Sellise ilmaga tahaks hakata talveurgu kaevama

Väljas sajab sügisvihma. Unine koer tuli takseerima mida kaussi pandi, õnnistas mind vaid ühe pilguga ja kobis sõnagi lausumata kuuti tagasi. Ta on meil üldse siuke vaoshoitud põhjamaine mees, hoidku jumal kui kaela ümbert kinni võtad või miskit. Aga territoorium on temale püha. Kui õue paeplaate panin, oli näha, et koerale ei meeldi see "mööbli ümbertõstmine". Käis, vaatas altkulmu, pea maas nagu tal kombeks. Muidugi kobiseda ka midagi ei julgenud. Nüüd ta on harjunud, läheb lihtsalt teise kohta magama ning ei pööra mu töödele tähelepanu. Ega polegi kaua saanud õues midagi teha. Kivihunnikuid lume alla jätta küll ei tahaks, ikka mis toodud, selle laon maha. Pärast sessi on jälle rohkem hingamiseaega ja jõuab ehk õue ka. Eile oli uskumatult hõrgutav seenehetk. Pokumees läks sirmikukohta (mis asub 2 km kaugusesl metsas) ja tõi sellise koguse, et piisas kõigile. Munas ja jahus paneeritult olid need nii uskumatult head ja ebaseenelikud (metsaliha), et järgmine sügis olen nõus ise sinna kaugele järgi minema. Aga natuke koffitamist veel ja siis hakkab jälle päev pihta. Mis päev, nädal hakkab pihta!:)

Kuldse sügise algus.

Öine vihm muutus millalgi pärast keskööd jäiseks tähistaevaks. Täna hommikul oli 2,5 kraadi. Õnneks veel plussis. Eks nüüd lööb ka mets värviliseks. Alati polegi alla nulli vaja. Meie tänava vahtrad juba punerdavad. Kuid ma ei saa aru neist aiapidajatest, kes räägivad, et tuleks juba öökülm, siis lõppeksid aiatööd ära. Ei pea paika, et siis on aiatööde lõpp. Ja sigakahju oleks kui see kõik kaoks: meie aias on veel täies õies hosta Guacamole, päevaliilia Stella de Oro, hiina emajuur, roos Sahara, miniroos, hiidiisop, korea kukehari pole veel puhkenud, esimese õie lõi lahti kaunis aster, kohe-kohe on puhkemas lursslill ja lillherned lustivad täiega aia peal. Kahju oleks kui see kõik muutuks ühe ööga siloks ja tuleks komposti kanda. Ja ega siis umbrohutööd ei lõpe. Umbrohu jaoks on piisavalt soe kuni detsembrini (olen dets. algul rohinud peenrast 2 ämbrit üleliigset, sest ei võinud enam aknast vaadata kui kuradima roheliseks lillevarte vaheline muld läinud oli). Seenelkäigust ka üks huvitav kohtumine: raiesmiku serval leidsin kena hulga lamba-aruheina puhmaid, mis olid teistest liikidest nii segamatult kasvada saanud, et moodustasid kauneid läikivalehelisi suuri laisku „pintsleid“. Kevadel lähen ja toon mõne neist aeda. Niisuguse mätta kasvatamine võtab kolm aastat aega, aga seal on juba kõik olemas. Muljetavaldav.:) Mu enda sinine aruhein (seemnest pandud) on potis viimaks nii suureks kasvanud, et söandan juba peenrasse istutada. Enne oli vaid haprad „juuksed“, mis oleks sajal erineval moel meie aias võinud viga saada. Nüüd näitab ka juba värvi, ilus hallikassinine. Ja ikkagi – tahad täies ilus näha, kasvata kolm aastat.
Kassipulmadest ka. Pidustused on selleks korraks lõppenud. Muri magab jälle öösel toas ja väljas on ka vaikne. Orgia kulmineerus üleeile pimeduse katte all kui Pokumees läks verandale suitsu tegema. Muri olevat jälle kapi otsast alla volksanud ja kohe Suure Musta embusse, kes nagu ikka, valmilt laua all ootas. Pokumehe mõõt sai täis. Selle jaoks ma küll seda verandat ei ehitanud, kõtt minema! Seni kuni Pokumees reha läks võtma kahmanud Suur Must Muril turjast nagu küülikul ja vedanud „kirest minestanud“ krafinna põõsastesse. Meie tavaelus igavesti peps kassimaadam olevat käpad kõhu alla tõmmanud ja lasknud kõigel sellel vastuhakuta sündida, kuigi ta pea käinud ebaväärika kolksuga vastu trepiastmeid.
Meil on 8 aastat olnud ainult emakassid, aga selliseid pulmi pole meie kvartalis varem nähtud.

