Eriti terav elamus.

Kui koosolek ära lõppes, oli õues juba pime ja tipptund täie vungiga käima läinud. Kodutee osutus tõelisteks tuleristseteks. Erksalt illumineeritud rekkasid oli kogu vastassuund täis ja need pimestasid nõnda, et eesõitja tagatulesid oli väga raske või kohati ka võimatu märgata. Üks kaubaauto oli Suur-Sõjamäel kaotanud mõistuse või midagi, ning parkis hädatulede plinkides seal kuhu ta surnud oli, miska need rekkad, kes ei mallanud oma raja takistuse taga oodata, võtsid jõuga vastassuuna raja enda valdusse. Hundiseadused. Manööverdasin teepeenrale ja pääsesin kuidagi siiski mööda. Edasi oli püsivalt jube kuni ringteelt lõpuks Saku peale alla keerasin. Kui päevavalges suuri autosid nõndaväga ei märka (kui just mõni neist kahe meetri kaugusel tagumikus ei sõida), siis pimedas ja nii massilisel hulgal (katkematu rekkarong terve tee) on nad tõeline nuhtlus. Just pimestamise koha pealt. Väikeautol on tema kaks tuld ja aamen, kuid peaaegu iga kaubaauto on terve sihverplaadi ulatuses tulesid täis riputatud ja särab nagu juudi jõulupuu.
Kogemus muidugi omaette, kuid pimedas ma vabatahtlikult enam Tallinna ringteed ei kasuta.

Tuule vihina ja vihmapladina saatel...

Päevad on tumedad nagu õhtud ja õhtud on nagu öö...Laanes indlevad mardused, kukub puid...ja viimaseid  lehti. Eilse seisuga olid ka ebajasmiin ja tanaka pärgenelas oma rüüst loobunud. Tuul pääseb veel paremini läbi aia tuiskama. Kella keeramisega keerati tagant ära ka tunnike valget aega, mis peale tööd miskit asjalikku teha võimaldas. Nüüd jääb järele veel ainult urg ja kõik see mis urgu varutud. Kuni Kadri katab...
Kaamosevastasest varustusest tõstaksin esile vana hea ingveritee mee ja sidruniga ning selle joogi juures on väga oluline ingveriga mitte koonerdada. Peab olema niisuke, et silmist tulukese välja lööb.
Ja sinna juurde hea raamat koos kassiga.

Kaamosevastane nurrukott.
Viimase raamatuga paistab olevat vedanud. Üle hulga aja üks hästi kokku kõlksuv fäntasy, mille esimeselt viiekümnelt leheküljelt ma mitte ühtegi ebakohta ei leidnud! Mitte raamat, vaid puhas rõõm.:)
Robin Hobb oma Eluslaevnike...hmh...tõenäoliselt triloogia. Esimese raamatu algus on keelekasutuse ja raamatumaailma kirjasõnas esilemanamise poolest küll äraütlemata hea. Kas see väärisfäntasy fännide  kaitseala suudab püsida teise raamatuni? Teise raamatu lõpuni? Saaga lõpuni? Viimast oleks ehk palju palutud, aga loota ju võib.:)
Harjutasin täna tööle jõudes saba ees parkimist. Õnneks polnud kedagi nägemas. Kogenud autojuhi silmale võis see tömp tegevus olla võrreldav sellega kuidas saamatu paneb niiti nõela taha. (Lõpuks kargavad kõik stseeni jälginud isikud soost ja klassikuuluvusest sõltumata saamatule ligi ja panevad raevunult kooris ise selle faking niidi nõela taha.)
Kuna aga "mõistlikul kellaajal" ei olnud parklas hingelistki, siis sain ma sügavas rahus oma kunstparkimise oskusi lihvida. Hmh...kui ma oleksin joogaga tegelenud, siis ma ütleksin, et see meenutas veidi joogat. Vähemasti nirvaana osas soorituse enam-vähem edukal lõpetamisel..:)

