Monday, October 31, 2011

Pühapäev

Kontsert oli väga võimas. Tervelt kaks viiulit jämmimas ja teistelt tuli ka kuhjaga kauneid helisid. Kuigi...minu meelest poleks ka selles saalis üldse mikreid vaja olnud. Söepõletajatel on häält enam kui küll.
Isiklikus plaanis oli väike fopaa...olin oma suures edevuses kaaperdanud meie nagisse jäänud Lõõtsamehe musta soni ja sellega juba nädal aega aleviku peal ringi promeneerinud, arvates, et ju see oli lastest meile jäänud. Soni tundis kontserdil Lõõtsamehe ära ja hakkas peas kangesti nihelema, no mul polnud ka südant...ja nõnda nad jälle kohtusid.:)
E uuest autost tahaks kohe eraldi kirjutada.
See on ilus ja arukas. Auto on hõbedane ja näeb ka disaini poolest natuke ulmeline välja. Sõidab nii elektri kui bensiiniga ja valib ise kumb kütus hetkel ökonoomsem on. Sellega saab Europarklas tasuta parkida ja parkimisel on abiks tagakaamera, mis ohu ilmnemisel kurjalt piiksuma hakkab. Sisedisainist ma üldse ei räägigi ja kui juht autole läheneb, siis avab auto talle ise uksed.

Sunday, October 30, 2011

Enne lumesid

Veel ühe korra aiad üle käia, umbrohi, mõned kaevamised ning siis võib aednik tõmbuda kuni kevadeni tubastesse sfääridesse...et hakata unistama järgmisest suvest. Mis peaks tulema luksuslik juba kasvõi iiriste ja liiliate pärast. Nii palju seninägemata värve ja õisi!
Enamus iiriste risoome on nii noored, et järgmisel suvel nad kindlasti veel ei õitse, kuid mõni ehk ikka.
Ja palju-palju küsimusi, millele hakkavad vastused tulema alles poole aasta pärast.
Kas mugul-askleepjas elab talve üle?
Mida arvab nutipõõsas Saku kandi ilgest talvest, silmini lume alla mattumisest ja üldse?
Kas orasliilia taimed lähevad kasvama?
Kas kolmiklille väikesed järglased elavad talve üle?
Kas kaks erineva päritoluga vasaklehise kivikressi lappi on ühest sordist või erinevad?
Kas tõmmu kellukas kohaneb?
Kas moosesepõõsastest saab viimaks asja?
Kas perovskial on piisavalt päikest?
Kas talvine lumekupp on tõepoolest varasem õitseja kui lumikelluke?
Kas siberi naistenõges on püsilillena ok või muutub ta sama tüütuks kui Mussini naistenõges?
Kas üks õitsemata päevaliiliatest on `Bela Lugosi`?
Kas kevadfloksid `White Perfume`ja `Sweet Lilac`on sama vitaalsed kui `Blue Perfume`?
Kas topeltõieline kevadmagun läks kasvama?
Aga lihtõielised?
Kas kaheldava dzefersoonia taimed on elujõulised?
Kas kukehari `Sardust`on kasvult sama võimas kui `Herbstfreude`?
Ja siis veel soovid. Soovide osa on paraku üsna väikeseks kahanenud. Põhjus on väga lihtne - enamus meeli köitnud taimi on olemas.
Järgmisel suvel on tõsine soov leida kuskilt mini-päevaliilia (Hemerocallis minor). Siiani olen seda kohanud vaid Räpina kooli aias ja Luua kandi ühes eraaias möödasõidul.
Kui keegi mini-päevaliilia omanik kogemata neid ridu nüüd lugema juhtus ja kevadel taimi vahetada tahab, siis ma oleks eritiväga häppi.:)
Sargenti õunapuud tahaks ka proovida. Oli väga muljetavaldav...põõsas, mis kasvatab jõhvikaid.:)
Ja Hiina sidrunväändikku tahaks ka proovida. Tühja need marjad (mida olevat meie kliimas suhteliselt keeruline kasvatada), aga tema lehtedest tehtud tee oli küll väga hõrgu maitsega.
Ja kui juba soovimiseks läks,siis talv võiks tulla lühike, lumevaene ja pehme.

