Sunday, August 30, 2009

Suve eelviimane päev

Äkitselt saabunud mesi neelas kõik taaravarud. Vähe sellest, isegi lahke naabrinaine sai tühjadest purkidest puhta lagedaks tehtud. Ja kuigi ka endal "elu jooksul ikka koguneb", siis järgnevaks meelaviiniks ei olnud ma valmis. Osa mett leidis koha külmutuskarpides ja muus plastiktaaras. Alati kui keegi mett nõutama tuleb, siis küsime tühja taara vahevaluutana tagasi. Sestap see õunamoosi tegeminegi viibis, polnud ju purke. Jee, eile tõi R. mee vastu 5 purki! Moos tegemata ei jää. Hih, tegelt just hakkas huvitavaks minema, kui Astra devalveeris purgindusväärtuse napi teatega, et Nõmmelt saab kohe 30 purki. Lambist. Ok, no lähme täna siis järgi.:)
Täna on pärissuve eelviimane päev. Nad võivad ju kalendrisuvest rääkida, aga minu jaoks lõpeb suvi augustiga. Peab ütlema, et oli tegus suvi. Üle hulga aja sain tegeleda maastikuehitusega meie aias. Samas andis see kogemuse, et ühe suvega ei tee midagi, isegi kui on oskused ja teadmised. Head aeda tuleb ikka mitu aastat ehitada. Praegu võib näha alles piirjooni kuid lõputöö tegemisel on sellestki suur abi.
Täna õhtul on ka Laulasmaa suure lillepeenra pidulik avamine. Peaks läpaka piltidega kaasa võtma, sest seal on talletatud lillepeenra loomislugu. Hea, et Poku pilti tegi, tagantjärgi on äärmiselt muljetavaldav näha kuidas asi edeneb.

Saturday, August 29, 2009

Moosi keetmise päev

Sügis võtab jõudsalt maad. Hommikuti on aias vaikus. Ei sidinat, ei vileotsakestki. Metsas samuti. Elu oleks justnagu peatunud. Ainult õunad paisuvad. Keedan õunamoosi ja pean vaikselt õunamahla tegemise plaani. Aga mitte veel täna, tänaseks on päevaplaan juba paigas. Moos, siirup ja õuesillutis. Eilne päev möödus kerge frustratsiooni tähe all, sest on ikka kena lugu küll, kui kutsutakse töövestlusele ja intervjueerija ise ei tulegi kohale. Pärast ka vaikus. Nii pahad on lahtised otsad. Nüüd ma ei teagi kas saan tööle või mitte.
Igatahes eile võttis see igasuguse tööisu ära.
Hiina emajuur oli üsna poti külge kinni kasvanud ja ilma juuri kärpimata teda maha istutada poleks saanud. Selle peale keeldus ta õisi avamast. Vaatab, mis saab. Kas aeg annab arutust või ei anna.:)

Thursday, August 27, 2009

Heade uudiste päev

Juhhuu, homme saab teada kas ma saan tööle või mitte. Ametipost asub minu kodust ca 200m kaugusel. Hakkasin mõtlema kuidas ma vanasti linnas tööl käisin - tund aega sinna, õhtul tund aega koju tagasi, vahel kauemgi. See tegi päevas 2 tundi, nädalas 10 tundi, kuus 40 tundi, aastas 440 tundi jne. Jube meeldiv on kasutada tööe ja koju sõitmiseks kuluvat aega enda jaoks. Lihtsalt.:)
Aga täna oli naabrimehe mesipuust meevõtt. Oi, see oli põnev! Naabrimehe mesi lõhnas tugevasti mingi lille aroomi järele. Esialgu pakuksin, et hobumadar, aga ei saa pead anda, samahästi võiks olla see taim ka mesikas. Mees kangastuks justnagu mõlemat, lõhnatüvi on võrdlemisi sarnane. Tume, vedel, lõhnav. Vat niisugune mesi tuli Sakust. Olen täiega põnevil, sest mis meed võivad olla järgmisel kevadel? Oma võilillemett mekkida võib olla ikka kõva wärk!:)
Seenel käisime ka. Tegime täna "aadlikku". Kuna kumbki ei viitsi eriti seeni puhastada, siis leppisime kokku, et korjame ainult mitteussitanud ja "kohe pannile" seeni. Kuna mets on ligidal ja seenekohad teada, siis võib endale seda lubada küll ja pealegi on mittekibedad seened palju maitsvamad kui va kupatatavad. No võiga praadides vähemalt. Eks siis marineeritud seente jaoks ole aega terve septembrikuu riisikaid jahtida.

