Nagu päris...

Noh, tegelikult oligi päris. Käisime "Ugala" etendusel "Kalmistuklubi". Aga mitte "Ugalas" ega Tallinna teatrimajades, vaid Aruvalla rahvamajas. Hullult sümpaatne mulje jäi kogu üritusest. Suured soojad tänud organiseerijatele, Garinaga eesotsas!:)
Panime varem piletid telefoni teel kinni, kohapeal lunastasime välja. Aruvalla saal on pehmete toolidega ja põrand väikese kaldega. Linnaga võrreldes on maal parkimisega ikka supermuretu - ei mingit jama, kõik mahuvad ära jne. Kohvik oli ka viimasepeal, ausate võileibade ja sõbrahindadega. Kohvikus oli palju ruumi ja ruum väikeste interjöörinippidega stiilselt muudetud teatrikohvikuks. Väga sümpaatne ja kodune koht.
Nii kaua polnud teatris käinud, et vaatasin kogu õhtu kõiki ja kõike läbi roosade prillide.:)
Kui kristalselt aus olla, siis oli aastate tagune "Kalmistuklubi" veidi parem, aga ainult õige veidikene. Toona mängisid Ülle Ulla, Ita Ever, Ester Palusoo, Aarne Üksküla jne. Seekord olid laval Elle Kull, Luule Komissarov, Rita Raave jne.
Hommikusest väiksest põlvpükstega kiusutuulest on pärastlõunaks saanud Vana Jäle Tuisk. Lumevaalude paksus ulatub kohati kuni poole meetrini. Tere Talv!

Jaht väikesele pruunile härjale

Lõvi valmistub hüppeks - sõtkub põlevi silmi käppadega maad, saba ahnelt vonklemas, "härg" on ettevaatuse minetanud ja sorib esikunurgas nohisedes kingapaelu. Hüpe, inertsist veerlevate kehade kägar, "härja" pea tuhm kolksatus vastu sahvri ust, lament. Lamendid on nõmedad. Vaatan pisut häiritult kuidas poole pisem "härg" on leidnud endas sisemist energiat, väiksed õelad kihvad kasvatanud ja "lõvile" ootamatu ägedusega vastu hakkab. Lõpuks kostab nurgast ikkagi rikkis pesumasina häält segamini lämbuva susinaga, karvatutte lendab, lähen vahele. Tõstan "härga" juba üsna tõsiselt klohmiva "lõvi" nattipidi üles, noomin, sakutan ja viskan rõdule jahtuma. Teema on umbes selline, et mingisugunegi austus võiks Härra Tibul ikka oma väikse vaese ema vastu olla. Pruun "härg" kükitab samal ajal tugitooli all, pilgutab silmi  ja ootab millal äike üle läheb. Mõne aja pärast on kõik unustatud ja Härra Tibu pääseb jälle tuppa tagasi. Solvatud väärikus jne. Minge te kõik...! Ja siis vuhiseb tugitooli alt välja väike pruun "härg" ja hakkab mööduva Härra Tibu kõõluseid läbi närima. Kõik lõpeb kohemaid jälle vihaseid vandesõnu sülitava karvapuntraga. Pole vist üllatuseks, et vahele ma enam ei sega. Saatuse narrija väärib oma auklikku kasukat viimse kui karvaotsakeseni.
Karvikutel on ilmselgelt igav, sest õues valitsevad nüüd Lumi, Kirdetuul ja Talveolud ning peale külmetamise seal eriti miskit mõistlikku teha ei ole.

Talved pole vennad

Ei, seda mitte, aga võrdlemisi hiilimisi on nad viimasel ajal kõik tulnud. Ikka iiri talvega november ja detsember ning alles siis lund ja pakast. Eile kahutas jälle üle hulga aja ja ka täna hommikul on miinuskraadid. Kui poleks vahepeal seda miinus kümmet ja lumeehmatust olnud, siis õitseks krüsanteemid meilgi rahus edasi.  Väga väärtuslikud on need väga vara ja väga hilja õitsejad. Nagu see sügiskrookuski - õierikkal ajal ei paneks teda teiste kõrval võibolla tähelegi, aga sedasi novembri lõpus on ta vaieldamatu superstaar.
Talveaed valmistub õitsema. Neljateistkümnel dendroobiumil, kuukingal ja cattleyal on õievarred moodustunud. Väike tagasilöök ka - seni täiesti üle oma võimete õitsenud beez kuuking ei suutnud pimedast ajast üle olla ja hakkas kuhtuma. Tõstsin ta teistest eraldi köögiaknale. Kui ta ometi jõuaks keiki teha...
Seninähtutest vaieldamatult kõige õierikkam sort.
Tsümbiidiumil on sügissuvine pung ja veel üks salapärane pung, mis on tekkinud toas. Käin teda ülakorruse jahedas toas aeg-ajalt vaatamas ja usutlemas. Aga tema vaikib saladuslikult. Ja nõnda ma ei tea ikka veel kas need pungad on uued lehed või tuleb sealt midagi põnevamat.
Noorte pulmapäev on kindlaks määratud. Paistab, et hakkan jälle ämmastuma, aga topelt ei kärise.