Eile oli hea päev

Läksime õhtupoolikul raba peale seenele. Mets on mõnna. Igast asendist. Meil on täiega vedanud, et pole vaja kaugele minna. Üle raudtee on juba teine maailm. Nii et kui oma jorjenid on ära tüüdanud ja tahad midagi ilusat näha, siis mine metsa. Sügisel on raba eriti värviline.
Ootan pikisilmi koolivaheaega, sest see tähendab üheksat vaba päeva. Esimene koolivaheaeg algab 23. oktoobril. Kujutan juba ette mida võib korda saata üheksa vaba päevaga kui aiatöid segamas ei ole. Aga ega siin palju kujutada ei olegi - verandalaed on vaja ära tihendada. Senine käsitlus laseb liiga palju välisõhku tuppa ja kangasteljetoas on talvel jääkülm, rääkimata mamma telekatoa põrandast. Võibolla panna isegi kahekordne tuuletõke?
Aga nüüd sukeldun vahepeal täiesti unustatud asjadesse - koolitöödesse. Veel jupike liigitabeleid ja praktikaaruanne ootavad, et neid ära tehtaks. Praktikaaruanne on nõme ajaraiskaja ja kogu selle kaante vahel kokkunämmutatu saaks ära öelda ühe lausega: Koos turuvarblastega firmale 40 krooni eest tunnis haljastust teha oli tõesti muljetavaldav kogemus, mis õpetas mulle seda, et kui sa tahad ilusa asja ära rikkuda, siis palka sinna odava raha eest hunnik mehi, kes teevad kuidagi objekti ära, aga ei kõhkle hetkegi kui vaja kuskil praaki teha või ülejala lasta. Aga nii see käibki: Klient saab halvasti teostatud asja, töölised saavad miinimumpalga ja firma koorib mandi. Nõme!
Mulle meeldib üksi teha. Ise teen - ise vastutan ja pole vaja pärast jälgi ajada, et kes kurat ometi selle elupuu nii viltu istutas.
Ahjaa, uskumatu küll, aga hommikul oli veranda tühi ja meie armunuid näha ei olnud.

Sügise algus

Huvitav millega küll sügis algas? Loomulikult hommikuse kassipornoga.:):):)
Kuna terve öö oli õues toimunud kuratteabmis (KRÄÄÄVÄUUUÕUUUUUÕUUUU!!!!) ja me pidasime peasüüdlaseks musta rüütlit (Muri varasemad pulmad on seni möödunud täiesti märkamatult), siis leidsime peale välknõupidamist, et nüüd aitab küll ja SEE tuleb meie verandalt minema kihutada. Ja kükitaguGI vihma käes! Ja lillepõõsastes, nagu teised, tagasihoidlikumad kõutsid. Ja lõpp veranda täiskusemisele! Roosa suss läks teele nagu soojusanduriga miin ja teine takkajärgi. Kassiisand taganes lillepeenrasse ja jäi sealt meie suunas midagi tänitama. Vihma sadas ja me nautisime oma hommikukohvi ilma, et keegi meid selja tagant märgistada üritaks. Kõik katsed tagasi tulla blokeerisime täiesti ühemõtteliselt. Siis elavnes kapi otsas oma padjal põõnanud Muri. Ta tegi niisugust häält, mis pani seni minu susse teraselt silmas pidanud peigmehe kõigist ohtudest hoolimata verandale tormama ja kapilt maha kalpsanud Muri embusse viskuma. Mis siin änam...kobisime tuppa.
Huvitav, KAUA võib ühtesid poegi teha? Või on see mingi seksrevolutsioon?

Narmendav rüütel

Asi kisub jamaks. Täna hommikul oli rõdul kahes kohas verepritsmeid ja mustal kassil on kael ja põsk katki. On näha, et loomal on valus ja paha, aga veri vemmeldab vat et kõveminigi veel. Nüüd saab igaüks sutsaka muskust, kes vaid nina rõdule pistab. Ja mede koerad on närvid puhta läbi, sest kogu see palagan käib ju öösiti üle tema territooriumi.