Mesiniku palgapäev

Eile siis oligi. :)Terve suve pikkune tarude, töökastide, kärjeraamide ja muu mesindusvarustuse valmisehitamine, lendperede jahtimine ja kodustamine (kaks neist pakkisid asjad ja lendasid ilma hüvasti jätmata minema), peaaegu sada nõela ja emajaht raevust lämbuva pere silma all, kõik see sai nüüd lõpuks tasutud. Mõnusa teadmisega, et mesila on käima läinud ja toimib, et suve algul üsna kehvakesed pered on muutunud tugevaks ja tegusaks ja et see pere, kuhu lasti lahti Järvamaalt toodud kollane ema, on meesaagilt teisel kohal. Eile oli meevõtupäev. Pokumees tuli alles õhtu hakul mesilast ja siis algas vurritamine. Alguses proovisin ikka iga kärje kaanetist, et kas on teistmoodi maitsega ja oikuihea on värske mesi! Aga kümne paiku õhtul, siis kui töö otsa hakkas saama, siis ei tahtnud enam mee poole vaadatagi. Täna ka ei taha. Poleks arvanud - mina, kes ma ilma meeta üldse elada ei oska. Ilmselt pole seda varem nii palju käes olnud, et isu nii täis süüa.:)
Aga Pokumesilas oli kolme sorti mett. Esimene oli niisugune vedel, üliaromaatne, kreftine, mis jättis kurgupärale kergelt kibeka meki. Teine oli paks, kleepuv, laheda maitsega mesi, mis ei tahtnud kärjest välja tulla ning peaaegu ummistas sõela. Kolmas, kollaste oma, oli vedel ja ka veidi kreftine, kuid maitselt krainide omast selgelt eristatav.
Kõige rikkalikum meesaak oli Hüürust toodud suurel kurjal perel. Kaklesid kui beerserkid*, aga taru oli mett täis. Mõistetav ka, sest nemad ei pidanud oma auru raiskama pere suureks kasvatamise ja kärgede valmistamise peale. Võis lõviosa mesimummudega korjele tuisata...või on mingi vihmamesilaste liik, kes käib ka seenevihma ajal korjel. :)
Igatahes vihma nad ei kartnud. Kui tarus suvel lämbeks kiskus, siis keeldusid mõned vintskemad isegi vihma ajal tarusse minemast. Haakisid ennast lennulaua juures taruseina külge, järgmised sättisid ennast tagaotsaga esimeste pähe ja kolmandamad järgmiste pähe ja nii tekkis lennulaua kõrvale seinale midagi, mis matkis ülesehituselt kivikatust. Vihm sirises libamisi asetsevatelt tiibadelt maha ja ei teinud mesilastele midagi. Kui dushist küllalt sai, siis kobiti tarru tagasi.
Kui keegi küsiks minult, kes on mesilased, siis ma ütleksin, et nad on mõistatus. Mesinik, usun, et ka vana ja kogenud mesinik, puutub tõenäoliselt mesilaste juures ikka ja jälle kokku mingi uue nähtusega. Olemuselt midagi väga erinevat teistest putukatest. Aga telepaatiat ei ole nad igatahes veel leiutanud. Muidu nad ei tantsiks, või mis?:)

*beerserkid -võitmatuks peetud muistsed viikingi sõdalased, kes enne lahingut teatavaid rohte manustasid ning kelle verejanust ja surmapõlgusest legende räägiti.

