Pikk krimkaõhtu

 Kui õues on plusskraadid, magab Härra Tibu voodi ääre all. Põrandakütte soojus on mõnus ja kui selg või külg perenaise poole vaibale välja sirutada, siis oled veidi nagu seltskonnas ka. Polegi vaja tingimata just voodisse ronida, söövad seal Ringvaate kõrvale oma kurki, krõpse ja salatit, nõme. Aga eile avastasid Tibu inimesed Jupiterist uue krimiseriaali. Kaks esimest seeriat ei saanud nagu eriti vedama kuid siis läks põnevaks. Köögist toodi nosimist juurde ja krimiorgia läks edasi. Kell kümme tuli megaunine Härra Tibu voodi alt välja, sättis ennast risti teleka ette ja tahtis teada, et ei tea mis kell siin kuradi majas ükskord ka magama minnakse ja kas üldse!!! Kassist ei teinud keegi välja (ot, misse Jon nüüd ütles, keri tagasi, kass tuleb eest ära lükata) ja vahiti muudkui filmi edasi. Peale mõningate kehakeeleväljendite (pange põlema ennast! jne) ja protestiilmingute (ekraani ees tolgendamine) lõi Tibu käega ja kukkus suvalisele kohale magama nagu hunnik unist mustvalget tainast. Krimka läks aina põnevamaks. Kuuenda seeria peal tuli inimestele mõistus koju, et peab vist ka magama minema, muidu ei saa hommikul üles. Kass korjati peatsist üles ja topiti jalutsisse oma krundile, perenaine veel õpetas, et vajuta madalaks ka, muidu "ei võta juuri alla". Iga vähegi mõistuse juures olev majakass küsiks, et ei tea kuidas küll sellises keskkonnas peaks saama väärikust säilitada, kuid Härra Tibu kasuks peab ütlema, et öisel ajal on ta suhteliselt kergesti paigutatav ja magab sealt edasi kus parajasti pooleli jäi. Ja võttis tõesti kohe juured alla ka. :)

P.S. Eile sai meie armas majakass Härra Tibu 15 aastaseks. See on pikk aeg isegi meile, mis siis veel kassi jaoks. Milline on üks vana kass? Esmajoones tuleb ära märkida, et inimeste ümber sõrme keeramise kunsti on ta selle aja peale täiuseni lihvinud. Peremees ei hoia maiuse pealt kokku ja teeb kõik mis kass tahab ning isegi mina heldin kui Tibu oma prääksuval häälel midagi nõudma hakkab.  Näokene aga hakkab halliks minema ja hüppevõime ei ole ka see mis vanasti, kuid mängulust ja krutskid pole kuskile kadunud. Armastab endiselt rõõmust ruiata, vaipu kortsu joosta ja ülemise korruse puidust käsipuuposti saepuruks kraapida. Viimastel aastal on ilmnenud paar uut kommet - tahab sülle ja kaissu. Nii, et kui teil on juhuslikult kass, kes ei armasta süles olla, siis on lootust - viieteistkümne aasta pärast te saate mis tahtsite.

November 2024

 04.11. +2, päeval +5, päikepäikepäike. Nädalavahetuse sügistorm on möödas. Korjasin kilekotid, plastikämbrid  ja puruks löödud tünnikaane peenardelt üles. Ehk saab veel kokku liimida...Kilekotte oli palju ja osad võõrast värvi, vist ei olegi kõik meie omad aga prügikasti nad lähevad. Ja ega vihmaga polnud muud teha kui toas vaibakaltsu kerida, vaha sulatada ja sauna teha. Leidsin Mirkost ka hingekosutuseks ühe päris ulmeka. Kahjuks on ulme nime alla pandud ka kõik muu mudru, mis ei muude žanride alla ei mahu ja seal on tõesti igasugust jama. Nõnda, et siis nn "päris ulmekaks" kvalifitseerub ehk 10 raamatu kohta vaid üks. Kui sedagi. Praeguse nimi on "Tähevaade", autor Sanderson Brandon. Julgen soovitada, kuigi see on triloogia keskmine osa.

06.11 +11, pilvine soe sumedus. Hingedepäeva paiku kõiki novembritoredusi (tormituuled, külm vihm, kõledus, lumekruubid) demonstreerinud ilmataat leebus selleks nädalaks. Juba kolmas mahe päev ja ideaalne aiatöödeks. Ega siin muud suurt polegi kui vihmaveetünnid tühjaks teha, alpimätastele ja kaktustele klaasid peale ning siit ja sealt röövkannikest killida. Aga kui kristalselt aus olla, siis hakkab tasapisi aiatüdimus tulema. Õitseb vaid neli astrit, kaks dumosust, keegelaster ning südajalehine aster ja peoga üksikuid õisi ebamagunate, sarvkannikeste, priimulate, rudbeckiate ja kurerehade peal.

08.11 +9, pilvine. Olles järjega alpikaljudeni jõudnud on täiesti ühene hinnag, et parasniiskes muutuvad alpikaljud saastamagnetiks. Alles 2 kuud tagasi lõin korra majja ja mis ma näen - kõik, kellele vähegi ronida on antud, need ronivad jälle alpikaljudele (nõmm-liivateed, salakavalad samblad, lõuna-lambavaip, roomav metsvits jne) ja seemneid levitavad umbrohud on sügisel ka seda piirkonda täiesti üksmeelselt rünnanud. Mõtlesin, et sip-sap ja korras, aga võta näpust. Oma kolm päeva läheb seal selle nokkimisega ära.

12.11 ikka veel mahe november, ilma öökülmadeta, päevad pilvised ja kuni +7. Klapperjaht röövkannikesele on lõppenud. Krundil ei ole minu teada enam MITTE ühtegi silmahakkavat selle sordi lehekest ja ma panin kevadisele aednikule ekstra südamele, et mission first on aprillis see, et ära tuleb killida viimased isendid, mis kuskilt nina pistavad. Mul on tast nii silmini, et isegi sillutisepragudest koukisin välja. Nii mastaapset suurpuhastust pole varem olnud, aga oma viga. Ja Kesse ta üldse aeda tõi? Teemavahetus.

Kepikõnniringil kohtasin vana tuttavat harakapaari, kelle pesa asub siberi kontpuude punase võsa keskele peitunud vanade pajude otsas. Harakad kadusid mu teelt kuidagi vargsi, vahel on kätsatamist rohkem. Sadas imepeenikest uduvihma ja üle Välja kauguses paistvad metsad olid uttu mattunud. Niisugune niiske ja soe novembri keskpaik.

15.11 +9, pilves. Päevavalgust jääb aina vähem järele. Käisin korra aias ja nägin esimese asjana peenras kahte röövkannikest, kusjuures ma isegi ei otsinud. Kohe LÕIKAS silma. Tuleb veel korra üle käia, ilmselt muundusid nad jahi ajaks sinilillelehtedeks või millekski muuks nunnuks, ma üldse ei imesta. (Silma ette tuleb AI muundumisklipp röövkannikesest sinililleks ja tagasi:) Aga tubasel rindel on jälle vaibavabrik avatud ja päris tore oli esimest meetrit kokku kolksutada. 

16.11 +10, pilves, tuuline, õhtul jälle sügistorm. Parkimisplats, mille eelmisel nädalavahetusel puhtaks tegime, on taas lehti täis. Mul on lehekomposti kastis just veel paar ämbrit puudu. Ootan paar päeva, äkki tassivad sügistuuled veel juurde. Lehemuld on parim muld, aga nii palju mul praegu ruumi pole, et lehti ka suuremal hulgal sisse importida.

Panin täna jõulukeeksi puuviljad konjakisse likku. Eelmise aasta tegu tuli nii põrutavalt hea, et seda lihtsalt peab kordama. Leotuseks kulus kaks pudelit. Õigus, naine ON viinaraiskaja.

19.11 0 kraadi ja esimene lumi. Kirmekest on vaevalt 1 cm, kuid maailm on ikka täiesti valge. Samas laskis soe novembrialgus õuetööd kõik ära teha. Polegi au olnud nii korras aiaga talvele vastu minna. Pokumees niitis isegi oktoobris kasvanud muru ära. Nii, et tere, lumi! Muidugi sulas see õhtuks ära.

20.11+1, sedakorda sajab paksu lund, kuid pigem on tegu nn lumememmelumega, sest räitsakad on veest rasked ja langevad nagu kivid. Hüpnotiseerivalt aeglaselt langevast jõululumest on asi kaugel. Kuid maa on juba täitsa valge. Esteet minus tõstab pead...missugune ilus vaade - meie tänava pihlakas on pilgeni marju täis, punased marjakobarad tihedas lumesajus...

23.11 Paar ööd on olnud -4, päevad +1, poolpilvitusega, lund on vaid õhuke kirme. Täna on jõulukeeksi tegemise päev. Seekord lisasin riivitud sidrunikoort, kuid kuivatatud puuviljade osas...kui kirsid ka oleks olnud, oleks perfektne saanud. Nii, et 100% rahule ei jäänud kuid puuviljade leotusest tagasi tulnud konjak oli sama hea kui eelmisel aastal. Tavaline taks on, et leotuseks kulub kaks pudelit, tagasi saab ühe. Ja see on juba pigem liköör, kuid vägaväga hõrk.   

27.11 +7, pilves. Soe nädal algas juba esmaspäeval. +9 on novembri kohta päris soe. Härra Tibu üritas isegi verandal ööbida kuid ilmselt on toakuub ikka niipalju hõre, et poole öö paiku hakati ukse taga lõhkuma ja isand tuli sisse lasta. Unise peaga lasin kassi sisse ja magasin edasi. Hiljem selgus, et olin lasknud tuppa Bondi ja silmini solvunud Härra Tibu laamendas ukse taga edasi. Mitu korda ma pean ühte ja sama kassi sisse laskma? Segane öö oli.

30.11. +5, pilves. Ühtlased plusskraadised ja pilvised ilmad. Ilus mahe november. Lühikesed hallid päevad, õhtuti küpseõunad ahjus. Alustasin neljanda vaibaga ja väga intrigeeriv on. Sest tegemist on aastate jooksul kogunenud materjalidega nagu teksa, villane roheline ja villane must. Neid materjale ei ole nii käes, et muudkui võta ja tee. Teksaribad on kokku õmmeldud ja seal erilist loomemomenti pole, lihtsalt, et milline see valmistulem saab, see on väga põnev. Aga villaste vaipade wärk on juba looming, kulgeb aeglaselt ja kavatsen nautida. Esimene ongi villane roheline.

Sügise malbe palg. Oktoober.

 02.10 +10, pilves, vihm. Eile oli esimene öökülm. Puuriida kraadiklaas varjus näitas -0,7, kuid arvan, et joomedena oli avamaal külma rohkemgi, sest muru kahutas, suured hostad jäätusid ja õue ununenud veeämbril oli korralik jääketas peal. Ehk oli -3. Eile tegime ka esimese kütmise ja Härra Tibu kassikast toodi pidulikult tuppa. Ja uskumatu, ei mingit peenutsemist enam. Paistab, et kass teab, mis on hea. 

Vean pottides talvitujaid kasvukasse, vormistan kompostihunnikuid ja mõtlen pealsete lõikamisest. Ehh, eks laisk ka...äkki sulane veel ka tuleb ja...

04.10 +11, päike. Rõve nohu, palaviku ja köhaga taud on kallal, tänapäeval võib iga viirushaigus koroona olla. Olgu siis pealegi. Juba teine aiapäev täitsa tuksis. Ja üldse on ka tuksis. Puhtalt köharohu ja MSMV (mustsõstramoosivee) peal saab kuidagi ära elatud. Poolunenäolised pikad raisatud päevad kus õues miilab soe sügispäike ja tahaks ju küll peenrasse, kuid jalad on nagu makaronid.

06.10 +16, päike, pilvitus. Jälle ideaalne aiailm, aga täna minust veel aednikku ei ole. Alles sai tõvemülkast välja roomatud ja inimeseks hakatud, lihtsalt teen plaane. Plaanid on suured. Sest neli päeva sai tuugalt selili oldud ja aiandushooaja viisipärane lõpetamine kõik puha pooleli. Kerin kaltsukerasid, passin esimese talvehooaja vaiba värve kokku, panen suveriideid ära, kuid mõttega juba sügaval peenras, et ehk homme siis ...

08.10 +16, päike. Hooaja lõpetamine jätkub hoogsalt: viimased istutamised, ebakohtade likvideerimine, lohkude täitmine, tühjade kohtade äramärkimine ning õhtul tuli rongi pealt mu noor ja tubli sulane ning alustas pealsete mahavõtmisega. Puhas rõõm! :) Ta oli kiire ja tõhus nagu Harvester ning tegi tunni ajaga ära minu kahe päeva töö. Ainult, et kui maha saab võetud umbes saja floksipuhma pealsed ja mitukümmend pojengi, siis moodustub sellest üüratu kuhi. Kahjuks ei ole suurel kompostikastil veel neljandat külge  ja ladustamisega tuleb veitsa oodata.

09.10 +7, taevad tumedad ja erinevad vihmad terve päeva. Kompostikasti külje panin paika, aga muude tööde jaoks ikka liiga laussajune ja las olla pealegi vahepeal üks puhkepäev. Meeles küll üht-teist mõlgub, kuid peale esimest läbiligunemist enam õue ei kutsu. Ja erilist kiiret ka pole. Novembrini on umbes paarkümmend päeva, maha on vaja istutada veel vaid kolm taime, sibulad on veel tulemata, poole aia pealsed lõigata, siis kogu aia rohimine ja ongi kõik. Ning novembris ei tarvitse ka kohe veel talveks keerata. Ehk.

10.10. Pilves, +12. Hallid ja madalad taevad, haneparved ekslevad laotuse all ja carmichaeli käoking lehvib tuules nagu indigosinine lipp. Imeilus värv ja peen mahe aroom.  Käin iga päev vaatamas, aitäh, Tii :). Aster tongolensis lõpetas septembri lõpus õitsemise, kuid frikartii aster, taevassinine aster, amellastrid, keegelaster (äitäh, Eve:) säravad sügises. Siin ja seal pistavad ninakesi välja valged, kreemikas-sinised ja helesinised sügisesed krookused, alpikannid sätivad õisi, sügislilled on juba poole peal ja mõni lihtsameelne priimula arvab olevat kevade saabunud. Sinililledele oli hea suvi. Nad armastavad parasniisket. Kevadeks on paljudel puhmikutel suured toredad pungad kasvatatud.

12.10 +15, päikepäike. Kena pikk ja soe aiapäev. Aknaalune peenar on talvevalmis pandud. Ja seoses vabade istutuskohtade otsimisega lahkus aiast magnoolia Susan, kes oli saanud kevadel korduva hoiatuse mitte kasvada kõrgeks puuks ning mitte ajada juuri nii kasvuhoonesse kui floksipeenrasse. Muidugi ta vilistas selle kõige peale. Ka tänavu suvel olid kasvuhoone ühe külje tomatid nukravõitu olemisega ning puuke kahekordistas oma võra suuruse. Kahjuks oli mul ta jaoks kõigest ruutmeeter maad ja Susan läks suuremasse aeda kus on ruumi laiuda ning tõeliselt suur ja ilus olla. 

13.10 +10, päike. Imeilus kollane sügis, malbelt soe päike mängib kuldsetes tammevõrades ja mina löön jätkuvalt peenraid talveks läikima. Täna sai ka eelviimane istutus tehtud. Uuele amellastrile (kuhu ma selle küll panen?) leidus tore päikseline koht magnooliast vabanenud platsil (igavene lahmakas maad). Ja kuna ma vahepealses meelesegaduses sirutasin käe päevaliiliate `Holsteiner Beautiful Madness`, `Encore d`Ivoire`ja `Broadway Phantom`järele, siis on nüüd ka neile kenasti kohad olemas.

14.10 +8, hommik poolvarjus, pärastpoole vihm. Täna öösel juhtus midagi puude lehtede kinnihoidmise süsteemiga. Meie tänava vahtrad on nagu üks mees enamiku kasukast asfaldile poetanud. Et siitmaalt nagu vähem kuldne sügis. Eks ole juba ka aeg, kased olid kõige esimesena raagus. Täna tuli madalmaadelt kümme kilo lillesibulaid. Jagasin kambatellimuse kastidesse ära ja läksin sõitu. Metsad olid meeliülendavalt maalilised ning tihe peenike vihm sibises esiklaasile. Tarisin külast koju kaks kasti juturaamatuid. Tali ju tulemas.

