Tiu-tii...

Hommikul miinus 4 (2) ja udu, päeval lubatakse päikesepilgarit. Päike on küll juba üsna kuum, kuid lumest Mount Everesti peale ta hammas ei hakka. Riivib niisama siit ja sealt, mägi vajub tihedamaks, jäätub iseenese jäisusest seestpoolt ja kestab edasi. Aga ega suvi taeva jää. Nädala lõpuks lubatakse üle 10 kraadi sooja. Oleks vaja küll.:)
Esimene purpur-siilkübara taim ilmus viimaks mullast. Ega ta ometi ainukeseks jää?
Märtsi algul maha pandud liiliad on 10 cm pikkused ja hosta paistab ka täiesti elujõuline olevat. Nelgid, vürtspeiulill ja oletatavad ibeerised on heas konditsioonis, umbes nädala pärast võib pikeerima hakata.

Lumemuinasjutt märtsi eelviimasel päeval

Kui ma poleks varem lund näinud, siis pildistaksin ja pildistaks ja pildistaks...sest on imeilus. Miinus neli (2) koos äsjasadanud paksu lumega, päike hakkab tõusma ja valgustab...hmh... kreembrüleeja kumaga lumerüüs puid, põõsaid ja hangede külgi. Kogu õues paiknev mateeria on kaetud pehme lumekihiga, mille kohta isegi vatjas öelda oleks räme.
Pigem ehmesjas, ingellik...l-u-m-i-v-a-l-g-e.
Asumi kroonikad hakkavad otsa lõppema. Ma ei ole sellele varem mõelnud, kuid Asimov oli vist omamoodi tõsiusklik. Idee "kõik on kõigega seotud" (ja nentigem, et see on tõepoolest nii:) jätkub pikemalt lahtikirjutatuna Asumi juttudes. Niisiis, kõik on kõigega seotud, ehk "liblikaefekt".
Njaah, kuidas seda siis teooriasse rakendada...esimene, mida inimesed hommikul näevad, on kümmetuhat kalluritäit ingellikku ilu kõikjale kunstipäraselt laialipuistatuna tõusva päikese kumas. Vaatepilt liigutab kindlasti ka kõige roostetanumaid hingekange, inimesed on heatahtlikumad, vanade inimeste kondid valutavad vähem, mõeldakse palju toredaid mõtteid ja lapsed ei tee ulakust. Võibolla.

Teisipäev

Miinus 9 (7). Lumepilvene külm taevas vähese päikeselubavusega. Puistasin Mauna Keale tuhka, et see kevadadooniste peenra kiiremini vabastaks. Jah, et paluks...
Vürtspeiulill idanes 100%, kõik muu ka. Peale purpur-siilkübarate. Pean ma nad tõesti mingiks ajaks sügavkülma panema, et nad idaneks? Mitte, et neid nüüd niiväga vaja oleks, aga teatud sportlik huvi tekkis küll. Ootan veel nädalakese, ehk idanevad niisamagi.
Vürtspeiulille üle on väga hea meel, sest selle taime lõhn on nagu ambroosia. Ostsin neli aastat tagasi laadalt ühe taime. Mingil põhjusel (tõenäoliselt kasvuhoonetaim)põdes ta ligi kuu aega peenras enne kui kasvama hakkas. Seetõttu seemned sügisel ei valminud ja ilma ma olingi. Kuni selle kevadeni Tagetes lucida seemneid ega taimi kuskil müüa pole olnud. Seekord rajan endale korraliku istanduse kust saab ka seemneid. Njah. Suvikute põlgur ka vahel komistab...:)
Ja on varemgi juhtunud, sest aeda ilma lillherneta ei kujuta ma samuti ette. Lillhernest on hea natuke toas ette kasvatada, siis hakkab varem õitsema. Kui mai keskel seemned kasti panna, on paras juuni algul taimed maha panna. Olen katsetanud ka varasemate taimedega, aga venisid kole pikaks. Ka otse maha külvatud lillherned läksid untsu, sest pika idanemisaja tõttu oli muu mudru endale juba kopsakad lehed ja varred kasvatanud ja lillhernel läks raskeks ennast teiste varjust välja vinnata.
Aga aeg lippab, juba kaheksa ja vaja tööle sibada.

Enne Suurt Sula

Millalgi ta ju Peab tulema. Seni on ikka öösel miinuskraadid ja päeval vaid tagasihoidlik lumekadu päiksekiirte ja tugeva tuule läbi, mis paar päeva kõikjal lõõtsus.
Jõgi oli veidi tõusnud (ca 15-20cm) ja kihutas mere poole nõnda, et vahuviirud jääabajates kobrutasid. Olin eile terve päeva ära, rehepapiks. Täna hommikul lootusrikka pilguga enda tagaaeda vaadates polnud kahjuks midagi rõõmustavat. Meie lumemäed olid endiselt kõik vastikult alles ja pole kuskile läinud...kihutamisest rääkimata.
Mesilased tegid eelmisel nädalal puhastuslennu ära. Ootame soojemat ilma, et neid üle vaadata. Täna see igatahes ei ole, sest kella edasikeeramise tõttu läheb aeg kuidagi eriti kiiresti ja kuigi me alles ärkasime on kell juba pool kaks.
Rehepaplus pole kerge töö ja järgmine päev kulgeb suhteliselt uima-uimaselt.
Kevadkülvist pandud nelgid ja alpiaia seemned (oletan, et välimuse järgi võib olla ibeeris)idanesid esimesena. Kõik aasia liiliad, hosta ja mugul-askleepjas on heas konditsioonis. Hiljem juurde tulnud valge aasia liilia ei ole veel tärganud.
Vaibavabrik töötas eelneval nädalal kangelaslikult. Pooled tellimustest on täidetud, teise poolega hakkan tegelema õhtupoolikutel, sest valgust ja soojust (siis energiat:) peaks selleks juba piisama.