Sunday, August 23, 2009

Viimased istutused

Kohe-kohe avab õied hiina emajuur (gentiana sino-ornata), aga mina pole jõudnud teda veel mahagi istutada. Huvitav, kumb jõuab ennem, kas mina tema mulda või tema õied lahti?
Õnneks pole veel sadama hakanud ja kahtlane kas hakkabki. On kuivad ja soojad ilmad.
Eile oli Pokumehe tädipoja juubel. Väga suur pidu noorusliku juubilariga ja palju rahvast väikses vaikses maa-asula rahvamajas. Pidu meenutas natuke suguvõsa kokkutulekut, kus kõik lähemad ja kaugemad kohale tulnud. Mõned kaugema kandi inimesed polnud üksteist ju aastaid näinud.
Kahekümne aastaga ei juhtu mittekui midagi. Muusika sama ja tantsud ka ikka samad. Puhas klassika. :)
Muidugi oli vahelduseks äärmiselt huvitav vaadata kuidas tüdrukud padespaani tantsisid - ilmselt rahvatantsuringi wärk. Ja tort! Olen palju kuulnud tädi Mai pidutortidest, kuid mis maitsega või millised need kunagi olid, ei oleks osanud ette kujutada. Tort oli tõesti eksootika - sellist Tallinna pagaripoodidest ei saa. Paksud munakollase värvi tordipõhjad ja lihtne vahukoor vahedumisi moosi ja mingi põneva kodutehtud kreemiga - see oli elamus. Kunagi kui rohkem aega kodus nohistada, siis peaks proovima midagi taolist järgi teha.
Aga aias on vaikus. Hostad tegelevad lehtede kasvatamisega, kobarpead ja kuldvitsad õitsemisega ning aktiniidia otsib keda kägistada. Mul on lausa harjumuseks saanud tema juurest läbi astuda. Kord võtsin silmuse kaelast lursslillel, kord astilbel. Mutt on ülbeks läinud. Järgmine kevad istutan talle peika kõrvale ja hakaku parem marju kasvatama!
Peika on praegu nii-nii väike. Huvitav, kuid kassid teda ei ründa. Ehk lõhnab vähem? Emase aktiniidia juurekaela pidin ju lausa traatpuuri peitma, et kassid seda oma kasukatega ära ei kulutaks. Irw, traatpuuri ümber on kevadeti raskete kõutsikäppade poolt sõtkutud sügav himuring. Ja mis seal rääkida, ka meie oma peent kassikrafinnat olen seal aelemas näinud. Elegantselt, loomulikult. :)

Thursday, August 20, 2009

Kuidas kutsuda kassi?

Kassi tuleb kutsuda ilusti. Nimepidi, mitte kis-kis-kis. Ja mitte kunagi ei tohi talle tünga teha. Ikka midagi maitsvat noka vahele, sest, hoidku jumal, selle pärast ta ju tulebki.
Ei pea olema mürsik, et koerust täis olla.:) Mõnikord võtan vorstikillu (aga see peab hea vorst olema, sest kehva Muri ei söö), hüüan ja jään ootama. Kass magab teisel korrusel. Üleval hakkab algul kobin, siis ölbaku-ölbaku trepist alla ja ikka suure kiiruga, sest maiust ju saab. Tore on vahel meie sigaväärikat kassimaadami ka kappamas näha.
Kord oli naljakas situatsioon. Sulatasin näugamile räime ja hõikasin sööma. Minu teada pidi Muri toas olema. Vaikus. Hõikan veel, ikka eikedagi. Siis panin registrid hüüdma nagu kirikuorel, et toho pele, kass magab nii kõvasti, et räime järgi ka enam ei kõlba tulla. Toa poolt kostis tuhm mütsakas, läksin vaatama. Paduõnnetu loom oli hüüdmise algusest peale rõdul võimelnud, aga sisse ei saanud. Viimases hädas otsustas ta vastu rõduust hüpata, et ehk läheb lahti. No ei läinud, riivis oli.
Hah...ja kassiomanikud räägivad, et kass ülbe loom, kutsumise peale juurde ei tule.

Wednesday, August 19, 2009

Kuidas laost teha iluaed?

Keeruline küsimus. Oletame, et teil on kaks (ei, pigem viis) virna värvilisi eri suuruses kaste mis on üksteise kukil ja ei võta palju ruumi. Nüüd tuleks nad taustale (mis see ka poleks) niimoodi laiali paigutada, et seda ka kena vaadata oleks. Seda ma juba teist nädalat teengi.
Eile harutasin suurte püsikute puntra lahti. Usinad vihmad on peenramulla nii läbi niisutanud, et pinnas jääb nagu tatt labida, jalanõude ja kinnaste külge. Juhtud siis sääske lööma...Ühesõnaga, õhtuks olin rahul ja porine nagu siga sopaugust tulles.
Aga kurta tõesti ei saa, sest enamus hostasid on oma koha leidnud, kõige suuremad istutused on tehtud ja on jäänud veel keskmist kasvu aiaelanike ümbertõstmine. Väiksematega on kõige lihtsam.
Muig, on ikka tunda küll, et siin mõni ehitas maja ja peenardega pold rohkem asja kui hädarohimine, kõik on nii ülekasvanud.
Paistab, et kevadel tuleb paljunenud materjaliga Saku kevadlaadale minna. Muidu jääb tõesti ruumi väheks.
Täna on Lapse sünnipäev. Teeme talle punamütsikest, viime kooki ja veini.