Viimased õied

Peaaegu pidulikult (sügistorm pluss paar tuulist päiksepaistelist päeva) on saabunud hingedeaeg. Viimased õied aias on madal aster `Lady in Blue`, asukoha tõttu öökülmadest vähem sakutada saanud topeltõieline punane krüsanteem, lõhnav kannike ja sügiskrookused, kes on täiesti oma dimensioonis.
Eile nentisin, et peale väiksemaid öökülmu ja kahte karmimat (üle miinus 8) võib aiahooaja sedakorda lõpetatuks lugeda.
Kuna oli mõnus aiailm, siis kraamisin veidi peenraid. Umbes pool jääb veel teha, siis on talveks vinks-vonks. Asja käigus avastasin, et keegi oli pihta pannud paari hosta juures olnud nimelipiku. Kas ka meil käib lipikuhaige vares aias? Kui kevadel pole hostadel märget juures, siis võib igasugu hulle asju juhtuda...kõigepealt alates veel talveunes hostajuurikale labida sisselöömisest, sest seal on ju vaba koht!:)
Sugulased hakkavad ära tüdima, keegi ei viitsi enam mu autojutte kuulata, no ja maoldasid esirattaga teiste parkimisplatsil maakivi otsa, no ja mis siis...

Naabrimees andis eile tõesti paar head nõuannet parkimise osas ja arvas, et mõistlik oleks ka puuduv mootorikaitse siiski lasta panna, et juhul kui ma kuskile lumme sõidan või siili otsa (ohissand!), siis võib mootoris leida...üllatavaid asju võivat sealt siis leida, tegelikult ma ei taha mõeldagi...
Täna on õnneks töökojas ülevaatus ja eluvajalikud puuduolevad jupid saab kirja pandud.
Elu on väga keeruliseks läinud. :)

Seitsmes päev

Ma olen ilus, tark ja osav!:)
Läbisin eile koju viiva trassi ühegi hirmuviiksatuseta, kuigi see oli tavapärasest kolm korda tihedamini autosid täis topitud, sooritasin parkimiskangelasteo poe taga kahe sõiduka vahelises praos (poe ees ei olnud ruumi) ja tõin autotöökojast velgedele pandud rehvid ära. "Tagurda ukse juurde, ma panen rehvid peale," ütles töömees. Tagurdasin, seal oli sigapalju millele otsa sõita, tagurdasin kuni närv lubas. Siis enam ei lubanud. Tulin autost välja, ukseni oli viis meetrit. Ämh...noojahh...unustasin, et peeglid näitavad nagu sündmused oleksid lähemal kui nad tegelikult on.:)
Täna mõtlen, et...et peaks peale tööd korra Ülemiste Keskusest läbi minema. Teravaid elamusi otsima...No muuhulgas ehk veidi poodi ka. Ohjah. Ei ole kerge, ei ole. See võib lõppeda adrenaliinisõltuvusega.:)
Ülemistesse siiski ei läinud, ma ei ole kindel palju nad parkimisplatsi üles on sonkinud ja see tekitas liiga palju ebakindlust. Laagri Maksimarketisse minekuks oleksin pidanud tegema vastiku tagasipöörde. See ka ei tõmmanud. Läksin ja avastasin Keilat. Siukse ringiga siis täna koju.:)

Viies päev roolis. Areng.

Mõte autosõidule ei käivita enam momentaalset pagemisrefleksi.:)
Pigem on alanud niisugune peensuste tabamise aeg. Täna koju tulles oli nii tugev vastutuul, et auto lausa kõikus teel. Eriti kui rekkad vastassuunas möödusid.  Täitsa jube. Aga kuna midagi ei sadanud ja päike ka silma ei paistnud, siis lohutasin ennast sellega, et kui oleks lörtsi selle tuulega veel vastu klaasi peksnud. Mõni mõis nüüd see tuul...Metsa vahele jõudes jättis auto õõtsumise ka järgi.
Täna söandasin juba suure poe juurde hiilida. Oli mugav küll. Sakus pole õnneks parkimisega probleeme. Ülemiste Keskuse juurde ma siiski veel niipea ei lähe.:)
Tuuleke teel ei olnudki mu mõtteliialdus. Õhtuks keeras päris tormiks. Metsikud tuuleiilid väänavad suuri puid ja üle õue mineval kassil puhus kasuka tagurpidi selga.:)

Kui ilmad muutuvad oluliseks...