Saturday, October 29, 2011

Orava kodutee

Nüüd on need päevad mudane minevik kus kodutee oli vaid kitsas porine äär kanjoni serval. Tänava teiselt poolt saab juba isegi autoga maja juurde. Aga me pole ainukesed, kes siinkandis elavad ja kellel on kojusaamisega probleeme. Eile nägin megaasjalikku oravat, kes lippas, tõru hambus, pikalt kanjoni ja teetöömasinate kohal mööda elektrikaablit. Ikka postist postini ning siis harukaablit pidi põiktänavasse, et sealt kuuskedesse hüpata.
Üsna kindlal sammul läks, saba nagu lipp ja ei mingeid kõhklusi "ristmikul", paistis, et viimasel ajal ongi loomake harjunudki just seda teed kasutama.:)
Aed kolletub tasapisi, karvasel viirpuul on väga ilus punane sügisvärv ja kõrvikpriimulal juba pikemat aega üksainus helelilla õis.
Kuna teater eile õhtul lausa koju kätte tuli, siis oli väga tore vaheldus koos sõpradega õhtul minna kultuuri nautima. Tükk oli Rakvere teatri kohta küll pisut lahjavõitu, väljaarvatud paar head kildu, aga ega keegi siis hiromant ole, et osata retsensiooni põhjal eelnevalt ära arvata mis või kuidas. Ja halb ju ka ei olnud, sest rahvas ümberringi naeris mis kole. Vahepeal itsitasin küll hoopis seda kuidas keegi kuskil tagapool hullult naeris.:)

Friday, October 28, 2011

Juured

Aiakoolis räägiti, et kui puud hästi väetada ja tal on toitu küll, siis moodustavad puu juured umbes tema võra laiuse juurestiku, kui sedagi. Kui puu kasvab kehval maal, siis sirutab ta juured toidu otsingutel juba pikemalt välja. Kuna oma tööde käigus on tulnud päris palju kaevata ja kamara all kohtuda igasuguste juurtega, siis kõige hämmastavam oli näha saarepuu juuri paarsada meetrit saaresalust eemal liivas vonklemas. Kuna nad polnud just kõige peenemad, siis võis kenasti ette kujutada kuidas enamus selle saare puidust ei asu mitte tüvena ja okstena vaid roomab maa all. Põhjuseks oli liiv. Liiv on selline naljakas keskkond, kus paljud taimed küll kasvavad, kuid juurestik toidu hankimiseks (ja mis seal salata, ka püsti seismiseks) kujuneb väga võimas.
Pealegi ei põlga liivas kasvama kohastunud taim ära ühtki võimalust toidu ammutamiseks.
Eile tühjendasin objekti taimekaste vanast mullast, et puistata see mikrobiootade vahele. Imestasin juba varem, et miks muld kastides nii märg, põhjas on ju ometi augud, kust üleliigne vesi saaks välja voolata. Aga võta näpust! Augud olid tihkelt juurt täis. Taimekastid paistsid olevat paar-kolm aastat vanad ja neid ei olnud selle aja jooksul ilmselt liigutatud. Vähe sellest, nad olid lausa maa külge kinni kasvanud. Kõigis kastides vonkles meetri jagu peeni männijuuri, mis olid põhjas oleva augu kaudu sisenenud ja toitusid Osmocoti teradest, mida lillepoodides ikka suvelillede potti tavatsetakse pista. Uskumatu kohastumus. Nagu oleks puu juurtel haistmine. Hehe. Istutad aeda männi. Aiamuld on küll veitsa vilets, aga arvad, et küll mänd hakkama saab. Saabki. Varsti avastad, et keegi on sirutanud vundamendi vahele pikad peened juured ja käib öösel ventilatsiooniava kaudu kassikausi kallal.:)

Thursday, October 27, 2011

Vananaistesuvi

Vananaistesuve definitsioon on: soojalaine koos ohtra päikesepaistega peale esimesi öökülmu. Nüüd on öökülmad olnud, järelikult võib ilusad ilmad täie õigusega vananaiste suveks tituleerida.:)
Mnjah. Aed üllatab jätkuvalt. Eile leidsin rohides paar valminud kuumaasikat ja madalad astrid on hakanud meenutama kommertspoodides müüdavaid ühekordseid ümmargusi krüsanteemipuhmaid. Õis õie kõrval ja kõik täiesti veatud.
Eile võtsin printsessi tagaaia ette. Tegi rõõmu, et toompihlakad, kare deutsia, kuldsõstar, kaunis veigela ja ebajasmiin olid kenasti võra kasvatanud. Järgmine suvi peaksid nad kõik õisi näitama. Hästi olid juurdunud ka sinna viidud lihtsad püsikud, mis samuti järgmine aasta õitsevad. Lisaks sobiks ülihästi madal aster. Kõrged sügisastrid on tuules tiira-taara üksteise kukil ja täitsa pikali, aga madal aster ei lamandu. Kena väike roheline pall ja üleni õisi täis.
Eile tegime mõned tunnid kodutööd (metspipra kogumine ja astekivide pesemine) ning objekt saab täna viimase lihvi. Oli suur ja huvitav töö, aga nüüd on ta viimaks valmis.
Kanjon hakkab meie väravast mööduma. Tagantpoolt läheneb väga aeglaselt väga kaua oodatud ja eluvajalik TEE.