Monday, August 17, 2009

Piiludes haraka menüüsse

No seda poleks küll arvanud! Peen mustvalge harakaisand keksis elegantselt hommikuse koerajunnikuhila juurde ja asus aplalt einestama. Vaatasime köögi aknast kuidas ilus lind sulasitta sõi ja olime väga hämmeldunud. "Võibolla harakad ei tunne maitset," oletas Pokumees viimaks. "...ja haistmisega on puhta pekkis," pakkusin mina.
Aga issanda teed on ära arvamata ja pool kuhilat kadus haraka pugusse niguniuhti. Teisele poolele pean ikka mina sibitädi tegema. No kust see hea kompost muidu tuleb kui sõnnikut sees ei ole?:)
Oli rõõm nentida, et tervelt kuupmeeter kenasti laagerdanud komposti on istutuste ajaks võtta. Kast on hea asi. Palju mahutab ja hästi laagerdab. Lahtisele hunnikule (eelmisel suvel) pääses palju välismõjusid ligi ja nii laagerdus see poole aeglasemalt.
Ja milline vihmaussikasvandus! Igas labidatäies tosin roosat vonklejat.
Istutasin eile enamuse uudismaad täis, kasta polnud vaja, sest peale päevatööd tuli padukas peale.
Kuna sorte on aias rohkem kui kahe käe näppudel kokku, siis hakkasin kartoteeki pidama. See on abiks ka kasvutingimuste tabelite tegemisel. Hea lihtne, kõik on ühes kohas olemas.
Nimede peale jahti pidades tuvastasin, et pitsilise välimusega kollase lille nimi on tanguudi kuldkepp (Ligularia tangutica või sinacalia tangutica) ja senini mu aias anonüümsena esinenud õhulise kiviktaimlalille nimi on kivirik-kaljunelk (Petrohagia saxifraga). Hea teada. Loodetavasti jõuan kunagi sinnani kus on null anonüümset. Praegu on umbes viis hostat ilma nimeta. Pelgalt välimuse järgi laksust tuvastada on minutaolisel asjaarmastajal neid raske, sest tuttavad tunnen ära küll, aga nimetute lehevärvi järgi neid raamatust leida juba keerulisem. Üks vähegi endast lugupidav hosta on nagu kameeleon: suve jooksul muudab ta mitu korda värvi. Võta siis kinni kuda ja mis. Aga ma arenen. Ja ruumi on.:)

Saturday, August 15, 2009

Uudismaa raadamine

Kuna viimane taimejaht Laulasmaa jaoks oli nii edukas, et meilegi sigines juurde kuus uut hostasorti, siis tekkis vajadus uue peenraruumi järele. Pealegi vajab paraadpeenar suuri ümberkorraldusi, aga kedagi ei tahaks ka kõrvupidi murule oma järge ootama tõsta. Kodus istutamise võlu on see, et teisaldad taime suure juurepalliga hopsti uude auku ja ta ei märkagi, et oi, mis me nüüd tegime! Kesse istutab keset õitsemist! Jne. Ei, vastupidi, uues "latris on künasse" veel kompostigi poetatud ja altväetamine õitsemise ajal on hea doping. Muidugi ei saa seda kõigiga teha. Ikka nendega, kel pole pikka peajuurt, kuid on korralik juurepall ja palju narmasjuuri mulda koos hoidmas.
Aga asja juurde: kaks suve koltuvaid kadakaid vaadata on liig. Ei ela ega sure. Teadagi - eelmine vihmane suvi ja kaks viimast eriti sooja talve andsid selle, et pooltel kadakatel okkatõbi kallal. Kadaka jaoks liiga niiske koht. Poodi mürgi järele ma küll ei läinud. Futumaal kehtib lihtne põhimõte: Mis aias ei kodune, sellega pikalt jamama ei hakka. Tegin südame kõvaks ja võtsin roostekirjud kadakad maha. Nentisin saagides, et kuue aastaga kasvab kadakas esialgsest umbes poole pikemaks.
Lõpetasin peenardamise alles õhtul kell seitse, kuid jäin päevaga väga rahule.
Uudismaa on peaaegu umbrohust puhastatud (faking naat!), peenra piirid on paigas ja istutusplaan peas valmis.
Midagi kohutavalt megaimelist ma sinna ei pane, lihtsalt ühe süngelehelise musta leedri ja kollaselehelise lodjap-põisenela, khm...kõikvärviliste hostade taustaks. Värve peaks seega ropult koos olema. Ongi huvitavam. Lehtne ilu.
Täna sai suur samm vaate nautimise unistuse suunas astutud.:)