Mida mõtlevad kassid?

Kui nad mõtlevad...Nojah, peegeldused ja nii edasi, sestap ega nad tarvitsegi mõelda mõtte inimlikus mõõtmes. Nad lihtsalt ON. Aga pagana uskumatult erinevalt ikka küll. Kogesin eile külas olles üht täiesti täiesti erilist kassi. Ta oli üleni HEA. Umbes nagu madonna vanaaegselt maalilt. Muutumata oma headuses kuidagi tüütuks või kaotamata väärikust, ei. Ta ei teinud erilisi tireleid, ega silinud sääri. Ta tuli. Ja vaatas. Tema silmavaade oli lahke ja taevasinine (siiam), temast õhkus soojust ja rahu ja maailmaga hästi läbi saamist. Ta kobis mulle sülle, pani käpad kõveriti oma kõhu alla nagu kavatseks pikemaks paika jääda, tõmbas vaikse nurru käima ja lõdvestus nagu ma oleks võrkkiik mitte külaline. Uskumatu loom. Uurisin ta peent tumedat koonu ja väikseid šokolaadpruune aristokraatlikke käppi, ta vaatas mulle leebe imestusega otsa ja lesis rahulikult "võrkkiiges" edasi. Tema sõnum oli "Sa oled mõnna. Te olete kõik mõnnad."
Olin meeldivalt loksutatud. Missugune sümpaatne olevus.
Ja hakkasin vaikselt juurdlema millist sõnumit väljastavad meie enda kassid?
Muri: "Te olete ebahügieenilised olevused ja peale teie nõmedaid patsutamisi pean ma kogu oma kasuka jälle iga kord ära pesema, kuid teiega on kasulik hästi läbi saada, sest te avate konserve. Kuigi see on vastik, lasen ma mõnikord teha mõne pai, sest ma arvan, et see on kuidagi seotud külmkapi uksega. Minu suurimad väärtused on minu keeruline iseloom ja see, et ma olen aknal istudes tõesti väga ilus."
Ühesõnaga, Muri on üks igavene vufa, aga ta teeb seda äärmiselt võluvalt.:)
Härra Tibu: "Nii hea, et te olemas olete ja mina teie kass olen! Kurr-nurr...jne. Maailm on mõnus paik."
Aus, hea, suure südamega, magab mõnikord jalutsis, aga sülle ei tule kunagi.
Ja siis ma uurisin Carmenit. Carmeni sees köeb rahutus. Üks pool temast tahaks olla metsikmetsik ja kihutada sõjalaule lauldes kiirete osavate saakloomade kannul läbi kõrge rohu...kusagil steppides...või troopikas. Ja teine pool tahaks diivanil põõnata, palju pai, taltsalt nurruda ja oma inimese heatuttavat inimlikku soojust. Mõnikord lööb Carmeni silm põlema. Ja see natuke kohevil hoiak...Carmen mis Carmen. :)
Kolmas külade kass Sissy võõristas meid. Tal oli huvitav nägu. Aga tema olemusest midagi tabada polnud võimalik, sest ta oli kogu aeg diffenbahhia taga.
Tavapärane ilmateade kah: Õues on miinus üks ja taevas paistab olevat mingi avarii. Hommikul sadas riisi, siis popcorni, vahepeal vihtus laia lobjakat ja nüüd tuleb jõululund. Vist seadistavad lumetorusid vihma peale ümber.

Silmanähtavalt

Lumi läheb ära. Meeldiv tõdeda, et aina kiirema sammuga. Sellegipoolest ei malda oodata ja nõnda ma mängisingi eile pisut jumalat. Puistasin tagaaia aknaalusele Mauna Keale (meie kolmas lumemägi)turvast, et see kiiremini sulaks. Nimetatud mäe all on kollased ja valged krookused ning kevadadoonis, mis peaksid kõik varsti puhkema...kui seda lumelasu ei oleks. Päike, tuul ja varjus pluss 1.