Laupäeva hommikul magas Aednik põhjalikult kaheksani. Siis läks tõmbas kardinad valla - väljas oli öösel hullumoodi sadanud, rahet ja kõike...Peenrad olid kaetud valge külmunud millegagi...mis oli...mis oli peaaegu ilus. Aednik hõõrus muheledes käsi nonii, nüüd on aiatöödega lõpp, tegi tule pliidi alla ning otsis kummutilaekast palakad ja pitstykid välja. Hea selge ilm peenema nõelatöö jaoks.:)
Aias on praegu nii nagu tegelikult on. Lehed on läinud. Kaunid kostüümid ja muu suvine tilulilu on maha tõmmatud, jalalt lõigatud, komposti veetud. Kümneaastane jugapuu, neli progresseeruvalt sirguvat elupuuseemikut, `Rheingold`, kaks noort jugapuud, kanada kuused, minikuusk, vaprad alpimättad, veel vapramad roomajad ning värvilised helmikpöörised. Ja kuniks sedagi...Küll Kadri katab.
Pervo minus arvab vaikselt, et tegelikult peaks peenrad veel korra üle käima, et rohimise mõttes või nii, aga kui mätaste vahel juba jääd sirab, siis on mind väga raske või peaaegu võimatu õue suunata. Omavahel öeldes - ma ei ole kunagi olnud see tüüp, kes põskede õhetades kaevu juures jäässe augu raiub ning ennast rõõmust röökides kõliseva veega üle valab.
Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas miinus 6,5, korra peaks vist ikka minema ja mõne poti maasse matma.
Külma eest näiteks, sest täna hommikul oli juba miinus 8,8. Herrajummala! Isegi talvel ei ole nii külm...
Seevastu on auto jääst puhtakskraapimine kenasti selge. Täna enam nii palju ei pablanud kui esimesed sõidud. Näis, kuidas kojuminekuga on...

Teine päev.

Sõitsin jälle täistuledega linna sisse. Nii piinlik. Õnneks oli tänav seekord täiesti tühi. Vihmane koerailm pluss pimedus pluss minupoolne streikiv kojamees tekitasid kokku veidi seiklusliku õhkkonna, kuid kuna autot ei olnud täna hommikul vaja maa küljest lahti sulatada, siis olin ma startinud "mõistlikul ajal" ja tänavad olid vähemalt veel 10 minutit täiesti minu päralt. Selle ajaga jõudsin oma ebastandardse varustusega läbi linna tööle hiilida küll.
Koju tulla oli täna kuidagi lihtsam. Mehed parandasid logiseva kojamehe ära ja see töötas tagasiteel nagu kellavärk.:) Ka ei kogunenud mulle täna Suur-Sõjamäe lõpus tagumikku gruppi närvilisi härrasmehi, kes oleks tahtnud, et ma kitsal konarlikul teel 95-ga sõidaksin.  Minu taga tulev juht leppis kenasti 90-ga ja me läbisime rahulikult trassi. Mulle meeldib väga kui minu taga sõitev auto hoiab pikivahet. Hoian ka ise maanteel eelsõitjaga distantsi. Millegipärast armastab enamus juhte sõita tihedas tropis ja siis seal kooris stressata kui pole võimalik mööda sõita. Tavaliselt ei ole.
Olen hakanud oma autost vaikselt lugu pidama. Ta on küll imelikku värvi, kuid täpne, mugav ja temaga on turvaline manööverdada.
Tegin peale tööd lisaotsa, läksin raamatukokku. Täiesti vabatahtlikult. Ennekuulmatu! Et nüüd siis hakataksegi igal pool autoga käima või?
Pluss 3,5, tormituuled, tugevnev vihm. Lubatakse peatselt saabuvat talve. Öökülm võttis krüsanteemiõied ära, kuid sügisastrid panevad veel vastu. Enamus lehtpuid on oma rüüdest loobunud.

Esimene päev iseseisvalt roolis

Paistab, et autojuhtimises pole midagi üleloomulikku. Ongi nii nagu nad räägivad. Tuleb lihtsalt istuda autosse (mõistlikul kellaajal kui liiklus on hõre), vältida ülerahvastatud tänavaid (mõistlikul kellaajal selliseid ei olegi) ning sõita.
(Sellegipoolest ei ole ka mõistlikul kellaajal viisakas täistuledega linna sisse põrutada.:) Kes teeb, sel juhtub...
Kuidas aga saada töölt koju? Tuleb istuda enne ummikuid autosse ja sõita, sest muid variante ei ole.  Tegin ka selle läbi. Homme on ehk kergem...
Sellegipoolest ei ole see mu lemmikteema.
Öökülm, miinus 6,4.

Tagantjärgi meenutades: sulnis september.

Kuna septembris oli väga palju sebimist ja kunagi polnud sellist aega, et nüüd istun arvuti taha ja laen üles mõned pildid, siis teen seda tagantjärele.