Wednesday, October 26, 2011

Elu kanjoni serval

Imeilusad ilmad. Eile oli pilvitu helesinine taevas (nagu üleeilegi)ja päeval sooja 10-11 kraadi. Teel objektile võttis hinge kinni vaade enne Iru silda kus Pirita jõe kõrgel kaldal troonisid silmipimestavalt kollased kased. Eriti sügavkuldne oli see värv päikese käes. Kodus tshillivad madalad astrid täiega. Oktoobri lõpus pole meie aias kunagi nii palju õisi olnud. Eilne öökülm võttis siloks enamus hostasid ja valikuliselt veel siit ja sealt.
Objekt hakkab valmis saama. Oma metsikus korrektsuses on ta väga kütkestav. Eriti ilusad on käigurajad. Kas tõesti meie panime kõik selle kokku? Jee!!!:)
Üleeilne tonn mulda ja tonn liiva andsid veel eilegi tunda ning seepärast tundus kerele järjekordse saja taime istutamine lauspäikeses täiesti toreda vaheldusena.
Kodus on suhteliselt wonderworld, sest paak on kolmandat päeva täis ja paagimees üritab täna meid jälle päästma tulla (esimene katse luhtus). Ma nimetaksin selle kanjoniwärgi meie elu ära rikkumiseks eriti suures ulatuses.:)
No mis see muu olla saab? Autot hoiame tuttava värava taga, käru on sõbra hoovis, eile tuli taimekastid jaama juurde tassida, sest lähemale lihtsalt polnud võimalik autoga sõita. Nõusid pesta ei saa, pesu ka mitte, klaver nutab nurgas ja keegi ei tea kui kaua see traali-vaali kestab.

Tuesday, October 25, 2011

Esimene öökülm

Väga soe sügis. Täna hommikul oli esimene märkimisväärne öökülm, mida meie kraadiklaas fikseerinud. Miinus 1,5.
Eks näis, kelle võtab, kelle jätab.
Madalad astrid on täies õieehtes ja see on omamoodi haruldane elamus, sest nad ei ole ligi kaks aastat õitsenud. Kõige ilusam on topeltõieline elektrisinine `Lady in Blue` ja ega teisedki dekoratiivsuselt alla jää. Mingi kala on selle lille õievärviga, mida mul ei õnnestu mitte kuidagi fotokasse püüda. Erk kordumatu elektrilillasinine, mida fotokas keeldub uskumast (ei ole olemas!) ja annab lihtsa lilla. Tänan, aga see pole ju see.
Haruldane on ka tõik, et haruline lursslill on jõudnud ära õitseda. Täitsa lõpuni. Peaksin uurima, äkki jõudsid isegi mõned seemned valmida. Varasemad sügised on on olnud karmimad.
Hosta `Lady Isobel Barnett` lehed on endiselt rohelised ja läikivad, kuid paar alumist lehte näitavad kolletumise algust. Peale jaheduse ja vihmade eksisteerib vist ka bioloogiline kell, mis ütleb, et meil oli siin kena küll, aga varsti on aeg suled maha lasta.
Topeltõieline anemoon on teinud õienupu ja kõik mis aias vähegi värvuda saab, on värvunud. Hoolimata tühjadest mulkudest ja segadusest on omamoodi isegi praegu ilus.
Ja hommikud on toredad.:)
Lähen rõdule ja hõikan. Kohe kostab väikeste käppade padinat ja kohale kappab Härra Tibu, rõõmust pulbitsev nagu hele hommik ise.
Lasen ta sisse ja saan otse madalstardist õlule nurruva pehme krae, mis ümber kaela liibub ja üritab mind kukil võimeldes köögi poole juhtida, eriti sinna külmkapi suunas.:)
Läheme, võtame konservi, krae haagib ennast lahti ja siirdub tankima. Rituaali lõpp. Päev on alanud.

Sunday, October 23, 2011

X - files

Ärkasin öösel mitu korda tundest nagu püüaks keegi minuga telepaatilisel teel suhelda. Aga kui silmad lahti lõin, oli "kõik juba ära olnud" - majakas oli vait jäänud, seda heli (millist? võta kinni, millist:) enam ei kostnud ja tuba oli täiesti vaikne. Ja nii mitu korda. Peale korduvat ärkamist eimillegi peale vormus unenäosegadikes lõpuks niisugune pilt, et meie ruumides on keegi lõksus ja püüab minuga kohmakalt kontakti saavutada, kuid "levi ei ole". Haha.
Ärkasin hommikusse mäletades katkendlikke jaburaid hetki unenäovestlusest kellegi vaimlise olevusega, kes elab klaveri kõlakastis ja kes avaldas mulle saladuse, et muu metall läheb temast läbi, aga pronksiga saab ta ikka korralikult piki pead kui andmiseks läheb. "Sellepärast pedaalid ei töötagi," sosistas ta mulle õõnsal häälel kõrva. Külma hingusega pooleks. Aaaaaaa!
Nojah. Kõik asjad on enamasti kenasti äraseletatavad. Nii ka seekord. Kui me klaverist pilti tegime, jäid fotole pilli taustal peale paar ümmargust laiku. Keegi seda ära tõestanud ei ole, aga teadagi milleks neid laike peetakse. Kui see nüüd ikka ei olnud optiline miasm, siis on ta seni väga kenasti klaveriga sümbioosis ja mingeid anomaaliaid ma täheldanud ei ole. Seni.
Hommikul selgus siiski, et klaver ei olnud milleski süüdi.
Hommikul tuli voodi alt välja ööloom Proua Muri, "keda öösel üldse toas ei olnud" ja seadis sammud köögi poole.
Tere, mu malbe ja taktitundeline unehäire! Nüüd meenus ka see, et olin läbi une isegi ühte väikest vaikset näud kuulnud. (Mis näu, eksole, kui kassid on õues?)
Nojaa, maadamil hakkas üksinda igav, oli vaja toas ringi hiilida ja asju tõsta, mille peale minu poolunes aju reageeris, sebima kukkus ja unenägudes ühe lollaka lahenduse teise järel välja pakkus. Võtke endale kass ja vähe sellest, et päevad, ka teie ööd on edaspidi väga huvitavad.:)

