Üleeile kostus pürgikastikapist jälle täiesti ühemõttelist seinanärimist. Reinkarnatsioon? Või pigem see, et viimases intsidendis lõksuga ei olnud midagi fataalset...ega isegi mitte õpetlikku. Tere, ma olen jälle siin, et teie keedukartulid seina vahele vedada ja te köögikappi sittuda. (Ma ei tea isegi kas see on hiir või rott, aga eeldan halvimat). Põllul, aasal, metsas ei ole mul midagi väikeste armsate võbelevate vurrude ja pika sabaga pambukeste vastu, aga toas ja aias on näriline lindprii. Võin isegi labidaga virutada. Paraku ei pääse kassidki mõrvaplaaniga seina vahele, minust rääkimata, seega tuli konkreetses situatsioonis jääda eurooplaseks.
Mürgipakil olid kõvad kirjad peal, et mitte kinnasteta käppida ja üldse. Kaalusin eile õhtul 50 grammi hõrgutist ja panin taldriku tühjaks tehtud prügikastikappi. Hommikuks oli ahne hiir kogu kraami pessa vedanud. Pokumees pani uue noosi, et viidagu teistele ka. Praegu ei teagi, mis rotirajal toimub. Väikeseks haisuks olen ma igatahes valmis...parem hais kui krõbin.
Sest midagi sellist oleme me vanas majas korra juba üle elanud:
Kui aastaid tagasi linnast maale kolisime, siis selgus kohe esimesel ööl, et me polnud selle maja ainsad elanikud. Pööningul elasid rotid. Kriisati, joosti, näriti palke, visati hundiratast. Pikapeale me harjusime. Nemad ka. Sügise tulekul kolisid rotid köögi ja toa vahelise kasutamata soojamüüri sisse ja tegid sinna pesa. Alguses olid nad vist kahekesi, sest suhteliselt vaikne oli, aga siis algasid pulmad. Peigmehi tuli muudkui juurde ja kärarikkad kiimad kestsid kena nädalakese. Peale seda algas teistmoodi lärm - üleliigsed kosilased peksti minema. Ka see kestis paar päeva. Siis oli jälle vaiksem aeg kuni nad pesakonna poegi said. Kassid suhtusid kaasüürilistesse tölli huviga, aga meile rotid enam ei meeldinud - köögist hakkas hulludes kogustes toidukraami minema jalutama. Pojad kasvasid ja öösiti kostis seina vahelt sõjakisa ning kabjamüdinat. Noored loomad tahtsid ju joosta. Ja süüa. Ja oh seda piiksumist! Ühel ööl kadus seina vahele terve potitäis keedukartuleid. Hommikul vaatasin tühja potti ja ei suutnud ära imestada. Siis sai mõõt täis. Kangutasime köögikapi urusuu eest ära ja panime sissekäiku mürki. Leidsin ühtlasi ka kadunud pannilabida üles, see lebas risti urusuu ees. Ju oli tahetud ka pihta panna, aga risti ei mahtunud.
Järgmine päev oli majas vaikus. Õnnis, imeline vaikus. Kuni...tasakesi hakkas mööda ruume ringi liikuma lõhnavine. Alguses oli see peenike ja katkev, aga paisus paari päevaga võimsaks ja rammusaks laibahaisuks, mis mattis terve elamise endasse. Soemüür ja ühtlasi nüüd ka mausoleum asus keset maja ja midagi polnud teha. Spetsialistid soovitasid lihtsalt tavalisest rohkem külas viibida ja maja hoolega kütta, et kuivatab reod rutem ära. Nädala pärast hakkas hais tõesti vaibuma. Hiljem ehituse ajal vana maja lammutades leidsime soojamüüri seest palju huvitavat.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kui minu rotilood ka niimoodi lõppeksid (ohkab). Ma olen pannud ülikogustes mürki ja võib olla on neid vähem, sest ma saan öösiti magada. Ma olen valmis neid ka juba põllul mõrvama. Avastasin otsekäigu, mille panin lihtsalt tellisega kinni, sest aluspalgid on vahetamata.
ReplyDeletekui suvel tegutsemiseks läheb, siis leian ilmselt palju huvitavat minagi :)
aga väga armas lugu oli lugeda :)
Kusjuures mind hämmeldab meie kasside käitumine - nad ei rabele üldsegi järjekorras kapiukse taga kus hiir krõbistab (nagu mina ette kujutasin:) vaid vaatavad leige huviga sisse, kuulavad natuke ja lähevad siis magama. Umbes nagu, et "meie jaht on õues, sina jahi siin" või ma ei teagi.
ReplyDelete