Santoliin - võluv väike vürtsika lõhnaga põõsas, õitsemist ei ootagi, kui ta vaid talve üle elaks.

"Jälle oma nõmeda fotokaga platsis!"

"Pildista kui tahad. Mina silmi lahti ei tee."

 "Ma ei salli pildistamist ja mu protest peaks siililegi mõistetav olema."

Suve lõpus ajas saurusvõhk välja kaks muljetavaldava välimusega punga ja voltis lahti oma väga keerulise struktuuriga lehed.

Klassika - vana hea varane helelilla krüsanteem.

Milda aiast pärinev Lilium speciosum `Uchida` on liiliatest viimane õitseja.

Mandžuuria kivirik õitseb suve lõpus.

Ahtalehine punanupp vajab uut kohta, kus ta paremini välja paistaks. Väga imposantne tegelane.

Eelmise kevade topeltõieliste priimulate külvist ainus tärganud taim. Jätab mulje nagu oleks õis topelt, tegelikult ei ole.

Hiidpäevalill.

Taivani kõreliilia

Hea sõbra aiast pärinev taim, võib olla karvane kõreliilia, aga kindel ei ole.

Jumalik sinine. Delfiiniumi teine tulemine.

Nutipõõsas on tänavu niruvõitu.

Palu-näsiniin `Variegata` kasvatas suve jooksul mitu oksa ja hakkas septembris õitsema.

Kollane aster, üks lemmikuist.

Priimulad ei saa ka sügise hakul õitsemast lakata.

Koobaltsinine

...ja võikollane.

Rossi mukdeenia värvub juba varakult. Öökülmu pole siis veel olnud.

Aia ainus päris roos on roosa.:)

Oktoobri väikesed rõõmud

Täna eraldati taevaliste poolt pillavalt palju sooja suvepäikest. Väike lootus on, et ehk antakse homme ka. Ja võibolla ka ülehomme...
Tegelesime täna hoopis kummaliste asjadega. Oli korralik jaht. Olen mina varemalt ikka imestanud, et kelle geenid minu järeltulevas põlves küll...noh, ikka see vanade autode kogumise kirg...aga täna avastasin ka enda tagamaadel kükitava põlevasilmse autopede ja lõin käed oma esimese vana auto kauba peale. Ront on väärikas, vaikselt nurruva mootoriga, näeb välja nagu külapastori sõiduriist ning läbib teeauke õõtstehnikas. Väidetavalt paneb ise päevatuled põlema ja lükkab omaalgatuslikult ka väikse vihma klaasidelt. Oleksin tegelikult sellist tahtnud, mis sohvri lähenedes nihelema hakkab ja ise uksed lahti teeb nagu e auto, kuid sellised olid väga kallid. Ka mõnusa disainiga nublud olid liiga kallid. Ja pealegi ei mahu nublusse kobarpeapõõsastki toppima, rääkimata kärjekastidest või need "paar-kolm taimevahetuse asja", nagu tavaliselt.:) Nojah.
Päike on aias imet teinud. Kõik astrid veel lahti ei ole, kui viimaks ometi näeb krüsanteemid ära.

Talikrüsanteem `Clara Curtis`

Mammutriinu aiast pärinev luksuslik punane topeltõieline.

Kristiinest toodud vitaalne merevaigukollane

Eve Aster azureus on  omalaadsete seas lihtsalt võrratu!:)

Karvase viirpuu sügisvärv alles kujuneb.

Päike on Mittendorfi päevaliilial pea segamini ajanud. Lõhnab ja puha.:)

Ka väike tõrvikliilia arvas olevat sobiliku aja veidi õitseda.

Roomav tuhkpuu on tänavu eriti kirev.

Võnk-pärgenelas on igal aastaajal ilus.

Sügise kuldkollane palg...