Saturday, October 22, 2011

Sügis

Öökülm ei ole ikka veel küüsi rohelusse löönud. Tõepoolest soe sügis.
Tänav on endiselt üles kaevatud ja objektile tööle minnes tuleb rehade, kivide ja taimedega alguses balanseerida libedal maasäärel sügava kanjoni kohal ja siis muljuda ennast läbi vana sireli, et jõuda viimaks tänava lõpus seisva autoni, sest muid variante lihtsalt ei ole. Suhtun nagu musta huumorisse ja mida muud targemat ikka.
No kuidas ei ole huumor kui eile selgus, et klaver on tõepoolest omanikku vahetanud.:)
Oli megasuur rõõm, aga oli ka mõlemapoolne kerge kimbatus, et kuidas me saaksime selle neile ulatada ja kuidas nad selle võiksid autoni viia? Ehk siis mööda millist olematut teed pidi? Nüüd lükkus operatsioon ühe mõistliku nädala võrra edasi, ehk teetegijad liiguvad selle ajaga natukenegi meie poole ja väravani saab ka autoga ligi.
Päevad muutuvad lühemaks. Kell on kaheksa hommikul, kuid õues alles hahetab.
Kraadiklaas näitab 4,5 plussi.

Friday, October 21, 2011

Liiv, muld, kivid.

Viimaks on põhikarkass ometigi lõpuni paigas ja midagi enam leiutada pole vaja. Eile oli objektil täielik põkkmoment. Mida teha edasi kui olemasolev reaalsus pole muudetav, kuid plaani järgi peaks seda siiski muutma? Kaks pead on ikka kaks pead ja kui ühel mõte kriginal ummikusse jookseb, siis leiab teine ikka lahenduse. :)
Õhtul peale tööd oli tore tõdemus taimepoodi külastades: Mitte keegi ei pilguta silmagi kui sa vajud sinna sisse suhteliselt mudasena ja männiokkad juustes.:):):)
Hilissügis on hea aeg mõne kallima juurika muretsemiseks, sest allahindlused on isegi suurtes müügikettides täiesti sümpaatsed.
Ostsin võileiva hinnaga värd-kukeharja `Stardust` ja pisipöörise `Golden Zebra`.
Täna hommikul oli esimene öökülm. Kraadiklaas näitas miinus 0,5. Maapinnal võis rohkemgi olla. Eks see ole õhtul näha, kas ikka veel õitsev lillhernes laseb suled maha või ei lase.

Thursday, October 20, 2011

Kui kass on märg, siis öösel sadas

Ilm on olnud sel nädalal tõesti armuline. Kui sajabki, siis pigem öösel. Suur kalmistukompleks hakkab valmis saama. Pooled taimed (pisipõõris `Burnished Bronze`, väikesed igihalid `Alba`ja `Illumination` ning leinajalakas on istutatud, enamus suuri kive ka juba paigas. Täna jääb panna üks pikk kiviäär ja kaks istutusala piiret. Siis jääb veel neli piiret, muld, teine pool istutamist, teeplaadid paika ja valma.:)Samas muutub elu iga päevaga keerulisemaks, sest meie tänav on nüüd juba täies pikkuses üles kaevatud ning tee kodu ja muu maailma vahel kulgeb piki kanjoni kitsaid mudaseid ääri hiilides. Eile käis klaveriostja, kuulsin ise oma kõrvaga kuidas käis vali BLING! kohe kui ta klaverit ja selle nikerdusi silmas. Jah, me tahame seda, aga kuidas seda auto peale toimetada? Ausalt, mina tõesti ei tea.:):):)
Kus te, nagu palun, enne olite, kui me pikki aastaid klaverilt tolmu pühkisime ja igasuguseid jumalaid anusime, et nad meid sellest pooletonnisest puu- ja metallikompleksist vabastaksid? Te tulete esimesel päeval peale seda kui tee on meie maja eest üles kaevatud. Haha. Kas elu pole huumor?:)
Ühesõnaga, klaveri omanik vahetub tõenäoliselt lähipäevil, aga ausammas muusikale seisab ikka endiselt meie sauna ukse taga edasi.:):):)

Tuesday, October 18, 2011

Pole halba ilma heata...

