Missis Big

Kohtusime esimest korda neljapäeval. Mina vedasin kive ja ehitasin peenart, tema koperdas tee peal. Nii jurakat kimalast ei olnud ma varem kunagi näinud. Paistis, et erilist lennuisu tal pole, kuid et see imeloom kuskile vahele ei jääks, tõstsin ta mullahunnikule ja unustasin.
Järgmine päev kohtusime mullahunniku juures. Tema paistis olevat endiselt jalgsi ja näis, et ka kodutu. Üks koib võdises. Kahju hakkas. Võtsin putuka võilillelehe peale, tõin kööki ja tilgutasin mett  nina alla. Vaene olevus polnud vist tükk aega midagi põske pistnud, sest ta ahmis toitu nagu näljane kutsikas. Ise esikäppadega toidu sees, keel käis ligi cm pikkuselt kiiresti-kiiresti ja taguots värises suurest erutusest.
Lõin targa raamatu lahti, et teada saada kellega mul au lõunatada on.
Pildilt vaatas vastu täpselt seesama mumm, kes meie köögis parajasti mett lõmpsis ja tema kohta kirjutati igasuguseid huvitavaid asju. Kägukimalaste perekond...ja konkreetne tüüp karukimalase parasiit, emasisend. Üsna kuritegelik perekond, ma ütleks...:)
Elu mõte on leida karukimalase pesa, sinna sisse tungida, ema ära susata ja enda munad pessa muneda, et karukimalase pere need üles kasvataks. Eestis ei ela. ???
Kägukimalase kummitus oli vahepeal hinge tõmbamata muudkui mett lakkunud. Loiguke laual oli poole pisem ja jalad ei olnud enam söögi sees. Lõpuks kasis ta oma käpad puhtaks ja koperdas läpaka varju. Tõstsin ta verandale.
Täna oli jälle rõduukse taga ja nõudis süüa. Paistab, et ta on oma pöörase mineviku unustanud ja peab meil pensionipõlve. Konutab kuskil paigal kuni kõht tühjaks läheb ja tuiab siis süüa otsima.
Huvitav kas me homme ka  näeme?

Mesimõmm dessertlusika juures aktsioonis.


 Kombest magada huvitavates kohtades on kassid arendanud tõelise spordi.  Mis juhtub kui viieks minutiks pesusahtli lahti unustad? Teadagi!:)
Ja ta teeb enda nii armsaks, et välja ka ei viska...ei olnud kopsukad pärast üldse karvased, ei olnud...

Padupalavale pühapäevale tagasi mõeldes

Põlise päiksekummardajana vandusin eile siiski alla - olin terve päeva maja kõige pimedamas ja jahedamas nurgas lapiti ning lugesin jutukat, sest päike päikseks, aga see ei ole normaalne kui õues kõrvad pea küljest lahti hakkavad sulama (Varjus pluss 30 metsiku õhuniiskusega tembitult).
Kui päike madalale vajus, hiilisin koos sääskedega aeda ja istutasin kuni nimesilte enam lugeda ei näinud (hämaras paistab iga ramonda hormiiniumina   vrdl. pimedas on kõik kassid hallid).

Hakkab ilmnema ka mõningane kohastumus kuumade ilmadega...täna hommikul oli varahommikune välkkiire moositegu. Aovalges marjad korjatud, tuulekese abiga puhastatud, mesi peale, mikseriga vzzzz ja kaheksaks moos juba sügavkülmas.
Jah, täna on vähemalt tuuleke, saab ka päeva poole ehk jälle aednikuks hakata...samas räägitakse uudistes, et sama tuuleke viinud mõnel pool juba katuseplekikese...

Suur Suvesõit

Mõistlikul kellaajal mahutus meie botaanikute bande koos proviandi, külakosti ja iseenestega autosse ning võttis suuna sinnapoole kus kasvatatakse Eestimaal palju huvitavaid taimi. Kuna asi oli tõsine, siis vahetasime auto Raplamaal suurema pagasnikuga auto vastu ja seal sai ka esimese aia imetlemisega algust tehtud. Millised pähklipuud, liiliate värvid, veesilm vesirooside, põneva kaldataimestikuga ja võimsad hostapuhmad!:)
Edasi kihutasime põiki üle Eesti Ida-Virumaa poole. Mäekülas "rüüstasime" üsna põhjalikult Eliseaia müügiplatsi, mis lausa kubises huvitavatest hostasortidest. Sõin siva ära paar seda lauset, mis puudutasid teemat justnagu "oleks mu hostahuvi absoluutselt täiesti ja igaveseks ammendunud" ning ostsin neli hostat. Kui ma hästi järele mõtlen, siis oli see isegi mõnevõrra ettekavatsetud `Unforgetable` ja `Zounds`osas, kelle ma müügikoha kodukalt juba varem välja nuuskisin, aga täiesti vastupandamatuteks osutusid ka `Alan Titchmarsh` ja `Hydon Sunset`. Loomulikult ei saanud asja käigus ignoreerida topeltõielisi kurekelli `Black Barrow`ja `White Barrow`. Ka teised hamsterdasid üsna korralikult ja ühise muheleva sülemina mahutusime veel kitsamaks muutunud autosse.

