Kivimüür

Nojaa, varem või hiljem jõuan ma ikka oma lemmikteema - kivimüüri juurde. Laon Laulasmaal kivimüüri. Mullatöödel on peaaegu ots peal. Homme on tarvis veidi mätast koorida ja kooritava asemele mulda tuua, kuid see on köki-möki. Paemüür on töömahukas ja võtab palju aega. Seda ei saa teha nii, et mölaki, viskad kivi paika ja siis järgmised sada järele. Müüri tuleb mõnuga tettä, siis tuleb ka säänne, mida illos kaeda um. Arvan, et laon seda neli päeva.

Sabiina kadaka seljatamine

Kui maapealne puhtaks sai, jäi veel maa-alune osa. Maadlesin kännu ja maapinnas põimunud juurtega kolm tundi. Kogu tegevus meenutas mingi eriti jabura punutise lahtiharutamist, mis oli asja huvitavamaks muutmiseks maa sisse maetud. Algul küsisin saagi, siis kirvest ja lõpuks kangi. Kang otsustas viimase raundi tulemuse kaalukalt minu kasuks. Sellest loo moraal: Kui te just teisiti ei saa ja peate kindlasti sabiina kadaka maha panema, siis tuleb ta istutada sellise koha peale, kus ta kedagi segada ei saa - näiteks mäekülje peale, aia taha, jõe vastaskaldale, üle põllu metsa äärde jne
Väga sümpaatne sinihall taim. Sinnamaani, kuni ei tekki vajadust teda ües kaevata.
Vaatasin välja võetud taimedele ka eile otsa ja näib, et peab tasapisi otsast istutama hakkama. Täna on veel must töö, aga reedel paistab, et läheb äksõniks.
Lapsed käisid külas, tüdruk näitas kuidas kurgulaulu lauldakse. See on eriline viis suud nii seada, et kõrist väljuvad...hmh...ülemhelid. Nii ta ütleski - ülemhelilaul. Etnograafide kinnitusel kasutavad taolist kurgulaulu rahvafolklooris tuvad.
"Kujuta ette jahedat, värsket õhku, tohutuid kõrgusi, steppide metsikut avarust, kohisevaid jõgesid, laulvaid linde, galopeerivaid hobuseid, jurtasid ja kultuuri, mis ühendab budismi šamanismiga, ning kujutle siis kuulvat kõiki neid elemente muusikas. Pulseerides. Niimoodi see kõlab," kirjutati pärast Tuva kurgulauluansambli Huun-Huur-Tu kontserti ajakirjanduses.
Päris niimoodi see Astra suust veel ei kõlanud, pigem meenutas mingitlaadi alarmi, aga ta ju alles õpib. "Päris vist ei olnud, aga sädeme tekitamiseks oli sellest teile küll", ütles Laps lahkelt. Ja siis nad läksid jälle.

Väsinud, aga häppi.

Teen Laulasmaal küll üksi edasi, aga töö on huvitav ja läheb hea hooga. Eile sai viimane takistus teelt kõrvaldatud. Vanas peenras laiutas ca 20 aastane sabiina kadakas, kes oli vallutanud 10 ruutmeetrise maalapi ja nälgis seal, sest põhijuure ümbrusest oli liiv toitainetest üsna hõredaks jäänud ning ülisõre kuiv pinnas ei lasknud tal ka eemal väga juurduda. Võtsin kadaka välja ja pilt on palju sümpaatsem. Pealegi - tekkis palju ruumi uute asjade istutamiseks. Vanast peenrast on järel veel vaid kolm pargiroosi ja vana elupuu. Roosid ei sega, nad on kuidagi üliõhulised ja elupuu on tõeline iludus, kuigi veidi aegadest räsitud. Saan alustada nullist, aga enne raamid paika. Täna vist nendega tegelengi. Kadaka känd välja juurida, liiv liivalillede alale visata ja kompostihunnikust uus muld asemele. Kui jõuab, siis ka kiviääre kallal natuke nokitseda.
Muri on tõeline naljanina. Öösel kui kassil oli vaja välja minna, anti märku mikroskoopilise häälitsusega. Umbes sellisega, et kui "mäu" ä tähe täpid ära võtta ja siis kottpimedas toas need hääleliselt ette kanda. Teadagi, et pimedas läheb peagu pool kaotsi - niisiis üks ä tähe täpp tähistamaks kassi häda. On ikka peen loom see Muri.:)

Sügist on tunda

Ja paljukest seda põhjamaa suve siis niiväga ongi. Tirtsud on juba puudel siristama hakanud ja Kasemetsas olevat mustad sõstrad valmis. Päevad pole vennad. Laulasmaal on veel kahe nädala jagu sebimist. Teen täna pika päeva, sest liiga palju lahtisi otsi. Tahan peenra mulda täis panna, korralikult ära mõõta ja välja rookida enamuse sabiina kadakast. Ausalt öeldes tahaks kõik välja võtta ja siis mingi osa tagasi istutada. Liiga padrikuks on seal läinud ja see ei ole kontrollitav. Terve päev musta tööd veel. Usun, et õhtuks olen seisuga rahul.

