Varjus hiilija

Nimelt selline on uue fäntasy pealkiri. Oli muljetavaldav. Kui esimene raamat otsa sai, siis nörritas üsna kõvasti, sest see on JÄLLE triloogia (irw:) esimene raamat ja teisi alles tõlgitakse. Tore lugu nende triloogiatega, sest ainult issand ise teab kas raamatukirjastajal jätkub raha ka järgmiste raamatute tõlkimise eest maksta. Mõnede selliste triloogiate järge oleme jäänudki ootama.
Niisiis, uus vanainimeste muinasjutt, sedapuhku vene autorilt.
Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"
Eelarvamustest kubisev, nagu ma olen, asusin kohe esimestest lehekülgedest peale passima, millal ilmuvad Baba-Jagaa ning Kashtsei Surematu, või vähemalt midagigi, mis vihjaks autori rahvusele, sest ei saa ju olla, et...Aga paraku, saab küll. Kõigist maailma lohe-haldja-orki-maagijuttudest perfektselt ajupestud ja läbi imbunud autoril ei tekkinud mitte hetkekski kiusatust põigata vene muinasjuttude hämaratesse kuusikutesse. Äärmiselt tõupuhta ja hea stoori teevad nauditavaks hoopis peategelase mõruvõitu huumor, autori senisest erinev nägemus haldjatest (tuhkjad juuksed, kollased silmad ja alahuule alt välgatavad kihvad, mida pole võimalik varjata) ja teiste selle maailma tegelaste kirjeldused. Ainus ilmne vihje russismile oli raamatus paar korda esinenud fraas "ülima tõpralikkuse seadus", millest tundsin ära vana hea "zakon podlasty".
Kusagil Tühimaal on jõudu kogumas kurjuse jõud, kes nimetavad ennast Nimetuks. Et ära hoida hävingut, tuleb kurjus hävitada. Seda saab teha ainult siis, kui iidsest koobaslinn-nekropolist tuuakse välja üks teatav võluese, mis on pilgeni pahasid hävitavat väge. Eeskujulikku salateenistuse võrku omav kuningas palkab meistervarga Garret`i, et see artefakti maa peale tooks.
Raamatus esines ka laene. Ülemmaagi hing meistervarga peas teda täbaraimatest olukordadest kõrgmaagiaga päästmas tuli tuttav ette Terry Pratchetti raamatuist, see, et kokku kogutakse kamp erinevate oskustega olevusi ja siis koos kuskile midagi ära tooma minnakse, on enamike sedalaadi lugude süsheeks, paharetist narr meenutas olemuselt veidi nii "Salamõrtsuka" narri kui ka "Troonide mängu" kääbuskasvulist kuningavõsu. Maagiamängudest tekkinud Keelatud ala linnas, mis oli müüridega muust maailmast eraldatud ja lausa kubises anomaalsetest nähtustest, vihjas "Stralkeri" Tsoonile.
Katakombid meenutavad kirjelduselt nii Sõrmuste isanda päkapikulinna kui ka "Maailma silma" põhjatut koobastikku, kuhu tagaaetavad oma rännakul varjuvad.
Samas, kummaline - ei ühtegi lohet. :)
"Troonide mänguga" ma seda lugu ei võrdleks. Üldse ei võrdleks. Sest täitsa isemoodi hea lugu. Nii, et fäntasyfännid oleksid täiesti õnnelikud, kui neil oleks üks riiul, kus "Troonide mängu" kõrval asuksid veel ka "Tuule nimi" ja "Varjus hiilija".
Muus osas on talv. Pisut vabandava olekuga mõttetu kiht lund aias, mis vahel sulab ja vahel mitte, pimedus, mis algab õhtul ja muutub päeval hämaruseks ning ilmaennustus järgmiseks nädalaks, mis vihjaks justnagu miinus 17 kraadisele pakasele.