Imeline loodus

"Mustal rüütlil" on pool habet välja rebitud ja üle selja pikk kriim, kuid ta jätkab kangelaslikult oma auvalvet. Vahepeal oleme üksteisega ära harjunud ja ta laseb end näpuotsaga isegi natuke sasida. Haha, poolehoiumärgiks (Sa oled tore tädi!) keeras ta eile välkkiirelt peffa ja piserdas oma muskust mu hommikumantlile. Paraku on meil totaalselt erinevad lõhnaeelistused ja ma loopisin teda roosade sussidega niikaua kuni ta verandalt minema kobis. Ohjah. Selleks korraks.
Igatahes verandale raamatut lugema minna pole hea mõte. Fuika!
Samas, kui selles pesakonnas juhtuks olema mõni "musta hobuse" kloon, siis oleks kange kiusatus ta majakassiks jätta. Ah, jõulukuu veel kaugel, eks siis ole näha kes ja mis.:)

Saku seened

Kui päris kristalselt aus olla, siis tegelen hetkel võltsimisega. "Saku seened" on oma tuntud headuses alati olnud nõutud igal gurmaanide kokkutulekul (Päevakoera saunakal, Pokude saunakal jne) ja tegu on Pokumehe isikliku retseptiga. Seekord on olemas seened ja üks teine retsept, aga Pokumeest ei ole (täna on töölaupäevak) ning mulle on jäetud austav ülesanne teha "Saku seened" seekord Futu moodi (Oh, kõrvad ja karvad!). Ok, teen valmis. Eks siis talvel näe ja kuule.:)
Aga "must hobune" elab juba nädal aega meie verandal. Alguses püüdsime teda minema peletada, sest kuseb, sunnik, valimatult igale poole. Isegi Muri on tolle odööriga sõna otseses mõttes läbi immutatud. Elab meie verandal, vahib igatsevi silmi tuppa, halab vahel tasakesi omaette ja magab laua all. Täitsa koera elu. :(
Kassipulmade reeglite järgi on see jumala normaalne käitumine: kui pruut on paksuks pandud, siis tuleb tal vähemalt nädal või paar kõikjal silm peal hoida, et keegi teine kõuts omapoolse panusega idanevat pesakonda ära ei rikuks.
Paraku on aga nii juhtunud, et päss magab põsk vastu verandaklaasi, aga Muri tuleb hoopis kuskilt nurga tagant ja ei mina usu, et sel korralgi kõik pojad mustad tulevad. :)
Teised kavalerid on piirdunud põlevi silmi lillepõõsast vahtimisega, aga see tuleks tuppagi kui lastaks. Kui püüdsime teda verandalt minema kõssitada, oli nii meest täis, et ajas selja kummi ja tegi petterünnaku. Näitas, et on valmis oma õiguste eest seisma.:)
Siis üritasin teda sasida, et kui nii julge kassiisand, aga sain hoiatushammustuse, et jumala eest, ära torgi, ma võin närvi minna! Ok, aga eile õhtul lubas pai teha kui olin temaga enne tema raskest elust rääkinud. Keeras põse ette. Kui kassid sasimist ei salli, siis nad keeravad põse ette, et siia paluks pai, ega sa enne nigunii rahule ei jäta.

Esmaspäev

Sügis läheneb nagu kiirrong. Kell seitse õhtul on juba veidi hämar ja eile tekkis esimeset korda mõte, et võiks õige tuld pliidi alla teha, sest jahe oli.
Pokumees tõi täna muljetavaldava hunniku paasi ja hommepäev hakkan õuesillutist laduma.
Muri on ilmselgelt paksuks pandud, sest ronib mööda mööblit ja otsib ägedamaid kohti kuhu teha pesa (külmkapi peale, arvutilaua riiulisse, ristikheina seemnte kasti jne).
Aias lõi oma elu esimese õie lahti hosta Guacamole. Ikkagi kummaline, et just niisugune aroom. Lursslilled on tänavu võimsad, terve pinu tumedaid õievarsi koos veel puhkemata õisikutega kõiguvad tuules kõrgel üleval. Loodan, niiväga et enne öökülmi ei tule. Paraku on see selle lille nuhtlus, et ta puhkemise just viimase hetke peale jätab. Just vastu talve. Aga ka õiekas aster pole veel puhkenud. Ja kaunis aster samuti, rääkimata krüsanteemist. Õieilu veel kuhjaga tulemas.:)

Armastan laupäevi!:)