Hea päev:)

Puhanud kerega võib ikka imesid teha. Läksime kohale ja kärutasime kahekesi kallurikoorma mulda 4,5 tunniga peenrasse. Mina muidugi vähem, Pokumees rohkem. Kingus sai käidud ja jube vahva oli omatehtud peenart vaadata. Kuidas kõik muutunud oli. Võrreldes kevadega. Aga kere väsind - mõte väsind, lähen kukun ära. Lefa.

Laubaõhtune

Hommik hakkas normaalselt pihta, aga kui toad korda ja pesu nöörile sai, siis tuli padukas. Ja niimoodi pilv pilve järel kuni õhtuni välja. Nii saigi tubasida toimetusi nokitsetud. Õppevõlad on nüüd igatahes tasa ja telgedel oleva vaiba tegin ka valmis. Saun küdema ja kange isu on mingi kerge sopaka järele. Hakka või Potterit lugema.:)

Elektriposti juurikad

Väsimus kuhjub. Alguses oled nagu puhanud hobune ja kärutäied lähevad lennates oma õigesse kohta. Teine päev oli veel hoogsam, aga ajaliselt lühem. Isu sai nagu kuidagi väga täis. Kolmas päev pidi juba pingutama. Õnneks on tööetapid vahelduvad ja täna lõpetasime peenra tühjendamise. Üksinda möllaksin seal vist kolm korda kauem, sest minu mõõt on 30 käru päevas, aga Pokumees teeb poole rohkem. Täisloopimine ja silumine tõotavad tulla märksa lihtsamad, sest tegu ikkagi lahtise koheva mullaga. Vana peenra põhjas siuglevatel saarejuurikatel ei paistnud lõppu tulevat ja see juurikavärk on üldse üks müstiline asi. Enamus inimesi arvab, et puu juured on tema võra laiused. Pean tunnistama, et kuulusin ise ka veel üsna hiljuti nende hulka. Haha! Nii on see ainult siis kui istutada puu kompostihunnikusse. Toiduvaeses pinnases siirduvad juured toitu ja vett otsima kümnete meetrite kaugusele. Ok, need saared on lillepeenrast umbes 20 meetri kaugusel ja mõistetav, et sirutuvad sinna parema otsingule. Aga kui keset õuet pojengi istutasin, siis oli küll ülla-ülla! Augu põhjas vonkles jäme juurikas, pidin ta poolitamiseks kogu jõu mängu panema. Vaatasin ringi, lähedal puid polnud. Lähimad jäid julgesti 100 meetri kaugusele. Ega ma väga pead ei murdnudki, sest ainus lähim puu oli elektripost. No selge kelle juurikad!:)

Ausa tööga

Mis seal salata, rikkaks just ei saa, sest lihtsalt ei jaksa rohkem kui jaksad, aga talveks hea füüsilise vormi küll.:)
Ehituskassika parim kild on: Selleks, et midagi teha, pead enne tegema seda, seda ja seda veel ka. Nõnda siis ongi meil ka reaalis, et selleks et luua uus lillepeenar, on vaja vana koost lahti võtta, mullast tühjaks teha ja uus muld asemele kangutada. Alles siis saab hakata uut peenart planeerima. Praegu oleme seimese etapi juures. Ja kui alguses arvasin, et selle töö teeme 2 nädalaga ära, siis nüüd olen veidi kahtlema hakanud. Istutamise maht on nii suur. Üleeile ja eile tegime peenart tühjaks, täna mõõdistame uue piirid paika.

Töö maitse

Kui oled kuus tundi jõusaalis kõik kõhu-, selja-, jala-, kaela-, käe-, varba- ja sõrmelihased ära trenninud, siis on ääretult hea maanduda kodus näoli alguses arbuusi ja siis jutukasse. Täiesti südamerahuga. Sest midagi muud nigunii ei jaksa.
Ei, enne oli vaja roosipind välja võtta, sest muidu ei tee selle sõrmega homme midagi. Igavesed jurakad pinnud sel roosil. Roos ise imeilus. Õrn beebiroosa pargiroos.
Teeme koos Pokumehega ühte lillepeenart Laulasmaa kandis. Enne tuleb koost lahti võtta ja siis uuesti jälle kokku panna. Täna võtsime ühe kolmandiku lahti. Vist isegi ligi poole. Raske, aga huvitav töö.

Juulikuine teisipäev

Kibuvitsad on viimaks uued võsud kasvatanud. Võttis täpselt kuu aega aega. Nüüd võib öelda, et nad on 100% olemas ja peavad ka talve vastu. Muid põrutavaid uudiseid pole - teen täisvillast siniseträhnilist vaipa ja mõtlen, et millagi peaks kokku panema ka laiad teljed, aga hoolimata põnevusest jääb see vist talviseks tööks. Täna on linnavisiit. Võimalik, et kulub terve päev.