Eriti vahtrad ja tammed. Kodutänavat mööda promeneerida on lausa pidu - nii mitmevärviliseks on maailm järsku saanud. Eile tibutas küll vihma ja hallid taevad jne, kuid õues on veel mõnusalt soe.
Aias hakkab vaikselt värvuma karvane viirpuu. Eks osalt marjade ja osalt ka sügisvärvi pärast sai tema just aiavärava kõrvale istutatud. Noor veel alles (marju netu), aga hakkab ka juba põõsa mõõte võtma. Kaselehine enelas leegib nädalapäevad kõrgpeenras ja näeb väga kaunis välja, tanaka pärgenelas alles sätib värve. Tema pole veel päris õiget leidnud.
Ja kui muul ajal on peenardel palju kõikvõimalikke õisi, ning lehtne kraam jääb tagaplaanile, siis oktoobris võtavad teatepulga üle krüsanteemid, astrid ja helmikpöörised.
Helmikpööriste lehed muutuvad peale külmanäpistust eriti erksavärviliseks. Azuuraster näitas esimesena õisi, imeline helesinine habraste õite puhmik, nüüd avanevad ka madalad astrid. Jätsin neist aeda vaid kaks varasemat, sest teistega juhtus pahatihti nii, et enne tuli lumi maha kui nad õitsema jõudsid hakata.
Üleeile käisime pankranniku serva peal ühte imekaunist aeda vaatamas. Tiigivees peegelduv lõputult pikkade okstega halapaju, vanad uhked okaspuud, muljetavaldavalt mitmekesine kooslus istutusaladel, alpitaimede peenar, kust ma pooli nimesid üldse kuulnudki polnud ja rosinaks sillake üle stiliseeritud oja teemajakese juurde. Teemaja oli ehe (aknast sai natuke piiluda:).
Õhtul pugesin raamatuga põhku. Sopsti! - varsti tuli ka Härra Tibu ja hakkas unetualetirituaaliga tegelema. Kuna kassiisand selle püha tegevuse juures nii koomiliselt tõsine on ja üldteada on fakt, et  teda sel ajal mitte segada ei tohi, siis tekkib pahatihti kiusatus natuke narrida. Minul vähemalt küll. "Tibu, missa teed seal?". Ta lingutas kõrvu, tegi nagu ei kuuleks ja poleeris ennast edasi. "Tiburull, tupsununnuke-ene, tibu-tibu-tibu!", kasutasin ma eriti kiusakat moosihäält. Ta katkestas kõik tegevused, keeras hästi konkreetselt selja ja istus sel moel minutikese. Siis poleeris ennast edasi. Nujaa, või ma teda üldse kiusaks kui ta sellest välja ei teeks.:)
Kass kiusatud, päev korda läinud, nüüd võis jälle raamatusse tagasi kukkuda.:)

Vananaistesuvi

Kui poleks vahepeal öökülmu olnud, oleks puhta paradiis. Paraku, nii see siiski ei ole. Paljud pealsed on juba silostunud ja maha lõigatud. Seevastu astritele ja krüsanteemidele on antud teine võimalus. Kõrged kukeharjad ka kaifivad. Rattahooaeg kestab. On kuiv, soe ja kuldne (oi kui kuldne!) sügis. Kõva elamus on sõita sahinal läbi vabakujuliste kollaste vahtralehtede kuhilate. Ilmselt oli see öö olnud selline eriline lehtede langemise öö ja inimesed pole jõudnud reageerida, ega neid kotti ajada.
Kaifkaifkaif.:)
Põgus külastus aiapoodi tõi juba olemasolevale naapoli alpikannile lisaks veel euroopa alpikanni, sest midagi ei tohi ju aiast puududa ometigi. Ka jäi näppu kauatahetud aasia liilia `Luxor` 2 sibulat, iseasi kas see istutusaeg nüüd just kõige õigem on...aga maha nemad lähevad.
Paistab, et see nädal antakse veel soojema ilmaga nn suvejärge, edasi astuvad koerailmad oma õigustesse. Ja siis peab jalgratta mõne katusega transpordivahendi vastu vahetama. Nu näis.

Reede

Pika töise nädala lõpp. Vuhisen koju, söödan kassid ära ja viskun koos jutukaga põhku.Väsimus, lebo, lebos on mõnus. Loen. Sigapõnev krimka. Parajasti kui peategelasele selja tagant pähe lüüakse, tuleb Härra Tibu, vaatab mulle suhteliselt seltskondlikul ilmel otsa ja kütab küljega üle näo. "Pfui, Tibu!"
"No mis ON nüüd?! Õue tahad või?"
Kui ta oskaks pead raputada, siis ta teeks seda. Tema piirdub sellega, et rõduukse juurde ei suundu ja käib edasi ümber minu nagu "kass ümber palava pudru".
"Kle, tee pesa endale..." patsutan ma vabale kohale ja loen edasi, tõesti põnev jutukas...tema ei jää rahule, tuleb nina alla, istub raamatu peale nagu padakonn...vahib tapeeti...no mismõttes...so-soo, nagu protest lausa või?:)
Pika jahmerdamise peale selgus, et kass tahab vastu soemüüri sarnast asja plaasterduda ja mina üsna sobiks, kui ma ainult ennast külili keeraks. Lõpuks ometi ma taipasin! Kassloom räntsatas paika ja uinus silmapilkselt. Nojaa...ja mis saab minul sellise plaastri vastu olla...nurruv, pehme, soe.
Vahel...ma ei tea miks tundub mulle...et see nende maailm on natuke liiga korrastatud.:) 

Sügised pole vennad...