Külalislahke Mõdriku Iluaed laius palavas suvepäevas nagu imeilus lõplikult lihvimata juveel.
Viljunud sidrunväändikutega kaetud aed, astilbe- ja rodgersiatihnikud, imposantne katkujuur, laudlehed, kahel pool rada pea kohal kokku kasvanuna rohelise koridori moodustanud Sahhalini kirburohu põõsad (see väikeaia omaniku halb unenägu oli Mõdrikul ruumikal maastikul nõnda kaunis ja nii õiges kohas), põnevad puude- ja põõsaste sordid, seninägematud püsililled, suurte pindadena eksponeeritud kiviktaimlataimed, kõik need laugud, liiliad, roosid, parasjagu õitsema puhkenud päevaliiliakollektsioon, ülisõbralike hindadega kuid kollektsionäärivääriliste liikide-sortidega müügiplats...oeh!:)
 Pagasnik sai juba Mäekülas pilgeni aga nüüd täitus ka salong nagu võluväel dzungliga, edasi sõitsime   kellel põõsad põlvil, laugud varvaste vahel ja  kõrred kõrvu kõditamas. Muljeid jagus veel mitu kilomeetrit.
Mäletan kuidas ma Räpina koolis maastikuehitust õppides praktikakoha otsimisega jänni jäin. Päris kole tunne oli, et ei saagi kuskile - sest asjalikud puukoolid ei ole üldjuhul huvitatud õpilastega mässamisest. Peale paljusid äraütlemisi naeratas kogemata õnn ja ma sain ikka oma praktika tehtud, aga kui keegi praegu samamoodi hädas peaks olema, siis Mõdriku perenaine võtab õpilasi küll. Ei ole vist vaja mainida, et Mõdrikul on praktikat tegemas käinud päris mitu aiandusmaailmas tuntud tegijat.
Elu on seal jälle uue mürinaga käima läinud ja Mõdriku Iluaed noore pererahva hoolivates kätes. Võrratud teekäänakud uute ja uute avanevate vaadetega, osavalt sobitatud taimestikuga kaetud pisiorud väikeste mägede jalamil, juba see koht ise pakub oma rikkaliku liigendatuse poolest nii palju võimalusi. Ja muidugi tahab selline suur aed tööd, hullult palju tööd igal aastaajal.

Taivi liigirikas taimekollektsioon hakkas väikese botaanikaaia mõõtu välja andma. Millised roosid, millised sordid, liigid! Kui palju vorme ja värve! Nii palju oli päeva jooksul juba nähtud, aga ikka kõlas siin ja seal meie botaanikute üllatushüüdeid. Askleepjase juures maigutasin  minagi pikalt suud, sest see lõhn ja troopiline väljanägemine ja kasvukombed oli kõik nii...nii...nii... Minu askleepjasepoeg läks talvel ära, sest talle ei sobinud Saku talv. Seda kummipuu lehtedega kahe meetri kõrgust põõsast alt üles vaadates tabasin mõttelt, et ju polnud ette nähtud...ja kuhu ma kogu selle ilu oma väikses aias mahutanud oleks. Poleks ealeski arvanud, et ta on sõstrapõõsa mõõtu või suuremgi ja tark aednik istutab ta tünni, sest edasiminekukihk on askleepjasel määratu. Aga MILLINE lõhn!
Hamsterdasin kaksiratsiku poja, tükikese toreda värviga kukeharja, mõned põnevad seemned ja ühe ammuigatsetud leviisiasordi, kelle juurega tuli kaasa sinise ülase risoomitükike, no mis saab mul ometi selle vastu olla. :)
 Paistab tulevat soe päev (vilus pluss 30), aga mõned asjad peaks täna kindlasti maha istutama. Mis võiks olla juurdumiseks veel parem kui pauguga vihm õhtupoolikul...:)

Kuum

Soojad õhumassid või misiganes...pluss 25 varjus on ikka täitsa soe. Õnneks on sääseriik puhkusel ja õhtuti saab tuppa õndsat jahedust lasta...koos valgete liiliate paksu lõhnaga. Tänaseks lubati ligi 30 koos trombiohuga. Ei ole elu, kohe kui veidigi soojem siinkandis, siis kompenseeritakse seegi vähene mõnu  maavärisemise või mõne muu egiptuse nuhtlusega. Ette ei virise. Ootame ära.
Peenrapõhi on valmis, vaja veel muld sisse kärutada. Olles harjunud kerge, rammusa liivmullaga oma krundil ei saanudki ma alguses aru, et sel uuel mullal midagi viga oleks. Aga on ikka küll. Kui midagi selle mullaga potti istutada ja veidi kasta, siis istub taim kolm päeva pori sees. Savimuld. Õnneks on mul saepuru ja liiva. Peaks kergendamiseks jätkuma küll.
Täna avanes huvitavat värvi liilia. Täitsa nagu kirju koer.