16.10 hallad eile ja täna maas, päeval päike ja +10. Paraadpeenra rohimine ja pealsete lõikamine. Kuidagi kummaline, kuid NII tore töö. Selja taga jääb alles puhtand. Võtan üles ka hiidhüatsindid, sest need on mu viimaste suvede lemmikud ja narr oleks talvega riskida. Võibolla ei pea talvel avamaal vastu nagu korra juhtus ja kus selle kahju ots...Eriti veel kui kevadel napilt pöidlajämedused sibulad suvega kolm korda suuremaks on paisunud. Väga sümpaatne tegelane, ei vaja toestamist ja õitseb pikalt. 

18.10 +5, päeval päike ja +12. Tasapisi hakkab tagaaed korda saama ja selle üle on hea meel. Uued sibulad on ka maha pandud. Miskit kontimurdvat ju pole, ainult et kompostikastid ägavad materjali külluse all. Ja kui ma varem võtsin mullategemist nii tõsiselt, et importisin ka tammelehti sisse, siis tänavu jääb see osa ära. Lehemuld on mõnna kuid lihtsalt pole ruumi kus ladustada. 

Härra Tibu isiksus on kahestunud. Mister Mugav tahab öösel unisena tuiata kassikasti juurde ja soojas pimeduses teha väike sorr ning pererahva kaissu tagasi. Aga Mister Metsik hüppab vaese perenaise peal kitse (et tõmmata enda peale kõigi jumalate viha) ning lipsata rõduukse vahelt välguna välja, et perenaise unesoe päkk ei jõuaks hoogu juurde anda. Ja siis on NII nirvaana minna mõõdetud sammul peenrasse selle äsjaistutatud kuradima amellastri juurde, kaapida kohevas mullas ja sittuda kuuvalgel nii nagu seda kõik kassid on teinud ürgaegadest seniajani. Ainult, et edasi on tsipa nutune. Ta vaatas toas kindlasti termomeetrit, mis näitas ligi kuus kraadi plussi ja ma võin siin hüpata palju tahan, ega ta avama ei tule. Ma parem ei hüppagi. Lähen poen verandal Bondi kaissu. Vana tark kass, teab kuidas asjad käivad. Täpselt nii ongi.

22.10. +13, pilves. Killin epide peenras röövkannikest. Küll on ikka jube nähtus, paljuneb nii seemnete kui juurte kaudu. Viimastel aastatel olen hakanud süstemaatiliselt lähenema ja väike lootus on, et ehk saab lahtigi sel moel. Epide peenras on tänavu vaid noored kergelt juurdunud taimed ja vanu nuhtlusepässe vaid mõni üksik. Kõige raskem on neid kätte saada kivila pinnasest.

23.10 pilves, vihmapoolne +13. Loen praegu kummalist raamatut. See on: 

Sei Shōnagoni (u 966–1025) „Padjamärkmed“ („Makura no sōshi“) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri kuuluv proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud. Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu („pintslile järgnedes“) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas „Padjamärkmed“ pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis. 21. sajandil on „Padjamärkmetes“ nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab „Padjamärkmed“ kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi „Padjaraamat“ („The Pillow Book“). (kopeeritud raamatututvustusest)

Ja kummaline, kuid see umbes tuhat aastat vana kirjutis meenutab tõesti üldjoontes tänapäeva blogisid. Kirjalikud mõtisklused, märkmed juhtumiste või sündmuste kohta, sekka mõned väärtushinnangud jne Tunnen ära ka selle joone, et kuigi kogu kirjutatu põhjal saab kätte inimese üldpildi, siis oma põhiolemuse hoiab ta varjus. Nii, et kui peaks päriselt profileerima hakkama, siis läheks raskeks. Väga väljapeetud blogi. omamoodi ajakapsel ja tõeline maiuspala ajaloohuvilisele. Mida tegi, mõtles või arvas jaapani keisri õukonnadaam oma ajas, milline maailm teda ümbritses ja millised olid tema väärtushinnangud...Näh, harjumuslik kirjasrift läheb kopimisega alati tuksi...

Aga aitab ilutsemisest, viimane aeg asjalikuks hakata, sest päev on alanud! 

23.10. hommikul sügistorm, paduvihmad, päeval päikepäike, +12. Puud on nüüd enamasti raagus ja peenras röövkannikesi killiva aedniku tagumikku puhuv tuul pole enam mahe. Huh, lõpuks sai tehtud see aia jubedaim peenar. Pean järgmine suvi hoolega silma peal hoidma, et asi nii hulluks ei läheks.

25.10. Pilvine soe hommik +9, päeval +15. Sügis nagu ikka sügis, kuid täna on eriti mõnus. Meie tänava lehtpuud on küll täiesti raagus, kuid päike kuldab kõik üle. Imeline on sellise sooja ja päikesepaistelise ilmaga toimetada. Olen otsaga eesaeda jõudnud. Korraloomise käigus leidsin kahele suurele kurerehale (viimased istutused Blue Blood ja Rozanne) sellised kohad kus nad teisi ei sega kuid ise kenasti mõjule pääsevad. Muidugi nõmm-liivatee lagendike arvelt, kuid oligi viimane aeg neid korrale kutsuda. Iga mätas on  juba sõrmipidi kuskil peenras sees.

29.10 Helepäiksene hommik, +1, kahvatusinised taevad, päeval päike ja +7. Öösel sadas. Olen kõikvõimalikud takistusribad (kompostikasti tühjendamine, pinnase tasandamine, potielanike mulda kaevamine või maha istutamine) läbinud ja nüüd läheb viimaste peenarde puhastamine päris kiiresti. Eile kompostikasti lahtikaevamise ajal oli tore üllatus. Vahasulatuse käigus paneb mesinik sulatusjäägid komposti. Tõenäoliselt koosnevad need jäägipätsid mingis osas vahast, meest, suirast ja jumalteab, millest veel. Kuid vihmaussilaste jaoks on see nähtavasti puhas jõusööt. Juba esimest kamakat tagurpidi pöörates oli selline hetk, et kui olnuksin vihmaussifoobik, siis oleks see olnud elu teravaim elamus. Kamaka alumine külg oli nagu roosa rüijuvaip, ainult et vonklev ja elav. Asetasin veel läbitöötlemata tükid koos bioloogilise roosa mullamasinaga suurde kompostikasti ja nende all oli juba puhas paks huumus. 

Viimased õitsejad aias on keegelaster, südajalehine aster, päsmasaster ja madal aster. Nii pehme sügis on, et krüsanteemid said rahulikult lõpuni õitseda, mida meil iga aasta küll ei juhtu.

30.10. Öösel sadas, +9, soe poolpilvine hommik ja samasugune päev, kusagil sõuavad vihmapilved, kuid meil hoiab kuiva. Ongi peenrad tehtud, jäävad vaid alpialad ja katete peale panemine. Katan mauklehti, marmorlehti, nelgimättaid ja kivirikke. Viimased saaksid ka katmata hakkama, kuid kattes on õisi kevadel rohkem. Alpikannidele panen ka igaks juhuks klaasid peale. Vahel on nende jaoks liiga pikk ja vesine olnud see mede tali.

2024 aasta muudatused aias.

 Märtsis asub kivilasse talvel hävinud santoliinide asemele elama soolopuu - tüvel nimetu elupuu. Ilmselt on ta üks kääbusvormidest, sest juurdekasv suve jooksul oli hästi väike.

Aprillis ja mais tuleb tosina jagu põnevaid sinililli, aster tongolensis ning aster frikartii. Olen mõistnud, et mõned astrid seisavad kenasti oma koha peal ka ja selliseid on nüüd kähku vägaväga vaja.

Mu imekaunis metasequoia otsustab kevadel lahkuda. Tema koha saavad endale floksid. Juunis tinistab mu ära kurereha `Blue Blood`(kuhu ma selle küll istutan...), kes hakkab elama suures ämbris. Ühtlasi otsustan paraadpeenart veidi dünaamilisemaks muuta ja istutan sinna mõned siilkübarad, tähtputked ja õnneheinad. Kaktusepeenra jämedamasse ossa asuvad elama nõianõgese kompaktne sort, verev kurereha, kurdistani krutsianell ja nõmmkann. Lisandub värvilisi raudrohtusid ja pisike valgete lehtedega punanupp. Ka mammutipuule ei meeldinud tänavune talv. Kuivas ära. Tema asemele asub elama Tii purpusete õitega sirelipoeg.

Juulis tuleb sidrunkollane päevaliilia. Puhtast nostalgiast otsin talle koha, ikka nii sümpaatne tegelane, ta on mul kunagi varem olnud. Lisanduvad keegelaster, mille üle on väga hea meel - veel üks astriline kes aias plagama ei pane ja alatiõitsev kurereha Roxana. Juulis lahkub aiast umbes 25 erinevat floksisorti ja neli pojengi. Suve lõpuks on juurde tulnud ca 30 sorti, sest loodus tühja kohta ei salli.

Augustis on floksimaadel sellepärast metsikud ümbertõstmised kuid lõpuks mahuvad kõik ära. Istutan veel paar sinilille ja käokinga olemasolevatele lisaks. Lahkub hübriidülane, kes on suvega täiesti segi kamminud ja saadab igas suunas oma stooloneid. Tema koha saab endale sama suur taim - haraline kirburohi, kes on kuuldavasti täiesti paigatruu. Lisanduvad ka päevaliilia Cosmopolitan ja mini-päevaliilia. Mingi teema mul nende päevaliiliatega ikka on, tõmme või midagi.

Septembris avastan, et kaevupeenras on kasejuured sees. Alustan väljakaevamisi ja juuretõkke paigaldamist. Kokku läheb vahelduva eduga ikka mitu head nädalat. Elukoha saavad endale paar endist elanikku, uustulnukatest püsikud ja floksid. Otsustan uuesti katsetada kõrs-ainuroogu ja testin aia erinevates osades tema vastupidavust. Julge katsetus kauni astri taimega (ma tean, et ta kasvab jäletu suureks, aga väga ilus õievärv oli). Septembris lahkub suur näsiniin ja tema koha saab endale hiiglaslik lumivalge ämblikõieline päevaliilia (alguses on ta muidugi väike noor ja roheline, sest esimesel aastal see taim veel ei õitse). Lisaks tuleb veel kaks väikeseõielist päevaliiliat, tumelilla ja lumivalge. Otsustan katsetada ka mugul-tuliürti ja viltjat päevakübarat. Kunagi olid mul ängelheinad, kui paar valget sorti saadaval on, siis ei kõhkle, sest ruumi on. Vahepeal on ära kolinud hiigelsuur magnoolia Susan ja põõsasroos Raubritter.

Tüüpiline futulandi suvi, ei muud. Uus hooaeg toob loodetavasti taas avastamisrõõmu ja põnevust.

September, sügiskünnikuu.

 01.09. Vihm, päike, +20. Hea paras ilm aedniku jaoks, kes järgmise suve värvid mõttes paika on pannud ja nüüd reaalis sama pilti kokku monteerib. See käib umbes nii, et kui sel suvel olid kaks sinist floksi üksteise kukil ja silma kriipis see veider toonimuutus poole puhmiku pealt, siis nüüd kolis eespoolne sinine oma värviga rikastama hoopis vaheaia peenart ja tema kohale maandus teiste varju jäänud imeilus soolofloks Nora Leigh. Ja nii ma siin künnan päevast päeva, sry, parandan eelmise hooaja istutusapsakaid, et järgmise aasta floksipeenrad värvikontrastide poolest kokkusobivamad oleksid ja soolotaimed ka oma iluga esiplaanile mahuksid.

02.09 Päike, +28. September on küll käes, kurgid lõpetasid koostöö, mustikad turbapeenras on valmis ja mesilased söödetud, kuid suvekuumad ilmad kestavad edasi. Kuni tänaseni laabus potielanike mahapanek kenasti. Hakkasin kaevupeenras uut istutuskohta ette valmistama kui labidas põrkas vastu juurikat. Kaevasin selle välja, allpool oli teine ja kohe ka kolmas. Kase juured, kuigi kask ise on suhteliselt kaugel. Loodus, mis teha. Eks iga puu otsib kus aga paremat leidub jne. Aga lillepeenrast jõu ammutamise lõpetamiseks on leiutatud juuretõke, mis teises aianurgas ühe teise kase puhul väga hästi töötab. Ja istutamise asemel algasid väljakaevamised. Kogu muld peenrast välja, juuretõke kõige põhja ja siis uuesti sõnniku ja saviga segatud muld tagasi. Taaskord on väike aiaruum plussiks, paari kolme ruutmeetri juures võib sedasi mängida, suuremate mastaapide puhul aga...tjaah, suuremate mastaapide puhul saab lihtsalt peenra teha sinna kus kaske ei ole. :)

Samas, juba mitu aastat hunnikus koos kasvanud sinililled said kõik endile oma kohad ja väljakaevamised on tore võimalus mullavahetuseks ka teistele, kes ette jäävad. Ja päris hea tunne, kui üks hukas nurgake endale täiesti uued asukad saab.

05.09 +28, päike. Meie liivmulla seisukohast võiks hakata rääkima septembripõuast, sest kui pikema ilmateate kaudu ettepoole vaadata, siis vihma pole niipea tulemas. Aed on praegu nagu pommiauk, loodan, et lähiajal aiakülalisi ei tule. Käivad kõvad kaevetööd. Viimane aeg oli see kaevupeenar üles võtta, sest väljakavamiste käigus selgub üha enam, et see on otsast otsani võõrjuuri täis.

08.09 +24, päike. Septembrikuumus kestab. Täna oli Võhma Juurikas. Tore sügisene kokkusaamine omadega, taimevahetused ja siis jälle totally häppina kodu poole. Floksipalett täienes täpselt sellevõrra, mis vahepeal aiatuulutusega ära oli läinud. Homme siis jälle pommiauku sügavamaks kaevama ja paar uut tupsukest peab ka maha istutama. Aga istutamine on puhas rõõm. Tuleks vaid vihmakest...

10.09 +20, päike, pilvitus, tugevad tuuled. Eile mullas tuhnides leidsin, et pagana mõnus. Pole enam seda tüütut keskpäevaleitsakut. Ei mingit +23 enam. Homme öösel peaks ka vihmad meiemaile jõudma. Hoolimata sümpaatselt vihmasest suvest on kaevupeenar põhjani purukuiv. Kuid nojah, kõik need võõrjuured pluss liivane muld ja mis seal ikka tahta. Uus muld tuleb mõõdukalt savine. Saaks kliimat ka niimoodi muuta nagu mulda...Novembrikuud ma tuuniks küll. Kõleduse osas kohe kindlasti. :)

15.09 +20, sombune. Sajud said läbi. Kastis korralikult aia ära. Kaevupeenar on lõpusirgel, ainult veel muld tagasi loopida ja siis võib istutada. Täna-homme peaks ühele poole saama. Aga eile oli ju vaja teiste sügisesi aedu minna vaatama ja niisama ringi sõitma, ikkagi laupäev. Vihma ka imekombel ei sadanud. Oli ilus ja täitsa istutusvaba päev. Kuid mitte hamsterdusvaba. Kodust välja minnes peab minusugune alati arvestama, et tagasi tulles on kaasas floks või paar, seekord siis ka pojeng. Lootusetu juhtum. Ise jäävad käte külge kinni... Aias on floksihooaeg peaaegu läbi. Veel mõned hilisõied ja ümberistutamisest silmini solvunud Betty Marquerite. Ok, aga kes käitus teiste flokside vahel nagu viimane naat?

18.09 +20, päike. Jätkuvalt nagu vanaaja suvi, siis kui suved veel nõnda kuumad ei olnud. Kaevupeenar jäi pooleli, tagaaias on nii palju entroopiat, et see hakkas juba paljunema. Täitsin tühjad kohad ära, kutsusin korrale vohamakippuvad aiaelanikud ja kohe palju rahulikum vaadata.

Kuigi Pokumees on meil see põhiline maiusekrõbinate andja, toob Bond hirmuäratava korrapärasusega hiiri just mulle. Paneb mu nina alla vaibale maha ja vaatab silma, hakka pihta, ma tõin. No mida sa teed...Alustasin põikleval kõneviisil juttu et, sa oled väga tubli kass, kuid vaata, see ei ole siiski minu tassike teed jne. kui voodil istuv Härra Tibu meie dialoogi katkestas. Pikal kaelal uudistas ta üle voodi ääre Bondi toodud kinki. Bond reageeris huvitavalt, vaatas talle irevil hammastega vastu nagu koer ning Tibu keeras pea ära, ah, ega mind ei huvitagi. Ilmselt oleks susisemine liiga tugev argument olnud, vihjeks piisas vähemastki. Bond pani lõpuks ise hiire nahka ja läks teise järele. Kui toas tuli põleb, siis marduselaulu ei kuule, paar fraasi ning juba kostab kondiraginat. Pimedas pole aga laulul otsa ega äärt. Sest öösel tuli tubli kütt uue saagiga. Aga kuna ma juba tean, et sellega ta voodisse ei tule, siis...no kõigega harjub. Laula, laula kassi...Ja magasin edasi.