Enne järgmist lund...

Kuigi kohe pimenema hakkav pärastlõuna miskit mahukamat ette ei lasknud võtta, oli sellegipoolest aias tore ringi nuuskida. Kohendasin sügistormides äraminestanud taimelipikud püsti, noppisin ülbemad umbrohud ära ja oligi nagu jälle tiir peale tehtud. Keegi blogilistest rääkis, et koonuslaugul pealsed väljas. Minu omal polnud, aga kasvukohal pikutas peotäis suve jooksul suureks paisunud sigisibulaid, kes ise maa alla ei osanud minna. Igal ühel juba juurenarmaski hakkamas. Olin veidi abiks.
Narmaline linnupiim oli küll pealsed teinud. Ju tal siis selline komme. Ninaotsakesed olid väljas ka võrkiiristel. Kõigil.
Ka mina leidsin kadakapoegi, aga need olid seemikud. Lähim kadakas asub sellest kohast 60 m eemal naabri aias, nii et ma ei tea...Tuul või linnud. Kenasti jõulised olid. Panin tähised juurde, et kevadel välja ei kisuks. Päris tore on vaadata, mis isetulnukatest kasvab. Sedasi on ise aeda sammunud üks harilik elupuu, mis vormilt `Smaragdi` meenutab ja hiidelupuu poeg.
Lugematutest tammedest, künnapuudest, vahtratest, toomingatest ja pajudest ma üldse ei räägigi.
Paraku on laias laastus aedlinn ja mets ka lähedal...eeeh!:)...tahaks elada hoopis botaanikaiaia kõrval...siis kanduks sealt igasugu põnevaid seemneid ja kadaka asemel oleksin leidnud jaapani juudapuulehiku, hõlmikpuu või pesakonna torkava kuuse seemikuid. Kuradipuu tuleks aia alt, elulõngad aia pealt...nirvaana..:)

H.P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

Omapärane ja täiesti söödav ulmekas, mis on valminud aastal 1931. Kuigi selles seikluses lehvib ringi ähmane ajastu hõng (ilmselt oli sel ajal moes niimoodi kirjutada) ja kuigi tol ajal liigitati lugu kindlal käel õudusjuttude alla, siis sellegipoolest näikse ka vanemate aegade ulmekirjanduse Pegasosel olnud väga võimsad tiivad.
Natuke segab mind autori komme enne huvitavate üksikasjade juurde asumist mitmel leheküljel pobiseda sellest, et ise ka ei usuks kui poleks näinud ja üldse peaks kõigest sellest siin vaikima (herrajummala! just nüüd, kui hakkab põnevaks minema!:), aga kui ta endast üle on saanud, siis laseb mühinal edasi. Seda on lausa paaris kohas. Üldiselt, jah. Kui poleks ise näinud, ega ei usuks küll.:)
Juba esimese leitud...hmh...kolli kirjeldus (mõõtude, lõhnade ja muude aistingutega koos umbes lehekülg) võtab südame alt külmaks. Kui selgub, et see pole veel kõik, siis...
Üldiselt kirjeldab raamat ekspeditsiooni Antarktikale, kus grupi bioloog arvab puursüdamikest olevat leidnud olevuse jälgi keda selle ajastu kivististes tema teada olla ei tohiks. Ja üldse olemas ei tohiks olla. Uute puurimiste käigus lõhutakse kogemata maa-aluse koobastiku õhuke lagi ja koopast leitu põrutab sõnatuks ka paljunäinud professorid. Esialgu tuleb laagrist juubeldavaid telegramm-sõnumeid ühe kolli lahkamise kohta, siis signaalid vaikivad. Kohale lennanud murelikud kamraadid leiavad eest segipekstud laagri ja kuus kummalist hauda lumes, mis sisaldavad koopast leitud neid monstrume, mis juba leides "halvasti säilinud olid". "Heas konditsioonis" olevused paistavad olevat peale kõigi elusolevuste tapmist kõigi nelja tuule poole kadunud. Kadunud on ka üks koer ja üks mees (teised kõik korjatakse kokku, aga nende tükke laagrist ei leita). Kaks meest võtavad lennuki ja lähevad oma kadunud seltsimeest otsima. Nad leiavad lumekõrbest linna ja palju muud huvitavat. Üldiselt õnnestub neil pärast eluga pääseda, aga maailma tulevik on tume.
Et lugu võimalikult usutavaks muuta, kubiseb see geoloogilistest oskussõnadest ja kui seda juttu peaks kellelegi ette lugema (kindlasti mitte lastele!), siis oleks stiilipuhas teha seda murtud mehe häälel, kohati häält konspiratiivseks sosinaks summutades ja õuduspitseriga näos. Muidu tore lugemine.:)