Polegi nii väga vihmane

On ka imeilusaid ilmu nagu eile ja üleeile. Suvised tegemised on ikka väga palju talveks valmistumisega seotud. Talvekütte riidad kerkivad ükshaaval õuele ja see annab tõeliselt hää turvalisusetunde.
Tööd sellega on, aga millega poleks?
Alustasin peenrapõhja rajamisega eesaeda. Täna peaks jõudma teise etappi. See käib nii, et õuetäite killustik maja taha, muld asemele ja paest laotud äär piirdeks. Uute peenarde rajamine koosneb  95% -st tööst ja 5 %-st lõbust, mis on istutamine. Istutamine on mõnna. Lähen ja otsin oma taimedzunglist välja need, kes tahavad varju, poolvarju ja need kes on juba peaagu kadumas suurte laiutajate lehtede alla. Nojah, unistada ju võib, aga enne on vaja peenar valmis teha.:)
Natuke pilte ka liiliapeenrast:

 Jumalikult lõhnav kuningliilia. Sellised õied tulid kamalutäiest nimetutest sibulatest, mis ma täitsa ehku peale maha panin.:)

Aia kõige tumedam liilia ei pleegi isegi päikeses heledamaks. `Night Flayer`.

Puhaskollased äsjaavanenud...

Roosa iludus.

Poe sibulatest kõige võimsam - `Nepal`

Ja veel kollane mustade täpikestega.

Ka neid ei saanud mitte üles võtmata jätta. Noor sibul õitseb kolmandal suvel suure ilusa kellukaga ja kui koht meeldib, siis on järgmisel suvel iga varre otsas juba 2 kellukat. Ikka kuningliilia.

Vihmase puhkuse teine päev.

Seekord täiesti ilma imelike äratusteta hommik. Kohvihetk verandal, rahutu viiekilone krae, astilbed ja liiliad õitsevad nagu jaksavad, elu on lill.
Ehk õnnestub täna alustada uue peenraaluse rajamist. Hetkel ei saja ja eilse tiheda vihmapladina kordumist justnagu kah ei lubatud. Mullahunnik on märg, tuleb porine päev.:)
Imetlen liiliaid. Nõnda palju erinevaid värve ja vorme. Ja lõhnu....eriti kuningliiliad, kes lõhnavad lausa unustamatult, suure maheoranzi liilia nõrk värske aroom meenutab kaudselt shampooni ja tumeda `Night Flyer`i oma mingit peent tundmatut parfüümi. Astilbed ruulivad kolmes värvitoonis - vana lõheroosa, tumeroosa ja lumivalge. Muus mõttes on aed nagu dzungel. Meeletu lopsakus, uskumatud kõrgused, määratud lehemassid...
Ootan päevaliiliate avanemist. Kõigil on õienupud peal kuid õiteni jõuavad mõned vist alles paari nädala pärast. Peale õitsemist hakkan neist vaikselt loobuma. Liiga palju silo...või siis lihtsalt pole minu ja paljukiidetud päevaliiliate vahel erilist tõmmet.
Ka piredavõitu `Skinwalker` ehitas endale õievarre. Ilmselt puhkeb augustis.
Eile õhtul sai läbiligunenud metsas kah üks tiir tehtud. Seeni polnud, rohi oli kõrge ja ehk oleks päevavalgust veelgi jätkunud, kuid pilvealune õhtu kiskus üsna vara videvikuks.

Lament

Puhkuse ajal ei tõuse inimesed aovalgel ja ega minagi mingi erand ole. Umbes kella kuue paiku hakkas läbi une veranda poolt kostma potsatusi, mis lõppesid pikka nuutsuva heliga nagu märg sõrm klaasil. See muudkui kordus ja kordus. Jäin uuesti magama. Sagimine verandal jätkus, kuulsin kiunuva alatooniga (Mis te jamate nüüd, laske sisse!) nördinud näugumist, loomulikult koos koputustega (Härra Tibu patsatab mõlemad käpad vastu akent ja laseb need siis mööda klaasi alla vajuda, vahel on kuulda ka küünte kriginat. Eesmärk on äratada toasolijate tähelepanu, mida millegipärast ikka veel polnud. Hommikune etendus aga alles hakkas tuure üles võtma. Lament äratas hoopis tõistre kõutsi tähelepanu, kes tuli uurima mida siin hommikul vara laamendatakse (kaslaste uudishimu on fenomenaalne). Meie omadel oli häire: "Võõras päss meie krundil!!! Sõima, hammusta, löö!" Natuke kassikeelseid inetusi ja siis läks andmiseks. Asja käigus tekkis rohkesti kolinat ja rüsati ümber minu ingveripott, kus juurikas kenasti juba kasvama oli hakanud. Kaklus äratas naabri koera, kes aia äärde mölisema tuli. Siis ma tõusin üles ja andsin oma kassile süüa.
Ma ei teagi kohe, kas panna kell viieks helisema, sööta kass ära ja minna uuesti magama? Härra Tibu paistab oma õigustele väga kindel olevat.