Globaalne kastekann...

...seenevihm, issanda nuhtlus, puhkuserikkuja, viljalamandaja, meekorjepaus, märg ilm või lihtsalt vihm. Mida keegi siis parajasti vihma kallama hakates mõtles või tundis. Minul oli siiralt hea meel.
Meie tolmusel pesukuivatusplatsil läheb muru kenasti kasvama, ehk õnnestub ka nõmme-liivatee õuesillutise kivide vahele istutada. Kõik januäärel olevad aiaelanikud saavad lisadopingu kasvamiseks ning mina ei pea õhtuti kastekannuga mööda aeda liduma. Kena ühtlane suvi - on vihma, on päikest. Häppi.:)

Selle suve plaanidest

Nagu ma juba kusagil eelpool mainisin, siis et kui tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma homsetest plaanidest. Homse kohta kehtib too kild 100%. Kuid pikemaajalises plaanis on reaalselt täiesti võimalik igasuguste kiuslike jumalate tähelepanu muu hämaga hajutada ja kõige pudi-padi taustal siiski rahulikult oma joont edasi ajada. Ühesõnaga, et kui ikka väga tahad, siis saad tehtud ka. Selleks suveks oli mul plaanitud kaotada aiast ehituse jäljed ja jõudumööda maa korda teha. Oli soov teha kibuvitstele oma küna, moodustada talvepuude tagavarariida jaoks KOHT, rajada kivitee väravani, saavutada püsilillepeenras mingi ähmanegi planeering ja võimaluse korral kaotada õuelt kõik hunnikud, et tekkiks võimalus ihaldatud faking muru rajamiseks, mida kõik ümberringi nädalavahetustel niidavad ja mida meil pole endiselt kõrrekestki. Maandusin just peale liiva vedamist arvuti ette, et teha üks väike inventuur. Kibuvitsakast on olemas, kibuvitsaitsked ka sees. KOHT on olemas, vaja ehitada katusealune sügistormide ajaks, aga seda teeb jõudumööda juba Pokumees. Ja siis kui see tehtud, siis saab ka küttepuu- ja muud hunnikud sinna alla teleportida. Mulle jääb veel lilleistutamine augustis ja tee väravani. Siis oleks selle suvega rahul ja võibolla teeks järgmisel suvel mingeid vähem ehituslikke asju. Huvitav mida? Kahtlustan, et hedonisti minust sellegipoolest ei saa.:) Ennast veidigi tundes jääb ohates nentida, et küll ma juba midagi välja mõtlen, et külluslikud ja kõigi aeda istutatud lillede lõhnast tüüned suvepäevad muuta ropuks tööks mõne kahtlase eesmärgi nimel. Pergel, see lahtine Heineken pold ööga lahtunud midagi, mis ma praegalt januga jõin, täitsa kilk peas. Ei saa siin miskit õlut juua ja siis veel blogi peale kirjutada, üks asi ikka korraga. Lähen vaatan kas veel seda va külma head on. Küll kütab väljas. Varjus on 28 kraadi. Jee, suvi!:)

Kõige suvem päev

Seda on kindlasti talvel hea lugeda.:)
Metsadevahelisel välul olid maasikad küpseks saanud ja punerdavate piklike pärlitena rippusid nad loendamatute sipelgapesade kohal nagu mahlased jaapani laternad. Maasikaid süües tekkis tahtmatult võrdus kuumal pliidi seismisega. Liivane maa lausa kubises sipelgalossidest ja kui üle kümne sekundi ühe koha peal seisid, siis algas pahkluudel sebimine, mis kähku kõrvetavaks muutus. See oli niisugune paras elevanditants, aga selle kestel sai isegi klaasikese jagu marju Pokule kokteili jaoks korjata. Maasikalapikesi oli metsaheinamaal nii palju, et allatuult võis angervaksa aroomi vahel tunda ka nende külluslikku lõhna. Oli kuum, lausa leitsak ja minu liikumist ühest punktist teise tähistas kõikvõimalikes suurustes ja värvides parmukoosluse ärev sumin. Mitte ainult maasikad...ka mina olin maitsev.:)
Üle hulga aja nägin isegi hobuseparmu. Madalahäälelise jou-jouga tiirutas ta pea kohal, nagu näljane varblane koerakausi ümber, aga peale ei tulnud. Väga lõplik putukas. Suuremad nendest on ligi 6 cm pikkused ja aastate tagant meenub, et vana rahulik metsavahi ruun (maailma kõige flegmam hobune) kaapis suure heinakoormaga reia alt võssa nagu hull põder kui hobuseparmu häält kuulis.
Korjasin kuivatamiseks teevärki ning seadsin sammud tagasi mesila poole. Eemalt vaadates paistis, et töö veel käib ja Poku ümber lendas palju lõrisevaid mesilasi. Muutsin end väga väikeseks ja läksin kartulimaa äärt mööda rajale ja sealt õue. Poku oli ühest tarust rekvieerinud omavolilise meekärje, mis oli monteeritud kogemata jäänud tühja prakku kärgede ja seina vahel. Kärg oli pehme, soe ja mett pooleni täis. See mesi kannatas täiesti võrdlust võilillemeega kuigi arvasin varem sellele mitte võrdset olevat. Tugev pärnaõite aroom andis tunnistust mis meega tegu. Nojah, pärnad olid just ära õitsenud. Mmmmilline mmmmaitse! Esimene oma mesi, ic, mis siis, et kärjemeena hoopis valekärje seest. Jah, aga see mekk oli tõepoolest...pole midagi öelda, ma liigitaksin selle kõhklemata naudingute kaitseala väärtuste hulka.

