Kevadadoonis nuusutab juba ilma:)

Pühendasin täna neli õnnelikku tundi aiale.:)
Riisusin lehti ja kulu, sõelusin mätastest mulda ja täitsin lohke peenardes, otsisin koeratrepi serva alt välja viimased kolm ellujäänud võrkiirist `Harmony`ja istutasin nad ettevaatlikult neile väärilise koha peale. Lisasin neile naabriteks võrkiiris `Gordoni` ja peotäie anonüümseid kevadkrookusi. Alustasin maakiviäärise väljavahetamist paeäärisega, miska ei jätnud kasutamata ka võimalust uus peenar muruniitjate ametiühingu arvelt veitsa laiem teha. Selle peale arvas nende esindaja, et ma olen aiaparasiit. Muudkui levib edasi.:)
Lõpuks keeras ilm nii ära, et pidin vastu tahtmist tuppa kobima. Uksel möödus minust võiduka kuid pisut summutatud näugatusega Proua Muri. Kuna ta tavaliselt üldse sõna ei võta, siis läksin talle kööki järgi, et vaadata mida see siis nüüd pidi tähendama. Proua Muri oli kogu oma väärikuse kaotanud, püherdas laua all ja loopis minestanud hiirt õhku. Oli veidi piinlik nii õnnelikku kassi häirida, kuid suunasin ta võimalikult taktitundeliselt õue tagasi kus ta uue hooga oma sadistlikku rituaaleinet sooritama asus. Peab see hiire elu ikka nii hullult lõppema...
Peenraid siblides leidsin kevadadoonise pruunid mummud juba hakkamas olevat. Ja lihtõielise kevadmaguna pungad olid ka juba väljas. Kahjuks ei näinud veel elumärki topeltõielisest, kes oli istutades imeväike, kuid suutis siiski ühe lumivalge õiega maha saada.
Rõõmu tegi ka see, et kõik laugud peale mäestikulaugu on väljas. Samas...sealt sulas lumi kõige viimati, ehk ta pole lihtsalt veel jõudnud.