Jee, vabadus!:)

Kaks päeva on nüüd jälle ka suve antud. Päevakorras päike ja mahedad tuuled. Sellistel ilmadega on lausa lust rattaga töölt koju sõita. Teeäärsed lõhnad vahelduvad iga nädalaga. Praegu valitsevad valge mesikas, kollane maran, põdrakanep ja kurdlehine kibuvits. Viimast kasvab ohtrasti Männiku teel ja kuumal pärastlõunal läbi roosiparfüümi sõita on mmmhhhkuimõnna.
Eile tuli see tööl päris teemaks, et kas liiga pikk sõit ei ole. Ei ole, just paras vahemaa, et natuke päikest võtta, koibi liigutada ja mööduvast loodusest häid elamusi saada. Linnatrassi (16 km) läbin ühe tunniga.
Paari nädala jooksul on selgeks saanud kõik otseteed kust lõigata saab, järskudest äärekividest mahasõidukohad, lombid, mille põhjas sügav löökauk (ka kõnniteel leidub Männikul selliseid:) ja pisiasi, et kella anda ei tohi. Inimesed ehmatavad kohutavalt. Parem on kasutada omaenda häält.
 Järvevana teel saab kiiresti sõita, aga Männiku tee ei ole ratturile just kõige mugavam, sest bussipeatused konutavad keset teed (mis on ühtlasi ka kõnnitee) ja mõnes kohas on mõlemale poole putkat jäetud napilt lenksujagu ruumi. Kui peatuses on inimesi ja nad ei mõtlegi oma asukohta vahetada, siis tuleb rattalt maha tulla ja nende vahelt jälle vabasse vette ruleerida. Jalgrattur on üldse selline...omadele võõras ja võõrastele ka mitte eriti oma. Sõiduteele lähen ainult äärmise vajaduse korral.
Kord oli Männiku sotsiaalmaja ees kõnniteel joodik. Tee oli lai, aga joodik tuigerdas nii loogikavabalt ja lootusetult, et ma pidin temast möödasaamiseks sõiduteele keerama.:)
Ja siis tuleb teekonna kõige mõnusam 10 km - Saku rattatee.:) Keeran käigud lõppu, kummid hakkavad kõrgel toonil undama ja kui tuult vastu ei ole või maasikaid-vaarikaid tee ääres eksitamas, siis olen 20 minuti pärast kodus.
Ühistranspordiga logistab töölt koju samuti poolteist tundi, aga selle ebamugavuse eest tuleb veel peale ka maksta.

Neljapäev

Hiilimisi võib hakata jälle vabadusele mõtlema.
Puhkuseni on kaks pikka päeva. Siis saab hommikuti kaua magada...siis saab...whatever.
Väidetavalt olevat saabunud nüüd ometi ka see tõeline soe ja päikseline suvi. Tore on...kui jälle varsti vihmale ei keera. Tegemata tööd vahivad igast aianurgast vastu. Paar nädalavahetust on puhtalt vihma nahka läinud.
Liiliapeenar akna all pakub iga päev uusi elamusi. Avanema hakkavad suured valged liiliad. `Night Flyer`hoiab ikka veel kiivalt oma värvi salajas. Eks ta tumepruun ole, aga siiski...
Härra Tibu tuli eile sülle. Kolme aasta jooksul umbes kaks korda sülle magama keriv kass on ikka tõeline vaatamisväärsus. Mis toimub, Tiburull? Olin surmväsinud, tujust ära ja vägagi turris...ja siis tuli tema nagu mustvalge pehme sülekass kunagi ja hakkas kõvasti nurru lööma. Õnnelikud on need kelle kass iga päev süles magamas käib...

Peale padukaid

"Ühe päeva jooksul sadas alla terve kuu keskmine norm", ütles raadio täna hommikul. Ma ei teagi millist päeva just täpselt silmas peeti kuid kuni tänaseni on nii ööd kui päevad kas tibutanud, ladistanud, kallanud, uputanud või pangega...whatever.
Kui tavaliselt on meie aed üsna teovaba, siis sel aastal sellega kelkida ei saa. Isegi kiviktaimlataimede vahel näeb vihmapausi ajal mõnda roomamas. Päris jahti pole veel pidama hakanud, aga vist peaks. See rohimise ajal ärakorjamine pole kuigi tõhus. Ega ma vist enne ei käivitu kuni nad ennast liiliaid järama sätivad...peale seda kui kuumaasikad nahka on pandud, sest praegu süüakse neid.