Talv läheneb nagu rong. Jõuaks vähemalt taimedki objektil selle nädala jooksul maha istutada. Ja nagu kiuste on kuhjunud just sellele nädalale igasugu käimisi ja tegemisi.
Samas on kõik jälle ka vajalikud asjad. Täna oli töökohaga tutvumine ja selgus, et see asub küll linnas, kuid sinna on väga hea ligipääs autoga, selline mis on ka minusuguse jaoks sõidetav.
Märkimisväärset öökülma ei ole aias veel olnud, kuid Himaalaja jalglehe on küll mingi juhuslikult mööduv külmking ära kustutanud.
Poolest päevast ka täna päike ja varjus pluss 8.

Monday, October 17, 2011

Päikseline päev

Aga imesid ikka juhtub...:)
Enne talvesüngusi kulub midagi nii pillavat tõepoolest ära. Selline uskumatu päev täis pilvitut taevast ja päikesekulda! Päev kus tahaks teha midagi suurt ja ilusat...laotasin voodile veel pooleli oleva päevateki. See oli tõepoolest ilus ning kustutas selle esimese ilunälja ära. Piisavalt suur oli ka. :)
Siis läksin värvisin kummuti ülemise osa teist korda üle, sai veel parem tunne. Vahepeal olid kassid tuppa imbunud ja avastasid päevateki. "Ah, käib kah," arvas Muri ja läks kööki krõbinaid sööma. "Mmminumohäär!" viiksatas Härra Tibu rammetult ja viskus villase rüppe, unustades selleks päevaks üldse kõik söögi ja meelelahutused. "Nii, sinuga on siis kõik selge," ütlesin ma talle e häälega ja hakkasin tööasju kokku panema. Terve pikk päev oli veel ees. Päikseline.:)


Käpad sõtkumas kordamööda unetainast, ikka parem ja vasak, parem ja...


Mustvalgekirju

Sunday, October 16, 2011

Oktoobri keskpaik

Viljandimaal kasvas vanaisa toa põllupoolse akna all suur puhmik metsikuid astreid, mida kutsuti oktoobrililledeks. Neil olid väikesed kuldsed südamikud ja lillad õied.
Mulle meeldis neid külma tuule käest tuppa vaasi tuua kus nad suve järgi lõhnama hakkasid.
Ka praegu on sügisastrite aeg. Meie aias on praegu kõik madalad astrid, kuid kui olin eile ühele kaunile astrile `Purple Dom`otsa vaadanud, siis näis, et see sort peaks ka järgmine kevad kuskile veel ära mahtuma.
Ja ongi kõik. Kogu vegetatsiooniperiood. Sest kohe-kohe saabuvad külmad, lumi ja aednik jääb talveunne järgmist kevadet ootama. Järgmine kevad toob kaasa loomulikult uustulnukaid ja ümberistutusi, sest kuidas ilma nendeta.:)
Röögatuid unistusi eriti pole. Järgmine aasta lisandub ehk mõni toredat värvi astilbe, kaunis kukehari `Iceberg`, sinine karpaadi kellukas ja mõned sügisastrid. Mõned sordid lähevad uude kodusse. Mugulaskleepjase õied tahaks ära näha. Sel suvel oli ta enam kui vilets.
Liiliaunistused, iiriseunistused on küllaga täitunud. Nüüd jääb vaid kohalolijaid poputada ja õisi oodata.
Jugapuu kolib peenra keskelt natuke tahapoole, et tulevase õunapuu vari teda päikeste eest trööstiks. Ja väike õunapuu läheb aianurka hollandi jalaka asemele. Jalakas kolib verandale lähemale, et tema kurdseid laimirohelisi lehti oleks paremini näha.
Järgmine nädal on tormiline. Objekti lõpetamine ja töövestlused kahes kohas.
Vahepeal dresseerisin Härra Tibu endale kutsumise peale õlale hüppama. Üks asi on kraena õlul lesida, mida ta vahel niikuinii teeb, aga käsu peale ei ole seda kunagi juhtunud. Muig, kassi psüühika on koera omast ikka väga erinev. Ei, õpetada oli väga lihtne. Ta sai juba kolme harjutuse peale aru, mida temast tahetakse. Ainult, et nüüd hüppab ahne viiekilone hurmur igal võimalikul momendil mulle õlale, pähe või kuhu parajasti mahub, endal silm säramas "Ho-hoo ja kohe annab ta mulle küpsist!!!!:)"