Juba hommikust peale umbleitsak

Kaunis suvehommik. Hea niiske ja soe. Juba kella üheksast oli õues troopika. Kui meil oleks kurgipeenar, küll need siis viskaks kasvada. Ka lilledele mõjub soojus maast välja kangutavalt ja paljundavalt. Kõik taksonid peale poolte kibuvitste on jalad alla võtnud ja varsti hakkavad õitsema uus lauk, topeltõieline päevaliilia, kompaktne kuldvits, punaste lehtedega metsvits ja karusõrg. Juba õitsevad tradeskandsia, pooled hostad, kollane raudrohi ja tume angervars. On tõesti mustad õied. Nagu miniatuursed mustad nukulilled. Nukk peab siis ikka ka väga väike olema.:)
Täna on stand by Kingu suhtes. Võibolla läheb kella kahest tööks, vbl mitte. Taevas sepitsetakse ilmselt mingit äiksehoogu. Mesilaste vaatamiseks selline ilm ei sobi. Sõna otseses mõttes raevuvad. Ellamaale Pokumees täna ilmselt ei plaani. Nii et kärgi vahasse panna pole ka kiiret ja seda saab õhtul teha. Huvitav, ka mina olen palju mesilastest rääkima hakanud. Vist on nakkav.:)
Mõistlik oleks enne vihma täitepinnaseks mõeldud kärgtellised ära tuua. Mõeldud - tehtud.

Teljed nagu uued.

Tuunisin teljed uuesti ära. Kasutan tavaliselt alt sidumiseks niisugust kombinatsiooni, mida nimetatakse bataavia toimseks. Pealtnäha paistab see teatud ähmase korrapära järgi üksteise külge seotud tallalaudade ja vaheldajate segapuntrana, milles algusaegadel ka ise vaid joonise järgi suutsin orienteeruda. Aeg-ajalt venivad nood sõlmed välja ja kui telgede alla ei viitsi ronida, siis tuleb leppida sellega, et kangaspuud käivad raskelt. Ja kuna ma nii vähe koon, siis ei ole nagu probleemi kah väga. Nüüd on jälle tihemini lõksutamist, sest kolm tehtud ja kaks vaibasoovi veel järjekorras. Seega ka probleem paremini tunnetatav. Kuna seadistamine on teljenduse juures kõige igavam töö (kängitsetud kükkpoosis kägardudes tuleb leida kus on point ja sõlmi värskendada), siis juhtun ma telgede alla üsna harva. Peab olema ikka eriline roomamise tuju. Nii, et ei tea isegi kuidas see juhtus, aga üleeile tegin ära. Nüüd on teljed nagu uued, käivad kergelt ja hoopis teine asi. Nii kergelt, et kirjutasingi endale kõrva taha - iga uue lõime pealepanemisega peaks kindlasti kaasnema ka "kapoti alla ronimine".

Kesksuvi

Nüüd on paras aeg aias kullipilguga ringi vaadata. Kes elab teiste seljas, kes on päiksevalgusest ilma jäänud, kes vajab toestamist ja kes ümberistutamist. Oma aias võib suure juurepuhmaga keskmist kasvu taime ümber istutada kasvõi keset õitsemist ja ta mitte ei märkagi. Hiidude (kitseenelas, suured päevaliiliapõõsad, käoking, kobarpead) kallale ei maksa muidugi minna. Kuid hostataimi ja muid väiksemaid asju võib liigutada küll. Paistab, et täna on üks ringitõstmise päev.