Täiendused kassikeele sõnaraamatule

Käpp pikalt püsti peremehe poole (tõenäoliselt lõikab too liha), käpataldrik või mõlemad laiali sirutatud - Anna liha, anna, anna!
Kass vedeleb täies pikkuses diivanil, põrandal, riiulis...Sa lähed mööda, ta keerab ennast selili, käpad taeva poole, naeratab laialt ja manab näole sigaarmsa ilme - Pliis, tule, tee mulle pai!
Rõdul kükitav kass otsib toas liikuva inimesega aktiivselt silmsidet, muide, ta vaatab üsna ajudesse - Kas sa märkasid mind? Lase mind sisse! (Päris tore on vahel oma näugamile ka pikalt silma vaadata.:)
Kassi pupillid suurenevad mängul ja katavad peaaegu kogu iirise. - Erutusseisund ja jaht. Juhtimise on võtnud üle "seljaaju" ja instinktid muudavad looma eriti tõhusaks tapamasinaks kõigile hiirtele, rottidele ja suurtele ämblikele. Hasartses kaklusmängus peremehe käega on lood teised, sest kass on jätnud tööle ka servakese mõistust ja kuigi käpalöök matsatab tõelise karateka jõu/kiirusega, siis küüsi selles ei ole.
Hoiatushammustus. Näksatakse kergelt ja kiirelt, see tähendab seda, et jäta, kurat, mu hing rahule.
Kiindumushammustus. Kass lakub kätt, võtab sõrme hammaste vahele, hammustab kergelt. Sarnane käitumine on poegade kohtlemisel. Kui emakass neid kasib, siis proovib vahepeal ka hambaga, et kas on ikka piisavalt armas.:)
Põsepai. Kass vaatab sulle pikalt otsa, "lukustab sihtmärgi" ja siis ta rammib valjult nurrudes peaga su nägu. Kui oma ninaluu raginat ei taha kuulata on targem põsk ette keerata, siis ongi põsepai. Armas jõuline soosinguavaldus. Omavahel öeldes on tegemist ka peremehe märgistamisega, sest kassi lõhnanäärmed asuvad kusagil seal põsel või lõual, aga mingit sikulõhna sel "märgil" küll ei ole. Tegelikult pole üldse mingit lõhna. Inimese jaoks. Teiste kasside jaoks lõhnad võibolla küll nagu Härra Tibu isiklik inimene.:)
Põgus tere. - kohtudes panevad tuttavad kassid ninad hetkeks vastamisi. Kui sa oma lemmikuga hästi läbi saad ja kummarduda viitsid, siis ta ütleb sulle ka tere...või vaatab sind sellise näoga, et no siin küll praegast kruvid logisevad. Kassidel tuleb põlglik olemine väga ilmekalt välja.
Fak-fak! - kaks järsku sabalööki ettepoole. Väljendab pettumust, nördimust, frustreeritust.
Üks väikest kasvu süsimust ja temperamentne emakass Satu kasutab kassikeele väljendit, mida ma teistel kassidel kunagi näinud pole. Keset sõjakat mängu tõmbab ta kopsud õhku täis ja puhib raevunult nagu...härg ja see tähendab umbes seda, et ma olen NII vihane ja NII ohtlik, ET...
Soiguva alatooniga hale MÄUUU toasügavuses sihitult uitava kassi suust - mul on nii igav, te olete nii igavad, elu on nii igav, andke mulle püstol...Otsige talle mõni tore tühi pappkast enne kui ta tõepoolest igavuse kätte ära sureb.:)

Kevad

Jõudsime ära oodata.:)
Nagu sellest midagi eriti muutuks...Lumest Mount Everest kõrgub endiselt eesaias, kus sirelite juurest paistab üle aia natuke Alpe ja tagaias on Mauna Loa. Tahan väga näha kuidas nad ahvikiirusel ära sulavad, sest nüüd on kevad.
Hetkel näitab kraadiklaas täiesti rumalt näitu (pluss 1,5), sest tõusev päike paistab talle peale. Näruseid miinuseid võib tegelikkuses päris mitu olla, aga ma pole hiromant. Ja välja ka ei viitsi minna.
Täna tuleb ilus pikk vaibapäev hea valgusega. Eile tegin 2 meetrit kirjuvalget naaritsaribadega, täna võtan e villase vaiba ette.
Ka teisest potist tõuseb vaikselt liiliaid kuid esialgu on väljas vaid kahe pealsed.

Asumi kroonikad

Loen praegu teistkordselt vanameistri hilisemaid Asumi lugusid. Mitte sellepärast, et midagi muud poleks, eimitte. See on see sarjaraamatute paariaastase intervalliga ilmumine. Kunagi on loetud, aga mitte järjest vaid ükshaaval. Aga sellest pole midagi, kunagi loen kindlasti veel. Asimov on klassika, ei mingit kahtlust.
Ta ei pea kosmoses maha oivalisi lahinguid, tema maailmad ei kubise lilla-rohelise-punasekärnalistest erineva jalgade arvuga lihasööjatest, neis ei lenda ringi kõikvõimalikke...ohte, on lihtsalt laev ja pisut kummalised rändurid, kes seilavad kergelt aegade hämaras ja kes vahel isegi kahtlema löövad kas praegu on enne või pärast.
Asimov on mõtisklev, kuid tohutu haardega. Tegevus toimub ajal, kus "kõik on juba ära olnud" ja kulgeb umbes selles laadis, et mis saab siis edasi "kui kõik on juba ära olnud".
Eile olid jõulud, maha tuli paks pehme valge lumekiht, mis varjas kõik jõhkra päikese poolt vaese vana lume keresse löödud armid ja köndistatud hangede mustunud sisikonnad ei vaeva enam igal sammul esteete...sest kõik on sigavalge...ja pehme ja kaetud. Kohati, ma ütleks, et isegi alatult. Üleeilsest jäi maha mõrvarlik kiilasjää ja see on nüüd lume all. Igaks juhuks panin tööle minnes oma mittelibisevad bootsid. Nad on koledad, aga neil seisab hästi püsti. Ülejäänud päeva kuulasin teiste hulle kirjeldusi erinevatest kukkumistest ja nägin jubedaid sinikaid ning mõtlesin, et peaks taimeraamatute, ulmekate ja reisikirjade vahele vist ka mingi esmaabiraamatu läbi lugema.
Hetkel paistab, et võib oodata megailusat ilma, õues on selge taevas 6 (4) miinuskraadiga ja päike kohe tõuseb. Kevad on mõnna.

Talve lõpp

Nüüd aitab, eksole.
Minu arust kah.:)
Liiliad pistsid täna öösel ninad mullast välja. Hosta kasvab nagu loom ja mugul-askleepjase pealsed vupsavad üksteise järel valguse kätte. Täna teen esimese kevadkülvi läikiva peiulille, aasnelgi, habenelgi, karvase nelgi, lillherne ja purpur-siilkübara seemnetega.
Homme veel pikk päev ahju kütmisega ja siis on viis vaba päeva! Kaif!:)