Thursday, October 13, 2011

Taimlised toimetused

Istutasin maha viimase taimevahetuse aarded: roosaka kukeharja `Mediovariegatum`, hosta `Cherry Berry` ja kamalutäie põnevust tundmatute tulbisibulate näol.
Jääb veel taliküüslauk ja veel mõni rohimine, veel kivitöid, mõned hilised istutused, kuid oktoobris sõltub kõik juba suuresti ilmast. Kui ilm on hea, siis on ok, kui sajab, siis ei ole. Ka blogi võiks vabalt ümber nimetada "Ilmlõpmata irin ilma pärast" või "Ilma ilmata ple elu ega miskit" vms, sest, olgem ausad, ega see eesti kliima nüüd mingi suurem asi küll ei ole.
Elementaarne, et ilm on oluline, kuid väike tagamõte on sel temperatuuride ja muu wärgi ülesmärkimisel algusest peale olnud. Mulle meeldib kui eelmiste aastate andmeid saab võrrelda käesolevaga. Ikka veel pole jõuluks lumi maas...odot, vaatame, mis oli eelmistel aastatel, soojalaine aprillis...hmh, huvitav, eelmine aasta oli midagi sellist märtsi lõpus jne.
Hetkel viis kraadi sooja ja lausvihmu pole prognoositud.

Wednesday, October 12, 2011

Portreed

Üldiselt olen laisk pildistaja ja siis veel laisem piltide üles panija.
Aga vahel on mõni asi kohe eriti...ja siis märkad järgmist...ja nõnda ma tuppa fotoka järele läksingi.
Pilte oli rohkemgi, kuid kõigest ei saanud head klõpsu ja osad on küll imeilusad kuid igas aias arvatavasti ka olemas. Nõnda siis üks väike galerii neist püsikuist, kes veel enne lund täiega lustivad.
Muidu on ilm kohutav nagu viimasel ajal ikka. Alla kümne kraadi ja sajab.


Särav päevakübar `Goldsturm` trotsib sügistorme ja õitseb nagu tahab.


Tradeskantsia jumalik sinine. Sääselegi meeldib.


Kahkjas iiris `Variegatum` on muidu üks aeglase kasvuga ja pire aiaelanik, sellepärast hämmeldab mind alati tema eriti kobe väljanägemine aktiivse kolletumise ajal.


Talikrüsanteem `Clara Curtis` tahab sooja ja päikest ning peale mõnda vihmast ja jahedat suve ei suvatsegi ta õitseda. Sel aastal paistab puhmik üsna häppi olevat.:)


Roosakas kukehari `Frosty Morn` õis on nagu ime. Peale selle on tal veel ka valgekirjud lehed. Üleni üks väga ilus kukehari.:)


Hollandi jalakas `Wredei` ei sära sellel pildil päikesepaistest. Tema lehtedel on kuldne varjund iga ilmaga. Ei ole vaja vist mainida, et see hõõgus tuleb seestpoolt.:)


Haruline lursslill `Atropurpurea` näitab oma tõelist palet alles neljanda suve lõpus.
Üle kahe meetri kõrge ning õitseb rahet, padukaid ja sügistorme trotsides.


Helmikpööris `Cathedral Window` on saanud väga tabava nime.


Kollaseleheline Hiina astilbe `Color Flash Lime` ei saanud suvel kuidagi ree peale ja arvab, et parem hilja kui...järgmisel aastal niikuinii.


Rossi mukdeenia `Karasuba` värvub muidu sügiseti erkpunaseks. Tänavu on vähe päikest olnud ja värvumine ei ole nii intensiivne kui võiks.


Hokkaido kukehari `Lidakense` sinakasroheline leht ja erklilla õis moodustavad ideaalse värvikompa.


Karvane kõreliilia naudib jahedaid sügispäevi.


Suurelehise brunnera `Mr Morse` mehelik pits. Leht on väga sarnane `Jack Frostiga`, kuid härra Morsel on kevaditi lumivalged õied.


Täpiline iminõges `Purple Dragon` leht on ebatavaliselt puhas valge-hõbene. Õied on lihtsalt veel üks lisaboonus.


Hosta, kelle peal teod murraksid oma hambad. `Lady Isobel Barnett` lehed on läikivad ja veatud ka oktoobris.