Kaelani novembris

Kui arutleda, et mida siis õieti tahaks...Kuigi valgusevajadus hakkab mingil hetkel üsna hullusti tagamaade ustele trummeldama, siis lume vastu ma neid ühtlaselt sumedaid plusskraadiseid ilmu ju ei vahetaks. Olgu madal hall taevas, olgu madalrõhkkond...ikka parem kui pakane. Praegust sooja aega võib juba lugeda puhtalt talvelt kingiks saadud ajaks. Täna kavatsen kõike seda  nautida. Kui ei saja. Peenardel enam suurt midagi teha pole, kuid objektilt talvituma toodud taimekraam tahab siiski veel kohendamist ja viimasena maha pandud krookused tuleb lipiku järgi üles otsida ning kirja panna.
Kevadeks kipuvad isegi mõned taimenimed meelest ära minema, rääkimata siis sellest, mis kõik maha pandud ja kuhu. Taimelipikud on toredad asjad kuni kiri neil loetav ja varesed lipikuid pulli pärast teise kohta ei tassi. Köögikata kirjaveeriste variant on üks väga kaunis idee. Peaks ka oma aias sellega ükskord algust tegema. Mõeldud-tehtud!:) Toon alpipeenrast täna korvitäie kive, pesen ära ja siis talvel kolde ees hea neile nimesid peale kirjutada ja suve meenutada.:)
Eile tegin pika päeva rehepappi. Ahjul oli seekord äraütlemata hea tõmme...kui tule ette kuivama pandud halud kuumusest juba vaikselt punaseks hakkasid minema, siis hoidsin tulel paar tundi lihtsalt ainult hinge sees. Polegi nii valusa lõõmaga ahju tükk aega olnud.
Lugesin, parandasin katkisi asju, tegin lühemaks ja pikemaks, kudusin, kütsin. Igav ei olnud. Ukse taga sulises jõgi. Teatud veeseisuga hakkab vana silla kohal olev väike kärestik sümpaatsel moel häälitsema.
Õhtul paistis kuu. Lonkisin kuuvalguses suplevatel tänavatel kodu poole ja mõtlesin, et homme võiks vahelduseks üks päiksene ilm olla. Pole ju palju küsitud.:)
Mu karvane sabaga äratuskell oli ööseks kogemata õue jäänud. Ega siis sellepärast äratamata ei jää. Pool kuus algas verandal lament. Sisse tuli säravate silmadega ja koheva talvekasukaga väga rõõmus loom, kes lõhnas puuriida järele. Vabandust, aga kes ei tulnud kui ma õhtul mitu korda kutsusin?
You Tubes oli video ühest kassisuurusest pisikoerast, kes kassile kõhu alla puges, näugami endale kõhtupidi turjale võttis ja pahura vurrulise perenaise käsu peale tuppa vedas. Vahel oleks meil tõesti ühte  sellist vaja.:)

Õuest eile toodud imelilled. Sügiskrookuste lõhn meenutab sinilille tagasihoidlikku aroomi.