Vihmaga vaheldumisi

Õues leotab taas üsna korralikult. Sadu algas ilmselt juba öösel, aga seekord ei torma. Puuladvad on täiesti paigal. Avastasin eile astelpaju tüvelt väikesed rohelised mügarikud, mis tähendab, et ta viljub. Uskumatu vitaalsus! Istutasin nad ümber õitsemise ajal. Vahepeal oli kartus, et isane annab pika põua peale üldse otsad. Tõmbas lehed poolenisti pruuniks ja nägi kurva välja. Aga see va rannikualade umbrohi, kibuvits, teeb muret. Säärase pika leotamise peale võiks juba ju mõni võsund pea välja pista. Uus asukas Punanupp lõi õied lahti. Need paistavad üsna ootamatu välimusega olevat - punanupu õis on nagu hästi suur roosa päevakoer või nagu narmaline miniviiner. Ebalillelik, kuid hea lõhnaga, mis meenutab sinilille oma. Jalglehel on tänavu pirakas mari küljes. Ise ta seal kuuri kõrval elutseb, ma väga vahele seganud ei ole. Peaks olema 4 aastat tagasi külvatud üks peotäis. Neid tuli välja küll, aga kus vähegi musta maad paistab ja kuiv muld, seal käib kassimaadam pissil. Vaja auk kraapida jne. Nii neid taimekesi jäi ikka vähemaks ja vähemaks.
Naabrite väga suur isakass Artur tuli eile Poku juurde ja tegi arglikult "Miu?", mida võis tõlgendada umbes nii, et "No sa ju tead, et nad kõik on ära sõitnud, aga mul on kõht väga tühi." Varem Artur meid kõnetanud ei ole.

Jälle mustikale

Meilt on hiigla hea mustikale minna. Ei ole võileibade kaasategemist ega meeste nõusserääkimist. Et siis õhtuks maruväsinuna kaugetest laantest tagasi tulla. Ei midagi niisugust. Siin käib lihtsalt. Astud korviga väravast välja ja kõnnid umbes 300 meetrit. Ongi mustikad. Täiesti tavalised, sinised, määrivad käed ja suu ära. Täna palju ei viitsinud korjata, umbes poolteist kilo tuli kokku. Marju oleks olnud küll, aga tahtsime veel turule ka minna. "Kas müüma?", küsis Poku ja tegi irw.
Müüma me jee. Siis peab ikka viimane häda käes olema, et kaks ja pool tundi küürutamist raatsid kellegile ära müüa. Pealegi on minu küürutamine nii kallis, et keegi ei ostakski. Ikka ainult oma tarbeks. Aga turult tõime aedmaasikaid, eesti marjad on valmis ja neid müüdi veel täitsa hulgi. MASU tingimustes müüs mõni isegi 19 krooniga. Nii odavat eesti maasikat ei ole varem näinud.

Vihmapüha

Sajab. Või pigem lausa kahe- või kolmesajab.:) Õuest kostab vihmamürinat, taevad on tumedad ja üks padukahoog järgneb teisele. Muljetavaldav õhtupoolik. Jõudsime Mari-Anni sünnipäevalt koju alles kella nelja paiku päeval. Tee peal käisime läbi ka Elmuri mesilast kus nägin kõige ilusama kujuga jaapani sirelit. Neid kohtab üldse harva, aga too oli kuidagi eriti kompaktne ja kahju, et ei taibanud küsida kas lõigatud selliseks, või vabalt ise kasvanud. Ligustriinil on äärmiselt meeldiv aroom. Midagi meenutanuks justnagu ka sireli õielõhna, aga muidu hoopis iselaadi asi. Meie omadest hakkab üks esimest korda õitsema ilmselt järgmisel suvel. Möödaminnes ostsime väikese meevurri ja meil on nüüd kõik mesinduseks hädavajalik olemas. Muidugi ei olnud võimalik meetalust ära tulla ilma meeta. Oma mett ju veel ei ole. Vedas täiega, sest saime ühe purgi võilillemett. Ka tardununa on võilillemesi tõeline hitt! Kujutan ette missuguse energialaksuna mõjub talvel juba ainuüksi võilillemee purgi lahtikeeramine - terve bukett kontsentreeritud suve kaane all. Kõige ilusam mesi.
Ma ei tea kas see tähendab nüüd esimesi märke sügisest, aga Sakus on mustikad valmis. Käisin reedel üle raudtee ja korjasin umbes 4 liitrit.
Karm sadu. Väljas oli hetk tagasi tõeline TÄPE (loe: täitsa perses), vett tuli vihmaveetorust nagu arteesia kaevust - niimoodi purskus vahuse veena ülespoole, kuid meeldiv oli tõdeda, et paekivid hoiavad õue ka megapadukaga kuiva. Tuleb õu täis laduda ja me ei pea enam lompide vahel ristlema kui juhtub vihmaperiood olema. Ja üldse - sadagu, enam me ei upu.