Tuesday, October 11, 2011

Vaate tekkimine

Alguses meenutab iga objekt vähem või rohkem mahajäetud sööti. Siis küntud kesa ja veel edasi küntud kesa suure kivihunniku kõrval. Selleks hetkeks on ära tehtud palju tööd, aga maastikupildis ei kajastu see veel mingil moel. Eile oli murdepunkt - tekkis esimene vihje millelelegi vaatesarnasele. Üks kolmandik kive sai ääristuseks maha pandud ja ära tulla oli juba päris hea. Ja mis peaasi - kogu selle aja ei sadanud.
Tagasiteel hakkas tibutama ja õhtul kallas juba korralikult. Hilissügisese maastikukujundaja oskuste hulka kuulub ka päeva parima (loe "kuiva")osa ärakasutamine. Reegel ise on äärmiselt lihtne: ära hiili kunagi enne vihma kodust välja, sest vastasel juhul saad sa märjaks ja poriseks.:)
Tegelikult on ilm nagu vene rulett ja oskustega pole siin miskit pistmist. Kas lihtsalt sajab või siis ei saja. Kord naasesime küll koju nagu vettinud porikäkid. Tollel päeval oli plaanis kamarat koorida. Mingi vihma pärast ju pooleli ka ei jäta. Ja hoolimata rasketest kividest ja porist ja pilvede taga varitsevast vihmast mulle see töö meeldib. Eritiväga siis kui vaate servake ka juba näha.:)

Monday, October 10, 2011

Uus nädal

Uus nädal, uued tuuled.:)
No muidugi hakkas sadama.
Bändikast õhtul koju tulles oli üks kraad sooja, täiskuu ja tähistaevas. Nüüd on vihm.
Bändikas meenutas seekord asjalikku töötuba. Ükshaaval otsiti lugudest konarusi ja lihviti neid maha.
Karmoskamees taltsutab endiselt oma uut musta lõõtsa ja on selles vahepeal suuri edusamme teinud. Ma ütleks, et lausa tiigrihüpe - kolm lugu puhtalt ja tagataskus veel mõned.
Söepõletajate read tihenevad. Tulnud on Akordion. Räägitakse, et Akordion tahab, siis laulvat nagu röövel-ööbik. Kõik olnud eelmine kord täitsa ära lummatud. Esivokaali osas võib siis ehk jälle lootusi hellitada, sest üks mehine laulujorin on just see "rosin", mis meite vanamuusikabändile veelgi juurde annaks.:)
Aga täna on tööd objektil. Kui see vihm järgi ei jää, siis peab leppima, et on veitsa porine.
Plaanis on viimaste vanade kivide välja võtmine. Osad neist on ilmastiku karm käsi ära mõrastanud ja seega peab need välja vahetama. Osad saab survekaga pesta ja taaskasutada.
Kui ilm lubab, siis tahaks ka märkida ja osalt juba uute kividega puhtandit laduda.
Uskumatu kui palju tööd on nii väikese maatüki vaatekindlaks ehitamisega.

Sunday, October 9, 2011

Õnnistatud sügis

Oktoobri esimene veerand on läbi, aga seni pole olnud veel ühtegi öökülma. Tegelikult elementaarne, et kui sajab, siis hallad ei tule.
Hiliste õitsejatega on jälle teistmoodi lood. Hoolimata pidevast vihmast on madalad astrid, särav päevakübar, lursslill, hiina emajuur, kaunis sügislill, krüsanteemid ja kõrged kukeharjad parimas õitsehoos. Isegi lavendel on endale mingid lisaõied kasvatanud.
Kuna viimasel kahel sügisel ei ole madalad astrid üldse õisi jõudnud avada (oli see nüüd jaheduse, kuiva suve või hallade tõttu, kuid nii oli), siis mõtlesin suurima neist likvideerida. Hea, et ma seda veel teha ei jõudnud. Praegu paistab ta oma kärtslillade pool-täidisõitega ikka väga ilus.
Ka muu aed näeb hoolimata läbiligunenud seisust üsna õnnelik välja.
Eelmise aasta päikseline sügis laskis ka hallad varakult valla ja kui ma Lapsele oktoobrikuu nigulapäeval pruudikimpu pidin tegema, siis ei olnud mul oma aiast suurt enam midagi võtta peale kobedamate lursslilletõlvikute, paari paksema hostalehe ja mõne kribuõie. Pidi hoopis lillepoodi rooside ja rabasse kanarbiku järgi minema.
Täna on jälle tegude päev. Natuke taimevahetust (jee, ma saan jälle ruumi, mis ma kohe taas ka täis panen:), natuke kivimaterjali ettevalmistust objekti jaoks, natuke kummuti värvimist ja muud õuetööd. Kui ainult vihma peaks. Pliis!:)