Hea raamat!:)

Dorothy Gladys Smith "Ma vallutan lossi"  räägib boheemlikust ja lõplikult laostunud perekonnast, kes elab ühes Inglismaa lagunevas lossis rentnikena. Loomulikult pole neil juba ammu raha, et renti maksta ja paistab, et mingi töö tegemise läbi elatise teenimise on nad ka välistanud, sest tegu ju härrasrahvaga. Isa on kunagi kirjutanud ühe raamatu ja temast räägitakse kui kirjanikust. Peale ema surma sai temast suhteliselt mõttetu mees, kes ühel selgemal (või segasemal) hetkel abiellus imekauni modelli Topaziga. Lihtsameelne Topaz käib vahel Londoni kunstnikele poseerimas ja püüab pere kolmele lapsele olla ema eest. Hetkel elatab peret nende surnud teenija poeg, kes on salaja kiindunud nooremasse tütresse ja üldse kõik tollele armsale logardite perekonnale ette ja taha ära püüab teha. Osalt kohusetunde, osalt armastuse pärast. Näib, et hullemaks nende olukord enam minna ei anna. Pidev näljatunne, tütarlaste kulunud ja väikseks jäänud riided ning kõige tipuks laseb veel katus ka läbi.
Vanem tütar Rose unistab rahakast peigmehest, kes vaesusest päästaks, perepoeg käib koolis ja noorem tütar kirjutab päevikut. Väga nauditavalt kirjutab.:) Päevik annab kokku romaani mõõtmed. Soovitan soojalt. Eluehedana mõjuv ja humoorikas kirjatükk. Muidugi ei tee keegi seal kunagi nalja, asjad lihtsalt kukuvad vahel naljakalt välja.

Pühapäevamängud

Kui vähegi midagi õues veel teha vaja, siis tuleb peale passida millal vihma ei saja, momentaalselt õue leekida ja EHK on võimalus, et te saate tööd enne lõpetada kui see tüütu sabin jälle pihta hakkab. Laupäeva hommikupoolikul oli õuetöödeks hea ajastus, kuid pärastlõunal juba sadas. Sadu jätkus läbi öö ja venis pühapäeva välja. Mõttetu uduvihm ja viimsetki teotahet tühistava toimega tinased taevad. Vedelesin, lugesin, vaibatasin...no kaua võib! Puhas kaamos. Isegi truu Tõbi on nende Jägermeisteri juttude pärast minema läinud ja kuna ma päris üksi koju ei tahtnud jääda, siis läksin vahelduse mõttes õhtusesse bändikasse kaasa. See toimus ühes  kaugema Harjumaa nurga rahvamajas.
Wwwau! :) Kuigi ma ise ei tantsi neid vanu rahvatantse, oli teiste lustimist seekord ikka jube kosutav vaadata. Igas vanuses naised piigadest kuni vanaemadeni tantsupõrandal, mitte ühtegi pillilugu ei jäetud vahele. Tegu polnud esinemiseks lihvitud täpse rahvatantsuga, kus iga käeviibe ja varbasirutus paika drillitud. Ei, see oli niisugune ehe siiras rõõm tantsust ja pillimängust. Ja meie Karmoskamees laulis...Sest oli mikker. Ma ei tea...kas siis kuidagi ei saa...minu meelest peaks tal olema lausa isiklik mikker kohvriga kaasas, et ta OMETI laulaks. See oli nii võimas.:) Bändi reitingu viiekümneprotsendiline tõus fännide silmis. Kuna ma olin püsifännidest ainukesena kohal, siis ma võtaksin endale selle au, jah.:)

Hämar vaikne laupäev

Kuus kraadi plussis, tuuletu - just paras mõnus ilm, et aias veidi siblida. Liiatigi, et pervo minus on juba kaks nädalat aknast õue vaadanud ja mõelnud, et mis nipiga saaks küll Futu õue peenraid korrastama, sest seda on LIHTSALT JÄLE VAADATA ju. Ok, täna ma siis läksin, tegin ära. Riisusin peenardelt lehed, näpsisin umbrohtu ja lõikasin hiliseid pealseid.
Kalendris eksinud liilia läks aeda tagasi. Pokumehe päiksekollase krüsanteemi kaevasin koos potiga maasse ja katsin tammelehtedega. Kevadel peaks temast palju ilusat istutusmaterjali saama. Sidusin ebakorrapäraseks muutunud Hollandi jalaka Wredei uuesti kenasti kokku ja aia külge kinni, et ta enam ei tuigerdaks ning võtsin kuusehekil ladvad maha.
Ladvad ja muud kuusepuru läks budleiade, parukliilia ja viali priimulate katteks. Ühe Viali priimula jätsin täitsa katmata. Kui katse, siis katse.
Peenarde siblimise käigus hakkas silma igasuguseid nähtusi. Vaieldamatult KÕIGE hilisem õitseja aias on sügiskrookus. Muidugi, selleks, et tema täit ilu näha, tuleb õied lõikelillena tuppa tuua. Soojas lähevad nad lahti.
Pakane ja lumi ei olnud silostanud püsik-lobeeliat ning hakka või vaikselt uskuma, et kuuldused tema talvekindlusest võivad tõeks osutuda.
Mesitähe ninaotsakesed olid mullast väljas. On see hea või halb? Ja endiselt näitas ligi 5 cm pikkuses pealseid üks kobarhüatsindi sort. Sama küsimus. Eks kevadel ole näha...