Kasside keel

Et kas räägivad? Üle ei maksa ka forseerida, aga, jah, võibolla teatud mõttes küll. Kassikeele peamiseks võtmeks võib pidada mõistet "rituaal". Kogu kasside päevakava on üsna kindlalt paika pandud. Tavaliselt näeb kassiomanik vaid tubast poolt, kuid ka väljas järgitakse tavapärast rutiini: kuuri alla plönn ja maja taha liiva sisse soristama (või vastupidi), siis vaadatakse mis naabri Pätu teeb või kas kuskil mingeid hiiri ei töllerda, ühesõnaga - vaba aeg. Mõnikord tullakse tuppa väga jämeda sabaga ja see ei lähe tükk aega normaalseks tagasi. See tähendab seda, et igapäevane rituaal on häiritud ja ilmselt tegi seda mingi reviire rikkunud uustulnuk, kellele kas anti peksa või ei antud. Viimase juures on väga oluline kehamass ja karisma. Meie aeda kaitseb tavaliselt väike ja kerge Muri ning ta teeb seda puhtalt karismale toetudes. Mõnikord aga on tegemist kombetu külakaklejaga ja Muri karisma "lastakse lihtsalt üle". Saba on suur ka põnevusest, näiteks kui ei viitsita piki ohutut maja tagust aia äärt turnida ning "tulistatakse" otse läbi koera territooriumi. Ülim ärritus on siis kui pea peal olev karv püsti tõuseb. See tähendab, et "seljaaju on juhtimise üle võtnud" ja teie ees on metsik raevunud loom. Oma kassidel pole olnud au nii tõsist olekut näha.
Kasside "sõnavara" ei ole suur, kuid erinevate märkide kombineerimisel suudavad nad ennast üsna hästi arusaadavaks teha.
Mõned tavapärased väljendid:
Ringutus - kass sirutab sinuga kohtudes pikalt esijalad välja, ringutab, sirutab tagujalad ka, ringutab.
See on tervitus bossile. Omavahel nad seda eriti ei kasuta. Tähendab midagi umbes sellist, et tere, boss, rõõm sind näha, mul on kõik hästi, näe keps ka käib. Seda žesti kasutavad samas kontekstis ka koerad (Kui meie koer ei ole seda äkki kassidelt õppinud?:)
Äkiline hellusehoog - Kass lendab diivanil lugevale perenaisele peale nagu vampiir: Nurrub valjult, teeb sada põsepaid, hammustab õrnalt kätt jne. Hetkel ei ole tegu üldsemitte piiritu inimesearmastusega vaid tal on kauss tühi. Või üldse midagi VAJA.
(Aga see võib olla ka soosinguavaldus.)
Soosinguavaldus.- Näugam tuleb, räntsatab peremehe selja taha maha, ning hakkab valjult nurru lüües oma kasukat küürima. Hetkel armastab ta sind tõepoolest natuke. Võib ju muidugi olla, et ka toas on veidi jahe ja sul on soe selg.
Mängi minuga. - Kass käib otsivalt toas ringi, katsub käpaga vaiba narmaid, väänutab mänguliselt pead ja räntsatab põrandapatja klammerdudes külili, kõrvad on taga. See "metsik" loom tellib nüüd, et keegi temaga mängult kakleks või miskit muud kometit teeks.
Tahan vetsu! - Kass on rahutu ja ronib mureliku näoga voodi alla, kapi taha ja muudesse pimedatesse nurkadesse kus ta tavaliselt ei käi. Küsimusele "Õue?" minnakse kohe rõduukse juurde. Nurkimööda luurimine võib viidata ka sellele, et avarii-liivakast on täis lastud. Kui keegi kodustest luurimisele peale ei sattu ja kass õue ei saa, siis võib nurgast lõpuks leida plönni.
Küünistus - Istud arvuti taga, tuleb kass, sirutab ennast välja, asetab oma jubedad küünised su kintsule, haagib need riidesse ja teeb kratsivaid liigutusi. See tegevus tuleks lõpetada, sest ta märgistab sind. Sa oled minu oma! Domineerima kippuvatel kassidel ei tohiks seda üldse lubada teha, sest see on natuke bossamise moodi asi. Hea läbisaamise korral annab kass niimoodi lihtsalt märku, et kaua võib oodata, tule nüüd ja pane mu kauss täis või lase mind õue. Tähendab kahte asja: märgistamist ja kannatamatult mõista andmist.
Mängureeglid - Hea kass ei kasuta müramisel küüsi ja te võite rahulikult oma kämbla talle kõhule panna, mida ta siis "murdma ja kratsima" kukub. Domineeriv kass küüsi sisse ei tõmba ja temaga mängida saab ainult kinnastega.
Vahel saab domineerivat kassi ka leebemaks dresseerida.
Kassilaul - Koosneb kudrutavatest meloodilistest helidest (nurrud, kruuksatused, poolnäud), millega emakass oma poegadega suhtleb. Sama "pudikeelt" kasutab ka isakass kurameerimise ajal.
Kädin. - Saaklooma märgates vajub kassi suu lahti ja ta hakkab tegema naljakat häält. Mõneti meenutab see isegi justnagu linnu matkimist ja kõlab umbes nagu "käk-käk-käk"
Harva nähtav ja naljakas väljendusviis. Ka gepardid, lõvid ja leopardid teevad seda.
Urin - Algab rinnakorvi sügavusest ja meenutab kaudselt töötava pesumasina häält. Kasutatakse koos sisinaga omavaheliste suhete klaarimisel hoiatuseks ja tähendab, et kao eemale, kops läheb kohe üle maksa.
Sisin - Mul on tõsi taga!
Tähelepanu otsimine - Kui ta midagi tahab (õue, mängida, süüa) ja sa temast IKKA välja ei tee, siis hakkab ta tegema neid asju mis on keelatud. Näiteks tallab ruuteri otsas, närib toalilli, kratsib kellegi kintse jne. Halloo, pane mind ometigi tähele, ma olen KA olemas!
Taktitundeline - Vesi on otsas. Kass istub kannatlikult tühja veekausi juures, selg ülimalt etteheitev. Sama situatsioon rõduukse juures. Vahel näib, et see on lausa mingi kassilõbu, näiteks, et ta testib sel moel teie märkamisvõimet.:)
Põtkimine
Udusel ilmel istutakse mingil pehmel asjal, näiteks lambanahal või täisvillasel kampsunil ning vajutatakse valju nurru saatel käppadega kordamööda justnagu sõtkuks tainast. Kass on õnnelik. Kõht on täis, kõik hästi ja kohe tuleb uni.
Kurrh? - Missa tahad? Kas su juures on koht vaba? Mis wärk on?
Kõikvõimaliku intonatsiooniga näud enese pererahvale paremini mõistetavaks tegemisel.- Kassid ei kasuta neid kunagi omavahel. Kahtlustan, et etteheitva tooniga kriunumine matkib inimest. Huvitav, kes meil kodus sellist häält teeb? Kas tõesti mina? Irw.:)
Kassi naljad - See väärikas loom väänutab peaga, teinekord isegi nii, et asetab pealae vastu maad ja vahib sulle sel äraspidisel moel otsa. Tal on hea tuju ja poleks paha "pisut pulli teha".
Jälestus. - Ebameeldiva lõhna või toidu puhul võdistatakse esimest käppa (erijuhtudel ka tagumist). Ülima jäletuse ilming on "peale kaapimine".
Hädanurr - Väga ebameeldivas ja abitus situatsioonis hakkab kass nurru lööma. Emakassid löövad nurru poegimise ajal. Nurrumine mõjub ilmselt ka nurrujale kuidagi rahustavalt või stressi maha võtvalt.
MÄUUUU!- see on häire. Tal on kohe vaja õue. Ära raiska aega susside otsimise peale.
Hoolitsus karja eest - Rõduukse taga on rõõmust särav kass, kes nõuab sisse. Tal on siputav hiir hammaste vahel. Sisse saades viskab ta hiire maha (tegele sellega nüüd ise) ja kappab kööki toidukausi juurde. Riielda ei tohi, ta on hea ja hoolitsev kass. Sina oled tema kari, tema tõi sulle süüa. Oma asi, mis sa sellega edasi teed. Teine variant on rõduukse taga vedelev hiirelaip. Ka see on sulle. Kui sa passiivseks jääd ja piisavat huvi ei ilmuta, siis panevad nad selle ise nahka, aga soovitav on vaikselt komposti visata, las näugamid püüavad uue. Muide, see on muljetavaldav, kui palju hiiri ja rotte liigub suvel alevikus ringi. Vähemalt kogu selle koju tassitud liha järgi otsustades.:)