Suvehommikud

Üks parimaid asju maailmas on soe suvehommik. Kobid kohviga verandale, istud trepiastmele maha, laotad raamatu või kirjavärgid ka sinna kõrvale ja jääd viivuks vahtima. Aeda peab vahel vaatama ka. Selle jaoks ta on tehtud. Olen selle suvega mõistnud, mida tähendab täiskasvanud aed. Minu oma on alles nooruke, aga esimest korda adun, et midagi nagu juba oleks. Ei, ma ei mõte seda olematut kompositsiooni vaid hoopis lillepõõsaste suurust, jugapuu külluslikku rohelust ja hollandi jalaka mõjukat kollast hüüet õunapuudehämarast. Enne oli seal taga pime, vaid paar kollast lehte vilkus tuules kõikuval rootsul, nüüd aga paistab värve. Nõnda on nende taimedega, et enne peavad kasvuhoo sisse saama, 3-4 aastat kosuma, siis võib alles rääkida, päevaliiliast, kullerkupust või kitsenelast. Sest kui vana lillepõõsas õitsele läheb, siis see on nagu häppening. Sel suvel on minult tihti küsitud, mis on see õnnis roosa asi seal päevaliilia kõrval? See on tavaline tõnnike, taluaia lill, mis on kasvanud tõelise dekoratiivsuseni ja tunneb ennast kukeharja ja rodgersia vahele pressituna ülihästi. Lehti pole õite vahelt üldse näha. Kõik uued hostad on endale 3-4 uut lehte ja õievarred kasvatanud, aga õisi ma maha küll ei lõika. Õitsegu rahus. Ja lõppude lõpuks on ka need õied megahuvitavad. Blue Cadet helevalged õiekellukad on lausa imeilusad. Poest viimasena toodud hostal Wide Brim olid lehtede ilu pärast õievarred maha lõigatud, millest oli lausa kahju. Eile oli hea päev, poisid olid abiks ja üle poole puudest sai saetud ja kuuri. Aga töökoormust võib rahumeeli suurendada, sest isegi peale kahtteist öösel kostis köögist toolide kolinat, jutukõma ja jalgade padinat.

Koera sõnavara

Ei pea vist mainima, et vihma koha pealt on kõik häppid. Isegi mesilased, kes saavad koduseid töid ka teha ja ei pea kogu aeg korjele lendama, liitrine purk näpus. Ega see mesilase elu meelakkumine ei ole, mesinikust rääkimata.:)
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis meie õuekoerast, Morganist. Morgan on 5 aastane ja väga kõva iseloomuga. Kahtlematult matšo. Palli taga ajades peaga vastu auto järelkäru põrutamine ei pane teda isegi mitte niuksama. Tuli jutuks, et koera sõnavara. Mitut sõna koer teab? Hakkasime siis mõtlema ja tuleb välja, et tavaline õuekoer teab täitsa palju sõnu:
Kokku lugedes tuli umbes 20 ringis. Aga selles ei olegi midagi ainulaadset, sest kui hakkasime külas olles Mari-Anni ema koera sõnavara loendama, siis tuli umbes sama palju.
Kassi suhtlemisoskus on tunduvalt passiivsem.

Kaks tilka vihma

Ilmateade arvutiekraanil näitab, et peaks olema 2 tilka vihma. Kus siis on? Kus on mu tilgad! Muld kuiv, lilled janus. Jälle vaja minna kastekannuga nalja tegema. Aga see on küll täiega loll jutt, et igapäevane kastmine pinnajuuri kasvatab. Ruumikitsikuse tingimustes tuli jälle üht-teist ümber tõsta ja selle käigus oli rõõm tõdeda, kui kenad juurepuhmad olid kevadsuvel istutatud hostad kasvatanud.
Panin uue lõime peale ja nüüd on ilmselt kuni sügiseni siniste vaipade ajastu.
Kell läheb, hakkan asjalikuks.

Mesiniku magus elu.

Pokumehe blogist võib lugeda kui magus mesiniku elu tegelikult on. Ohkuidas tahaks ka kuidagi aidata, aga kuna kardan mesilasi nagu vanakurat välku, siis ega mu abipakkumisi väga tõsiselt ei võeta. Nojahh, eks ma tean ise ka et võin suvalisel momendil lihtsalt liduma pista.
Aga eilsest jäi jutustamata üks hea seik. Kui Pokumees mesilasekoormaga kodu poole tuli, et mahaununenud asju peale võtta, siis kostus sõidu ajal autopõrandalt kogu aeg äämiselt närviajavat häält, mis kõlas umbes nagu bzzz-bzzz-ZZZZ-wzz. Pokumees hoidis sellel häälel veerand kõrva kogu aeg peal, sest liiklust oli vaja ka jälgida. Mina oleks viivitamatult kohe auto kinni pidanud ja pahupidi pööranud, et mis lahtine mesilane autos, tänan väga! Aga Pokumees sõitis edasi ja kuulas kust see hääl kostab. Tundus, nagu oleks ühe koha peal, aga eriti rahulik hääl see küll ei onud. Täitsa tige pirin oli. Mida ta kurat ometi?
Saue raudtee tõkkepuu taga ei pidanud ka Pokumees vastu. Peale kolme värsket sutsakat ei tundunud lahtine mesilane autos kuigi ahvatlev perspektiiv olevat. Kuna rongi ka veel ei tulnud, siis oli hea moment auto üle vaadata. Kui auto mootor väljas, siis sai piniseja asukohast ometi sotti. See tigeda häälega loom oli hoopiski akutrell, mis vastu teisi tööriistu puutudes käima oli läinud.:)