Enne Nibiru tulekut

Väike tõbi on ennast külge nakanud. Õieti ta midagi kurja teha ka ei jaksa, on lihtsalt tüütu, istub turjal nagu gripi vari. Päris rodeoks pole asi siiski veel läinud. Ingveriga ehmatan teda iga päev kuid taruvaigutõmmise pudel oli ka juba korra tööl kaasas. Eelnevad inimkatsetused on näidanud, et rohi on seespidiseks kasutamiseks nii jäle, et nii tõbi kui ravitav on pärast seanssi täiesti audis ja kui toibuvad, siis hakkab tõbi kiirelt "asju pakkima" (kui temast enam pakkijat on). Tõsi, seni pole veel südant olnud, eks ma ikka endast ka veidi hoolin.:)
Aga muidu on jälle "Jee, reedee!!!:)"...selles mõttetute, mõttetute pimedate nädalate rodus. Millegipärast läheb aeg väga kiiresti.
Plaanid nädalavahetuseks on suured. Kõigepealt muidugi see magus pikkade soojade sügiste rituaal - novembrirohimine :) ja siis pooleli oleva Kolekerade vaiba lõpetamine. Kui jõuab, siis ka uue lõime peale panemine. Käärima õnneks ei pea. Eelmine talv sai kolm lõime ette tehtud, jagub Nibiru tulekuni...
Muig, eile raadiost pr. Pauksoni ennustusennetusi kuulates tekkis küsimus, et mitut kuramuse legendi siis praegu õieti müüakse. Ühed teevad viljaringidest, kodeeritud sõnumitest ja maiade kalendritest tumedale tulevikule vihjavaid dokfilme ja ütlevad, et maailmalõpp tuleb, varutagu tikke, soola, konserve (mõned varuvadki), teised räägivad järgmise aasta külvikalendrist ja musta mao aastast. Halloo, mis köögiviljad või horoskoop või eeloleva talve ilmaennustused kui Nibiru varsti kõpsti siin, isegi kuupäev juba maha öeldud.:)

Normaalne november

Peale lume ära sulamist on kõik jälle ok. Siiani on olnud paar kahutanud maapinnaga hommikut, aga enamasti sajab, tibutab või lausa ladistab vihma. Viimased päevad on sümpaatsel moel kuiva pidanud. See ongi selle niigi kehva aastaaja juures ainuke mõnus asi kui päeval näitab päikest, öösel ei saja ja kraadid on plussis. Minupoolest võiks sel moel lausa kevadeni välja lasta. Jah, palun.:)
Ilmaennustusi olen ka vähemalt kolme erinevat kuulnud. Kuuse Taat lubas jõuluni pehmet ilma ja peale seda palju lund, palju külma. Saksa meteoroloog (juhtivad spetsialistid:) rääkis pehmest talvest, kus jaanuaris ja veebruaris on mitu sula ning üks vana kojamees ütles, et looduses peab olema tasakaal. Kui suvel sadas, siis on talvel vähe lund, aga külma eest pole keegi kaitstud.
Mis tuleb, tulgu. Kuskil seal tulevikus on igatahes kevad ja palju huvitavaid botaanilisi kohtumisi.
Mitu lemmikblogi kirjutajat vaikib kahjuks juba pikemat aega. Täitsa kohe ära. Levist väljas. Elu on näidanud, et tavaliselt ollakse siis kas armunud, kirjutatakse raamatut, tegeletakse  majaehitusega või kõike seda ühekorraga. :)
Hääled seina vahel on vaibunud. Ahvatiste teist taldrikutäit ei ole endiselt keegi enam puutunud. Vist võib loota, et tuleb hiiretu tali.

Uue nädala lävel.

