Imeilusad hommikud

Päike maalib metsataguse taeva pärlmutterja helendusega valgeks ja päev võib alata. Eile oli aias paradiislikult soe. Kõik kasvas, õitses, edenes ja kassid otsisid põõnamiseks varjulisemaid kohti, et mitte päiksepistet saada. On alanud põnevad ajad. Iga päev toob midagi uut. Eile avastasin põõsaid lõigates jugapuu tagant täies elujõus kirjulehelise tulbi, kelle arvasin olevat ammu tulpide maale läinud. Igatahes eelmisel aastal ta ei õitsenud. Rossi mukdeenia on lume all või millalgi valmis sebinud kaks miniatuurset õiekobarat, mida ta nüüd päikselistel päevadel suuremaks kasvatab. Hambulislehised priimulad näitavad juba värvi ja varasemad nartsissid võivad nädala pärast õied lahti lüüa. Roosa sinilill särab musta mulla taustal uhkelt. Kibuvitsaheki projekti hakkan vaikselt ebaõnnestunuks lugema. Puuris ikka õnnelikku põõsast ei kasvata. Nad küll õitsevad ohtrasti ja puha, kuid moosimarju säält ei tule. Kolm suve on testimiseks piisavalt pikk aeg ning paremat kohta pole mul neile anda, seega, kibuvitsad lähevad juba järgmine nädal uue omaniku aeda. Merele lähemale. Ja mina saan ruumi juurde!:) Ei muud kui läheb suuremat sorti ümbertõstmiseks. Lõppeesmärk on selleks suveks iirisekeskne. Talve elasid nad täiesti kadudeta üle ja nüüd proovin aias natuke asju ümber tõstes leida neile imekaunitele väärilised kasvukohad. Teiseks...ikkagi see igivana soov tekitada maja äärde üks kiviktaimla palkide ja munakatega. Ning kolmandaks...väike kasvulava. Unistada ju võib... Juurtetu ontsiidium otsustas, et õhustik on piisavalt kevadine ning hakkas endale uut bulbit kasvatama. Ma pole julenud täpsemalt vaadata,kuidas ja mis, aga bulbi otsake on läbi klaasi näha.