Eile sattusime Laagri Bauhofi orhideeosakonnas vägagi huvipakkuvale kaubale ja talveaed sai tõhusalt täiendust.  Ülisuured elujõulised kuukingad (äsja ära õitsenud) olid müügis hinnaga 2 millegagi ja väiksemad õietud 1 millegagi. Kuna üks toredamaid sporte on kogeda kuidas kodustes tingimustes ülespoputatud orhidee kevadtalvel uut õievart ehitama hakkab, siis naasesime poest suisa mitmega. Et asi hamsterdamiseks ei kujuneks, siis sai hoolega enne mõeldud, et kas see ja see värv juba kodus mitte olemas ei ole. Tulid suur valge, suur tumelilla ja veel mõned kes lilleriiulile ära mahtusid. Kuukingade hulgas ka miltoonia, sest tema on veel täiesti ära proovimata. Juured olid kõigil ilusad, vahetasin substraadi ära ja teretulemast!
Ja nagu teiste pealt näha on, siis meeldib neile kõigile ka lõõtsamuusika.:)

Liiliad

Läbiligunenud vihmast läikiv maailm, morn taevas ja aeda ründavad teod. Üritasin hommikul veidi rohida, kuid peale teist katset loobusin. Liiga palju vett. Maas, taevas, õhus...
Võimas on vaadata kuidas liiliad avanevad. Tuule ja vihma kiuste. Sest on aeg.
Meenub, et ka iiriste puhkemise ajal olid samasugused ilmad. Vist on vihmane suvi... :)

Hommikul tegi roosipeenras oma väga punase õie lahti sügisel tulnud nimetu, pärastlõunal näitas oma esimest veatut karikat merevaiguvärvi kuldne otse akna all ja samas keeras õielehed kenasti üles ka turbanõieline `Iskra`.
Homme peaks olema valgete kord.

Päästetud päev

Liiliad avanevad. Esimene oli krookusliilia paraadpeenras, siis Monte Negro ja madal aasia oranz,  siis aprikoosivärvi roosilõhnaline, siis Smugl Janka ja Iskra.  Eriti põnevad on täna, homme ja järgnev nädal üldse. Kes, kus, mis värvi, jne?
Rohkem ma seda viga ei tee, et lasen liiliasibulatel peale istutamist anonüümsusse langeda. Esiteks kõrgused... ja siis veel kaugus üksteisest. Praegu on kõrged liiga üksteise kukil, vahepeale jääb tühja ruumi jne.
Üksteise järel avanevad astilbed...valgete toonid on toredad - Bumalda kreemikas, Liinalt saadud lumivalge ja poetaim roheka õievärviga.
Ka päevaliiliad on kõik oma õievarred välja sirutanud ja 4 suve kestnud "anonüümsete päevaliiliate ajastu" saab otsa. Sest just niikaua kasvasid nad mul taimedest suureks. Muidugi on siin oma osa ka põuastel suvedel, kuid siiski...
Eile oli totaalne ämber. Võtsin raamatukogust kolmeosalise "Tudorite Roosi triloogia" ja mõtlesin, et kui laupäev tuleb veeta ahju küttes, siis võiks vähemalt üks hea ajalooline jutukas seltsiks olla. Ega mina ju tagakaane sisuseletusi alati lugeda ei viitsi. See oli viga.
Meespeategelase välimuse kirjelduseni jõudes hakkasin halba aimama. Kirjeldus ise nägi välja nii:
"Mees oli riides nagu härra, nii liialdatult mehelikkust rõhutavas kostüümis, et naine punastas. Lühike vammus lubas särgil selle alt välja tupruda. Nutikate lõhedega laiad varrukad lausa õilmitsesid käeaukudest. Liibuvad mitmevärvilised sukkpüksid embasid ta pikki sääri. lihaselisi reisi ja kulmineerusid määratus hõbepaelaga punutud kubemeklapis."
(Üks naisteka kindlaid tunnuseid on mõlema peategelase arsenali üksikasjalik ülevaatus vähemalt esimese 20 lehekülje jooksul. Ja see, mis kuskil pungitab, õhetab või muidu pandav välja näeb, sellest pajatatakse pikalt.)
Persse!...ma olin enda terveks päevaks soft porno otsa määranud, ees oli veel üheksa tundi ja mitte midagi muud peale ristsõnade ja ahjukütmise ees ei terendanud.
Kuna elu on näidanud, et mõned naistekad kõlbavad ka lugeda (Tuulest viidud, Angelique jne), siis  üritasin kohaneda ja oma eksitusega sõbraks saada, aga seesinane mahlane pala oli loetamatu. Naiivne, nõretav, halvasti kirjutatud. Mõtlesin et mis ma siis teen nüüd. Õnneks oli üks hea inimene nõus 10 minutit kohatäiteks olema ja ma tõin endale kodust Troonide mängu viimase raamatu. Päev oli päästetud.

Maasikad, maasikad, maasikad...

