See on nüüd tõestatud. Sain täna kahega pihta. See teeb iga kümne kilomeetri kohta üks vops kimalasega. Näed, et tuleb, kuuled põrinat...nagu suur karvane ploom kahe silma vahele...ROBAKI! (Õnneks ei lenda nad nõel õieli.:)
Teine tuli külje pealt vastu kaela.
Täna oli hea sõit. Seitsmes. Päike, minimaalne tuul ja uskumatult lobe minek. Ei saa mitte mainimata jätta, üle hulga aja on metsikult hea ka jälle pidureid omada.:)
Kaesin veidi ka aias ringi ja paistab, et see päris tõehetk näikse olevat alles nüüd kätte jõudnud. Selles mõttes, et kes elus, see nüüd ka nina näitab. Ja kohe leidsin ka Taivi kiviriku üles, silt oli tõesti vale koha peal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olen sellel kevadel ka tähele pannud, et kimalased justkui "midagi võtnuna" ringi lendaks. Ei saada maandumisega hästi õitele pihta ja üldse on need liikumise trajektoorid kummalisevõitu. Tõsiselt aga, vaesed loomakesed on äärmiselt lesti täis, neid on kobaras tiibade ümber ja turjal - võimalik, et see segab neid nii oluliselt, et normaalset lendugi takistab.
ReplyDeleteNeed suured ja kohmakad on emamesilased, pulmalennuga pole ka tegemist kuna nad on juba eelmisel sügisel viljastunud. Huvitav, et lestad? Kas samasugused nagu meemesilase lestad (varrao lest)? See tobu, kelle ma toast kinni püüdsin, temal polnud mingit "pudi" peal, kuid otseselt ei otsinud ka. Varrao lest on 1-1,8mm, kakaopruun. Tekkis huvi, et mis värvi ja kui suured on olnud need kahjurid, keda kimalaste peal nägid? Küsin sellepärast, et varrao lesta ei tohiks kimalasel olla.
ReplyDeleteJõudsin nüüd asja uurida ja pisut ka kimalasi piinata ja pildistada, et koostada üks postitus, mis nüüd valmis: http://tistoupaevaraamat.blogspot.com/2013/05/kimalastest.html
ReplyDelete