Thursday, August 13, 2009

Põhjakõrvetamise anatoomia

Tikun kangesti väja küll, aga enne kui pajakas valmis pole - võta näpust! Neid põhjakõrbemisi veel vaja. Olen täna korralik, kirjutan blogi ja passin potti.:)
Ah, söögitegemisega on kiiretel aegadel ikka nii nagu on, kes jõuab, see teeb ja teadagi, et tegijal juhtub. Tavaliselt on mul kombeks söök hakkama panna ja siis ringi vaadata, et mis veel teha vaja. Ei oska mina kogu selle aja poti kõrval passida, jube ajaraiskamine ju. Niisiis, liigun väikeste spiraalidega oma tegemistes pliidist ikka kaugemale ja kaugemale, kuni unustan söögi täiesti. See aga annab endast õige varsti märku jubeda tossu ja kõrbehaisuga.
Ehitamise ajal elas meil kaks saarlast-töömeest, kellele pakkusin argipäeviti lõunaks ka sooja sööki. Kuna siis sai veel ajalehte tehtud ja ka ehitus-kodutöödest puudus ei olnud, juhtus nii, et panin kotletid pannile ja läksin järjekordse loo jaoks netist infi otsima. Kotletid ununesid nii ära, et kõrbesid täitsa söeks. Saarlased olid väga pika näoga, sest kella üheks pold mingit süüa veel. Pesin panni ära ja panin uued kotletid hakkama. Tuulutasin köögiruumi ja vaatasin õue ka, no seal oli midagi väga rohtu kasvanud. See ei tee ju midagi kui ma need paar virnheina välja tõmban, kohe ju kööki tagasi...a võta näpust!:) Tuli remonti tegev naabrinaine, arutasime parajasti just mõnusalt et kas klaasvill on kehvem kui kivivill kui tellingutelt kostis saarlaste poolt antud meeleheitlik häire KÖRBEEEEB!!!! Hull lugu, aga tõesti jälle kõrbes. Seekord õnnestus pooled kotletid päästa ja mehed said süüa. Pokumees on nende meie "tuletõrjeõppustega" harjunud, aga peale kahekordset põhjakõrvetamist tunnistasid saarlased mu ilmselt eriliseks boheemiks ja hakkasid söögitegemisel silma peal hoidma. Katuselt oli seda hea teha. Ülevaade olemas ja kõrbehais jõuab ka kõigepealt just üles. Juhtusin mina ennelõunat kuskile köögist väljapoole töllerdama, siis küsis üsna varsti keegi katuselt, et khm, ega sul ei körbe või meeldetuletava vihjena, et ei tea mis täna ka lõunaks...khm KÜPSETATAKSE jne.
Ega see nüüd päriselt minu põhjakõrvetamise karjäärile lõppu ei teinud, vahel õnnestus vanaviisi söök ära rikkuda, aga ütleme, et tol perioodil märkimisväärselt ikka vähendas küll.
Aga jah, siin ma nüüd istun ja üks silm kogu aeg ikka poti peal ka. Kuram, aga liha ju ka vaja küpsetada...ohjah, ei jaksa, aitab toas molutamisest. Katsun programmeerida ennast neljakümne minuti pärast tuppa tulema, ega muud.:)

Wednesday, August 12, 2009

Haljassaare muljed

Haljassaare aiapoe muljed olid sümpaatsed, sest istikute hind vastas kvaliteedile. :)
Ostsin pagasnikutäie madalaid kiviktaimlataimi ja kuus tõuhostat oma aia tarbeks. Brunnera oli otsas, kuid üks taim siiski leidus. Oli samasugune kehva istik nagu eelmises udupeenes poes, aga maksis 35 krooni ja selle raha eest oli seal brunnerat küll.
Muljet avaldas ka tagasihoidliku hinnaga hostavalik. Fire and Ice, Cuacamole, Patriot, Golden Tiara, Night before Cristmas, August Moon jne
Muidugi ei ole vist vaja lisada, et need on mul kõik nüüd kodus ka olemas. Urrh...hostapalaviku vastu ei ole vist vaktsiini olemas. Ja ega ma väga vastu sahmi ka, täitsa tore palavik.:)

Istutada oleks ilusam kui täishinnaga ei müüdaks ülekasvanud istikuid.