Vaibatasin üle hulga aja. Võtsin ette Koledate Kerade Kasti. Aja jooksul koguneb sellist materjali, mida mitte kuskile vahele kududa ei taha ja nõnda see virn on kasvanud. Need on enamasti mitupidi kirjud või lillelised. Noh, kuidas võtta...mõni vaibameister nii, mõni naa. Mulle meeldivad selged värvid ja sestap saabki kirju kera ikka ja jälle kasutamata tagasi kotti pandud. Eelmine nädalavahetus lükkisin siis need koledused järjestikku, pehmendasin prognoositavat inetust mahekollasega ja kokku sai päris tore tulemus. Eile lõin esimese 50 cm vaipa kokku ja jäin väga rahule.
Aias on poolkord. Võibolla ma jõuan järgmine laupäev selleni, et rohin ja siblin veidi. Hollandi jalakas tuleb üles siduda. Kuni lehed on peal, saab puuke kenasti ise hakkama, aga sügiste saabudes vajab ta alati karke või miskit fikseerivat. Külm võttis kunagi põhitüve ära ja allesjäänud peenemad külgoksad kipuvad vähimagi surve korral koolduma. Tänavune esimene lumi kaalus palju ja kui ma ei taha oma aeda kõvera kaelaga jalakat, siis tuleb ta kenasti ülespoole vaatavaks luuaks siduda.
Vaatasin eile oma rumalale liiliale kah pikalt otsa ja tuli siuke tunne, et kui õiesoovi enam ei ole, siis võiks  lill koos potiga õue tagasi minna. Vars pole ka enam pikemaks kasvanud ning vist pani pimeduse-valguse suhe asjad paika. Ilmselt istutan ta koos potiga sobivasse sügavusse ja kena talvitumist! 
Sügiskrookuste kahkjad õienupud tulevad endiselt ükshaaval päevavalgele. Järgmisel aastal katsetan nendega päiksepeenras, ehk saab õitseaega ettepoole nihutada. Muidu on november - paksude raamatute, talveune, pillipidude ja pika pimedaga harjumise aeg...justnagu saaks sellega harjuda.:)

Borgiaana

Üleeile kostus pürgikastikapist jälle täiesti ühemõttelist seinanärimist. Reinkarnatsioon? Või pigem see, et viimases intsidendis lõksuga ei olnud midagi fataalset...ega isegi mitte õpetlikku. Tere, ma olen jälle siin, et teie keedukartulid seina vahele vedada ja te köögikappi sittuda. (Ma ei tea isegi kas see on hiir või rott, aga eeldan halvimat). Põllul, aasal, metsas ei ole mul midagi väikeste armsate võbelevate vurrude ja pika sabaga pambukeste vastu, aga toas ja aias on näriline lindprii. Võin isegi labidaga virutada. Paraku ei pääse kassidki mõrvaplaaniga seina vahele, minust rääkimata, seega tuli konkreetses situatsioonis jääda eurooplaseks.
Mürgipakil olid kõvad kirjad peal, et mitte kinnasteta käppida ja üldse. Kaalusin eile õhtul 50 grammi hõrgutist ja panin taldriku tühjaks tehtud prügikastikappi. Hommikuks oli ahne hiir kogu kraami pessa vedanud. Pokumees pani uue noosi, et viidagu teistele ka. Praegu ei teagi, mis rotirajal toimub. Väikeseks haisuks olen ma igatahes valmis...parem hais kui krõbin.
Sest midagi sellist oleme me vanas majas korra juba üle elanud:
Kui aastaid tagasi linnast maale kolisime, siis selgus kohe esimesel ööl, et me polnud selle maja ainsad elanikud. Pööningul elasid rotid. Kriisati, joosti, näriti palke, visati hundiratast. Pikapeale me harjusime. Nemad ka. Sügise tulekul kolisid rotid köögi ja toa vahelise kasutamata soojamüüri sisse ja tegid sinna pesa. Alguses olid nad vist kahekesi, sest suhteliselt vaikne oli, aga siis algasid pulmad. Peigmehi tuli muudkui juurde ja kärarikkad kiimad kestsid kena nädalakese. Peale seda algas teistmoodi lärm - üleliigsed kosilased peksti minema. Ka see kestis paar päeva. Siis oli jälle vaiksem aeg kuni nad pesakonna poegi said. Kassid suhtusid kaasüürilistesse tölli huviga, aga meile rotid enam ei meeldinud - köögist hakkas hulludes kogustes toidukraami minema jalutama. Pojad kasvasid ja öösiti kostis seina vahelt sõjakisa ning kabjamüdinat. Noored loomad tahtsid ju joosta. Ja süüa. Ja oh seda piiksumist! Ühel ööl kadus seina vahele terve potitäis keedukartuleid. Hommikul vaatasin tühja potti ja ei suutnud ära imestada. Siis sai mõõt täis. Kangutasime köögikapi urusuu eest ära ja panime sissekäiku mürki. Leidsin ühtlasi ka kadunud pannilabida üles, see lebas risti urusuu ees. Ju oli tahetud ka pihta panna, aga risti ei mahtunud.
Järgmine päev oli majas vaikus. Õnnis, imeline vaikus. Kuni...tasakesi hakkas mööda ruume ringi liikuma lõhnavine. Alguses oli see peenike ja katkev, aga paisus paari päevaga võimsaks ja rammusaks laibahaisuks, mis mattis terve elamise endasse. Soemüür ja ühtlasi nüüd ka mausoleum asus keset maja ja midagi polnud teha. Spetsialistid soovitasid lihtsalt tavalisest rohkem külas viibida ja maja hoolega kütta, et kuivatab reod rutem ära. Nädala pärast hakkas hais tõesti vaibuma. Hiljem ehituse ajal vana maja lammutades leidsime soojamüüri seest palju huvitavat.:)