Täna on oodata pilvitut taevast ja imelist ilma ning mul on vaba päev!:)
Teen täna aias mulla-kivitöid, mis veel on jäänud, et korrastatud maastikuga talvele vastu minna.
Aga armudraama arenes eile veel edasi. Meie verandalt kostnud sisinad (Muri) ja meloodiline võrgutuskõne (võõras isakass) ajasid liikvele kolmanda tegelase. See oli naabri kiisu Artur, kes jugapuu all istudes kogu draamat jälgima asus. Füsioloogilises mõttes ei oleks temast mustale täkule konkurenti olnud, kuid kust meie romeo seda siis eemalt teadis. Jugapuu all istub suur isapäss ja mina pean oma jumalannat valvama, kuigi tahaks minna ja tolle seal üles taguda! Kõik kokku viis vaesekese endast nii välja, et too hakkas lausa lõõtsutama. Ei ole kerge olla kõuts, ei ole.

Muri uus mees

Paar korda aastas teeb Muri midagi, mis meie kvartali kõutsid peast segi võtab. Minu arusaamist mööda on tegemist mingi salakavala armumürgiga, mis korraga ainult ühele isendile näkku pritsitakse ja tolle mõneks ajaks mõttetuks jõllsilmaks muudab. Kuigi Muri teeb peale seda niisuguse näo, et tal pole kogu järgneva tsirkusega MITTE MIDAGi pistmist (ja kõrvaldatagu ometi see töll, kes teda igal pool jälitab, rõduakendest sisse piilub ja omaette pojengides halab nagu solvunud mardus!) kuid ometi läheb ka meie kassimaadamil viimaks raskeks oma teo tagajärgi varjata ja me oleme ta peigmehed kõik ära näinud. Seni on olnud tegemist kahe väljavalituga - need halli poolpika kasukaga isandad on kordamööda regulaarselt (kolm korda aastas) meie aias armupiinu kannatanud ja kriitilistel nädalatel õhtuti õunapuu all kenasti laulnud. Mis ajab muidugi täiesti marru kõik ümbruskonna koerad.
Seekordne "mees" sattus olema aga korralik mustakarva valgete sokkidega noor kodukass, kes kogemata Muri võrku sattunud. Paras kolakas. Pealegi erineb ta teistest selle poolest, et meenutab oma pikkade kõrgete jalgade poolest sälgu ja julgeb oma südamedaamile tuppa järgi tulla. Naiivsed päratusuured kollased silmad pika koonuga tumedas näos, mille ninaseljal valge triip. Pikad jämedad jalad ja soliidne saba. Täkk, mis täkk. :)
Avastasin peika täna pärastlõunal kui Muri veidral häälel sisselaskmist nõudis. Haha, jälle rääkima hakanud? Ei olnud, see oli võõras isakass, kes kaunilt kurrudes koos Muriga sisse vupsas ja jäi üle vaiba pika pilguga Muri ükskõikset tagumikku köögini saatma. Tõime talle ka krõbinaid. Oi kui tühi oli kõht (kes teab mis ajast juba armupaeltes sipeldakse), vaesekese suu jooksis lausa vett. Aga arm oli kõvem, sest isegi süües oli üks silm igatsevalt köögi poole kõõrdi. Kahjuks pidime ta kohe välja tõstma, sest närvis kassiisand kukkus kaasavarakirstu märgistama.
Muri käis toas ringi ja keeras ennast spetsiaalselt rõduukse juurde kuninglikult kerasse. Just niisugusesse kohta, kus murtud südamega härra Igatsus teda läbi klaasi silmadega õgima ulatuks. Samas olid ka krafinna külmas südames mingid tunded ennast liigutama hakanud, sest va pirtsperse ei suutnud kuigi kaua huvipuudust teeselda ja küsis välja...nojaa, et siis õues peikat edasi peedistada. Rohkem me seda seebiooperit edasi ei vaadanud, aga ümber maja liduva ähmitäis koera järgi võis umbes oletada kuskandis kuramaaz edasi kulgeb.
Nending: umbkaudu kahe kuu pärast saame me endale kadumaläinud Põnksu asemele uue kassi.