Kevadväsimus

Miinus 14(12). Päike tõuseb. On väga külm. Unistan lilledest, rohust, sibulasalatist, soojast päikesepaistest ja helikindlate seintega magamistoast, millel on UKS...mille ma saan kinni tõmmata kui ma tahan ennast päeval välja magada. Pikk nimekiri sai, esialgu peab vist alustama vannitoa uksehingede õlitamisest, et nad raisad ei kääksuks alati kui keegi seal käib. Avatud ruum on tore, palju õhku jne, aga kuskil peaks ka olema urg kuhu saab tõmbuda see, kes tahab Une-Matiga kahekesi olla.

Külm

Taevas on pilvitu, helesinine, peaaegu paradiisilik. Päike tõuseb. Tuleb ilus päev. Aga kraadiklaas näitab -12 (-10).
Eelmise aasta märtsi lõpupäevade blogist oli äärmiselt südantsoojendav lugeda " pluss viis varjus", ehk jõuab õnn ükskord ka meie õuele. Samas...sellise päiksega pole küll mõtet kaminasse puid panna ja üle kolme päeva põrandaküttest piisab ilusti.
Paariline on gripis ja tööl üsna tappev tempo.
Laps nentis järelemõtlikult, et meie aias on tõesti kuidagi väga palju lund.
Aga seda ma ju kogu aeg räägingi!

Kuus päeva kevadeni

Kui keegi küsiks, et kuidas elad, siis vastaks, et peost peoni.:)
Eelmine pühapäev tähistasime pidulikult Lõõtsamehe vananemist ja järgmine pühapäev olla ka juba ette ära lukku pandud.
Viimase peo rikkalikust helipildist ma ei räägigi...sõnulkirjeldamatu!:)
Kaks võluviiulit, mandoliin-torupill-flööt-laul, teine mandoliin, lõõts, parmupill, rütmisahinad jne.
Pillimängu vahele lauldi vanu lugulaule - minu eriline maiuspala. "Kolm kuningat", mida Söepõletajadki esitavad, võiks olla samuti lugulaul, kui ta oleks pikem ja põhjalikum.
Lugulaulu (siis minu võhiklikult antud tinglik nimetus) tunnuseks on regilaululik lihtne viis koos kordustega, murdekeelsed sõnamängud, värvikad väljendid, teema põhjalik lahtiseletus ning kui seda lauldakse sellise häälega mille peale isegi karud metsast kosja tulevad, siis on täiuslik.
Kunagi ammu olen kuulnud üht pikka ja kurba lugulaulu mis räägib neitsist, keda võõras noormees hiies (kusagil Olevi-Sulevimäel) kimbutama tükkinud. Hiis oli püha koht ja naise au mitte vähem püha, ning tüdruk tsuskas himura noormehe ära. Vanal ajal kandsid naised vööl pussi. See kuulus naiste "mundri" juurde sama kindlalt kui meeste puss meeste riietuse juurde, kuigi oli veidi väiksem kui meeste oma. Oli hea vöölt võtta haokorjamise ja muude talutööde juures, kuid kõlbas vajaduse korral ka enesekaitseks.
Laulus kahjatseb neiu noormehe rumalat surma, rääkides lugu oma vanematele, et poisil polnud ju vigagi, aga tema, sunnik, tuli vägisi ja hiies...miks ei oleks see võinud ometi teisiti olla, et saajad ja pulmad jne. Seda laulu tahaks kunagi veel kuulda. Sõnade poolest oli see tõeline shedööver ja üldse. Vot niuke lugu.
Aga sünnal lauldi ühte sõjalaulu, mis võis olla pärit türgi sõjast ja veel paari huvitavat vanaaegset regi- ja muud laulu.
Kalendrikevadeni on kuus päeva. Keskmiselt pehmed ilmad on läbi ja järgnevalt antakse päeval lauspäikest nii, et laksub ja öösel miinus 5 kuni miinus 10.
Potti istutatud mugul-askleepjas tunneb end kui kala vees ja hosta näitab ka elumärke.
Liiliate pärast olen veidi mures, sest muld on liiga turbane. Peaks lume alt liivahunniku üles otsima. Kui turbamuld liivaga pooleks segada, siis oleks parem. No ei tea ühtegi liiliat, kes tahaks kaelani märjas turbas kükitada.