19.09 +18, päike. Tänane öö oli jahe. Umbes 7-8 kraadi. Esmaspäevaks lubatakse öökülma. Peab vist tomatid tuppa tooma. Hoolimata varastest sortidest, on umbes kolmveerand saagist veel roheline. Kolisin istutustega eesaeda. Kuidagi väga mullane september on tänavu.

22.09 varahommikul +3, päike tõuseb, päeval +15. Õuetomatid võtsin eile maha, täna on ilmselt kord kasvuka käes. Kuna suvi oli nii armuline, siis tabas tomateid kasvuhullus ja kogu see mass toetus traadile, mis on piki kasvukat veetud. See aga painutas alumiiniumist tarindi kõveraks. Uks käib küll kinni, aga ukse kõrval on jurakas vahe. Nii, et öökülma eest see majake eriti ei kaitse.

24.09 , sombune hommik +10, päeval +18, päike. Öökülmahoiatus oli üleliigne, veidi mingi õrn laine ehk käis üle, kuid ei midagi märgatavat. Ja veel üks suvine päev...Nädalavahetusel korjas Pokumees karvase viirpuu marjad ära ja otsustas neist smuutipõhja moodi asja välja võluda.  Selline mõnus mehune neste tuli, ülihää. Suhkrut ei pannud. Tänavu on marjad tõesti übersuured ja mahlased. 

Aias on jätkuvalt "sügiskünd". Kuigi suhteliselt juba lõpusirgel. Oktoobrikuuga peaks ühele poole saama. 

Bond ei saa enam öösiti tuppa ja jätab annid verandale. Olen märganud, et tõbras, kes sinilillepeenras käike ajas, on kas "vaibale toodud" või ära kolinud. Mahavajutatud käike ei tehta enam korda ja uusi maapinnakohrutusi pole ka enam täheldanud. Minul on aga kiiks küljes. Voodiesine vaip on muutunud "ohtlikuks". Ta võib neid ju päeval ka tuppa sokutada. Enne jalga maha ei pane kui olen veendunud, et...Ja kord pimedas sokile astudes oli esimene mõte NONII!!!

25.09 +18, päike, pilved vihmalubadusega, väike sadu päeval. Sorteerisin seemneid. Selliseid, mis sobiksid mu tulevase lilleaasa projekti elanikeks. Ruumi muidugi eriti ei ole kuid kui seda tänavust veidi stiihilist eesõue potimajandust silmitsesin, siis tuli "geniaalne" mõte, et mis oleks kui selle kõige asemel oleks üks 2 x 1,5m istutuskast ja ma saaks selles oma lilleaasanduse välja elada. Pulli võib ju teha...Noh ja nüüd ongi seemnetes sorimine: metsporgand, kurekell, must talinelk, jänesekõrv, harilik käokann, rukkilill, 

27.09 +15, pilves. Kaks päeva on sadanud. Kena, et vihma tuli, tasandab kohevile aetud mulla esimesteks külmadeks ehk ära. Põhilised istutused ja ümberistutused said tehtud, on jäänud vaid need viimased tosin taime, mis lähevad kaevupeenrasse või mõne muu tühja koha peale. Kas mul on veel tühje kohti? Aga muidugi on. Igavene lahmakas maad ootab näiteks näsiniine koha peal uusi elanikke.

Täna nägin väga huvitavat pool-looduslikku aeda. Aed on rajatud männimaale, servades on neid mõned isegi veel säilinud, mullastik on ilmselt happeline liivasepoolne ja kamarat jagub umbes 20 cm jagu. Edasi on mullasegune kiviklibu. Peenardes domineeris palju erinevaid kõrreliste sorte ja liike, esindatud olid astrid, ussitatrad, vesikanepid, punanupud, mugul-tuliürt, okaspuud, erinevad põõsalised, kenasti näisid selles pinnases hakkama saavat ka floksid, hostad, kukeharjad jms. Tore oli näha Arkansase maruheina meetrikõrgust isendit. Olen ta õisi lõunalaste aedades ikka kiiganud, kuid need on alati kolme meetri kõrgusel olnud ja missa seal ikka... Täna siis õnnestus lähedalt näha. Küll on ilus õis. Kuid mind kui põuapelgajat pani kõrva kikitama see kui perenaine ütles, et ta ei kasta seda aeda põua ajal ja nad saavad hakkama. Tõsi, ka selliseid kooslusi nagu seal, ei ole ma varem kohanud. Tõeline kuivalembeste ja vastupidavate taimede paraad ning väga liigirikas.Tahan seda aeda kindlasti veel näha, milline on ta kesksuvel, tippõitsengu ajal. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen enamike meil kasvavate püsikutega tuttav, siis seal kohtasin üsna mitut taime, mida kunagi varem reaalis näinud ei ole.

28.09 +13, pilves, vihmane hommik. Ja ega muud saanudki teha kui tõstsin potielanikud kurgimajja talvituma. Siis tuli paks vihm kaela. Selline, millega kompromiss on välistatud. Et võibolla natuke veel siblin midagi? Ei, nii hull pole isegi mina, et külma duši all pealseid hakkan lõikama.

30.09 varahommikul +1,2, päeval +13, päike. Ka eile sadas hommikupoole, nüüd peaks paar päeva vihmavahet olema. Ilus pikk ja suvine september oli. Ja mis põhiline, ilma öökülmata. Kuid ka isegi halladeta on aeg aias sealmaal, et hostade välimus on pikast suvest kulunud, vahakübarad ära õitsenud, varaste krüsanteemide õied vihmadest ja jahedatest öödest roiutatud, pooled kukeharjad ilu minetanud, püsikute lehed pole ka enam kenad ja peenardes kooserdab ringi tigusid. Seni õnneks ikka veel neid meiemaiseid karbiga tüüpe, kuid aeg on hakata pealseid maha võtma. Jääb tigudele vähem talvitumiskohti ja kevadel kah rõõmsam puhta peenra pealt hooaega alustada.

Härra Hurmur

 Kuivatasin vannitoas parajasti juukseid kui ukseprao vahele ilmus valge käpp. Käpp kangutas ukseprao suuremaks ja selle kõrvale ilmus ka nägu, natuke viltu, sest otse ei mahtunud. Siin sa oledki. Jäta kohe oma mõttetud tegevused ja tule anna mulle maiusekrõbinaid. Toast kostva torina järgi oli Härra Tibu just lõpetanud Pokumehe ahistamise (viimase tungiva nõudmisel) ja proovis nüüd minuga õnne. Härra Tibu vupsas vannituppa ja me väljusime sealt nii sünkroonselt kui meevurri kõrvalt vähegi mahtus. Kassa nüüd annad mulle krõbinaid...Ma olen hea kass, maailma parim kass, sa ju tead seda? Härra Tibu pani kõik oma võlud mängu. Sa vaid vaata, ma teen sulle kohe põsepai (tümps!) kui sa kummardud ja veel teisegi, (tümps!) kui sa isegi oodata ei oska. Ja ma olen NII pehme ja armas, vaatan sulle ajudesse ja poen nii naljakalt su sviitrisse, mida sa...Mis, sa võtad sahtlist uue? Ok. Aga veel üks põsepai äkki (tümps!) pehmendab su kalki südant? Hommikune aeg, uni veel silmis ja nüüd veel see kass ka igal pool jalus, ei saa riidessegi panna! Jumakene, võta oma krõbinad...

Kui Härra Tibu ihaldatud maiuse kätte saab, siis muutub loomakese hoiak totaalselt. Armunud pilku tekkib arvestus (kas annab äkki veel, ei vist, pole mõtet rohkem võimelda?), vabalt kulgevasse keresse nõtkus (põikab paikäe eest osavalt kõrvale), näkku reserveeritus (igaüks ei käpi!) ning Härra Hurmur kõnnib rahulolevalt algava päeva esimesse päikeselaiku verandal, et alustada enneune tualetiga.

August, mahlane, mesine, moosine, hiirene

 01.09 +20, pilvine, pärastlõunal korralik sadu. Esimesed floksid on ära õitsenud, keskmised poole peal, poolhilised avanevad ja hilistel pole veel õiepungigi näha. Esimene laar hapukurke läheb purki ja uskumatu, kuid ei keeranudki midagi vussi. Hea pehme maitsega hapukurgid nagu maal vanaema juures. Ilma üleliigse soolata ja äädikat pole üldse. Järgmise ämbritäie teen juba julgemalt.

05.08 poolpilvised niisked ja soojad päevad, vahel tibutab vihma ning ööd on kurgile armulised. Koledat leitsakut viimasel ajal väga pole olnud, kõige rohkem ehk +25. Uskumatu ja õnnestav suvi ilma põuapaineta. Maikuus pidi küll aeda kastma, kuid see natuke pole midagi võrreldes eelnevate suvede põudadega. 

Aga alanud on august ja nüüd jälle võib. Võib pojenge ümber istutada, võib kevadel õitsenud püsikuid nihutada, hostasid korrale kutsuda jne. Ei teagi kohe kust pihta hakata...

07.08 +21, päike. Alustasin floksitihniku tuulutamisega. Nii palju uusi tibusid ootab titepeenral päris oma kasvukohta, et otsustasin hakata korduvaid värve kahandama. samuti on ka mõned sordid sarnased. Aed on vaikimisi igasugu projektidega nõus olnud, kuid pimegi näeb, et ruumi ei ole.

08.08 +26, päike. Bond on mõnevõrra kohastunud. Kui ta hiirega tuppa tuleb, siis kohe ukse pealt itkulaulu ei alusta (võidakse millegiga visata) vaid sätib enda koos saagiga voodi alla ja laulab kurbi laule seal. See on eriti kõhe. Ärkad öösel selle kaleda nukra häälekese peale, mis tuleb otse su alt. Ja siis see vaikne ablas näsimine, väikeste haprate luude ragin, ohjah. Ja ma mõtlen, et kust see hiirekuhi ometi võetakse kui üle päeva muudkui tuuakse? Kas vihmane suvi soodustab kuidagi ka hiirterohkust? Et kõike on, flokse, kurke, suvikõrvitsaid, et siis hiiri ka?

10.08 +23, vihmad, padukad, seenevihmad ja päikest ka. Vurritan, terve mägi kärjekaste. Vahepeal käisin vihmast loksutatud flokse kohendamas. Hommikul oli korra padukas, rohkem pole hullu sadanud ja lamandunuid oli vaid üks ainuke. Kurgimajast tuli järgmine ämbritäis kurke, panin hapnema. Ja mõtlen kohe täitsa tõsiselt, et peaks kuuri kõrvale mädarõigast istutama, ei saa ju kogu aeg naabritelt nuiamas käia. 

12.08 +14, päike, vihmad, padukad. Eile öösel sadas mürinal, hommikupoole päeval takkajärgi. Täna on veel põhjalikumalt vihmane. Väljas sajab, mina vurritan. Ja mõtlen meest. 

Mesi eksisteerib kolmes olekus. Kui ta tarusoojast tuleb, on see soe, elus, aromaatne, küllusemaitseline ambroosia. Kui mesi on maha jahtunud, siis lõhn enam nõnda ei lendu ja ka maitse tasaneb. Nagu oleks see müstiline aine mingil moel sulgunud või uinunud. Ja siis kolmas olek - suhkrustunud mesi. Maitse ja lõhn sulavad keelel üles ja purki avades võib lõhnast aru saada, kas see on võilillemesi, või kesksuvine hele või sügisene tumemesi, kuid külluslikust aroomist rääkida ei saa. Lõhn on vaikne ja ainult asjassepühendatuile mõistetav. Minu lemmikmesi on tarusoe võilillemesi. See on NII valjult hea, et lolliks võib minna kui ta kevadel ükskord tuleb. Praegusi mesi on kärgedes kahte sorti: üks on vedelam veidi hapukas, puuviljase aroomiga ja teine paks viskoosne tume ilma mingi erilise maitseavaruseta, lihtsalt mesi. Muidugi aromaatne ja puha, aga ma ei oska midagi esile tuua. Vurritamisel erinevate mete maitsed segunevad, sest kärje ülaosas on ühte ja alumises teist. Eks nii kuidas meetaimed parajasti õide on puhkenud.

13.08. +20, päikepäike. Tegin üle mitme päeva aiatiiru ja imestlesin vett täis ämbrite ja aiakäru üle. Korralikult on seekord loputanud. Igatahes kurke kastma ei pea. Kaardistasin natuke ka uute flokside istutuste korda, sest järgmine nädal tuleb aeda noor tööhimuline sulane ja häda mulle kui ma talle tööd ei leia...Aga peale selliseid ränki vihmu on floksid nagu uppund kuked. Kohe-kohe saan viimase kasti vurritatud ja lähen oma tupsununnukesi lohutama ja veest kuivaks raputama. Mõned uued toed peab ka panema, õnneks palju pikali ei olnud, kuid siiski, neid oli.

Selle suve floksipeenraid kaunistab mitu esikõitsejat ja neist on palju rõõmu. `Alba Grandiflora` näitab oma hiiglaslikke õisikuid, õied ise on väikesepoolsed ja filigraansed. Ja kui ma varem ei osanud lugu pidada sordist `Ivan Zarja`, siis nüüd tahan kõik oma sõnad selles osas tagasi võtta. Väga uhked kõrged ja leekivat värvi õisikud omapärase struktuuriga õitest. `Notchnoi Dozor`näitas ka end. Tubli tükk õhtust sinist floksi, eks järgmine suvi pääseb see tõeline ilu vallale. Seni on mu peenras kõige sinisem floks `Moya Lybov Moya Otrada`. Väga sümpaatselt sügavtume värv. `Thernoye More` on ilmselt hukkunud. `Betty Marguerite`levib peenras nagu roosa katk, kuid ma ei tea ühtegi teist nii sümpaatset katku. Pean talle tulevikus leidma sellise koha kus ta teistele rinnuli peale ei rüsiks. Tore avastus on ka `Charlotte Blanchett` - hiline, vitaalne ja puhas maheroosa, kuid mitte nii habras ja õrnuke kui `Pinky Hill`. Hoolimata sarnasest värvist jäävad mõlemad aeda, sest ma jumaldan puhast maheroosat ja üks on just ära õitsenud kui teine alles alustab. 

15.08 Päike, +23. Eile oli mõnus +21, aga täna kiskus jälle leitsakuks. Tegin paar istutust, kastsin kurgid ja ...ründasin kasvuhoonet. Sest oli võimatu ignoreerida asjaolu, et uksekoht, kust ma oleksin pidanud teoreetiliselt sisse mahtuma, et tomateid kasta, oli tuugalt täis kasvanud. Nii mõnigi eeskujulikult kärbitud tomatimajaga aiakülaline on mu kasvuhoonest delikaatselt mööda vaadanud, kuid nüüdseks olen juba ise aru saanud, et midagi on valesti. Kas on tegu liiga rammusa mullaga (kompost ja hobusesõnnik)? Võsude lõikamisega tegelesin hoolsalt, kuid ikka läks džungliks. Kastmisevahelise ajaga (5 päeva) kasvas rohemass nii hullusti, et ladvad hakkasid katuseaknast välja pressima...kuigi ma olen eemaldanud võsud, kärpinud latvu, olen seda kogu aeg teinud. Nad vilistavad selle peale ja kasvatavad uued ladvad. Mõni on kasvatanud põhitüve alt uue varre ja sellega vilinal laeni tõusnud. Tomatid ka juba otsas. Õhus vonklevad jämedad tomativarred, millel on õhujuured (ma ei tea, kas tomatil peaks olema õhujuured?). Seekord kärpisin sissekäigu vabaks, võtsin kõik valmis tomatid ära ja vedasin sületäie tomativarsi komposti. Ei ole normaalne. Üks salaja kasvanud liaan oli kolmemeetrine ja andis seda teiste vahelt välja sikutada. Tomateid on ka hullusti otsas, aga no kord nädalas tahaks ikka sisse mahtuda...