Eelmine sügis oli vihmase sooja septembriga ja päikselise sooja oktoobriga, jamaks hakkas kiskuma alles oktoobri teises pooles. :)
Näis kuis` tänavu...
Muigama võttis eelmise aasta septembri malbe kokkuvõte umbes selliste mõtetega, et aed on pungil täis, aitab küll, ehk mõni priimula või miskit pisikest mahuks, ega ei isuta ka eriti millegi järgi jne. Tegelen järgmine suvi pigem kivisillutisega jne. Lubatagu hirnatada!:) Ikka selle peale millised näivad prognoosid ja milline on tegelikkus.:)
Kevad algas mürinal. Kare deutsia, Flammentanze ja amuuri sirel kolisid ära. Eesaeda tekkis uus istutusala, tagaaia ruumimõõtmed said uue tähenduse. Juurde tuli väga palju, edasi läks kah üksjagu äranähtuid.
Kevadest sügiseni oli väga hea jaht.  Sügisel läksid ära jaapani enelad, puishortensiad ja amorfa, sai rajatud hostapeenar. Suve jooksul tuli väga palju huvitavaid taimi.
Eesaed on saanud uue elu. Praegu tahaks korrata eelmise sügise vaguraid sõnu selles suunas, et aed on ikka väga pungil täis ja ega eriti millegi järgi enam ei isuta küll ja järgmine suvi jääb üle vaid sillutisega tegeleda või umbes nii.:)
Nojah...sillutise sisse astelpajude külje alla on tulevikus plaanis rajada väike päiksetaimede (kukeharjad, krüsanteemid) plats (lihtsalt ümbertõstmise wärk). Koht on ideaalne - täispäike terve päeva, kuid astelpajude juured...ilmselt peab kasutama juuretõket tolle peenra täies ulatuses.

Sügis

Ei midagi erilist...nagu kõik muudki sügised...võiks ju olla veidi soojem ja jätta selle öökülmadega jahmerdamise, ei pea õhtuti kogu aeg terast õhus olema. Peale paari korra pole tegelikult rohkem asjaks läinud, kuid mõõdukas jahedus sunnib riietuma poole paksemalt kui tahaks, kandma õues kindaid ja mütse, hoiab krüsanteeme ja astreid vaos ning aia ainsama alpikanni ainukese õie jätkuvalt kinnisena.
Eile oli päike pluss tuuletu kena ilm kuid kõik kokku andis ikka vaid 4,5 kraadi.
Peale nii oivalist ja sooja septembrit on kuidagi raske leppida, et oktoober enam nii oivaline ja soe ei ole.:)
Lubatakse lahkelt ka paremaid ilmu (ikka ilmajaam:), aga nu näis.
Sügiskrookused on oma ninakesed täies pikkuses välja ajanud. Õisi näha ei õnnestunud, sest kui päike peale ei paista, siis panevad nad oma poe kinni.
Uhkelt troonis eesaias sinine topeltõieline delfiinium, teistkordselt õitsedes. Näib, et suurekasvuliste lillede osas tuleb teinekord sõnu süüa küll.  Ta tuli meile eiteakelle potis, mõtlesin, et kasvatan suureks, näen õie ära ja saadan edasi järgmisse aeda. Tuiutasin eile seda jumalikku sinist ja mõtlesin, et ma peaksin olema nupust täitsa äranikastanud kui sellise värvi aiast minema saadaksin.:) Kasvagu, õitsegu ja olgu edasi nii sinine!:)
Teist korda õitseb ka vääris-lõokannus. Tema on üleni üks väga kaunis ja graatsiline taim. Kõreliiliad said külmast näpistada, kuid  kuna neid on kahe koha peal, siis teine puhmik on veel täiesti elujõuline.
Septembrikuu aiapildid on endiselt alla laadimata, aga ma mõtlen sellele...