud TÕELISELT ILGEKS. Tegelikult ei ole see midagi muud kui see tatine nullilähedane temperatuur, millega eestlane sünnist saadik harjunud peaks olema. Ei meeldi mulle see hilissügis, ei meeldi. Ainuke mõttetu kuu aastas. Detsembris saab oodata jõule ja sellega kaasnevat jõulupuhkust, jaanuaris saab kirglikult oodata seda, millal ometi veidi valgemaks läheb ja veebruaris on juba valguse mõttes üsna kaif. Märts on puhas pidu, kevad paistab...aga november, EI!
Hoolimata tatisest nullilähedasest peaksin jorjenid, hiidhüatsindi ja tuttliilia üles kaevama ning viimasena tulnud neli aaret pottidega maha matma...aga ma mõtlen sellele homme. Toas on soojus, magavad kassid, viimastest krüsanteemidest ja roosidest kimbuke, mis lõhnab nagu ambroosia. Homme on aega aeda kiigata, kes peale madalate astrite veel öökülmu trotsib. Täna hommikul oli auto täitsa korralikult jääs.

Talveaed

Pisut kummaline tõdemus, kuid kuukingad on lehtipidi äratuntavad. Praegu õitseb neist vaid kolm. Suureõielistel kõrgetel on võimsad 7-8 lehelised kodarikud, valgete lehed on maherohelised, punaseõielise lehevärvidest aimub tumedamaid toone. Bauhofi kevadsuvised õnnetukesed näevad väga head välja, mõnel piilub lehtede varjust üks või kaks õievarre otsa. Vaikselt hakkan aru saama, et minikuukingad ei ole tegelikult üldse niiväga minid. Neid kastetakse ilmselt mingi keemiaga, mis kasvu pidurdab. Kui sellise minikuukinga istik tema "sõrmkübarast" välja urgitseda ja normaalsesse keskkonda istutada, siis hakkavad paari kuu pärast peale kasvama poole suuremad lehed. On näha kuidas taim ringutab. Õied on küll väikesed ja haprad, kuid ei ole mingil juhul enam minid. Kuna valgust jääb päev-päevalt vähemaks, siis tuli talveaia lillelaudu aknale lähemale kolida ja asja käigus said nad kõik ka ära kastetud ja üle uuritud nagu ikka umbes kord nädalas ette tuleb. Suve jooksul hullult juurde kasvanud kattleia ja dendrobium kingianumi istutasin suuremasse potti. Saavad varbaid sirutada ja on ka niiskust kergem hoida. Kingianum rüüpab ikka korralikult. Nojah, tal on lehtede kaudu aurumispinda ka tohutult palju rohkem kui teistel.
Tuppa toodud tsümbiidium on uut punga toas pikemaks kasvatanud. Viisin ta ülakorruse jahedasse tuppa. Kasvab sealt veel lehti või on see õiepunga alge? Miltoonia andis otsad. Kui pisut julgema käega (lahkamine) asja uurisin, siis selgus, et kogu ta juurestik oli juba koju tuues kõdu olnud. Sellest siis kogu aeg ka selline kahkjas värvus. Eks ta katsetamiseks saigi võetud, aga läks nihu seekord. Oleksin kohe pidanud julmalt kõdud juured maha lõikama ja panema turbasamblasse juurduma. Ei taibanud.:( Mõnes mõttes ka kergendus, sest miltoonia on nõks nõudlikum kui kuukingad ja teised asukad ning hooldusel tehtud vigu peab see lill mitu aastat meeles. Eile sadas terve päeva. Oligi hea tee ja koogi juures vanadest aegadest lobiseda. Naisteka proovisime ka ära. Ja soovisime ilusamat sügist.:)

Ikka veel aialainel...

Selle kevade krookuseelamus oli nii võimas, et peale seda pole mina kordagi kätt ette pannud kui mõni krookus meie aeda elama tahab tulla.:)
Sattusin eile, loomulikult täiesti juhuslikult:), JP Lagedi müügiplatsile. Püsikute hulgast ei isutanud millegi järgi, aga kuna sibullillede pakid maksid ainult 1 euro, siis see väljapanek pakkus huvi küll. Võtsin kevadkrookused `Vanguard`ja `Blue Pearl`, mida meil veel polnud. Nüüd võib südamerahuga talveunne jääda, sest terve aknaalune on kevadeks krookustega ära polsterdatud.:)
Tegelt...et oleks nagu kord ja kohus, siis Kristiine Aiandi peaks ka veel korra üle traalima.
Ringkäigul aias madala halli taeva all täna pärastlõunal oli vähe rõõmustavat. Karvase viirpuu ilus punane latv on tagasi kollaseks läinud ja kukub ükshaaval mullale, veel mõned pealsed vajavad lõikamist ja sügiskrookus ei suuda päevavalgele ilmunud õisi enne avada kui päike ka tuleb. Aga päike ei tule enam siia...päiksel on täna laulatus...ptüi, mujal tegemist, kus hetkel suvem jne.
Murusse istutatud päideroog Picta on peale öökülma veel täiesti perfektne ja tõusis soosinguredelil selle tõttu mitukümment pulka ülespoole. Koos krüsanteemidega saaks temast võluva buketi.
Öökülm silostas õrnemad hostad, lõi harpuuni selga lursslillele ja muutis uhke punase jorjeni invaliidiks. Vinskematele isenditele ei teinud ta midagi. Kollane priimula meeliskleb endiselt oma paari õie juures. Need on tal täiesti veatud. Mittendorfi päevaliilia õienupud ei läinud mustaks ja krüsanteemid on täies ilus.
Pokumehe ärapäästetud Julia priimula poeg on maitsetaimepeenras õitsevalmis. Esimene roosakaslilla õis juba lahti. Kange kiusatus on ta potti panna ja tuppa tuua. Tuppa toodud liilia kasvab hääletute rõõmuhõisete saatel iga öö natuke pikemaks. Millega see küll lõpeb...