16.08 Päike, +23 (õhtul vihm), püüan palavuse üle mitte igiseda, suvi on siiski lõpusirgel, aga sellegipoolest lähen keskpäeval tuppa siestat pidama. Ja löön arvuti lahti. No see Temu jälle! Puhas huumor. :) Käisin kunagi sellel saidil Aliexpressiga võrdlevaid hinnauuringuid tegemas, et palju maksab üks küünlavalu vorm Temus ja milliseid neid seal üldse olemas on. See oli viga. Peale seda pommitab Temu kõikvõimalike soodsate pakkumistega alates võileivahinnaga nukumajadest kuni kivimikollektsioonideni. Vahepeal on olnud pakkuda poolmuidu toredaid ratastel köögiriiuleid, nõrkemiseni neidsamu küünlavorme, hilpe, hõbeehteid, invatarvikuid, dildosid, lemmikloomastaffi ja täna naersin arvuti ees südamest: Temu pakub vanaprouale boonuseks helendavate tiibadega kõhutantsukostüümi. Jee, lapsest saati olen unistanud, nüüd siis lõpuks ometi.... :) Kuigi asi oleks väga lihtne, me kõik oleme ühteviisi müüdavad, ainult, et mõni meist on kallim kui teine... Temu võiks välja pakkuda mõne uuema floksisordi, näiteks `Kobold` või `Aivazovskyi`. `Zvuki Kosmosa` eest maksaksin lausa topelthinna. Aga näe, pole võimalik. Antud situatsioon näitab järjekordselt flokside väärtust - Temul on kõikvõimalikke inimtekkelisi imevidinaid (helendavate tiibadega kõhutantsukostüümideni välja) kuid flokse neil netu. :)

Selgituseks, et kes pole kursis, siis Temu on Aliexpressiga sarnane Hiina e-pood.

17.08 +23, päike, poolpilvine. kolm tundi aias. Ikka teistele selga kasvanud flokside ümberpaigutamine, vana kompostikasti ettevalmistus kasutuselevõtuks, rohimine ja muud posserdused.

21.08 +21, päike, tuuline. Selja taga on kolm jube tihedat päeva mis olid täis peenraäärte paigaldust, hukkaläinud peenarde rohimist, röövkannikese killimist ja teeraja renoveerimist. Töö lausa lendab käes koos noore tubli sulasega ja päevad lähevad wuhinal.

23.08 +18, vihmapoolne, ka eile sadas. Kõik mis on hea, lõpeb kunagi. Sulane on rahutuks muutunud ja vahib linna poole. Eile koostas "põgenemisplaani", et millise rongiga linna ja mis bussiga edasi maavanaisa juurde suvitama...Noojah, kaua sa ikka vanaemaga peenraid rohid või õunu lõigud. Natuke on veel koolivaba aega jäänud ja seda tuleb maksimaalselt ära kasutada. Aga koostöökogemus oli ka omamoodi tore ja lapsel esimene oma teenistus taskus. Edasi on minul mee vurritamine ja õunamoos. Pokumees läks metsa seenele ja õhtul on filmi kõrvale gurmee snäkk. Ühes sektoris on taldrikul võis praetud pilvikud, teises kitsemamplid ja kolmandas puravikud. Kuninglik.

24.08. +16 kuni +20, poolpilvine, tuuline. Emand Suvi on hajameelseks muutunud ja laseb kargusel maad võtta. Pisut isegi veider tõdeda, et verandal oli eile jahe. Mismõttes nagu jahe? Pigem olen 4 kuud keskpäeva palavuse eest tuppa varjule pagenud, aga et jahe, seda pole küll tükk aega olnud võimalust kogeda. 

Kummaline, et ka õuekurgid arvasid sama ja lugesid hooaja üksmeelselt lõppenuks. See juhtus sisuliselt üleöö. Lehed kuhtusid ja kogu moos. 

Õnneks pole potikurk veel koostööst keeldunud ja kannab edasi.

Täna olid toredad külalised. Tulid vanaema kaudu sugulased Villeverest. Juttu jätkus kauemaks ja oli kuidagi hea, kummastav ja turvaline näha oma vanaemale sarnanevaid näojooni kellegi palju noorema inimese näos. Ka zestid ja kõnepruuk on midagi sellist, mille me pärime esivanematelt, seda ise hoomamata.

25.08. +29, päike, tugev tuul. Meehooaja ametlik lõpetamine. Viimased vurritamised ja varsti saab toad üle käia ning talvevaibad maha panna. Nalja sai ka. Pokumees istus kuuri trepi peal ja puhastas kärjeraame. Tema ümber hõljus paks pilv mesilasi kes kõik tahtsid vurritatud kärgi lakkuda ja seda nad ka said. Melu oli tohutu kuid Pokumees tegi rahulikult oma tööd, sest saagijahil olles pole mesilased agressiivsed. Härra Tibu ärkas verandal, tõstis pea ja kuulatas, sumin mingi...Tõusis istukile ja läks asja uurima. Kass peatus mesilasepilvest ohutus kauguses, istus murule maha ja jälgis fenomeni suure huviga. "Tibu, Tibu, tule siia!" kutsus Pokumees magusa häälega. Kassi näole kerkis huvitav ilme, mille võinuks tõlkida "Pane põlema ennast!" Ja vana tark kass läks tagakäppa raputades (ülima jälestuse väljendus) veranda poole tagasi. 

27.08 +20, päike, pilvitus. Ideaalne ilm istutamiseks ja aiamaleks. Kaks päeva tagasi läks üks vana suur pojeng oma uude kodusse ja tema koha sai vanaaegne lõhnav nostalgiapojeng. Siis võtsin kitsikuses oleva päevaliilia välja, tegin sellega ratsukäigu endisele pojengikohale, päevaliilia kohale käis floks Batik ja asi vask. Väikese aiaruumi võlud. Mul on nüüd "igavene lahmakas maad" floks Batiku endise koha peal. :)          (see on just selline koht mille mu onupoeg lugedes vahele jätab ja mõttes siunab, et miks ta ometi rohkem kassidest ei võiks kirjutada :) Nujaa, aga aiablogi ikkagi kõigepealt. :)

29.08 +23, päike. Jätkuvalt muldade kokkusegamine (ega siis floksi saa niisama suvaliselt mulda torgata :) ja ümberistutused. Suured lähevad titepeenrast oma päris kohale ja pikad lühemate taha. Flokside pikkusest oli siin juttu hiljuti, et oi kui kõrge sort, kasvab kuni meeter ja 20 cm. Ma ütleks, et see pole kõrge ega midagi. Vii kasvas tänavu minu kõrguseks, Ivan Zarja ja Lyubimivyi Vodolei ulatusid ninani. Aga eks vihmad ja soojus, kõik kasvas tänavu hullupööra.

31.08 Eile oli pöörane leitsak, +28, täna vihm ja +18. Hommik algas vihmasabina ja igvese juraka hiirega mu voodiesisel vaibal. Nagu armastusavaldusega postkaart oli pandud, kenasti, vaibavärvi hall kõht ülespidi...millele ma heauskselt täie jalaga peale astusin...vot siis oli äkšõn. Midagi nii rõvedat...khm, ma jätaksin selle osa meelsasti vahele...aga august on läbi ja head ajad jätkuvad mõnusate mittekuumade päevadega, mis lubavad aias palju siblida. Sest seda hooaega on veel vaid kaks kuud järele jäänud.

Juuline kurgisuvi

 01.07 +26. Palav, pilves ja niiske. Lausa tunda, et vihmad ei mahu hästi enam taevasse ära, pilved on rebenemiseni pungil, aga nagu maha sadada ka ei lasta. Panin isegi pesu välja, tavaliselt on see ikka aidanud. Seis on aias üle hulga aja jälle veidi kuivavõitu ja kui nädal veel kuiva hoiab, siis tuleb hakata päästekastmisi tegema. 

Jee, pesu aitas! Peaaegu alati aitab. :) Kuigi vihma ei lubatud, hakkas kella kolme paiku sadama. Palju ei tulnud, kuid korralise kastmise eest tublisti. 

01.07 +18, pilves ja pärisvihm üle hulga aja. Kastab hästi. Täna on vaibavabriku päev. Aias eile ringi vaadates tuli mitmeid uuenduslikke mõtteid. Pole mõtet tumedat maohabet kasvatada kui seda mustalehelist poolmeetriruutu nii tihti rohima peab. Kui panna sinna midagi mis maapinda paremini katab. Ja üleüldse hakkan tõsiselt kaaluma nn "inglise aia" püsikuid, mida mul varem aias eriti olnud ei ole nagu delfiiniumid, kurerehad, kellukad, kurekellad, õnneheinad, kuldkannid ja muu säärane. Mõned juba on ning see on tore kirju pilt. Talimagun, see lapsepõlve nostalgia, on veel täielikust õnnest puudu. Need imelised suured ja oranzikaspunased pisut kortsus õied esimesel hommikul peale puhkemist, südamike süsimust põhi ja sametjad veerud tolmukaringis.

05.07 +22, mõnus ja jahedapoolne, nagu terve see nädal on olnud, pluss hoovihmad. Õhtut õnnestas päikesega. Ja mesi tuli, et nüüd siis see tsunami, mis eelmine kord tulemata jäi. Asusin kohe vurritama sest kogus on suur ja iga uue laari puhul on natuke põnev ka, et mis maitsega mett seekord toodud on. Järjekordne uudismaitse, hästi lilleline, vürtsikas ja rikkalik. Midagi aimuks nagu angervaksa pealt, midagi nagu kollaselt maranalt, aga aja poolest võib olla ka pärnaõit sees, mine võta kinni. Ka sellist mett pole meil varem olnud. Mesila lähedal olevas looduses on raudselt midagi muutunud (pluss vihmarikas suvi), sest ligi tosin aastat ühed ja samad olnud meetaimed (meemaitsed) pole enam need. Kahte sorti maitsed, mis järgnesid tavaliselt võilillemeele, on kadunud ja nende asemel oli sel aastal kolme sorti täiesti uue maitsega mett. Nimetan neid tinglikult mõttes "Pidulik", "Keedutatar" (mesi nagu ikka mesi, kuid mekutamisel aimub päris tugev tatrapudru omale sarnanev noot) ja "Säravkollane", see viimane.

07.07 +20, vihm. Puhkevad esimesed floksid. `Esmeralda` on juba nädalajagu lahti olnud, kuid nüüd avanesid ka `Illarion`, `Pink Hill`, `Rumyanyi` ja `Windsor`. 

Kriit-mägijuus mädaneb. Liiga palju vihma. Katan mõneks ajaks klaasiga. Tuline kahju kui peaks ilma jääma, hästi sümpaatne kribadik teine.

10.07. +24, päike. Sellegipoolest on seniajani mõnus suvi olnud, ei küta liiga hullusti ja kastab vahel kenasti aeda. Üle hulga aja kasvavad madalad monardad hästi. Bond toob hiiri. Juba kaks varahommikut on täiesti ühesuguselt alanud. Bond toob tuppa hiire ja sööb selle vaiba peal ära, ainult hiirte suurus ja kellaaeg on erinev. Miks, kuradima pärast, just vaiba peal? 

Õie avas Curly Cinnamon Windmill (kaneelilokkidega tuuleveski). Nii vara pole seda kunagi juhtunud. Ja umbes 10 floksi õitseb. Iga päev puhkeb mõni veel.

13.07. +26 varjus, päike, hilisõhtuks lubatakse vihma. Rohin jõudumööda siit ja sealt, paar istutust või ümberistutust kui keegi kellegile väga selga on kasvanud. Krüsanteemi oli lihtne palmilehise tarna varjust päikese kätte istutada, kuid kurgimaja juures oli tunda juba kerget draamat. Kurgid olid soojaga kurgimajast välja karanud ja ronisid mööda  kõige väärtuslikumaid flokse üles. Paigaldasin neile ronimisvõrestiku, siuke tunne, et teisele poole peab ka panema, hull kasvamiskohin ainult kostis kurgimajast ja metsikult palju pisikesi kurke küljes, appi, mis nüüd saab. Niiske ja soe, tõeline kurgisuvi on.

15.07 +28, päike. Lõunast läheb vihmaks või siis ei lähe. Pigem, jah, mitte. Kasutasin jahedamaid hommikutunde pesupuupeenra äärte kordategemiseks. Muidugi läks peenar asja käigus igalt poolt ka 10 cm laiemaks, aga see on täiesti loomulik. Esimene kausitäis kurke ja peoga tomateid ka, kuid valmivad pigem õuetomatid. Kasvuhoones pole veel värve näha ja ega ma seal eriti ei käi ka. Tegelt ei mahu sisse. Kastan ukse pealt. See on uskumatu milliseks monoliitseks kasvuhoonet seestpoolt täitvaks klotsiks oskavad kasvada seitse kunagi nii väikest armast tomatitaime...

19.07 +20, hoovihmane juba teist päeva. Peenardesse ilmub iga päev värve juurde. Sest Futuland on tegelikult ka floksiaed. Seda on tore jälgida - eile oli akna alune roheline, täna on punaste täppidega roheline, homme on samas kohas vaarikapunane laik. Kartulid kompostikastis on õitsemise lõpetanud, homme lähen saagijahile. Ohjah, ning kõrvitsast ja tema seiklustest võiks lausa eraldi loo kirjutada. Tänavu on sattunud selline hedonistlik tüüp, et ainult roomab ringi, naudib sooja vihmast suve ja kasvatab isasõisi. Meetrite viisi pikki kiireid mahlaseid varsi, isegi katusele üritas minna, krabasin redeli käest ära, nüüd ronib heki peal. Väga seikluslemb kõrvits.

21.07 +21, järjekordne vihmalubadusega päev, aga kuna sel suvel on vihma, siis polegi oluline kas sajab ja palju sajab. Esimese õie avas Päevaliilia `Primal Scream`. Nähes seda ülimat õit võib väike ürgne vaimustuskarje tõesti valla pääseda.

Täna oli plaanis üks ilus aed (Ahto Ruut) Kirdalus ja sinna me ka läksime. Muud maastikud selles aias olid nagu ikka kaunilt kujundatud ja veatud, kuid hostad...Sel aastal on palju vihma ja soojust olnud, ning hostad reageerisid sellele nagu kogu muu looduski - ülima lopsakusega. Ja nõnda siis oli õnn näha hostaariumi selle ideaalvormis. Vastavalt erinevate sortide omadustele kas suuremad, väiksemad või hiiglaslikud puhmikud ning enamus täies õies. Terve lagendik puhast ilu. Ohh. :) Nagu oleks kirikus käinud või midagi :)

23.07 kuni+28, leitsakulised ilmad, mis aedniku juba lõuna paiku siestat pidama peletavad. Esimene sületäis tomateid Golden Köningilt, Goldenkrone on kuumaga kehv viljuja, seda järgmine aasta enam ei pane. Aga esimene on tubli ja maitsev ka. 

Floksid puhkevad ükshaaval, umbes kolmandik on juba õied avanud. Tööjärg õues on praegu kivilate rohimise juures. 

Eile oli suht painajalik öö. Bondil oli jälle safarihoog peal ja voodi ette serveeriti öösel jälle koos lauluga väike veel elusoe hiir. Tean elusoojuse kohta seepärast, et läksin öörahu saamiseks kassi õue ajama, kuid lihtsaim viis selleks on haarata osavalt (harjutamine teeb meistriks) Bondi nina alt hiir ja visata see verandale. (saba asemel haarasin pimedas turjast ja issandjumal, see oli veel soe!) Pokumehel on huvitav teooria, et võibolla ei too kass hiiri üldse mitte meile toidulaua rikastamiseks vaid uhkustamiseks. Vaata mis ma kätte sain! Ma olen kõva kass! Magan küll palju, aga kasulik olen ka. Jaa, kiida mind, jahjahjah! Aga siis tuleb perenaine, öögatab rõvedalt, pomiseb selliseid sõnu, mida kass kunagi kuulnud ei ole ja viskab kalli jahisaagi läbi sääsekardinate nagu mingi sitaraipe. "Mõtle, kuidas see loomakese moraalile mõjuda võiks, ah?" Mnjaa, kui sa kassiga koos elad, siis hakkad paratamatult mõtlema, et miks ta niimoodi teeb ja teistmoodi teeb. Vahel saab Bond ka ilma lauluta täitsa hästi hakkama ja hommikuks on vaibal jäänused (hoolimata rõlgusest eelistan ma viimast varianti, sest rapped saab põõsasse raputada ja asi vask). Vaip on saanud nimeks Hiiretapuvaip, sest plekid räägivad enda eest ja korra nädalas käib see pesus. Ilmselt on see nähtus ka Bondi väike öine rituaal, sest ma ärkan tihti selle peale, et voodi kõrval keegi midagi näsib.

24.07 +28, leitsak, õhtupoole vihmad. Millegipärast tuli hull isu vanaaegse paksu kleepuva ja paljusuhkruse mustsõstramoosi järele. Moosivabriku toodang on viimasel ajal piirdunud ainult õunakaga, kuid vahel ju võib...Kust saada marju?