Äratuskella vigurid

Mulle meeldib ärgata nende väikeste armsate rituaalide peale...keegi väga pingutab, mõtleb välja millega üllatada, kuidas seda laiska inimest paremini maast ülesse saada jne.
Eelmisel nädalal jäi etendus ära. Umbes kella seitsme paiku kostis rõduukse juurest napp ja vali signaal, mida vilunud kassiomanik kunagi korduda ei lase. "MÄÄÄUUUUUU!!!!" võrdub alarmiga, mille ignoreerimisele võib järgneda pika plönnirea koristamine või muud jubedat. Ja nii kogu nädala.
Täiesti kogemata oli mu sabaga äratuskell avastanud kiireima viisi kuidas perenaist voodist välja saada. Ta kasutas seda meetodit mõnuga.
Ja ma hakkasin juba arvama, et ärgata polegi naljakas.
Õnneks pole see siiski nii.:) Täna hommikul sain jälle korraliku täispika rituaali õrna nurrkräunulaulu saatel, mille hulka kuulus räimelõhnane põsepai, seljas tallamine ja kosmeetikavattide tuutu maha tapmine. Kõik on jälle korras.:)
Eile oli täiskevad kuuma päikese ja voolavate kevadvetega, mis tardus õhtuks kiilasjääks asfaldil.
Hommikul 0,5 miinust.

Sulab

Hommikul visati taevast hoolimatult lobjakat. Päeva jooksul on selgunud, et tegemist oli erilise lund ja jääd sulatava lobjakaga ning tänavad on nüüd lompe täis. Aias olev lumi ei reageerinud. Või on teda nii palju, et enne jaanipäeva ei mõtlegi ära sulada. A milleks? Nojah...
Hortese kodulehekülg nägi internetis välja palju liigirikkam kui müügisaal reaalis. Läksin otsima neid oivalisi valgeid aasia liiliaid, vöötkrookusi, siniseid gladioole, suvist märtsikellukest ja koerahambaid. Mina, lihtsameelne, arvasin, et mis kodukal müügis, see ka päriselt müügis. Tüng. Sest ei olnud.
Tühjalt minema kõndida ka ei tahtnud ja seega stsin ühe hosta (juurestik oli ilus ja elus), viis eri värvi musta südamikuga ja kaks kahvatukollast aasia liiliat ning mugul-askleepjase. Olgu see ka omamoodi eksperiment, et kuidas käituvad liiliad, hosta ja askleepjas kui nad märtsis potti istutada ja juunis avamaale nagu püsikutele kombeks.
Aed on kolinud otsapidi tuppa. Hmh...teoreetiliselt tähendab see seda, et kui Poku peaks tahtma oma mesilastega toas jamada, siis ei oleks mul ilus keelduda.:)

Pikkamisi kevade poole

Öösel pluss üks või soojemgi koos metsiku tuulega. Muide, väga tõhus lume sulatamise viis. Sulatab ja viib kohe minema ka, ei mingeid veevälju hiljem. Aga suur lumemägi tagaaias on endiselt masendavalt kõrge.
Aianduspoes on liiliasibulate massimüük, vähemalt interneti andmete järgi. Ma ei tea, vist peaks täna ennast peale tööd kokku korjama ja seal korra ära käima. Vaatab, mida ma peale kolme sellest arvan.
Õuekoeral on lumemägede keskel elades huvitav kohastumus tekkinud - viimase paari nädala plönnid on mitte varjulises kohas vaid kõrgel hange otsas eesukse kõrval, osa ka kallaku peal. Ütleks, et tõeline kunstsittumine.
Eks koeral ole ka igav.:)

Naistepäev

Parim asi, mis stagnaajast meie päevini säilinud on.:)
Üks armas ja humoorikas päev kevade serva peal, mis lõhnab tulpide järele.
Koolis laulsid vanemate klasside poisid laval Freddy Mercuryt, Carfunkelit ja veel miskit. Kuna söökla on ka aula, siis oli meil niisugune "Eesti otsib superstaari stiilis" pidulik lõuna koos klaveri ja kitarriga. Tegelikult harjutasid nad naistepäeva kontserdiks, mis varsti algama pidi, aga milline staar ütleks publikust ära, olgu need siis kasvõi kokamutid või putru helpivad pikapäevarühma mudilased.:)
Kodus oli Pokumees teinud kümne minutiga uue loo ja selle nimi on Naiste polka.
Natuke oli selles süüdi ka meie Viiul, kes messengeris olla Pokumehele kohmanud, et missa vahid siin, ise helilooja, mine nüüd ja kirjuta üks ilus uus lugu. Saigi täitsa uus lugu.:)

Aga muuhulgas siin ks killuke naistepäevast aastast 1964:

Kuidas ma teada sain, et metsavahi vana hobune ka kiiresti joosta oskab.