Tööl on argipäevade värvilisemaks muutmiseks tore komme - maasikamaraton.
Kahe nädala eest tehti ots lahti, väntasin ka ise selle nimel korra turule, siis tõi keegi oma aiamaa magusaid ja kandilisi ja siis jälle turu omad. Pole elu sees nii palju maasikaid söönud kui sel suvel...
Kõige tipuks avastasin oma aias maasikad! Eelmisel aastal maha pandud 10 taime olid juba mammud otsa kasvatanud. Kogu ralli päädis eile kümne kilo marjadega turult sügavkülma jaoks, et oleks ka talvel mida meenutada. Suured, magusad, veatud - ja hind Keskturul 1.40.
On vihma, on sooja, kõik kasvab mühinal. Elementaarne, et ka maasikad.
Eile jäin rattaga töölt tulles vihma kätte. Kuna mina maasikas ei ole, siis meeldis see mulle märksa vähem. Saku piiril valati justnagu pangest, ei hakanud isegi kotist jopet otsima, kesse dushi all ikka jopega...
Samas oli see sõit kuni vihmani üle hulga aja jälle üks hea vastutuuletu tulek.
Ees terendab kaks vaba nädalat - jee!:)
Saan selle aja jooksul ehk maailmagi valmis tehtud...no uue peenra ehk vähemalt. :)
Kodus on karmoskamäng vahetunud bandoneonihelidega. Üks uskumatult keeruline nuppudega süleklaver.

Hapukurgihooaeg

Sõna otseses mõttes...Ei äikest, ega päikest. Ilmataat on otsustanud vihma välja hautamise taktika kasuks. Igal pool on lämbe, poolpilves ja niiske, taimed muidugi rõõmustavad. Majaäärne liiliapeenar näeb tõeliselt imposantne välja - umbes kolm õievart on 2 meetrised ja ülejäänud pürgivad kah sinnapoole. Liiliamaania alguses otsustasin, et ei mingeid punaseid ja muid imelikke värve, aga kui see Monte Negro praegu oma võrratut sügavat tumepunast demonstreerib, siis ma küll ei tea mis mul arus oli. Lihtsalt oivaline. Lõheroosa roosilõhnaline liilia õitseb esimest suve ja tal on ainult üks õis. Selle eest on see väga suur. Teiste osas põnevus püsib.
Ja see, et ma üleeelmine suvi leidsin koha peotäiele tänava teisest otsast tulnud liiliapoegadele, oli tark tegu. Nimetust peotäiest sai luksuslik salu noori valgeid liiliaid, kes kohe peaks lahti minema.
Eilne rattasõit oli tõeline ponnistus. Tavapärase ulja tempo asemel liikusin edasi 10 km tunnis ja olin koju jõudes väsinud nagu künnihobune. Enamuse teest puhus tugev tuul vastu. Muidugi kena kui kõik ristikute, maranate ja õitseva tühermaa teised lõhnad lausa topitakse sulle ninna kiirusel 28 m/s, kuid sellesse lõhnapatja väntamine võttis lausa rattasõidu isu ära.
Kuu aega tagasi veel üsna poolsurnud sinikäpp valmistub tõsiselt õitsema. Õievars aina pikeneb ja kujuneb. Näha on juba kaks õiepunga. Asjatundjate õpetuse järgi talitatud ontsiidium kasvatas alla tugevad juured ja on juba teist nädalat päris potis. Lisaks tema uuele bulbile hakkas juuri kasvatama ka üks vanadest. Tsümbiidium on mõtlik ja paistab kogu aeg ühesugune olevat.

Mööda vuhisenud nädalavahetus

Laupäeval ründasin räämas nurka eesaias, eesmärk (teha sellest poolvarjtaimede peenar) silme ees terendamas. Kassid said tagasikätt oma hommikuse portsu ja siis oli kassitoit otsas. Pühendusin kogu auruga kividele ja mullale kuni muu maailm endast aina tihemini jalgu jäävate karvaste olevuste näol märku hakkas andma. Kell juba viis! Ok, selge, vaja poodi minna. Tuppa, pessu, poenimekiri...linnateksasid jalga vedades märkasin kummutile roninud härra Tibu, kes vahtis arusaamatuses ja nördimus pilgus mu ettevalmistusi väljaminekuks. MIS MÕTTES!!! Kuhu sa lähed, süüa pole andnud ja kuhu sa lähed siis nüüd, ah!
"Konservi lähen tooma, sa tobe orav."
Paraku oli keelebarjäär täitsa olemas ja kass arvas endiselt, et ma lähen nüüd minema ja tema jääb kauaks söömata. Niisugune väike murelik must nägu. Proua Muri meeleolud ei ole kunagi nii märgatavad...ja ega ta väga neid eksponeeri ka. Aga Härra Tibu ronib kummutile ja vaatab sealt sulle silma..."Pliis, ära mine...enne konservi andmist, mis ma pean siin siis nüüd vahepeal nälga surema ve."
Poeskäigule pani punkti suur padukas, mis aia põhjani ära kastis. Ja üldse...taevane kastmine on ikka tõeline luksus, olen pidanud vaid paaril nädalal natuke kastekannudega kaasa aitama.
Pühapäeval oli meie botaanikubande pidulik väljasõit eesmärgiga täiendada aeda uute botaaniliste väärtuste  osas. Kõik jäid väga rahule ja mina istutasin terve eilse õhtupooliku. Maailma parim taimepood asub Halinga vallas, Lepiku-Mardi talus.