Muri keelelised muutumised

Muri elab palju toas. Kassi pesa on kiiktoolis. See on nii puhas, et sinna magamiseks pandud valge lambanahatükk on siiani oma kaubandusliku välimuse säilitanud. Küürimine ja magamine ongi Muri põhitegevused. Pluss see, mis jääb väljaspoole rõduust.
Umbes kella viie ajal hommikul tahab Muri õue. Kui inimestega on silmside, siis teeb kass noidlevaid kaheksaid, riivab ikka ja jälle sääri, vahib särasilmil otsa ja sügeleb jalus niikaua kuni sa uurid välja mida ta tahab. Ahhaa, läheb ukse juurde - järelikult tahab välja. Korras.
Kella viie ajal aga pererahvas magab, miska silmside on null. Ja kuigi meie kass paistab arvavat, et rääkimine hõbe -vaikimine kuld, ei ole öösel selle lasemindõue tantsuga mitte midagi peale hakata. Nad ju magavad. Siis tuleb kasutada häält. Kuna Muri ei salli valje helisid, siis tegi ta varemalt keset tuba väikese näu. Kõik põõnasid edasi. Perglimapäralt! Aga õue on ju vaja! Näu väga palju valjemaks ei läinud, aga kass avastas, et kui enne hiilida voodi ääre alla otse magamisaseme peatsis, siis see sõna mõjub küll. Nii oli see talvel. Kevadel, kui Muri endale poja sebis, siis muutus tema verbaalne kõne paljusõnaliseks ja laulvaks. Nõnda me ütesimegi - kassilaul. See sisaldas nii palju erinevaid helindeid, kurr-nurr-murrisid, kääkse ja oli äärmiselt meloodiline. Muri pesast kostis alatasa õndsat kassilaulu ja Muri hakkas ka meiega selles "pudikeeles" suhtlema. Kui nüüd õue oli vaja, siis polnud enam tarvis voodi ääre alla ronida. Piisas sellest kui kassiemand oma kurr-nurr-miu-murr-kääks-näu-piu-viiks-knrrh aaria keset tuba kuuldavale tõi, siis kargas keegi magajaist kindla peale juba enne lõppu ja avas ahvikiirusel selle neetud rõduukse.
Poeg läks uude kasuperre ja Muri meloodiline "pudikeel" hakkas taanduma. Vaikne näu on öösiti jälle kasutusel, aga päeval (eriti taipamatute puhul) väljaküsimiseks on uus häälend mida võiks nimetada helituks näuks. Vahel teen lihtsalt lolli, et seda kuulda. Teesklen, et ei saa ta õueküsimise twistist õhkagi aru, siis tuleb ta nina alla ja ütleb peaaegu sosinal otse silma sisse peaaegu helitu krä-äu. Äärmiselt huvitav olevus, kelles on peidus palju põnevaid hääli.

Roosijuttu

Roosid. Kui kristalselt aus olla, siis tunnen nende vastu põgusat aukartust. Nad on kuidagi eriti luksuslikud ja vastavalt ka sellele erimuld, erihooldus. Huvitav, kuidas kohaneb `Sahara` meie boheemlikus peenras? Roosikogemus täiesti puudub. Aga samas, kust seda ikka saada kui ei katseta. Esialgu ma ei väeta, ainult kastan, sest Osmocoti terasid paistis mulla seest ja eks see ole lehtede pealt ka näha kui juurde tahab saada.
Päris kindlasti ei ole ta pargiroos, kes ilma mingi erihoolduseta endale sel kevadel peale ümberistutust uues kohas kärbitute asemele lihtsalt uued oksad kasvatas ja ikkagi õitsema hakkas. Ausalt, seda ma ei oodanud, ta nägi nii nukker välja. Oli ju kevadel ka pikk põuaperiood ja altkastmine ei ole ikkagi see, mis üks korralik mõnus vihm.
Ei ole ta ka roniroos, mis igal suvel aia peale ronib ja õite alla mattub, hoolimata sellest, et lehetäid ahistavad ja koer närviajavalt ligidal soristamas käib. Ka mitte miniroos, kes tohutut vitaalsust ilmutas olles pool talve potis kügelenud ja kevadel aeda sattudes avastas, et jehhuu!!! - juured ei puutugi enam vastu poti põhja! Igatahes minist on asi väga kaugel. Kasvatab endale iga kevadel normaalse puhma ja õitseb juulist kuni külmadeni. Need on need teised. Aga tema on täiesti eriline. Lähen teen pilti, siis on selge pilt kellest siin jutt käib.:)

Esimene päris roos.:)