Kolm pagasnikutäit taimi on Laulasmaa peenrasse maha pandud pluss oma aia ülejääke pluss eelmise peenra materjale ja ikka on veel vajaka. Eile pani Hansaplant kulmu kergitama küll. Müügis olid täishinnaga brunnera `Jack Frost` kevadised taimed, mis nägid peale mitut kuud potis elamist äärmiselt kustunud välja. Potist välja ei tõmmanud, aga kujutasin ette milline võib olla nii näruse pealse juur. Mõtlesin eelmise pagasnikutäie madala astri, männas-neiusilma ja kobarpeade ja kõigi teiste potipõhjadesse monoliidistunud juurtele, mida oli tarvis lahti harutada ja kohati kärpida ning turi tõusis turri. Taimed on kallid, miks peaksin istutamisel veel faking lisatööd tegema? Kui on tegu mitmesaja taimega, siis polegi seda juurtekatkumist ja harutamist nii vähe midagi. Lisaks jääb vastutus nende kasvamamineku eest mulle. Ja nii rääbakate brunnerate eest peaks küll häbi olema 109 krooni hinnaks panna. Küsisin allahindlust. Hansaplanti seisukoht oli, et ei taha - ei osta. Mingi vahetusevanem pidi kahekümne minuti pärast tulema, et kümme prossa alla hinnata. Haa! Irw!:)
Huvitav küll, aga miks mulle jäi eile niisugune mulje, et Hansaplantis pole klient kuningas vaid allahindluse lunija, kes pannakse 20 minutiks kümne krooni pärast ootama. Tuli brunnerad maha jätta, sest ka kassaneiu prognoositud 90 krooni oleks nende välimuse eest häbematult palju olnud. Ja mina pidasin ennast veel püsikliendiks, muig.
Tol hetkel oli täitsa kahju kohe, et olin kahe eelmise aia planeerimiseks kogu materjali siit ostnud. Aeg on järgi vaadata mida pakuvad väiketootjad.
Jah, ääretult mugav on kõike ühest kohast saada, aga nii jäiga kauplemisstiiliga a la "mina müün hea raha eest praaki, aga kui ei meeldi, siis ära osta" ei tohiks pikalt saada laiutada. Eesti on selleks liiga väike.
Täna lähen Haljassaare ja Calmia istikuäri müügiplatsile ja vaatan mis seal pakutakse. Kaks pagasnikutäit on ju veel puudu.:)

Monday, August 10, 2009

Puid ka peenrasse

Mis peenar see ilma puudeta on, ikka puid ka.:)
No käisimegi toomas. Häid puid saab Rudolfi juurest. Tema puude juured ei roni kunagi mööda potiääri nii nagu linnapoodide istikutel. Rudolfil on oma puukool, sealt võtab, paneb potti. Kui keegi ei osta ja puule pott väikseks jääb, siis pannakse suuremasse ja nõnda see käib. Hansaplantis ja Horteses on tähtis läbimüük ja selle all kannatab kvaliteet. Kui käite mõnikord tuulise ilmaga ilupuude müügikohas ja elupuupotid on massiliselt tuulega ümber kukkunud, siis ei maksa sellest kohast taimi osta. Ümber kukuvad kastmata taimed. Ja läbikuivamise osas on sihuke potielupuu eriti tundlik.
Täna on kodupäev. Oh, mis mõnu on vahel ka oma aias siblida!:) Tihti seda ju ei saa.
Kui ikka õhtul saab kuskil kivi- või mullatöödelt tuldud, siis tahan ma jee oma jorjenite poole vaadata.
Täna vaatasin kohe hoolega. Kipslill on imeline! Topeltõieline, meetrise diameetriga õrnroosa õiekuhil. Õitsevad ka kollased liiliad. Punased tuleb elimineerida. See paar tükki pole enam kena. Mingi tõbi on vist kallal ja ilmselgelt on kollased elujõulisemad.
Kipslille kuhila seest sirutuvad välja õitsevad gladioolid. See aasta natuke ebaõnnestus, panin kollast ja roosat. Kui oleks ühte värvi, oleks efektsem. All kipslill ja ülal gladioolid. Pealegi hoiab kipslille sigrimigristik gladiooli pikali vajumast. Igati ilus kooslus.:)
Aga nüüd tagasi oma aeda ümber tõstma.