Saturday, October 8, 2011

Mees ja mohäär

Vahel mõnel eriti külmal talvel on tore mohäärijuppidest sooje kirjusid asju kududa. Asja käigus on selgunud, et ka Härra Tibu armastab mohääri. Ei tea kas pehmuse pärast või on tal tõmme kashmiirkitsede karvalõhna vastu või mõnel muul ainult temale teadaoleval põhjusel. Nähes toamaastikus täiesti valveta jäetud karvavilla hunnikut kudumi või lõngakerade näol, tuleb Härra Tibule pähe niisugune teatav ilme, mis võiks tähendada hellal bassil öelduna midagi sellist, et hehekurrmurr siin sa mul siis oledki!
Ülimalt hedonistlikuks toiminguks võib nimetada ka selle kuidas ta mohääri sisse endale magamisaset hakkab rutjuma. Ikka nurruga pooleks ja endal niisugune nirvaana nägu ees.
Üldiselt kui õigel ajal jaole ei saa, siis on tulemuseks väljatõmmatud vardad, "tapetud" kerad ja palju sassis lõnga, sest käpalist tegevust jagub neis hunnikuis tükiks ajaks.
Suvel ma ei koo ja selleks ajaks kolivad villased wärgid kappi ära. Täna avastasin, et sel ajal kui mina pusa otsisin, oli Härra Tibu ka garderoobi hiilinud ja kogemata oma vana armastuse üles leidnud. Vaata kassi!:) Klammerdus lõngakoti ümber nagu puuk ja üritas seda riiulilt maha ajada, et siis rahus põrandal edasi sorida. Äkki peaks talle mingi mohäärise mängulooma tegema või miskit?
Muidu ikka vihmane. Hommikupoole pluss 13 ja vahelduv pilvitus, pärastlõunal sadu, õhtul udusse uppunud kuu.
Niisugune halbade unenägude kuu - pärlmutterjas vormitu laik pimedas niiskes universumis...sajab peent pihuvihma, kusagil eemal nõmmel kasvab küngaste vahelt taeva poole Baskervillei`de koera ulg ja koju on pikk tee minna. Jookseks...aga jalad on paberinöörist.:)

Thursday, October 6, 2011

Tegelikult on sügis täitsa ilus

Ehk, et seda siis kui midagi ei saja parajasti.:)
Madalad astrid on õisi täis, kukeharjad tshillivad täiega ja lursslill ulatub oma kreemvalgete kaunidustega kõrgele-kõrgele üle aiamaastike õõtsuma.
Üürike iluhetk on sellel aastal ka äädikapuule osaks saanud - veidi punakaid toone lehestikus enne lõplikku sulgimist. Mina ei tea, kas kauni sügisvärvuse saavutamine kaasneb äädikapuudel tõepoolest mingitlaadi küpsuse saabumisega? Sest varem (nooremana) pole meie puuke kunagi sügiseti värviline olnud. Tavaliselt laseb ta peale esimest öökülma lehed ühekorraga maha (mürts!) ja kogu selle suve muinasjutt või millest me üldse räägime.
Sel aastal võib verandatrepilt imetleda ruskeid, oranze ja peaaegu leekivaid pooltoone.
Muidugi kuniks...aga eks see aiawärk olegi selline - mitte midagi raudselt jäädavat ei ole aias olemas. On üürikesed hetked ilu, mis kustuvad ja annavad ruumi järgmistele.
Hoolimata kalendrikuupäevale keeb mesipuudes elu edasi. Äsjasündinud noored parvlevad päiksepaistelisel päeval taru ümber ja seadistavad gepse, lävelauale maandub õietolmust kollaste pükstega eriti virku töölisi ja õhujahedus (pluss 16) ei paista mummidele üldse korda minevat.
Ilmad on nagu vene rulett: esmaspäeval laussadu, teisipäeval päike, kolmapäeva öösel padukas, päeval päiksene, täna täispilvitus, homme tontsedateab...

Monday, October 3, 2011

Kaks kuud enne talve

Kolm sajuvaba päeva olid vahepeal tõeline õnnistus. Peaaegu nagu suvi.
Nüüd on vihm jälle võimul. Ei pea vist mainima, et sajab.
Sooja on 14 kraadi.

Saturday, October 1, 2011

Mõtisklused varjuaia teemadel

Oktoobri keskel ootab huvitav tööots tegemist. Väga mitmeplaanilise pisimaastiku rajamine. Vari, happeline muld ja palju-palju igihaljaid pinnakattetaimi. Palju pisipööriseid (Tapestry, Golden Zebra), valgeõielist väikest igihali, Fortunei kikkapuid ja väikseõielisi helmikpööriseid `Purpur Palace`. Ikka kahe- ja kolmekümne kaupa. Poehind jahmatas sel sügisel täitsa ära. Pisipööris maksab viis senti vähem kui kuus eurot. See on selline pisi-pisike pott väikse taimetutsuga.
Ja ega need teisedki taimed odavad pole.
Paistab, et edaspidi oleks mõistlik rajada enda tarbeks maja taha varjupeenar, kust saab volilt võtta huvitavaid pinnakattetaimi kui ootamatult tarvis tuleb. Pole vaja mööda poode otsida, sest kõik on ühes kohas ja hind pole ka üle võlli aetud.
Samas oleks see veidi ka labor, sest väga huvitav oleks teada, kas harkjas asorell kasvab täisvarjus, kas roomav metsvits `Aurea`jääb kollaseks ka vähimagi päikselaiguta, kuidas peab varjus ennast üleval väidetavalt alatiõitsev sarvkannike jne.