Paar tunnikest porises kuningriigis...

...vihmaga kahekesi. Sai ilusam küll, aknast palju parem õue vaadata. Likvideerisin mõttetuks muutunud silo ja näpsisin peenardelt tärganud umbrohtu. Põõsaspojeng oli peale kümnekraadist külma ikka veel täiesti roheline. Ma ei saa aru, kas ta mattus siis kõige täiega lume alla või? Longus metsvitsal olid õienuppudega pealsed hakkamas, aga osalt juba külmavõetud. Muld oli märg-nii märg. Pole ka ime peale neid lõputuid vihmu. Kõik hostad peale Lady Isobel Barnetti olid silostunud. Leedi kannatab päris palju pakast.
Ja oi rõõmu, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`oli lume all õitsele läinud.:)
Sai teist ikka vaadatud ja mõeldud, et kui aia kõige päikserikkamas kohas ei jõua ka enne lund õitsema minna, siis on ikka jama küll. No, läks pärast lund, mõni mõis.:)

Talveunine hommik

Härra Tibul on äratuskella amet peale muutuvaid aegu  jälle selge. Natuke peale viit hüpati minu pealt kitse ja kõnniti siis rõduukse juurde. Ei ole ju mõtet tervet pere valju näuga üles ajada, siis nad hakkavad veel vaidlema, et kumb läheb või magavad hoopis edasi. Ikka ühele vaikselt kitse, viis kilo une pealt makku - TRAHH! ja asi vask. Ma kohe ei tea. Pühapäev! Haadihaa!
Kunagi foorumiaegadel oli arutelu, et mis on tingimusteta armastus. Unise peaga rõduukseni lohisedes tuli pähe, et see siin vist ongi. Ei viska sussiga ega midagi, lased tolle tõpra välja, teed veel paigi. Tead, et ta hüppab jälle...kohaned,  õpid kõhuli magama. Haha. Vahel ma mõtlen, et kuidas kassid seda ikkagi teevad, seda abrakadabrat, et niikuradima lihtsalt käib see neil.:)
Lumi on viimseni läinud. Nirva-aana!:)
Kohvi juures on nüüd hea meeliskleda, et lähen tipa-tapa, lõikan nips-näps kukeharjad, astilbed ja lursslilled maha ja rehitsen lehed, et tigudel poleks kuskil talvituda. Tegelikkuses kõlab see muidugi lirtsa-lärtsa ja tuleb väga ropp porine asjatamine, sest vihmapuudust ei ole meil siin mitte olnud.
Eile rehepappi tehes vaatasin jõge ja parte, neil oli mingi sügiskakelus käsil. Seda jõerahvast pikalt passida võib päris huvitav olla. Aga jõgi paistis vastu taevast kallaste vahel voolavat nagu puhas elavhõbe. Kollane Keiser  ei pannud mitte ilmaasjata elavhõbedat oma hauakambrisse jõgedena voolama. Neilt jõgedelt peegeldus ka maa all hulganisti toda hõbedast taevast.

Muinasjuttudesse uskujate hääbuv tõug...