Friday, August 7, 2009

Istutada on ilus.

Laulasmaal on käes lemmiketapp. Kolmas nädal lõppemas, kivi- ja mullatööd on tehtud ning tänane päev algas megameeldivalt - Hansaplanti külastusega. Toppisime auto taimi täis ja kihutasime objektile. Uskumatu, aga see mitte just väike hunnik astilbesid, metssalveisid, stepirohtu, pujusid ja merikanne lahustus kohapeal niguniuhti. Ja umbkaudse hinnangu järgi peaks peenra korralikuks viimistluseks sinna lisama veel umbes kolm autotäit. Istutamine oleks mu lemmiktegevus kui taimed poleks niiväga ülekasvanud. Tegime isegi pilti. Madala astri juurenarmad olid piki potiääri ringiratast kasvanud ja moodustanud potipõhja kujulise monoliidi. Sama lugu oli ka kiviktaimlataimedega. Enne istutamist haruta nagu loll neid narmaid lahti. Jama küll, sest astritaime eest küsisid nad poes 75 krooni. Aga kui see nüüd peale säherdust juurerappimist kasvama ei lähe? Õnneks ei esine mere ääres ilgeid pakasetalvi, aga kui astilbe või päevaliilia kehvasti juurdub, siis võtab ka tagasihoidlik mereäärne külm lillekese rajalt maha. Niisugune massiline Hansaplanti taimede augustiistutamise kogemus mul puudub. Hakka või kevadet ootama, et näha kuidas taimed talve üle elasid. :)
Aga see on äärmiselt põnev, milline näeb see kooslus välja kevadel, suvel ja sügisel.
Ei, see on kindel küll, et järgmine suvi tuleb kaema minna. Kahjuks ainult korra, ei saa ju teisepere rahvast mingi peenra pärast ära tüüdata, et tere, me tulime jälle peenart vaatama jne.
Kui selle värgi valmis saab, siis kulub paar päeva puhkust küll ära, oma aed on vahepeal nii unarusse jäänud ja lugemata jutukate virn laual aiva kasvab.

Saturday, August 1, 2009

Zutsakas

Täna murdus üks müüt. Ma olen alati arvanud, et mesilased raevuvad tõeliselt kui avada nende taru enne vihma ja hakata selles sorima. Aga võta näpust! Kuna meil oli nüüd kaks maski, siis aasin ma varumaski endale pähe ja muutusin ka mesilakolliks. Jope nöörid kinni, nahkkindad kätte, maskinöörid kurgu alt sõlme ning Futunimeline kindlus oli valmis liikuma tarude suunas. Võtsin endale kohustuse mesilaspäevikusse kõik üles kirjutada, mis ühes või teises tarus toimub ja andsin asju kätte...skalpell...klamber...koorimismagasin... Silm ka ei pilkunud...või ehk õige natukene viimase taru ajal kui ma sutsaka peffasse kohta sain. Ausalt öeldes oli see üllatus, et no MIDAAA!, lontrused, ikka näkku ja kätte nõelatakse! ja teiseks topeltüllatus, et poldki eriti palju hullem kui kusirautsiku hammustus või üsna sama klassi kuuluv.
Aga mesilased hakkasid õieti närvi minema alles kolmanda taru juures. Olime sunnitud väikse pausi tegema, sest osad tiirutasid erilise rassivihaga. Aga jälle...kas pole mesilased need, kes vanasti või olen mina paljutaluvam. Ei tea. Mulle näib, et vanaisa mesilased olid kogult suuremad, nende rünnakuhääl oli nagu pommitaja unnang ja peale esimest sutsakat poleks olnud mingeid üllatusnägusid vaja teha olnud. Asi oleks selge olnud - vaja on huilates suvalises suunas liduma pista!
Aga ma ei saa öelda, et ma kergendust ei tundnud, kui teine mesinik ise ka kohale tuli. Ma võin ju vajaduse korral teiseks käeks olla, aga väike võdin on ikka sees. Lapsepõlvemälestused, mis teha, nuuks.:)