27.07 kuni +26, leitsak, vihmatörts ja jätkuvalt soojad ööd. Floksimüürid aias värvuvad ükshaaval. Mõtlen kerge kõhedusega ülehomseks lubatavale laussajule, kuid mis seal ikka, kui sajab, siis sajab. Kõrvetav kuumus oleks veel halvem. 

Ämblikõielised päevaliiliad justnagu polekski teistega ühte masti, tänavuse õnnestava suvega on õied aednikule ninani ja neid tuleb lugematu hulk, isegi tavaliselt piredavõitu `Skinwalkeril`.

29.07 kuni +23, terve päeva pilves, öösel sadas ja hommikupoole vaiksed vihmad. Lätis ja Leedus olid suured vihmasajud ja uputused. Ka meie lõunaosariikides tormas ja uputas, kuid siin polnud viga midagi. Olin ilmaasjata flokside pärast mures. Juuli hakkab läbi saama ning nüüd võib juba öelda, et oli vihmane ja soe suvi. Kurgid ja tomatid ruigavad õnnest, kasvuhoones elav tomativõsa monoliit on endale kasvatanud õhujuured, ta ammutab niiskust ka õhust ning sinna on aina raskem sisse pääseda. 

Aga eile oli moositegu. Nii suur moositegu, et sestpeale hakatakse meitel igasuguseid muid sündmusi dateerima "enne ja pärast MOOSI". Juba puhastamine võttis kaks tundi aega, aga nüüd on kõik need ämbritäied mustsõstraid purki ka pandud.

31.07 +20 hommikupoolik, floksid õõtsuvad õrnas tuules, Delaway ängelhein kogub kõrgust, ämblikõielistel päevaliiliatel on õitsengu tippaeg ja väänkellukas tantsib aia peal. Aias on hullumeelselt palju värve ja kurgid püstitavad maailmarekordit.

Marduse laul

 Ärkasin suhteliselt tumedal tunnil kaleda kaebliku hääle peale ja kuulatasin..."Ba dõin deile, uur, asvane..." ning justnagu kinnituseks kostis pimedast toast vaikne viiksatus ja sebimist, et kaup on täiesti värske ja kõlbab ka nõudlikumale maitsele. Mu unine mõistus võpatas ärkvele, rõduuks oli ööseks lahti ununenud! Teist korda võpatas see mõtte peale, et SEE võidakse meile ka voodisse tuua, sest hoolitsev kass, teadagi...Unemati kadus kohe kabinal teadmata suunas kuid teesklesin magajat ja kuulatasin pimedust. Elu on näidanud, et kassid saavad hingamise järgi suurepäraselt aru kui sa ärganud oled ja siis on paras aeg tulla terehommikust ütlema või siis antud juhul terevarahommikust. Teesklesin hästi, sest vahepeal samuti pimedust kuulatanud Bond enam võimaliku seltskonnaga ei arvestanud ja hakkas voodi ees vaikselt omaette laulma. See tegi olemise kõhedaks ja pisut müstiliseks ka. Sa oled suures pimedas maailmas ainsana täiesti üksinda ärkvel ja su kass laulab, sest tal oli jaht ning nüüd ei saa ta teistmoodi. Helid olid tasased, leinalised kuid ääretult meloodilised, meenutasid pisut neid laule mida emakass oma poegadele häälib ja kurrub, kuid emakassi laulus pole kunagi seda ääretut kõledat kurbust ja leina. Kusjuures ta summutas oma häält, teades, et pererahvas magab ja vali lärmamine magamistoas oleks ebaviisakas. Etteaste oli hästi vaikne ja kestis mitu minutit. Sõnum võis olla umbes selline: Mina, vapper kütt, käisin jahil, tõin teile, mina, vapper kütt, püüdsin ja tabasin osaval hüppel, aga teie magate parimal tunnil kui peaks jooksma saagi järel öövarjuna, nagu mina, vapper kütt, aga ma ei taha segada teie und, jumala, eest, ma olen näinud, millega see lõpeb ja ma laulan parem siin vaikselt, üksida (krõmps-krõmps), sest see väle hingeke ei ole enam minuga (krõmps-krõmps), kuid ma pean ütlema, et (krõmps-ludin-ragin) maitsel ei ole tõesti viga. Ja laul lõppes asjalikumate helidega. Bond sõi oma hiire ära, jõi köögis vett peale ja sulandus öösse. Läksin panin rõduukse kinni. Ja tabasin ennast taaskord mõttelt, et kassikene, kes sinu sees küll elab? See pealtnäha nii lihtne olevus on palju peenem ja keerulisem kui välja paistab, sest temal vajadus ennast sel moel väljendada, mis siis, et koolitamata kõrvale pisut kõhedana kuuldus. 

Hea Juuni

 01.06 Päike kütab, troopika. Ja viimasel ajal on nii, et isegi kui ei lubata vihma, siis midagi ikka tuleb. Isegi küttepuude ladumise ajal peatus muidu TÄIESTI pilvitus taevas meie maja kohal õrn salapilv ja piserdas end 20 minutiga talguliste peale tühjaks. Kui enne oli lihtsalt palav, siis pärast oli märg ja palav. Täna oli väljas tavaline leitsak (+28 varjus), vihma ei lubatud. Poolest päevast hakkas müristama, ok, kuskil on äike. Siis hakkas vihma ka tibutama, no mis saab kallil kasvuajal väikese tibutamise vastu olla, aga edasiseks polnud me enam valmis. Läks pimedaks, nagu oleks seitse egiptuse nuhtlust tulemas,  tõusis tugev tuul ning algas selline padukas, mida meie kandis veel nähtud pole. Kuur paistis läbi vihmamüüri uduselt nagu läbi vee...ja vesi see ju oligi. Pilgeni täis vihmaveetünnidest paiskus pahinal vett teerajale kus see moodustas veranda ees väikese kärestikulise oja mis üle kivide tagaaeda voolas. Vee kõrgus võis tipphetkel olla ca 7 cm. Väljas oli veepõrgu, sest kõigele lisandus marutuul ja veel nii lollaka nurga alt, et duššitas kogu veranda üle. Ja nagu too halbade reklaamide hittlause...kuid see ei ole veel kõik!:  Koleda ragina saatel hakkas sadama rahet, mille suurimad munakad võisid olla 1,5-2 cm. Hostade õrnad lehed ja rabarberid said ära augustet ning avali jäänud kurgimajas hukkus kaks `Dirigenti`. Paduka ajal korrigeerisid end ka elektrooniliste ilmajaamade näidud ja null vihma vahetus sellise numbriga justnagu sajaks meil hetkel maha terve suve norm. Täitsa huvitav, mis juhtub homme, sest homseks lubatakse vihma. Ja päris palju lubatakse. Võibolla lubavad igaks juhuks, et mitte jälle ämbrisse astuda...

02.06 Leitsak. Läksin ostsin eile Kristiinest `Dirigentide` asemele kaks `Adamit` ja kui koju jõudsime, siis algas jälle kõva padukas. Õnneks jäi veranda seekord kuivaks ja ka rahet ei tulnud. Ülekohtune on see vihmajaotus küll kui meil nõnda uputab ja mujal põud.

Kui suurelehelised taimed suht auklikuks lasti, siis ei lasknud pojengid ennast hiljutisest rahest üldse häirida. Õied on veel kinni. Ja mina ei tea...polegi vist sellist aastat olnud kui pojengid nii ideaalvormis oleksid, ka neid kinniseid õienuppe on nii hea vaadata, terved läikivad lehed ja varred nagu müür. Üldse on üks imelik aasta. Välja läksid need taimed mis justnagu poleks pidanud välja minema kuid seni suhteliselt tagasihoidlikult õitsenud nartsissiõieline rodo on paksult õisi täis, minikasvuline ja pire põldjalakas talvitus ülihästi, Daphne petra on elus, kivijugapuud üliheas vormis jne

Täna on kolmas tugev äikesetorm koos verandapesu, õueuputuse ja paksu padukaga. Kolmas päev järjest. Mille eest! Tõsi, ma lootsin ja ootasin põuase maikuu jooksul tõepoolest vihma, kuid usun, et mitte nii maniakaalselt...või mine seda alateadvust tea. :)

03.06 kuni +26, päike. Täna ei tohiks vihma tulla. Saab näha. Istutasin hommikul valge mooruspuu poja maha, sõelusin peenemate istutuste jaoks komposti ja täitsin uut taimekasti mullaga. Homme peaks see täis saama ja siis lähevad sinna kõik priimulatibud, mis potis on. Ühtlasi on ka koht titepeenraks kui kedagi turgutada on vaja. Aga need vihmad...peenardes käib hullumeelne kasvumaraton ja lähima kuu aja jooksul pole vaja vist kedagi turgutada. Vihmaveehuumorit ka - tünnid on kõik vett täis, et kui jälle põud tuleb või...siis ei tule. Kuid elu on näidanud, et tavaliselt antakse kaks-kolm kuivaperioodi suve jooksul ja ega see tulemata ei jää. Mitte, et ma tahaks...

06.06 Eile oli esimest korda suve jooksul selline ilm nagu need vanasti olid - normaalne eesti suvi. Päike ei tapnud, taevas sõudsid valged pilved, puhus mõõdukas tuul ja verandal kannatas keset päeva rahumeeli vaibamaterjali kerida. Ja need õhtud...lõhnavad, soojad ja tüüned nagu lüpsisoe piim. Praegu on klassikaline "pärast tulpe" periood. Kullerkupud on õitsenud, hetkel kaunistavad aeda mairoosid, hispaania ebahüatsindid, jaanihüatsindid, äsja õitses ära tillilehine pojeng, puhkesid vääris-lõokannused, lehvikjad kurekellad, mõned suuremat sorti laugud. Täna peaks lahti minema esimene pojeng, `Joker` ja `Black Beauty` ka juba lubab.

08.06 Jahe, vihmane. Eile käisin Ristil "Lääne Risti AS"-s taimetugesid, taimesilte ja kurgituge tarnimas ning muidugi ka Triinu aias. Imelised pojengid, üks vanaaegne roosa oli õitega üleni kaetud ja teine lihtõieline erkpunane nii kõrge, et õied ulatusid ninani. Kirevad kivilad tukkusid pärastlõunapäikeses, läikivate okastega kibuvitsaroosid sättisid esimesi õisi ja ebajasmiin lõhnas ennastunustavalt. Meil on siiski veidi põhjapoolsem kliima, sest esimesed kolm varast pojengi alles puhkesid ja täieliku õitsenguni on kindlasti veel nädalajagu aega kui mitte rohkem

Vurritame. Juba kolmas meekord. Kuna maikuu oli troopikane ja soojus mesilastele meeldib, siis voolas kogu võilillemesi tänavu tarudesse. Sellist imelist kuldset ja lõhnavat meeõnnistust ei ole varem olnud. Võilillemett on tavaliselt kas natukene või siis üldsemitte kui võilille õitsemise ajal jahedad ilmad sattuvad olema. Aga tänavu, jah...Üldse üks imelik aasta. Ei väsi märkimast.

09.06 +13 päeval, vihm, madalad taevad ja kõle tuul. Suvel juhtub harva sellist päeva, et ei käi kordagi väljas. Värvisin suures pajas rohelist kaltsu, kütsin kaminat ja vurritasin viimased meekastitäied kärgi ära. Tõhus päev. Õhtul tuli Härra Tibu kööki, ronis laua peale ja vaatas mulle üle läpaka serva ajudesse Ei tea mis kell siin majas ka magama minnakse...Kassile meeldib kui kõik alati ühel ajal pessa poevad, siis ei ole teiste (loe: kassi) une häirimist ega tekisoputamist. Ja vana loom teab seda. Nii, et kobitagu ükskord juba magama, alati peab ütlema tulema...

11.06 +14, +17, vihmahood, poolpilvitus, päikest ka. Jahe ja vihmane nädal paistab tulevat. Eile oli Gardeni odavmüük - hea võimalus poole hinnaga püsikupeenart täiendada. Jiiihaaah!!! :D Kohapeal oli tore teisigi aalujaid näha, nagu väike kokkutulek lausa. Ja odavmüükki meenutas natuke aalujate kokkutulekute taimevahetusi, oma paarkümmend aiainimest käisid risti-rästi ringi potid näpus ja äratehtud näod peas. Mis siin ikka pikalt, ühinesin ka valimisrituaaliga. Varsti oli käru täis. Võtsin selliseid taimi, mida pole varem aias olnud ja ka mõned lollikindlad, millega täita tühje kohti paraadpeenras ning kohati ka kivilates. Motoks võiks pärast viimast karmi talve olla: Ära vahi eksootide poole ja kasvata seda, mis sinu aias kasvab! 

 Värvilised raudrohud, kurekellad, keramadar, tähtputked, ogaputk, kullerkupud, kurerehad. Muidugi ei saanud näppe eemal hoida ühest imelisest laugust, see oli Schubert, ma pole kindel kas ta meil talve üle elab, kuid ikka nii-ii ilus...Õnneheinasid pole mu aias ka varem olnud, nad kipuvad kergesti lamanduma ja see ongi põhjuseks olnud, miks neid varem vältinud olen. Aga taimetoed on olemas ja lamandumine pole enam probleem. Istutamine on praegusel ajal puhas lust. Kuumus ei kiusa ja kui midagi istutad, siis kastab vihm kohe taime ära ka. Lukswärk. :)

12.06. +18, päike, hoovihmad, padukad jne. Mesinik otsis ilmateates välja paaritunnise ajavahemiku, kus mesila kandis vihma ei lubatud ja läks oma karja üle vaatama. On neid kahe vihma vahel varemgi üle vaadatud kuid ligi kuus-seitse aastat pole midagi sellist juhtunud. Muidu nii rahulikud mummid tegid Mesinikule täna hullu kambaka. Käed, jalad ja kuhu aga ligi saadi. Kui mesilased otsustavad, et on action, siis aitab ainult mask, paksud riided aga enam ei kaitse, poetakse käistest ja värvli vahelt ning kust iganes. Mesinik oli ülekere koledasti nõelata saanud, polnud ühtegi tervet kohta, istus süngelt verandal ja mõtles homset tegevusplaani välja, sest viis taru oli vaatamata jäänud. Tuli sääsk, istus Mesiniku paistes käeseljale ja lõi noka sisse "S-sina, sitt, ka nõelaja..." nipsutas sõjast tulnud Mesinik sääse põlglikult võpsikusse.

Kuid aias on "vihmareostus". Kui aiakäru päevaks või paariks pooleli oleva peenra juurde jääb, komposti- ja umbrohuämbrid peal, siis varsti on ämbrid pooleni vett täis, kärust rääkimata. Samas, mitu aastat, ei mis ma räägin, aastaid pole olnud võimalust oma aeda nii lopsakana näha ilma kastekannurallita. Tänagi sadas kena seljatäie.

Hoolimata vihmasusest avavad pojengid õisi. `Joker` oma imelise erksa õievärviga, `Black Beauty` tumeda küpse iluga ja vanaaegne roosilõhnaline roosa on juba nädalajagu õitsenud. Mõnevõrra teistsugune kogemus, sest pojengimaa rajamise algusest peale on pojengide õitsemise ajal alati padupalavad ilmad olnud ja päevakuumus küpsetab õied ruttu läbi. Tänavu toimub õitsemine aga pikkamisi ja täies ilus. Homme avanevad ka `Lorelei`, `Pillow Talk`, `Highlight`, `Red Sarah Bernardt`, `Alexander Fleming` ja `Kansas`. 

13.06. +18, poolpilvine suveilm paari tibutamisega. Istutusmaraton. Poleks arvanud, et  peenardes on nii palju tühje kohti...Kurereha `Blue Bood` läheb esialgu ainsana hiigelsuurde potti, sest teda ma lihtsalt niisama aeda lahti lasta ei julge.Ma olen näinud milliseid kuhilaid kurerehad moodustavad ja tänan väga. Aga õievärv on tal selline, et vaatad ja upud ära sellesse jumalikku poolsinisesse.

14.06 Päike, veidi vihmakest, poolpilvine. +20. Ma olen unustanud, millise vungi saab aed sisse kui pole juunis põuda. Elu on kuidagi väga lill. Ei pea kastekannudega rühmama, kõik kasvab ise. Täna ei lubatud üldse vihma, kuid ikkagi tuli ja see on kuidagi...tavaline.