Mesiniku naine

Kõigega harjub. Võimalik, et kevadel oleksin...ma ei tea mida ma siis teinuks, kui oleksin avastanud, et mul on autos elus mesilane põlve peal. Vähemasti reageeringu spontaanses jõulisuses ei kahtle ma kröömigi ja üksjagu kisa kindlasti jne. Ühesõnaga - tõeline naine. See oli kevadel. Vahepeal on olnud mõningaid kohtumisi erinevas ärritusastmes mesilastega sealpool maski ja niisama kokkupõrkamist töiste, hajameelsete või oma trepi ees siirupikaussi lakkuvate niisugustega, kel magusahimust katust sõidab. Nõnda siis ei võpatanud minus MITTE MISKI kui autos oma põlvel elusat mesilast nägin. Ta oli niisugune pisike, kössis ja nägi mitteohtlik välja. No las ta siis olla. Vist oli tarumesilane, kes kogemata inventari peale roninud ja sellega autosse. Nujaa, siis helistas Laps. "Miks sa niikaua toru ei võtnud?" "Ei saanud, mul on mesilane põlve peal." "Aha," ütles Laps ja rääkis oma juttu edasi nagu poleks selles miskit erilist, et ma mesilasi kussutan.
Kui koju jõudsime, siis võttis Poku reisikaaslasel tiivust ja viis naabrimehe mesipuu lennulauale. Ehk võtavad äraeksinu vastu.

Nüüd on siis sedasi, et...

...olen ilmselgelt moosiga liiale läinud. Ju teda siis vahepeal liiga vähe sai tehtud, et kange himu kõigest moosi keeta, aga külmik pole kummist ja rohkem lihtsalt ei mahu. Tegin välkküsitluse, et kes on moosilembed ja mõnest purgist õunakast õnnestub ehk isegi lahti saada. Sest kuhu ma panen astelpajumoosi? See ju veel keetmata.:)
Ja kui ma mõtlema hakkan, siis on kogu selle moosinduse taga see, et poekeedised nii koleda maitsega on. Moosisõltlane, nagu ma olen, eks tuli osta, aga see polnud teps mitte see.
Aga muidu on klassikaline sügis. Õhtud on veel soojad ja sumedad, puud on veel rohelised, kuid metsast hoovab varahommikuti sügise lõhna. See on midagi niisugust, millega seostuvad riisikad, seenekorvi sanga nagin ja kummikute lirtsumine märjas samblas. Paar äkksööstu on ikka metsa sooritatud, kuid päris talveseente järel ei ole veel käinud. Peaks lähiajal päevaplaani võtma.
Vein juba sahiseb nurgas. Esialgu veel mulksujata, aga igal asjal oma aeg. Rikkalik sügis on. Huvitav kas järgmine aasta tuleb sellevõrra kehvakesem? Sest tasakaal peab ju olema.

Veinisünnipäev

Eile hullasin niisama, keetsin veits siirupit ja sulatasin vaha. Siis tuli mõte, et teeks õige vahaküünla. Päris kena tuli. Tegin veel kolm, aga siis said limonaadipudelid otsa ja köögis oli juba kuradima palav. Olin oma "laborist" nii vaimustusest, et ei märganudki, kuidas kraadiklaas juba 27 kraadi näitas. No miks ta lõpuks ei näita kui sooja ilmaga tuli pliidi alla tehakse. :)
Aga vaha oli ju vaja sulatada. Aeglaselt. Ja selleks on just puupliit kõige parem koht.
Küünlaid tegin nii: Võtsin kolm mulineed, keerutasin neist tahi ja tõmbasin selle sulavahast läbi, nii, et see mulineesse imbus. Siis võtsin 0,33 limonaadipudeli ja lõikasin kaela maha. Jämeda pika kotinõelaga tõmbasin tahi põhja tehtud august läbi ja kinnitasin hoolega väljaspool põhja all. Kui valama hakata, siis on taht väle põhjast lahti tulema kui pole hästi kinnitatud. Tahi ülemise otsa kinnitasin vormist risti üle asetatud vardale. Ja valasin vormi vaha täis. Jahtudes tõmbus valmis küünal vormist lahti ja seetõttu oli hea kerge vormi ümbert lahti lõigata. Kahjuks on seesugune vorm ühekordseks kasutamiseks, sest ma pole veel leidnud sobiva kujuga pudelit, mida ei peaks küünla kättesaamiseks hiljem täiesti ära lammutama.
Aga täna oli järjekordse koduveini sünnipäev. Tavaliselt on üle kahe aasta hea õunaaasta ja veini jätkub kah täpselt kaheks aastaks. Peaaegu nagu traditsioon. Esimese veini tegime 2001 suvel ja sel aastal oli viies vein. Tavaliselt maitseb see nagu vana aja hapu "Riesling" ja sobib hästi "majaveiniks", mis on ka näiteks MASU (või minupoolest kasvõi PUPU) ajal hea kapist võtta ja kuivikute kõrvale lauale panna.:)
Ühesõnaga - kõva tööpäev oli. Aga pole see mahl kunagi ise valmisolekus uksest sisse astunud, ikka peab ennast vajalikus suunas liigutama ka. Kõige tähtsam on õunad ja head naabrid...ja see, kes kiirem. Kui naabrinaine veel mõtles, siis oli naabrimees juba nõus ja nii me lasimegi kõigepealt kolmekesi läbi naabrimehe õunad. Selle peale kulus lõviosa päevast ja pärast polnud lihts,alt enam auru, et naabrinaise aia kallale asuda. Üsna kena kartulivõtupäeva tunne tuli õhtuks peale.
Pokumees tuli just seenelt, kohe saab hõrku seenepala päeva lõpetuseks. Ilus päev oli täna.:)