Õues oli juba mitu päeva laussula olnud ja tuuled lõhnasid kevade järele. Taat arvas, et ega enam pakast ei tule ja otsustas sõnniku laudast välja visata. Paks "kultuurkiht" õlgedest ja kuivanud sõnnikust mõjus talveti justnagu lauda põrandasoojendus ja loomade jalad olid soojas.
Hommikust peale tuli raadiost pidulikku muusikat ja paksu naistepäeva juttu eesrindlike naistraktoristide ja naislüpsjatega. Sekka loomulikult ka naisrahvakunstnikke, aga kodus meil seal maal küll mingeid lilli ei kingitud, oli lihtsalt sihuke natuke muhedam olemine, pajuurvad laua pääl ja taat lõi hommikul ühe küüliku maha, et ikkagi pühad.
Peale lõunat tuli mõõdukalt napsitanud Metsavahi Juhan oma hobusega. Tee koosnes puhtast läikivast kiilasjääst ja mina imestasin endamisi, et kuidas suksu sellel üldse püsti seisis. Ka taat võttis teema jutuks, et kuda ja mis kuid Juhan kurtis, et libises, sunnik, küll, aga nad olid siis mööda põlde tulnud. Juhan kohe näitas ka kuidas. Mind tõsteti rekke ja vanale tööhobusele lahmati ohjaotstega vastu tagumikku. Vana tüse mära korskas, tõusis kahele jalale ja kappas siis koos reega meie põllu peale, kus tehti suur uhke kaar. Minu meelest oli selles natuke midagi kreisit, sest lobjakas lendas kahte lehte ja lumeklompe vupsas kapjade alt rekke. Kartsin himsasti, et va loll-Juhan tapab oma vana hobuse selle hullu jooksuga nüüd küll ära, sest seni olin Ulvet näinud vaid laisalt sörk-sörk tegemas, kui sedagi. Aga ju siis Juhan oma hobust teadis, igatahes sai see ring tehtud ja mehed istusid laua äärde juttu puhuma. Toodi tagatoast mett ja suitsuvorsti, küülikut lõigati ka asuniku kõrvale laua peale. Varsti imbus uksest sisse Saki Paul oma käriseva hääle ja peene suitsupitsiga, kellel oli väga terav nina taoliste imroviseeritud pidude peale. Kus aga mehed korraks maha istusid oli ka Saki Paul kohal. Asi läks huvitavaks. Kuna lastel ja naistel koos külalistega söögilauas jõmiseda polnud kombeks, siis puksiti mind tahatuppa memme ja tädi juurde. Või ma sellega leppisin. Köögis räägiti ju nii huvitavaid ja teistmoodi jutte!
Tegin aga jälle asja kööki. Mängisin pliidi juures natuke koeraga ja nihverdasin ennast mängu käigus koos Mutaga köögi laua alla. See oli parajalt lahmakas ja jutuhoos ei pandud tähelegi. Suitsuvorsti oleks küll tahtnud (koerale näiteks anti:) aga ma ei teinud sellel teemal piuksugi, sest siis oleks kohe tahatuppa memme juurde magama kupatatud. Tädi aga kuulas meeste jutte uksepraost sama suure huviga kui mina ja leppis sellepärast ka minu lauaaluse positsiooniga.
Ega maal aastal 1960...mingit kino, teatrit, telekat ega muid meelelahutusi ei olnud ja sellepärast oligi suurim sündmus külalised. Jumakene, ega seda siis ometi maha kõlvanud magada.:)
Ree ring oli veel kahe nädala jagu põllu peal näha ja ma käisin seda pärast iga päev vaatamas kuni lumi ära sulas.:)

Naudingute kaitsealal

Avastada ühe aasta jooksul rohkem heli- ja maitseelamusi kui terve elu jooksul? On see võimalik? On küll. Näiteks bändiproovide gurmee-einete käigus. Eilsest õhtusöögist Mesiohaka köögis jälle lihtsalt PEAB kirjutama. Pasta täiesti oivalise kastmega (mida keedetakse viis tundi), sibulamoosi- ja juustukattega (millel oli keeruline nimi) kuumad saiad, magustoiduks Pavlova koogid ja kreembrülee. Tundsin, et nüüd peaks ise kah lausa edaspidi kuidagi paremaks inimeseks muutuma peale selliste asjade maitsmist.
Kummaline, miks ma pole kunagi arvanud, et ka toit võib olla kunst?
Aga muidu oli peaproov enne järgmist pühapäeva...kus pillimehed sukelduvad tundmatute helide ookeani...et sealt mitte kunagi enam endisena naasta. Oeh.:)
Eile olid tulnud meie koosviibimist kaunistama viiul (niuks, nii metsikult ilus!) ja flööt, koos flöödiomaniku koolitatud häälega. Kui ta laulis, siis hakkas kroonlühter laes tasakesi tilisema (kui see oleks seal rippunud, siis raudselt).
Aga muidu on pehme talveilm mõõduka päevase sula ja öise pakasega.