18.06 +24, päike. Eile sadas jälle pikalt. Õnneks läks suurem padukas Tallinna peale. Ilus aeg, puhkevad kesk-hilised pojengid. Mõned ka esimest korda nagu `Sarah Bernardt`. Mõistan miks ta on nii populaarne. Tugev magus roosiaroom, tihedad ilusa kujuga täidisõied, kaunis värv. Üks mu lemmikuid `Lorelei` (megaäge värv), `Etched Salmoni`(väga ilus värv) ja `Jokeri` (imeline värv, pikk õitseaeg) kõrval. Kolm esimesena alustanud sorti langetavad juba õielehti, kuid `Joker`pidas viis päeva kauem vastu kui teised kaks. 

20.06 +22, päike, tugev tuul. Tore vaheldus eilsele tumedale vihmapäevale. Toas läks nii niiskeks ja kõledaks, et panin isegi tule kaminasse. Härra Tibu tuli õuest, kasukas niiske, silmad suured ja küsivad kas ma tohin? sul on siin nii mõnus. Puges selja taha pleedi serva alla ja jäi norinal magama. Nii armas, et Tibust vanuigi jälle kaisukass on saanud. 

Keskmised avanejad pojengidest olid `Mother Choice` (imeline õhuline õrnroosa), suur valge maikellukeselõhnaline nimetu akna all peenras, `Angel Cheeks` (valge alusega lõhnav roosa poolkera beebiroosal taldrikul), `Bowl Of Cream` (metsikult suur valge õis), `Sarah Bernardt` (roosilõhnaline kaunis roosa), `Eliza Lundy` (madal punane) ja `Madame Claude Tain`. `Diana Parks`, `Dinner Plate`, `Command Perfomance`, `Solange` ja `Big Red Boomer Sooner` ei õitsenud esimesel aastal peale istutamist. Teised uustulnukad on imelised.

Täna hakkab avanema vanaaegne punane talupojeng Raplamaalt. Oojaa, küllap on temalgi oma nimi, kuid kust seda leida. Igatahes on tegemist nähtusega, mis pärit stagnaajast või veel kaugemaltki. Pojengisort, mis saadakse koos talumajaga. Vanaaegsed pojengid olid tavaliselt varane punane, `Festiva Maxima` ja mitmevariatsioonilised hästilõhnavad roosad või valged. Tema on kõrge, hiline ja peedipunane.

Elsa Sass, 2 heleroosat talupojengi, `Henry Bockstock`, `Ann Cousins` ja `Jacorma` on veel puhkemata. Kui tillilehiseid pojenge ka arvestada, siis katavad varased kuni väga hilised sordid aias ligi kuu aeda õitega. Oo, ja milliste õitega! :)

21.06 Päike, tuul, +22. Täna on vurritamise päev. Maja on meelõhna nii ääreni täis, et herilased lähevad õues lolliks.

22.06 Päike, tuul, +22. Pokumees remondib vintskappi. Tellingud on kõrged ja redel pikk. "Krt, nagu orbitaaljaamas tööta, päike paistab otse silmaauku ja kui mõni oluline tööriist kaasas pole, siis tuleb tagasi maa peale tulla".

Kasutaimede jaoks on suurepärane suvi. Väikesed kurgid on juba kurgimajas, kasvukas kohtab rohelisi tomateid, kartul hakkab kohe õitsema ja kõrvits on ette võtnud pikema matka puuriida poole. Seekord ei hakanud kätt ette panema, las aga läheb.

26.06 +27, pilvitu taevas, päike. Kuum on. Pojengid saavad ka sellest aru ja kõik päikesepeenra pojengid peale `Ann Cousin`i on juba ära õitsenud. Varjupeenras õitsevad veel kaks ülihilist talupojengi ning `Old Faithful` ja `Elsa Sass`. Oli rõõm ära näha ka `Henry Bockstock`, huvitav sort, meenutab pisut `Old Faithfuli`, sama tugevad püstised karged õielehed, kuid on tumedam. Väga delikaatne ja meeldiv õrn lõhn.

Gardeni taimedest on veel üks istutamata, kuid pottides on veel 2 sirelit, kaks kukeharja ja palmilehine tarn. Eks jõudumööda saab ka rohitud ja kuna juba nädal aega pole sadanud, siis tuleb ka uusistutusi ja kurke kasta. Tomatitest rääkimata. Tomatid on kasvukas nagu mets. 

Mesinik läks mesilasse, kohe tuleb uus mesi. Vaimusilma ette ilmub pilt merest, kus eemalt on lähenemas tsunami kõrge müür...Aga vurritamine on tore magus ja lõhnav töö ning nädalaga jõudis ka meeisu jälle tagasi tulla. Nii, et tulgu see müür siis pealegi.

Oh, õnneks vaid kaks kasti, see on käkitegu. Ja jälle mee osas üllatus. Ka sellise maitse ja lõhnaga mett pole meil varem olnud. Aroom meenutab mingit nooti tatrast kuid mis taimedelt see pärineb, pole halli aimugi. Meie mesila ümber on pikalt ainult metsad, kuid vana raudteetamm on lähedal ja seal on tehtud lageraie, et tulevase taastatava raudtee koridor laiem oleks. Võibolla on seal tärganud mingeid uusi meetaimi mis varem puudusid...(Tatraõiemesi ei maitse ega lõhna tatra järele ning tatar õitseb alles juuli teisel poolel)

28.06 Rekordpalavus +35, päike. Kui linnast lõuna paiku tulin, ei tulnud Härra Tibu väravale vastu nagu tavaliselt vaid lebas apaatselt lillekasti all. Jätsin poekraami, korjasin kassi üles, silisin märja käterätikuga üle ja panin toas maha. Vastupidiselt õuele oli toas hea jahe. Kass muutus jälle normaalseks ja hakkas hasartselt maiusekrõbinaid norima. Õhtupoole hakkas isand Tibu rõduukse juures nihelema, oli selge, et vaja keha kergendama minna. Avasin ukse, kass keeras välkkiirelt ümber nagu madu ja hüppas uksest eemale. Nonii. Õues on kassi jaoks liiga palav. Jah. Küpsetab korralikult, kuid kohe tuleb päästev vihm, ütleb ilmateade. Tühjagi ta tuli. Öösel sadas korra ehk kõnniteekivid märjaks ja värskendas taimi. See ka mõni vihm, me oleme siin korralike paksude padukatega harjunud. kuid võta näpust. Ligi 10 päeva pole sadanud ja väiksemad vihmaveetünnid on juba tühjad. Uusistutusi ja anumataimi peab ikka kastma. Kurgimaja ja kasvuhoone tahavad ka. Hakkabki jälle pihta see taevassevaatamine ja vihmatellimine. Aga kassi jaoks tuli liivakast välja otsida ja Härra Tibu alustas oma pikka inglaslikku plönnirituaali a la, kas see on ikka hea kast, kas liiva on piisavalt, ega sa ei vaata ja kas ma tõesti pean...aga ma vist tõesti seekord pean...

30.06. +28, poolpilvine. Täna tegi oma esimese punakastõmmu õie lahti floks Esmeralda. Poolvarjus õitsevad hilised pojengid `Sarah Bernardt` ja `Minuett`. `Ann Cousinil` on ka veel mõni õis peal. Uutest tulijatest täidavad tühiku "enne flokse" tähtpead, farreri laugud, martagonid, õnneheinad, hiline kullerkupp, kurekellad, delfiiniumid ja kurerehad. Juuli alguses lubatakse vihma. Üle hulga aja üks ilus armuline ja pärispõuata juunikuu.

Kui mai on nagu juuni.

 02.05. Ei, päris ikka suvi veel ei ole, hommikul oli vaid kaks kraadi sooja ja iial ei tea, millal see võib öösiti miinusteks muutuda. Aga päevad on küll nagu vanaaja suvi - pilvelambukesed, kerge tuuleke ja kuni +20. Maikuu on istutuste, ümberistutuste, peenraäärte klattimise ja muude sättimiste aeg. Õuetööd seisavad hunnikus üksteise kukil ja vahivad etteheitvalt otsa, et millal sa...No millal, millal! Küll ma jõuan sinnani ka. Millalgi. Ükskord. Viimane aeg on vaibavabrik kinni panna, sest isegi kõige huvitavama vaiba juures nokitsedes on mõtted õues, aia ühes või teises nurgas.

Õhtul helistas noorsand ja küsis, et kas me võtaks tema kassipreili nädalaks kostile kuni mees ise reisil ära käib. Uurisin, et kas preili on juba loomaarsti juures käinud, et vaadaku ette, see indlemine algab noorel kassil juba enne aasta vanuseks saamist. Jah, indlevat vist küll, on selline imelik ja käitub veidralt. Silme ette kerkis visioon kuidas kõik meie kvartali pässid preili feromoonide kutsungi peale aeda kogunevad, ööd ja päevad läbi laulavad ning üksteist habraste kevadlillede vahel poolsurnuks peksavad (luku kinnitõmbamise heli). Tegin südame kõvaks ja ütlesin ära. 

04.05 +2, päike, päeval +17, Suvi kestab, metsad lehtivad, dauuria rodod õitsevad. Sõelun kompostikastist mulda nagu kulda, istutan iga päev ühe sinilille, tervitan uusi ninakesi ja pealseid, kärbin, paljundan ja naudin oma aeda. On aasta kõige ilusam aeg. Sellega saab võistelda vaid flokside õiepidu. Sest aias on umbes 170 sorti ja paari tosina jagu esmaõitsemisi on veel nägemata. Ka pojenge on põnev oodata. Kuid juba alustavad esimesed tulbid. Lõokannuste laine sai läbi. Tippõitsengul on õrnad ülased ja võiksid olla idahüatsindid, kuid viimase talvega sai enamik neist nii kõvasti pihta, et rohkem ma neid enam ei istuta.

07.05 +2, päeval ca +10, ka eile ja üleeile oli jahedapoolne. Päike. Täna õhtuks lubatakse öökülma. Tähtmagnoolia juba õitseb, kuid katma küll midagi peale Paeonia cambessedesii ei hakka. Panen lihtsalt kasvuhoone ukse kinni ja asi vask. Hoolimata jahedusest puhkevad esimesed tulbid, sest mai on väga päikeseline olnud.

09.05 Hoolimata Külmakandi halvast mainest, ei tulnudki öökülma ennemini kui siis täna. Öösel oli -3,2, taevas on pilves. Külm, aga lumeta. Tõin eile õhtul magnolia stellata õie tuppa vaasi, külm oleks ta muidu niikuinii ära võtnud. Hommikul läks õis lahti ja näitas end täies ilus. Lõhn ka muidugi. Viisin õie kaasale nuusutada, et mida see lõhn meenutab. "Tühjaks joodud õllepudel, nädal aega seisnud," -"EIIII!!!". Nuusutasin ise ka ja uskumatu, kuid üks noot viitas tõepoolest kolkunud õlle suunas. Aga teine ja tugevam noot meenutab siiski tualettseepi, sellist tagasihoidliku lõhnaga universaalset hotelliseepi. Niipalju siis lõhnadest. Õis ise on imeilus.

10.05 +6, vihm ja suur rõõm sellest, kuigi väga palju just ei sadanud. Kuid lõhnaüllatusi jagus lisaks eilsele veel: juba hommikul hakkas Pokumees kiusujuttu ajama, et toas on sõnnikuhais. Mina midagi ei tundnud, kuid hakkasin ka igaks juhuks ringi kiikama. Tomatikastis ei olnud midagi. Vaatasin salaja plätutallad üle, uurisin kassikasti kuigi see oli alles eile üle käidud (ja ega kassiplönn ei haisegi nagu sõnnik, see on palju palju hullem). Olin juba täitsa nõutu, prantsatasin korvtooli ja järsku tunnen - LEHMASÕNNIK! Tugev doos lõhnajuga on just äsja ninna roomanud...ja ei mõtlegi katkeda. Lehmasõnnik, lehmasõnnik...vaatasin kapi peale kuhu ma paar päeva tagasi saurusvõha olin asetanud, et reaalis tema puhkemist näha. Muidugi oli ta avanenud öösel. Tadaa! :D Pikk kitsas 50 cm pikkune seest leopardimustriline siidine "seelik" oli ühelt küljelt lõhenenud ja langes elegantselt õiejalamile, paljastades delikaatselt sentimeetrise kollaka riba tolmukaid, mis lõhnasid tugevalt sõnniku järele. Omapärane taim ja väga veidral kombel ka ilus (Eriti meeldib mulle ta leht). Nõrk katse kallist lille pesumasinaruumi paigutada lämmatati peremehe poolt valju protestiga ja saurusvõhk maandus verandal. Aga pean ta vist veelgi kaugemale viima, sest lõhna peale tulevad kärbsed ja neid juba tuppa ei tahaks, sest need on küütlevate roheliste taguotsadega, täiesti kompleksivabad ning neil on surmkindlalt mingi seos sõnnikuga.

Kuna viimasest lumest ja vihmast on juba 2 nädalat, ning kogu see aeg on päikseline olnud, siis hakkab maapind tasapisi läbi kuivama. Öisest tagasihoidlikust vihmast oli suur rõõm. Kõik aiaelanikud on sirutanud õisi ja varsi, priimulatel on pidu, põõsad lehtivad ja pikem ilmateade vihjab, et järgmisest nädalast alates võib tomatid juba kasvuhoonesse istutada.

13.05 +11, pilves, päeval +18. Selja taga on pöörane nädalavahetus. Reedel Paavlisse materjalijahile, laupäeval lastega aias rohimas, pühapäeval Võhma lillepäev ja õhtul päevakoerte saun oma tuntud headuses. Võhma lillepäev paistis tänavu tagasihoidlik olema nii müüjate kui ostjate suhtes, kuid omi oli sellegipoolest hiiglama hea trehvata. Tõin koju vahetustaimena frikarti astri ning müügilettidest Ahti helesinise sinililleseemiku ja Aidelt floksi `Illarion`. Ja no muidugi Võhma Kirbukas. Mina ei tea mis imekoht see küll on, iga kord sattun uute põnevuste peale. Seekord sirvisin läbi kogu CD riiuli ja kuna mul on nii vana auto, et selles on veel CD mängija, siis tarisin koju  kaheksa pooleeurost  klassikaplaati. 

Täna oli tõsine aiapäev. Viis kilomeetrit oma aias. :) Toas suureks sirgunud inkarvillead ja kipslilled läksid peenrasse. Homme on tomatite kord õue kolida.

16.05 +13 hommikul, +24 päeval. Päikepäike ja aina suvem. Naljakas, et lehtimine ikka veel kestab. Kas puud ootavad vihma? Põuasevõitu oleks nagu juba küll. Varased tulbid on õitsenud, sest päike küpsetab nad ruttu läbi. Kohe-kohe hakkavad avanema hilised. Kirjutamise aega pole eriti olnud, sest kogu aur kulub aias ära ja ega midagi muud polegi totaalseks õnneks vaja - istutada, rohida ja oma aia õite värve vaadata. Oo ja värve on. Tulbid, õrnad ülased, võsaülased, kobarhüatsindid jne. Õhtud on sulnilt soojad, õues hõljub ringi kevadeambroosia lõhna, mis on kokku segatud õitsevast toomingast, lehtivate puude värskusest, metsalõhnadest ja aiataimedest.

Suurt rõõmu teeb kui üksikud juba kadunuks kirjutatud floksipojad nina siiski mullapinnale upitavad. Mõnega läheb kauem aega. Eelmisel sügisel saadud Tshernoje More, mis peaks olema üks siniseim flokside seal, tegi just sellise triki. 

Tomatid on juba neli päeva kasvuhoones elanud. Ööd on soojad, alla 10 kraadi pole läinud. Täna istutan anumad täis.

18.05 +10, päeval +28. Saku kevadlaat. Läksin oma talve jooksul kootud kaltsuvaipadega laadale. Noh, et turuuuring vms. kui see mul juba selliseks suuremaks talvehobiks on saanud. Kas inimesed üldse vajavad kaltsuvaipu ja milliseid värve eelistatakse, kui pikk peaks üks tahetud vaip olema ja millist kirja? Kokkuvõttes oli tore päev. Inimesed jäid pikemaks juttu ajama ja ostjaid leidus ka. Suureks abiks oli Laps, kes ostjatega suhtles ja "vaateakna" eest hoolitses. Armsad naabrinaised nii lähemalt kui kaugemalt käisid kõik üksteise järel juttu ajamas ja olid moraalseks toeks. Ikkagi esimene kord laadal. Laat oli KOHUTAVALT suur. Umbes nagu laulupidu. Kõige pikemat turukaubatänavat ma ei jõudnudki lõpuni käia, see oli nii pikk ja +28 kraadi päike praadis terve päeva. Meile sattus hea varjuline koht suurte puude all ja seal oli mõnus jahe olla.