Leitsak

Soe ja hämar hilisõhtu, õhk oli maasikalõhnalise ebajasmiini aroomist küllastunud. Viisisn pesu kuivama ja kuna pesupuud on üsna taru lähedal, siis oli lihtsalt võimatu mitte märgata, et meevabrik töötas täie vungiga. Taruavast tuli tugevat meelõhnalist tuult. See ventikas tekkib sadade väikeste tiibade tööst. Mesilased aurutavad sel moel meest vett välja ja hoiavad ka tarus ühtlast temperatuuri.
Täna oligi nagu pooleldi puhkepäev, sai palju rattaga sõidetud, maasikaid söödud ja õhtul kukkusin veel raamatuauku kah.
Homme algab kõva uudismaa raadamine. Eesaias on veel üks kasutamata maatükk, kuhu õnnelik aednik saab rajada priimulate kaitseala...võimisiganes. Enne peab muidugi platsi kiviklibust puhastama, asemele vedama mulla jne. Hoolimata jämedast rassimisindeksist on uue peenra tegemine üks äraütlemata tore töö.:)
Soojad ilmad kangutavad uusi õisi lahti. Imeilus väikeste õitega lauk puhkes sel nädalal ilusse. Tema tuli meile longus murulaugu puhma sees. Jämedate varte vahel peened varred, nõnda ta seal igritses paar aastakest kuni eelmine sügis otsustasin väikse laugu suuremast eraldada ja vaadata mida see väike endast kujutab. On väga ilus - hulgi peeneid varsi purpursete õietuttidega.
Ükshaaval avanevad liiliad. Nädala algusest on lahti tumepunane Monte Negro, kohe avab õie aprikoosiroosa.

Lõhnavad pärastlõunad

Töölt rattaga koju sõitmine on üks omamoodi lõbu ja on isegi veidi kahju, et ma ei alustanud sellega juba mais. Kogu trass kulgeb raja ääres õitsejatest õhkuvas lõhnatuules ja meenutab mingit naljakat lõhnateraapiat. Väntad ja nuusutad. Mõnna!:)
Järvevana tee äärde jäävad loodusliku taimestikuga kattunud liivikud ja peale vihmast kevadet ja suve algust on kõik seal kasvav nii võimas ja veatu. Põnevate maastike alguses võtan kiiruse täiesti maha ja vonklen edasi liivataimi vahtides. Nad on nii ilusad, ainsagi kollase leheta ja täies õieehtes. Ussikeeled, karukeeled, madarad, äiatarid, kellukad, hiireherned ja muud umbrohud on oma elemendis (puhas liivaväli taustaks) ikka äärmiselt kaunid. Eile kohtasin isegi koerapöörirohu puhmikut ja paistab, et narkarid taimi eriti küll ei tunne. Oli teine veel täitsa ärakatkumata.:)
Täna avastasin oma blogi ühes nurgataguses kogemata lehekülje, kus olid modereerimata kommentaarid ja siinkohal on see koht, kus ma väikese häbeliku kniksu saatel vabandan kõigi kommijate ees, kes mind ehk ingnorantseks on hakanud pidama...ei ma olen arvutikasutuse koha pealt umbes sama "TN" ("Tõeline Naine" = blond roosat värvi armastav uskumatu ajutegevusega olevus) kui autojuhtimise koha pealt. No nüüd on kommentaaride viga parandatud ja ma luban ka sellel nurgatagusel edaspidi silma peal hoida.

Aiapoed vaadatuna läbi taimehuvilise silmade.