Raamatukuhja all oli muidugi Ursula K. Le Quin "Meremaa jutud", millega ma kohe ka raamatuauku ära kukkusin. Imeline keelekasutus ja need tema võluhõngulised muinasjutumaastikud kus uhked ja hingelt kaunid inimesed parema maailma nimel pahadega vaimumõõku ristavad. Väga ilus raamat. Peab koju ka ostma, kunagi ehk loen lapselapsele ette. Sest see on tõesti selline raamat, mida võib lastelastele ette lugeda, vastupidiselt siin mõningatele...
Aastake tagasi küsis üks vanaema minu käest, et sina ikka loed neid ulmekaid ja muud siukest...eee...jama...siis,et äkki tead soovitada, mis raamatut lapselapsele 14.ndaks sünnipäevaks kinkida. Talle meeldib ka Potter ja.
Kellelegi midagi lugemist soovitada meeldib mulle sedavõrd, et olin nõus tegema näo nagu poleks sõna "jama" üldse kuulnud ja asusin isuga asja juurde. Kui tal Potter läbi on, siis ta loeb päris kiiresti. Otori lood on tema jaoks veel natuke vara, Pratchetti Kettamaailma juttude 20-30 raamatu seast valimisega jääb vanaema kindlasti hätta ja ...Ursula K. Le Quin "Meremaa võlur" ja teised ei tulnud mulle hetkel kahjuks lihtsalt meelde. "Osta talle "Troonide mängu" kaks esimest raamatut, sellest on film ja puha", soovitasin ma lõdva randmega oma lemmiksarja. Väheke "vürtsine" see ju kohati oli, aga tänapäeval on kinokunst vägivalla mõiste üsna ära devalveerinud. Ühe õhtu jooksul näeb ekraanil palju rohkem surmasid kui tolle raamatu 100 leheküljel, mõtlesin ma...ja unustasin kogu loo.
Aastake hiljem meenus situatsioon sarja viimast osa lugedes jõhkra erksusega. Kirjanik paistis olevat kuuenda raamatu juures justnagu kurjast vaimust vaevatud ja nottis julmal käel üksteise järel peategelasi. Kui olin jõudnud selle kohani kus kuningas Robb tapetakse tema oma pulmas koos emaga, nende peade asemele õmmeldakse hundipead ning kus jõge mööda ulbib laipu allavett nagu kõrvitsaid ja umbes pooled neist võivad olla vägistatud või umbes nii...siis tuli mulle meelde, et ma. Nojah, see ei ole päris kindlasti mingi kena lugemine õrnale tütarlapsele. Kangesti kole tunne hakkas. Võtsin telefoni..."Kuule, mis sa tookord lapsele sünnipäevaks kinkisid?" "Ah, ta tahtis kingi ja raamatupoodi me üldse ei läinudki. Aga miks sa küsid?" "Ah ei midagi, niisama tuli meelde."  Aga minu vaikne kergendusohe oli oikuisuur.:) Nii, et siit loo moraal...kõik mis algab nagu muinasjutt ei tarvitse seda üldsemitte enam olla näiteks teise kolmandiku peal.

Valekevad

Eile töölt koju tulles oli päike nii hele ja õhus huljus nõnda paksu lumesulamise lõhna, et isegi minu kaledas hinges tuksatas midagi. Kangesti kevadene oli. Päike oli peenraääre paelahmakad lumest puhtaks noolinud, osalt paistis juba igihaljast iminõgestki. Täielik deja vu. Aiahooliku silm hakkas kohe instinktiivselt ebajasmiini alt võrkiiriseid otsima.:) 
 Lõhnav kannike on meil detsembris ja veebruaris õitsenud küll, aga teised jäävad ikka mõistuse juurde.
Tuppa toodud liilia sai ka eksitusest aru ja õienupp kuivas ära. Vars on ilus roheline. Lasen tal olla nagu ta tahab ja kui midagi kevadeks säilib, siis saadan hälviku aeda tagasi.
Aga praegu on aeg tubasteks töödeks. Võtan hoogu pööningu korrastamiseks ja telgede taha istumiseks. Ega see nii lihtne olegi. Ja muidugi...vabal ajal raamatud, raamatud, raamatud...
Eilne raamatukogu saak oli päris hea. Tuule nime seeriast paks klots, siis üks ajalooline romaan, üks huvitav inimkonna sotsiaalkäitumisest jutustav raamat (paralleelid aastatuhandete tagant kuni tänapäevani), näpuga veel ühte ja teist ning kaks jaburat luulekogu....sest peab ju ikka eesti kirjandusega ka kursis olema.:)