Täiskohaga pesukaru

Olin täna kolmandat päeva tööl ja emotsioonid on positiivsed. Kolleegid räägivad, et see on füüsiliselt väga-väga raske amet. Mnjah, pigem on vesine ja kohati tüütu, aga mitte raske. Vargsi loodan, et kui see töö talvel kena ühtlase kehalise koormuse annaks, oleks hää. Kuid seda ei saa kaugeltki võrrelda paekividega suhtlemisega või a la "100 käru mulda nelja tunniga". Seega minu konti see töö ei murra ja olen siiralt rahul.:)
Ja kui lisada veel muud hüved (0 raha tööle ja koju sõitmisele), nädalane puhkus oktoobris, kahenädalane jaanuaris, nädalane puhkus märtsis, 3 kuud puhkust suvel, odav lobi ning kuuetunnised tööpäevad, siis - nu jumala häppi.
Aias tõmban otsi kokku. Istutamistega on ühel pool ja paistab, et paraadpeenra viisipäraseks kohendamine jääbki kevadesse. Ei ole minul südant hakata kõrgestisündinud roose sügisel paigast nihutama. Jäägu see jultunud tegu kevade peale.
Muus osas on olnud üks väägade udune nädal. Töölkäimine tahab harjumist. Ja mis seal salata, neli tundi jõusaali ja muu vees lobistamine annab paraja füüsilise koormuse. Ilus ju oleks kui jõuaks õuesillutise enne talve laotud, aga eks see homme paista. Kas tagaaia kivimaardlad ammenduvad enne koerakuudi ette jõudmist või mitte? Palju oleks vaja kive juurde tuua ja kas meil on selleks aega? Midagi elutähtsat see nüüd küll ei ole, aga tahaks ju nautida vaadet.:)

Köögitoimkond ehk elu peale Ehitust.

Keedan. Sedakorda hetkel umbes kahekümneviiendat liitrit siirupit. Purgirivi on nurgas. Seinapoolsetes purkides seisab õunamoos, siirup sai ettepoole pandud, sest läheb kohe maale mesilindudele talvesöödaks.
Ja ma poleks arvanud, et kafin moositegemist!:)
Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Jeerumkuidasmullemaitsebmoos! Ja majaehitamise ajal jäi ju kolm sügist moositegu vahele. Ongi kogu saladus.:)
Et miks majaehitamise ajal moosi ei tehta? No mõnevõrra keeruline on. Moosi tegemise jaoks läheb tarvis üsna mitut asja - õunu, suhkrut, tühje purke, kaasi nende jaoks, mõnda viisakamat potti ja pliiti. Ja soovitav, et see kõik toimuks köögis...kui see juhtub olemas olema.
Õunad olid raudselt olemas, selles olen ma kindel, aga purgid olid pööningul kangastelgede all, kaaned...poes, suhkur (issake, hakka seda veel poest vedama, kui vaja läheb hoopis tsementi, kipsplaate ja kruve), pliit seisis ruumipuuduse tõttu rõdul ja seal oli täitsa tore süüa teha, aga moosi juba õues ei keeda. Sest vähimagi moosilõhna peale lendavad kohale kogu kvartali herilased ja hakkavad potti peakat hüppama. Kui päris aus olla, siis ma tunamullu korra ikka proovisin pohlakat teha ja kuidagimoodi sai see valmis kah, aga herilaste armee oli kogu selle aja parves ümber meie veranda.