Varakevadine

Sajab. Suurte valgete räitsakate ehmesjas langemine võiks tekitada jõulumeeleolu, kuid pikalt meeli ei hanita, valgus on täiesti teine. Päike kütab läbi pärlmutriste lumepilvede ja on hoolimata varasest hommikutunnist üsna kõrgel.
Täna on valimised. Kuigi ei taha poliitikaga tegeleda, peab valima minema, sest muidu "tegeleb" poliitika minuga sellegipoolest (nagu tegi "puust ja punaseks" stiilis rahvale selgeks No99 reedene etendus :).
Päike murdis lumest läbi. Tuleb ilus hele päev.:)
Eile tegin jõe ääres rehepappi ja megatore oli jälgida kuidas jääpiir päeva jooksul ukselävelt minema kobis. Suur sulailm kuuma päiksega! Jee! Õhtul sai oma tänaval juba mööda asfalti koju tulla. Ostsin tagasiteel poest kolm gladioolisorti, need olid lihtsalt nii uskumatult odavad. Gladiool peab aias olema. Sügisese õiepõua ajal on hea lõikelilleks võtta või niisama imetleda. Pildid pakenditel olid muljetavaldavad.:)
Üks lumivalge, teine roosade volangidega kollane ning kolmas sügavpunase õievärviga, millel hõbejas vina peal.
Paraku on aed ikka veel masendaval hulgal lund täis. Esimeste õiteni (võrkiirised, lumikelluke, kevadkrookus)peaks olema kuu aega. Huvitav mitme päevaga ma mööda panen?

Seletamatu

Hääl tuttaval on alevikus kahekordne puumaja. Maja nagu maja ikka, aga ühe asja poolest väga eriline. Mõnikord käib neil "külaline".
Üks juhtumitest:
Pererahvas vaatab õhtul ülemisel korrusel telekat kui all välisuks tuttava kolksatusega kinni lajatab. Keegi tuli. Keegi ilmselt omadest, sest ta ei koputanud eelnevalt ega andnud kella ka. Pererahvas kikitab kõrvu, et kes ja mis, aga trepikojas on vaikus. "Kuule, mulle tuleb nüüd meelde, et ma keerasin välisukse üldse lukku kui üles tulin," ütleb naine hämmeldunud häälega. Mees läheb alla vaatama, mida kuradit, aga uks on tõesti lukus ja kinni. Ometi kuulsid mõlemad ukse kolksatust ja mingit loogilist seletust sellele leida ka ei oska.
Varemalt on majaemand üksi olles vahel sedasama kuulnud ja mehelegi jutustanud. Mees on tavaliselt nende juttude üle muianud ja narrinud veel pealegi, et näe, naisuke kardab kolli. Fenomen kordub umbes kolme-neljakuiste, vahel ka pikemate vahedega. Oled juba ära unustanud ja ei tea oodatagi kui juba jälle...
Seekord olid noored külas. Selge hele päev...Koos istuti laua ääres kui äkki välisuks all kääksus ja Kõmm! kinni käis...siis rutakad jooksusammud trepist üles...ja vaikus. Kõik ootavad, et kes nüüd tuleb, mindi vaatama, trepp tühi ja mitte kedagi pole.

Kevadet otsimas

Käisime eile õhtul metsas. Tagasi jõudsime enne videvikku, kuid poole kuue paiku olid puude ladvad veel päiksest kuldsed ja Välja serval aimus midagi umbes sellist, et päeval möllas siin ikka täitsa hull kevad.
Väli on Saku kõrval asuv lage põld või põllusarnane moodustis, mille suurus ca 1 x 1,5 km. Kunagistel kolhoosiaegadel soo käest nn "ära parandatud maa", aga mitu aastakümmet täiesti kasutamata kesana seisnud.
Traktorit see ei kanna ja põllulilli seal ei kasva. Niisugune imeliku taimekooslusega maalapp, kus troonivad suvel putked, kastikud, soo-ohakas ja muu mudru.
Kuid Väli on üks imelik koht. Seal näeb kaugele ja palju. Kui on ilus taevas, siis seal on seda palju, samuti käib see ka suve, kevade ja sügise kohta...ning millegipärast on mul niisugune arvamus, et kui seal oleks natukenegi kõvem pinnas, siis maanduks seal kindlasti ka ufosid. See ihtsalt ON niisugune koht.:)
Suusarada kandis peal ja väljaspool rada kah just põlvini sisse ei vaju. Lumi on tõrges ja tihe. Täna on miinus 8,5 (6,5), ehk tühine külm koos juba tõusva päikesega. Kevadeootus on nii suur.

Ilmateade

Püsivalt hommikuti miinus kolm-viis, eile oli päeval kuum päike ja lumekuhilad on 10 cm madalamaks vajunud. Mingit üldsula ei ole, kuid lumi juba läheb.

Teine märts

Pakased on möödas. Imeliselt ilusad ilmad samuti.:)
Aga päris sümpaatne on ärgata hommikul üles ja nentida endamisi rahulolevalt, et enamus soojast mis õhtul kaminast õhkus on kenasti alles ja pakane ei siruta oma küüsi rõduukse vahelt ülejäänu järele. Miinus viis. Normaalne.:)
Sellest, mille peale ma ärkasin, ei tahaks rääkida, aga ähmaselt aiman, et ka see on kuidagi seotud märtsi, suhteliselt sooja ilma ja sellega, et aina varem valgeks läheb.
Kell viis alustas Härra Tibu laulu "Kivisüdamelistele sügavalt magajatele, kes ei suvatse koibagi liigutada, kui kassil on igav...ja vbl ka põis maani."
Viskasin ta välja. Sellega on tavaliselt nii, et kui välja viskad, siis tuleb mõne aja pärast ka sisse lasta. Lasin kassi sisse ja arvasin, et nüüd saab rahu, aga tema alustas veel pikemat lugulaulu "Kivisüdamelistele magajatele, kelle kass on parajasti nälga suremas".
Koos tibutantsu ja muu tsirkusega loomulikult.
Aga kevadet on juba muustki tunda. Hommikul tööle minnes kostab hekkidest ja metsast sidin-sädin. Tihased ja muud väiksemad metsalinnud rõõmustavad samuti pakase taandumise üle.
Mõtlen juba mitmendat päeva, et peaks sebima koju natuke mulda ja alustama kevadkülviga.