Hansaplant: On ennast minu jaoks ammendanud. Käin küll korra igal aastaajal läbi, et ehk...aga miskit peale allahinnatud orhideede eriti osta küll ei ole, sest püsikute sortimenti ei uuendata ja kui istikupotis elab sammal, siis võib oma mütsi ära süüa, et tegu on ühe ülekasvanud igeriku taimega (pott on juurt kaelani täis), kes põeb peenrasse saades oma paar suve ning on äärmiselt külmaõrn ka siis kui taim iseenesest seda olla ei tohiks.  Selliste taimede ostukogemus sealt täiesti olemas. Suundumus paistab olevat heal järjel kliendile, kes aiandusest eriti midagi ei jaga, kes tuleb aiapoodi ka meelt lahutama või peeneid veine ostma. Ehk ostab roosisitikuid ja amplitaimi ka. Ja tühja kah, kui ostabki ülekasvanud taime, tal on raha ju uus osta kui see ära sureb. Miks ta talvel peaks tulema, sellest ma aru ei saanudki...vbl siis toalillede või selle erilise veiniriiuli pärast.
Sellel kevadel märkas silm vaid paari uut sorti astilbeistikut, mis olid heas korras ja kui mul oleks ruumi siis oleksin ostnud.
Hansaplanti probleem on ülekasvanud istikud, kallid hinnad ja väike püsilillede valik. 
Sorry, kuid nende ainukeseks plussiks minu silmis on hea kodukas ja komme müüa äraõitsenud orhideesid suhteliselt mõistliku hinnaga.
Hortes: Kui mul on vaja seemneid või sibullilli, siis lähen Hortesesse. Kevadel ja sügisel on neil selles osas sümpaatselt suur valik. Nende püsikutepalett on Hansaplanti omast natuke erinev ja tunduks justnagu rikkalikum, kuid millegi erilisega ei üllata nemadki. Suvest suvesse ikka sama. Kui on vaja kingituseks orhideed, lähen seda ostma Hortesesse, sest seal on suurim orhideevalik. Hinnaklassilt samuti jõukamale kliendile, aga minu silmis mõttetut ninni-nänni oleks nagu vähem ja kodukal pole ka viga.
Nurga Puukool:  Kui mul on vaja mõne suurema projekti jaoks okas- või muid puid-põõsaid, siis lähen Nurga puukooli.  Taimed on alati hea juurega, terved ja hind kliendisõbralik. Kõige parem reklaam firmale on hea kaup. Puude ja põõsaste osas on neil ka väga rikkalik valik.
Kristiine Aiand:
Huvitavaid püsikuid lähen ostma Kristiine Aiandisse. Milline müügikoppel! Silme eest läheb lausa kirjuks. Kümnete viisi uusi asju ka paadunud aiahooliku jaoks. Väikesed potid taimematerjaliga, terved taimed, head hinnad. Ostlesin aktiivselt. Firma kodukas võiks olla natuke informatiivsem, sest taimede identifitseerimisega oli natuke tegemist, sest kui saad korraga nelja erinevat sorti kevadiku omanikuks ja mingeid silte ega taimelipikuid ei ole, siis on keeruline neid tuvastada. Probleemi lahendaks kleeps eesti ja ladinakeelse taimenimega potil.
Lähiajal on plaanis uurida veel mõnda aiaäri.

Hämar hommik

Suvi on põhjamaalase väike luksus. Õues on soe rambe vihmaeelne hämarus. Midagi lõhnab, midagi puhkeb, midagi on juba ära õitsenud. Istun hommikukohviga verandal, imetlen Vaadet (nüüd juba veidi on) ja mõtlen uniseid mõtteid kaduvusest...noh, et kaks kuud on veel jäänud seda ilusat aega. Pikki mõtteid ei lasta eriti heietada, sest näugamid tahavad süüa ja nende kehakeel muutub aina pealetükkivamaks (tummahambad, nagu nad meil on). Lõpuks arvab Muri, et ega perenaise poleerimisest eriti kasu ei tõuse kui selline tukunui ollakse ja asub ise sisse murdma. Teinud kindlaks, et rõduuks on lihtsalt kinni lükatud, mitte riivis, surub ta käpad ukseprakku ja muutub väikeseks kirjuks vedruks. Uks avanebki lõpuks kräginal. Härra Tibu tungleb kutsika agarusega ema selja taga ja üritab külakuhja moodustades järjekorra viimasena esimesena sisse pääseda. Proua Muri susiseb vihaselt ja koos kappavad nad kööki oma toidukausside juurde. Langevad esimesed vihmapiisad...

Kastmise eest hoolitseb taevas.

Peale peaaegu troopiliselt kuumi suvesid tundub pisut kummastavana, et on nõnda jahe. Mitte et sel jahedusel midagi viga oleks, aga nii ebaharilik on see küll, et paneb lausa mingeid mõttelisi paralleele vedama. Nagu näiteks seda, et pakaselisele ja lumerohkele talvele järgneb pikk, kuum ja suhteliselt vähevihmane suvi ning vähese lumega pehmele talvele järgneb jahe ja vihmane suvi. Selline suvi oli viimati 2004.-ndal aastal, mis juuli jooksul sadanud ebaloomulikult ägedate paduvihmade tõttu suure uputusega päädis. Täitsa huvitav, milline talv järgneb käesolevale jahedale ja vihmasele suvele, kui 2005. aasta talv jäi meelde lumevaesuse  ja eriti käreda pakase poolest. Pool aiast hävis. Külm võttis ära isegi nartsissid. Enda armsatele külmakartlikele küll sellist talve ei tahaks.
Praegu on igatahes väga mõnna. Kastma üldse ei pea, sest selle eest hoolitseb taevas.
Paistab, et enamus aiaelanikke fännab praegust luksuslikku kastetust ja tühja sest jahedusest. Vahepeal näitab ju päikest ka ja mis elukesel viga. Seeni peaks tulema nigu putru.