Päris roos, jah. Õigemini põõsasroos `Sahara`ja...niuks...Pokumees ostis selle ise. No pean tunnistama, et täiesti võimatu oli mööda vaadata, värv on aprikoosikollane ja kroonlehe servad oranzid, peale selle ta lõhnab nii oivaliselt.:)
Panin ta aias sellise koha peale, kus hea lihtne oleks nuusutamas käia ja verandal istudes on ka otsevaade. Ei tea millega sellist ka söötma peaks...kõik teised on peenramullaga rahul, aga sellele peab vist küll lisasööta andma. Õied on VOT TAKOISED!:)
Aga muudest tegemistest ka. Hakkasin täna pistokste kasti kastma ja vaatasin, et päris mitmel uued lehed, huvitav, kas juurt ka on? Ja uskumatu - oligi!
Nüüd mul on 17 potti, kus kasvab sees...irw, kui ise ka teaks. Pargiroosi tundsin ära ja jaapani kerria ka, aga teised asjad on küll mõistatus. Kui pistoksad sai pandud, siis igat sorti 2-5 tk, erioksi oli midagi 50 ringis. Väga kahju oli valgest pihlakast, see läks lihtsalt hallitama. Aga tähk-toompihlakas vist on, igatahes kahtlustan midagi sellist. Istutasin kõik pottidesse ja äärmiselt huvitav mis edasi juhtub? Kas kõik jäävad alles või sõelub päike osa välja. Täispäikses nad mul pole, ikka poolvari, aga siiski, juurdumise ajal ju hoopis teine kliima - varjuline ja siganiiske.

Laupäev

Nägin öösel hirmsat und. Ärkasin unes hommikul ja läksin verandale kohvi jooma. Ja mis ma näen! Tume angervars oli endale üleöö laksust umbes kümnekordse haljasmassi kasvatanud ja ronib parajasti läbi võrkaia aukude naabri aeda. võttes enda alla umbes kahe ruutmeetri suuruse aialõigu. See oli ikka täitsa jube pilt.
Kui hommikul ärkasin ja verandale kohvi jooma läksin, polnud vaateväljas ühtegi hullunud angervart, aga mis kindel, see kindel - panin kohvitassi käest, tilpasin läbi kastese rohu angervarre istutuspaika ja tõmbasin ta maast üles. Võibolla oli see täitsa õige tegu, sest pealseid see võõramaa loom juurde kasvatanud ei olnud, kuid maa all oli juuremass noore juurdekasvu arvelt kahe nädalaga kolmekordistunud! ja valged värsked juureotsad turritasid taime all pikalt igasse ilmakaarde, valmis noolena sööstma...hmh...mullastesse avarustesse. Võibolla see ei olnud just kõige parem kujund, aga mul oli asi selge. Viisin ta karvupidi värava kõrvale kadakate kaitsealale ja lasin seal lahti. Seal pole väga kuskile minna ja hädakorral saab ka labidaga paremini ligi. Peale naatide ja kassitapu aeda veel midagi toredat juurde küll ei taha. Aga neid musti õisi jälle tahaks näha. Peab sellel inimesel ometi nii palju kiusatusi olema.:)

Iris Murdoch`e mõeldes

Ta läheb põhjani välja. Halastamatult ja pealtnäha justnagu erapooletult. Täpselt just nende just selliste emotsioonide tekitamiseks vajalike sõnadega. Ja keelt ta valdab, omades oivalist keelevaistu ja tunnetust. Kui nimetada sõnu vaikimisi kildudeks, siis teab ta saladust kuidas luua kildudest tervik. Vapustav kirjanik! Aga parimad raamatud on ikkagi Võrgu all, Must prints, Meri, Meri ja Ükssarvik. Teistes hilisemates romaanides esineb kummastavaid sisekaemusi, näiteks Kella ei suutnud ma lõpuni lugeda. Või ei olnud ma parasjagu aldis sellelaadsele tekstile või misiganes.

Katsetused

Vaibasoove ikka tuleb ja tuleb. Mis on meeldiv. Järelikult ma juba oskan midagi.:)
Ja aia-mulla-kivitöödele on täitsa hea vahelduseks ka lõngades või kaltsukerade keskel pahmata. Seekord tuleb juhutriipu täisvillane vaip. Selline nagu endal kodus maas. Noh, kui tõele au anda, siis eks selle järgi mõõtu võetigi.:)
Aga lõime ülespanekuga tahaks seekord katsetada uut viisi. Tavaliselt olen pannud rehasse ja siis tagasi kerinud, aga rehastamine on 25 meetrise lõime juures ebapraktiline...või on mul liiga hõre reha. No mõlemat. Sassi läheb, raibe. Ja peab kahekesi tegema. Tahaks nii, et ei läheks sassi ja saaks üksi lõime paika venitada. Teen seekord nii nagu soome õpikus on välja pakutud (ah, eks neid viise ole ka viite moodi erinevaid:), et panen laual lõime paarikaupa soasse, võtan eespoolt vahelikulauad ära ja panen taha, seon tagapoomile ja hakkan sel moel lõime paika kerima. Kahtlane, kas kaks lõime ühes soavahes norm. kududa saab, aga panen või kaks korda. Turjakarvad tõusevad püsti, kui mõtlen juba esimese kümne meetri peal sassi kippuva lõimevedamuse peale. No põhjus on ka lihtne - mul on enamasti nn "säästulõim", ehk samajämedustest, aga erineva venimisomadustega erilõngadest kokku pandud. Kududa on seda marumõnus, on hea elastne, aga telgedele panna igavene nuhtlus.