19.05 +7 öösel, päeval päike ja +24. Kisub põuaks. Eile minestas enamik priimulaid peenras ära. Tegin hommikul lauskastmise. Turbapeenras on veel niiske kuid muud peenrad hakkavad läbi kuivama. Mesilastele ja roosidele selline kuumus meeldib. 

21.05 +9, päeval +21. Kuigi meil vihma pole tulnud, läksid ilmad jahedamaks ja leitsak taandus, kuid lage päike keevitab endiselt. Panin täna kurgid maha ja potimajandus hakkab ka kontrolli alla saama. Oli tore tõdeda, et kaks kõige ilusamat eelmisel augustil mulda torgatud floksipistikut elasid kõik külmad üle ja on täitsa elus. Need olid nimetud ülisuure õiega sinised kaunidused. Flokside puhul on sordinimed vajalikud, et nende kirevas maailmas orienteeruda, sest ka nende õitseajad ja kasvukombed on väga erinevad. Üldiselt ma väldin nimetuid taimi, kuid mõni tinistab teinekord nii ära, et piisab ühest pilgust ja oledki müüdud. 

26.05, öösel +13, päeval +27. Pole aega kirjutada olnud. Sellel nädalal alustasin peenarde rohimisega, flokside ja pojengide väetamisega, kastmisega ja multsimisega kus vaja. Ongi suvine reziim paigas. uni lahkub kuuest, aias saab troopikavabalt asjatada umbes kella üheteistkümneni, siis vudinal tuppa varjule siestat pidama. Põuailmad olid kuni reedeni, mil hakkas pilvi kogunema ja oh, lõpuks ometi vihm...Esimene nn "värskendus" oli reedel kui sadas 20 minutit tihedat tasast vihma. Janusele aiale oli see nagu õnnistus. Lehed kasvasid, varred sirgusid ning aednik istus muheledes verandal ja vaatas täpselt järele kuhu sajab ja kuipalju sajab. Isegi vihmaveenõu põhja kogunes ca 15 cm. Ja äsjapuhkenud sirelid lõhnasid kõrvulukustavalt. 

Laupäevaks oli ilmajaamal ka mitu tundi vihma kirjas, kuid lubatud ajal seda ei tulnud. Mis siis ikka. Vurritasime esimest mett, tuba oli paksult võilillemee lõhna täis, vahel on suisa nauding põuapalavuse eest ennast tubastesse töödesse peita. Õhtul peale viite aga peatus aleviku kohal kuskilt plehku pannud pilv ja alustas padukaga. Ma ei pidanud vastu, see põud on nii hellaks teinud...Tõmbasin jope selga ja tühjendasin üle ajavad vihmaveenõud nelja suuremasse tünni, et oleks võtta kui jälle põud kimbutama hakkab. Kui see nüüd vihmane suvi tuleb, siis on huumor küll, aga nii kaua on kuival oldud ja kuidagi narr oli vaadata kuidas vihmavesi pahinal üle tünniääre teerajale voolab. Jah, korralik vihm on nagu suur-suur kingitus. Keegi tuleb ja kastab kogu su aia terveks nädalaks ära. Lihtsalt. Professionaalselt ja peenarde vahel tallamata.

27.05 +17, +28. Troopika. Kuna aed on kastetud, siis olen lubanud endale veidi hõlpu. Istutan viimaseid potielanikke ja käin vahel ka teiste aedu vaatamas. See lõpeb muidugi jälle uute potielanikega, kuid midagi pole parata, sest sirelid on vanast ajast peale mu suur nõrkus olnud. Ruumi ei ole? Kui miski osutub südamelähedaseks, siis leidub talle ruumi ka. Ja nõnda elab mul juba kolmandat aastat köögi akna all Airi imeline täidisõieline valge sirel, potis on aasta aega poputatud Airi roosat ja nüüd nägin Tii juures tumepunast omajuurset, millel olid võsud, justkui silme eest lõi mustaks...Lisaks pani Tii kaasa mooruspuu poja mis on aiaajaloos samuti üks uus ja huvitav taim. Kuna kämmalvahtrad ja mammutipuu vandusid talvele alla, siis potikõnnile enam palju aega ei tohiks kuluda.

30.05. +30 varjus, päike. Teine laar võilillemett. Terve see nädal on kuum olnud, kuid eile õnnistati meie aeda jälle padukaga. Kuumus ja vihmad on taimestiku pööraselt kasvama pannud ja aednik võib veidi hõlpu pidada. Kasta on vaja ainult kurke ja tomateid. Muu aed saab endaga ise hakkama. Pojengid on ideaalvormis, äsjaväljunud hostad ka ning eesaias õitseb suur õrnroosa kuhil rododendronit ja tagaaias nartsissiõieline rodo. Hoolimata halvast talvest on ta sel aastal esimest korda üleni õisi täis. 

31.05 +28, kuum. Võtsin täna aiavaba päeva. Kuna esmaspäeval Toilast toodud vaibamaterjal tahab kerimist, siis tegelen jahedas toas hoopis tekstiilsete töödega. Järgmiseks nädalaks lubab ilmateade pilves ilma (!) ja +16 päeval. Ei mäletagi enam mis see võiks tähendada, vist peab õue minnes riietuma vms. Natuke kahju on, et kuumus sirelid nädalaga läbi küpsetas, kuid kohe avab õied mairoos ja lõhna lisavad ka igasugused näsiniinemütakad. Eile lastega aias ringkäiku tehes märkasin iileksite vahel kuldkingi õitsemas. Ilus aeg, imeline kevad.

Armas Aprill

 01.04 +15 nagu eilegi. Päikese käes muidugi suvisuvi. Suured kaagatavad haneparved üle õue lendamas ja kusagil kõrgel taeva sinihämus lõoke trillerdamas. Tühjendasin kasvuhoonet, istutasin ühe vana suure sinilille rotiristmikult rahulikumasse kohta ümber ja uurisin oma sinilillevälu kriitilise pilguga. Mingi elukas ründab juba teist kevadet seda aianurka, peab oma armsamad mujale kolima. Oleks nagu mutt, sest tulpe ei söö, kuid puuduvad mutimullahunnikud. Lihtsalt see üleskohrutatud maapind. Sigadus, ma ütlen, puhas sigadus.

02.04 +3, Suvele pandi neljaks päevaks pidur peale, ilm on kui äravahetatud - madalad taevad, külm tuul ja vihm. Lõunast alates hakkas ka lund sadama, sest kuidas siis ilma lumeta. Fui!

05.04 -1,5, pilves, lumesadu. Maas on õhuke kirme lund nagu eile hommikulgi, kuid eile oli ilus pikk päev heleda päikesepaistega, mis (hoolimata kahest miinuskraadist) küttis tuba ja hoidis aedniku närtsima kippuvat vaimu. Pikeerisin tomatipoegi ja täna on heameel näha, et kõigil on pottides kenasti pead püsti ja rõõmsad näod peas. 

2 minutit populaarsust. 

Häbematult varane hommikutund, peremees keerab pesas alles teist külge, kuid perenaine ja toakass on üleval. Härra Tibu soojendab ennast küdeva kamina ees pingi peal ja tukub. Perenaine paneb paar halgu alla ja keerab minekule, kuid ei saa, sest seelikusse on konksud sisse löödud. Väikesed kindla arvestusega konksud. "No missa tahad, Tibu?" Härra Tibu tõuseb istuma ja tema uniseis silmis süttib lootusetuluke, sest dialoog on loodud. Kass teab, et see on diplomaatias kõige olulisem osa. Härra Tibu oskab sügavasti silma vaadata, tema vali nurr muutub sealjuures veidi vilistavaks (mis on rõõmsa lootusrikka mangumise kõrgeim level), ta tõuseb pingil kahe käpa peale, sirutub täies pikkuses välja (1 meeter), toetudes perenaise peale ja pilk on naelutatud kamina peal asuva maiusepaki peale. Perenaine heldib. "No, tiburuuuull,"ning  kougib krõbisevast kilekotist esimese terakese. Kass tõuseb jälle kahe käpa peale, haagib pehmed soojad käpad tasakaalu hoidmiseks ümber käe ja nokib maiuseterakese sõrmede vahelt. Nurr on kõrvulukustav, kuid vilet enam ei ole, pigem selline rahulolev ketramine. Põhiline maiusejagaja on meil peremees ja üledoseerimise mõttes hoiab perenaine selles osas madalat profiili, kuid vahel...sa lihtsalt nõrked. Sest kui kass on objekti valinud, siis pääsu pole. No kuidas ei anna maiust kui see teise nii õnnelikuks teeb. :)

06.04 +1, pilves, õues ca 5 cm lund. Veel eile olin mures oma vihmaveetünnide pärast, kuid asjata, jää neil oli kõigest umbes sentimeeter paks. Tänaseks lubatakse juba soojakraade ja edasi on jälle mahe kevad.

08.04 +15 millegagi, päike. Lubatud mahe kevad saabus tõepoolest. Kevadkevad! See on see, et kui sa lähed hommikul õue, siis maa lõhnab rammusalt ärkamise järele, tulbipealsed on öö jooksul 5 cm pikemaks kasvanud ja kevadlillepeenras on WOW! efekt. Sest kõik krookused ja võrkiirised, nii varased kui hilised, õitsevad ühel ajal. Sellist õnnistust juhtub harva. Isegi talvised lumekupud annavad küllusepildile oma akordi. Kevadel on aednik aias jumal. Ta võib kõike teha. Võib kaevata, võib mitte kaevata, võib ümber istutada (kui oleks kuhu), võib rohida, kärpida, unistada, liblikad kokku lugeda (üks kollane), nautida sibullillede värvimängu jne. 

10.04 hommikul +8, päeval +17, päike. Küllus ja õitseng. Alustavad sinililled. Mida rohkem nendesse süveneda, seda mõistatuslikumad nad tunduvad. Nii palju erinevaid vorme ja värve. Täna oli võimalus näha eelmisel aastal metsast leitud uute tulijate õisi. Kõik nn "helesinised" osutusid tavalisteks jõulisteks sinisteks sinililledeks välja arvatud üks, mis oli tõepoolest helesinine. Leidmise hetkel olid nad kõik aga päikeses helesiniseks pleekunud. Teadmiseks edaspidistele sinilillejahtijatele. :) Aga valged olid jätkuvalt valged, roosad olid roosad ning tolmukateta imeilus mutant jäi selleks kellena ma ta leidsin. Meenutab õie poolest pisut Merlinit kuid ikka veidi teistsugune ka.

12.04. Sinilillede tippõitseng, päike, liblikad +14, tulpide pealsed on 10 cm pikkused, maapinnast piilub juba flokse, pojenge ja muid ninakesi. Õitsemist alustavad lõokannused, koerahambad, kirgaslilled ja scillad. Avastasin ka põhjuse miks mu tomatisaak eelmisel suvel ühel kasvuhoonepoolel nii kehv oli. Mulda vahetades leidsin, et kasvuhoonesse oli pugenud magnooliajuur. See nägi välja väga puhas, kollane ja lõhnas okaspuidu järele. Mu hämmeldusel polnud piire. Aiakirjanduses tituleeritakse magnoolia suhteliselt pirtsakaks taimeks mis tahab, et teda multšitakse, kastetakse, istutamisel tuleb potis olnud juured lahti harutada ja maapinna lähedale laiali laotada ja ta armastavat happelist mulda ning hoidku jumal sõnniku või mingi sellise asja eest. Se kõik ei takistanud minu aias kasvaval isendil kahe meetripikkuse hästi harunenud juurega kasvukasse ronida ja seal aluselist komposti ja toorest lambasõnnikut sisse larpida. Või oli põua ajal lihtsalt nii suur janu...samas, magnoolia sai alati põuaga vett, sest kirjandus ütleb, et magnoolia ei tohi läbi kuivada. Võta siis kinni, et kuda või mis. Lõikasin juure labidaga läbi ja panen talle põõsa alla hobusesõnnikut, et kui juba kord nii maalähedased ollakse.

13.04 vihm, +8, pilvine. Kliimamuutustest tingitud uus veidrus mul: Eelnevate aastate põuased mai ja juuni on õpetanud vihmavett varuma. Tänavu aprillis on aga kenasti sadanud. Pumpasin räästaalused vihmaveetünnid suurematesse tühjaks ja ilmselt tulebki see pumpamissüsteem ka suvel sisse seada. Avastasin täna kompostihunnikust mulda ammutades, et see on 30 cm sügavuselt külmunud. Nii, et, Böö! Mis seal ikka, tuleb oodata, millal ära sulab.

17.04 +3,pilves ja tulevased ööd pole ka kuigi soojad. Nädalajagu päevi tulevad nüüd üsna talvised, lubatakse öiseid miinuseid ja lörtsisadu. Õues on lõokannuste, sinilillede ja kivirike pidu, tasakesi alustavad õrnad ülased ning isegi võsaülane on maa alt välja tulnud. Kasvuhoones on mullad vahetatud, tegin sinna ka mõned külvid, Ühele poole lillherned, saialilled, dageetesed ja muu mudru, teisele poole lähevad maitsetaimed. Tomatiteni on veel poolteist kuud aega. Nii, et suur idandusala omast käest võtta.

See talv oli nagu talv ikka, kuid eelnevatest mingil kummalisel kombel erinev, sest paljud piiripealsed taimed on välja läinud. Pihta on saanud üks kämmalvaher (alt tuleb siiski elus oksakesi), mammutipuu on üleni kollane ja tuleb maha võtta, mitu azalead lahkus, kivilate mättaliste hulgas on lahkujaid ja pooleldi pruunistunuid, isegi mõni mägisibul on saba maha pannud. Raske lumi murdis tükkideks jalakas `Jaqueline Hillier` i ning enamik pottidesse paljundatud taimi on talvega välja läinud. Mõnes mõttes oli see tali üsna koolitav: kasvata seda mis su kliimas kasvab ja sügiseks olgu kõik potielanikud maha istutatud.

Positiivset on ka: madonnaliilia talvitus ideaalselt, paeonia cambessedesii on oma uues kohas elus ja näitas ninakest, alpikannid õitsevad ja kadusid ei ole ning lemmikumad kasvuhoones talvitunud krüsanteemid on elus.

Täna käisime mere ääres karulauku korjamas. Õhtul oli pestovabrik, panin mõne karbi katsetuseks ka sügavkülma, et kas selliselt on tarbitav. Talvel oleks ju hiigla äge leiva peale panna...

18.04 -1, pilves. Eile oligi täiesti tubane kaltsulõikamise päev. Ei kutsu üldse õue kui väljas on pluss 1. Täna on miinus 1. Nõmeee.

19.04 öösel -2,8, hommikul -1,8. Lumi (1 cm) on maas ja maapind külmunud. Sinililled, scillad, hilised krookused, lõokannsed, kirgaslilled ja koerahambad on külma käes norus ja õnnetud. Kogu maailm on järsku talvereziimil. Mina ka. 

21.04. +0,7, pilves. Tegelikku miinuswärki oli meil umbes poolteist ööpäeva ja külma polnud hullult palju, ühel ööl maksimaalselt ehk -3 kraadi (teinekord on maikuuski rohkem). See oli siis 19 ja 20.04. 

22.04 +1, pilves, lumi maas. Ikka korralik kiht, mitte mingi kirme. Kuid õnneks juba sulab.

23.04 -0,5, pilves, lumesadu, maas on 12 cm (Pokumehe kuuriesiselt töölaualt mõõdetud) ja tuleb juurde. Armas Aprill, aga mis siis nüüd juhtus? Sügavalt kevadisel ajal selline lumeehmatus - kas jätta mõttes juba sinililleõitega hüvasti ja ega sedagi tea mis õrnad ülased teevad, sellist aiakogemust lihtsalt pole? 

24.04 hommik -1,8, päeval +5, õhtul +3, päike, mis kaob küll pilvede taha, kuid õhutemperatuur on tunni ajaga kuus kraadi tõusnud. Lumeõnnetus sulab kohinal. Kuid mitte veel täna. Uurin õhtul väljasulanud aiaelanike olukorda. Kivirikele, lõokannustele ja priimulatele ei ole viga teinud, sinililledest ei saa aru, sest õied on kinni ja longus.

25.04 +2,2, pilves, vihm. Lumepohmelusest taastuv aed sulab tasapisi välja, loodan, et õhtuks pole enam lumekübetki. Aga võta näpust, oli ikka kuhjakesi küll, eriti maja taga kuhu varises lumi katuselt ja kuhu päikesekiired ei ulatunud. 

26.04 +2,5, pilves, +12 päike, lumejärgne inventuur aias: sinililled on veitsa nukrad kuid teistele lilledele pole hiline lumetekk midagi kurja teinud. Huvitav oli aga tänavune sinilillejaht: Eelmisel aastal nii võimsad sinililleväljad olid sel aastal palju tagasihoidlikumad, ilmselt mõjutas mullusuvine põud ka sealset taimestikku. Ja peale lillade sel korral midagi huvitavat ei leidnud. Aga õieaega veel on ja ülehomme plaanin kodukandis ka veidi traalida.

28.04 hommikul +4, päeval varjus +18, päike. Hea päev ka esimesteks aiakülalisteks.  Käisid linnaaednikud. Mis meil siin siis vaadata oli: kordategemata kivilad ja natuke räämas aed, kuid ka lopsakus, kasvurõõm nagu kevadel ikka ning sinililled, õrnad ülased, meelisõis ja lõokannused andsid ilusa etenduse. 

Tänavune salakaval talv on harukordsel kombel üsna halastamatu olnud. Pihta on saanud peale eelpool loetletu ka roosid, mõni floks siin ja seal ning ka mõni peenem sinilill, kuid uskumatu, mu ainus jaapanlane on elus, väga põnev. Teistest hilisem, kuid ta tuleb. Üldse on aias tosinajagu hilist sinilille. Üks on tolmukateta roosa, teine see oletatav vana sort `Estonia`, kolmas jaapanlane ja siis veel mõned Petersi sinilillesordid, mis puhkevad ja lehtivad teistest palju hiljem.

29.04 +6 hommikul, päeval päike ja +22. Hommikul jõusaal ja päeval uue vaibamaterjali kokkulappamine, mis võttis terve päeva. See käib nii, et riideribad tuleb värvide järgi nööpnõeltega sobivasse järjestusse kinnitada ja hiljem mõnel vihmasel päeval kokku õmmelda. Kangasteljenduse juures ongi nii, et kudumine on see kõige lihtsam, kiirem ja huvitavam osa. Enne seda tuleb teha veel seda, seda ja seda ka.

30.04 +8 hommikul, päeval +18, päike. Kui suvel peremehetsevad aias floksid, siis kevaded hakkavad aina rohkem sinilillestuma. Päikesepaistelistel päevadel vaatas põõsaste alt sümpaatselt palju sinist, helesinist ja roosat vastu. Nüüd on veel viimased õied. Ja ennäe imet! Ka puud hakkavad lehtima, täna on kased juba hiirekõrvus.

Mahe märts

 02.03. Öösel natuke kahutas (-0,5), kuid muidu on jätkuvalt sula, mis teeb rõõmu. Foreca ilmateade võtab laest uskumatuid numbreid ja ütleb, et Sakus peaks täna olema 7 kraadi sooja ja homme 8. Meie õuekraadiklaas näitab tuimalt +1, mõtlen, et jälle saab selle sooja ühekaupa nagu mullugi. :)

Hostapeenras testisin sula maapinna sügavust, see oli ca 7 cm. Tore on. Kasvuhoone võiks ka üles sulada, mõnus oleks seal juba aiandada. Esialgu potistasin toas vaid Bauhofi pelargooniumitited ja saurusvõha, kes külmkapis juba nihelema oli hakanud ja endale suure punga kasvatanud. Lasen tal majandusruumis õitsema minna ja kui tema tutske "aroom" väga hulluks läheb, saab ju soojematel päevadel verandale tõsta. Päris õue kolimiseks on ta natuke liiga õrn või siis ütleme peenemalt, et meie kevaded pole tema jaoks. Mul on seniajani silma ees see kurvalt longus puhkemata õieküünal, mille öökülm eelmisel kevadel kasvuhoones ära nitistas. 

Nii, et saab juba aia poole kõõritatud küll, kuid lõviosas on ikka veel talvereziim: hommikuti läheb vaibavabrik käima, edasi on kodutööd, kepikõnd ja peale nelja vaba aeg. 

03.03 +5 varjus, päike ja päikese käes võib juba täitsa soe olla. Tegin tomatikülvid ära ja ka venima jäänud talikülvid nagu marmorleht, ebamagun jne. Ja lähen nüüd verandale villast kaltsu lõikama, sest neid ebemeid ei taha keegi tubaje lendlema.

Verandal oli paras toariietega olla ja kassid laadisid mõlemad hoolega sealsamas oma patareisid - must kasukas on päikese käes lausa kuum kui peoga üle libistada. 

04.03 +2 varjus, päike. Kõrvuni kevadeeufoorias olles läksin rattaga sõitma. Suur kergliiklustee on üleni sulanud, rattal tänu Pokule fantastiline vabajooks ja tuul kõrvus vuhisemas. Tötsa-tötsa kepikõnnile vägagi irreaalne vaheldus. Ja jalakäijatele ka, ma usun, sest kui maastikurattal pörutab kummide umisedes maksimaalkiirusel mööda ümar vanaproua, ei ole see just midagi sellist mis viisipärane oleks. Aga mõni mõis...

06.03 öösel -6, päeval +2, ööd on natuke külmemaks läinud, kuid päikeseparaadi jagub veel kauaks. Märtsikuine päike on mõnus, annab toalilledele jõudu, kütab päeval maju ja äratab inimesed talveunest üles. Puhastasin kurgimajas sinilillepotid (my precious) turbast, potistasin oma rõõmuks ühe tavalise sinise sinilille (ehk läheb nädalaga toas õitsema) ja imetlesin talvise lumekupu vastu päikest avanenud õiekolmikut. Nii palju väikesi rõõme on kevade igas nurgas, isegi vaibatuba ei pea enam puhuriga kütma, sest seda teeb päike.

09.03 -2, +2, pilves, Kevadel oli eile ja täna vaba päev. Täitsa kohe harjumatu peale neid päikesepilgareid, hakka või pliidi alla tuld tegema...Aga muidu pole viga, lund leidub veel kraavides, metsa all, lumehunnikutes ja meie aias, tõsi küll, aias õnneks veel üsna laiguti. Toasinilillel on õienupud kaitsvast lehtjast tuutust eraldunud. Parasvöötme karmi kliimaga kohastunud taimed on väga kiired, puhkeb vist enne kui tuppa toomisest nädal täis saab. Hoolimata pilvisest ilmast lõhnas kepikõnnirajal sulanud maa järele, see on magus ja ürgne ärkava looduse lõhn. Ja videviku saabudes hakkas võsas laulma musträstas.

10.03 -7 varahommikul, päeval +4,5, päikseratas. Maailm on jälle jääs, aga küll päike päeva jooksul üles sulatab. Nii on need tantsud Talvesepaga. Aga ilus päikesepaisteline märtsialgus on tänavu küll, puhas rõõm. :)

12.03. - 2, +5, päike. Värvisin mererohelist, kollast ja oranzi vaibakaltsu, esimesed on juba pesumasinas, ehk saab isegi õue kuivama viia. Härra Tibu kügeles rõduukse juures ja uuris ilma. Küll pika, küll lühikese kaelaga ja küsis lõpuks välja. Veteran teab millal verandal juba nii soe on, et saab patareisid laadima hakata. Kui kassil pissihäda tuleb, siis hakkab ta ukse taga laamendama ja nõuab sisse. Sest kassikast on ju toas. Mõtle ise, sa ei lähe ju õues mingisse ebahügieenilisse peenrasse kükitama, pori sisse, fui!, kui toas on puhas liiv, perenaine tühjendab ka jne. Vana kass teab mis on hea. :)

Päikseline hommik ajas isegi perenaise peenarde vahele. Muidugi need alles kõlisesid, sest öösel on miinuskraadid. Aga NII südantsoojendav oli näha lumekuppude kollaseid palgeid päikse poole sirutumas, Crocus chrysanthus `Cream Beauty` ja Iris histrioides `Lady Beatrix Stanley`näitasid ka juba pärisvärve. Krookus võib täna isegi avaneda, iirisel läheb veel mõni päev õite avanemiseni, kui vahepeal muidugi Kevadele jälle vaba päeva ei anta. Kasvuhoone hakkab tasapisi lahti sulama. Rõõm oli kuuseheki all näha Korsika lumeroosi õienuppe, enam ei olda tita ja päris põnev, millised on õied. Väga ilusa lehega taim ja saab kenasti kuuseheki kõrval hakkama. Kämmalvahtrad on elus, toasinilill õitseb ja missa, hing, veel tahad. 

15.03 +6, pilvine, tuuline, vihmane. Eile oli kevadtorm. Tuul ja vihm mühisesid ümber maja ning selline ilm sulatab ebakohad kõige paremini üles. Ka tüütud jääkünkad parkimisplatsilt on kohe-kohe kadumas. Paistab, et võib hooaja avatuks lugeda. Eile tulid sinililled ja sinilillefännile pole midagi ilusamat kui näha oma uusi nunnukesi reaalis ja nuusutada esimest õrna lillelõhna. Ka oli lihtsalt ülimõnus vaheldus teha üks kaugem sõit varakevadiste metsade ja põldude vahel, sasida väga suurt ja väga pehmet koera ning rääkida teise rohenäpuga taimejuttusid. Sinililled on puhas ime, lumivalge roosade tolmukatega `Giselle`, õrnroosade põskedega `Alabaster`, uhke õielehepärjaga `Multipetala Blau`ja teised toredikud. Veetsin täna õndsad kaks tundi kasvuhoones muldi segades, priimulapoegi äratades ja sinililli suurematesse pottidesse istutades.  Ka esimesed külmakahjud on selgunud. Helelilla krüsanteem pani saba maha ja üks ilus suur alpikann on ka hävinud. `Lady Beatrix Stanley`avas esimese õie. See on teistest veidi eraldi, huvitav, kas emataimest veelgi varasem järglane? Värv on igatahes sama. Täna tulid haned. Lendasid mitu tundi üle õue.

16.03 +6, pilves, kevadvihmad eile ja täna. Maa on ca 10 cm sügavuselt sula ja kasvuhoones on kah tsipa parem pilt, pole enam külmunud, saab priimulapotid mulla seest kätte. Korolkovi krookus on ühe päevaga õiekroonid välja sirutanud. Aia äärest leidsin tulnuklumikellukese, naabritel on neid palju, nii armas, et üks meie poole ka üle on hüpanud. Väga sümpaatne immigrant. Jah, tuldagu, palun. :)

18.03 -3, pilves. Eile sadas küll lund kuid mede kandis maa valgeks ei saanud. Kümne päeva ulatuses paistab ees olevat hea lauge kevad, päeval kuni +5 ja öösiti ca+1 kuni -2. Pole erilisi kuuma- ega külmaehmatusi. 

21.03 +3, pilves, vihm. Asse on oma kassiplikaga külas. Milline natuur! Õrn ja hell metsloom. Peremehega on neil sügav suhe, aga kui keegi teine kiisupreilile läheneb, siis ise teab. Sellist põrgulist pole küll võimalik ära varastada. Puudutamise peale susiseb, uriseb ja annab käpaga. Ise nii pisike meie kassikolakate kõrval. Palusin poisil siis see pirtspek maast üles võtta ja mulle sülle anda, sest võõristades ta ise ennast kätte ei andnud. Preili keeras end mu süles ümber nagu siug, lajatas peremehele paar pehmet käpahoopi karistuseks reetlikkuse eest vastu nina ja mina sain ka kohe oma jao, aga juba küüntega. Pisike käpp käis nagu välk ja olidki kriimud näos. Tõeline vufa, keegi ei käpi kui kassil pole vastuvõtuaeg. Kuid hiljem, unisena oli ta väga pehme ja lubas ka pai teha. Tõsi, mitte mõõdutundetult kaua. Aitab sulle küll, psoltõ nüüd!

Tibu ja Bondi käitumine oli huvitav. Emasele keelab kassikoodeks kolki anda, isegi kui ta on nn "sissetungija". Kuigi me pässid on lõigatud, jäid nad siiski härrasmeesteks. Bond tuiskas õuest tuppa, sõi kõhu täis, kõõritas külalise poole, nuusutas eemalt preili üle ja kiirustas õue tagasi. Tibu on tubane kass, õue minna nagu ei oleks tahtnud. Tema hakkas hambavalunäoga ringi käima ja selliseid magamiskohti otsima kuhu see järgi ei tuleks. Aga orvukesena kasvanud preilile oli suursündmus võõrast isandat oma piiritu tähelepanuga torkida, ta liikvele saada ja siis põnevusest hiilgavi silmi jälgida, et mis ta veel teeb. Umbes, nagu loomaaias vms. Härra Tibu säilitas oma vana lordi põlgliku väärikuse ja hoolitses, et sellest kübekestki kaduma ei läheks. Preili pandi kohe paika kui liiga lähedale tuli. Eemalt aga lihtsalt ingnoreeriti. Magama jäi Härra Tibu täna kummuti peale.

22.03 +3,5, pilves, vihmad. Kevad on kõikjal kuhu vaatad. Musträstad kudrutavad, tihased hõiskavad ja pisilinnud vidistavad võsas. Mis siis, et päev na vesine. Kõik kohustuslikud esimesed kevadlilled on ninad välja pistnud, isegi kevadine valevlill juba näha. Toas on tomatid idanenud, muu mudru hakkab ka ükshaaval tõusma. Kangesti kisub aeda, kuid vihmaga ja see pluss 3 on veel liiga ekstreemne, ehk peaks hoopis kasvuhoone kordategemise esimesena ette võtma.

24.03 +5, pilvine kuid korra vilksatas isegi päikest. Tänasega võib hooaja ametlikult avatuks lugeda. Alustasin kasvuka ümbruse ja kuuritaguse korda tegemisega. Milline nauding oli maheda ilmaga tuulevaiksel päeval peenardes siblida. Sibullilledel on ninakesed kõikjal väljas, alpikannid sätivad õitsema, lõoke lõõritab taevalaotuses - puhas rõõm. Täitsin hiireuru lookeid (kusagilt nad sügisel ilmuvad, veedavad talve lume all urge uuristades ning siis kaovad, ilmselt kasside kõhtu, sest suvel pole neist enam jälgegi), lõikasin kaeralille pealseid ja riibusin lehed kokku. Homme liigun järjega edasi. Ega palju polnudki midagi teha, sest sügisene aednik on tubli tüdruk olnud ja ainult need mõned koltunud pealsed ja end sügisel nähtamatuks mananud umbrohupojad. Praegu on jube hea rohida, sest umbrohi pole veel juurduda jõudnud. Välja arvatud muidugi see meie nn "röövkannike", kellel on tallad kõvasti maas ja igast juurejupist kasvab uus taim.

27.03 +3, poolpäike. täna lubatakse päeval kuni+11, uskumatu, kuid reaalis oli varjus +10 ja päikse käes suisa suvi. Paraku on kurgimaja veel 10 cm sügavuselt täiesti jääs ja suuremaid potte oli päris tegu sealt välja kangutada. Kompostikastiga polnud ka midagi teha, mulda kätte ei saa, sest jääs. Kuid aiatoimetusi jagus sellegipoolest. Paistab, et vaibavabrik hakkab tasapisi suvepuhkusele jääma. Veel paar äralubatud kudumit, üks kaltsuvärvimine ja ongi aeg aeda kolida. 

28.03 päike, päeval +13 varjus, suvi. Krookused sirutavad õienuppe, kaks võrkiirist sinine ja lilla juba õitsevad, kolmas, see `Katherine Hodgins`avab ka kohe õied. Kevadlillede peenar on juba päris kirju. Alustasin vihmavee kogumist, sest suuri külmu enam ei tule ja mede hiiglaslik vihmaveetünn mahutab mõnusalt palju. Üldiselt on kevadeufooria ja õhtud puuhobuse konditsioonis, aiandus juba kord on selline. Mõnus igapidi ja huvitav aeg. Igasuguste ninakeste tervitamine, talvest jäänud saasta kokku korjamine ja toredad õuepäevad. 

29.03 +7, pilves, kevadvihm. Sadas vaikselt terve päeva. Võib ainult oletada, milline turgutav mõju oli sellel kõiksuguste ninakeste jaoks. Eespool on aprilli alguses näha mõni miinuseöö, loodan, et need väga karmid ei tule.

31.03 +17, udune päike ja soe tuuleke. Tõepoolest...liiga hea, et olla tõsi. Õues on suvi. Kõik millel aprilli alguses vähegi õitseda sobib, krookused jne. on oma õiekarikad valla löönud. Mahe tuul lõhnab kevade järele, mesilased summivad krookustes, kivilas puhkevad kivirikud ja Mesinik läks mesilasse oma karja üle vaatama. Siblin kolekohti siledamaks, tuvastan talvekahjusid ja istutan iga päev muuhulgas ka mõne potielaniku maha.