Jugapuu

Olin just lõpetanud kuuseheki multšimise, istusin trepil ja mõtlesin, et kõik oleks ju kena kui see kuradima jugapuu nii vale koha peal ei oleks. Tuli Pokumees ja ütles "Jugapuu on vale koha peal."
"Aha."
Mõeldud, tehtud.
Kunagi sai ta linnast toodud, see meie esimene puu. Mahtus säästuka kilekotti ära. Nüüd  on endapikkuseks suurpõõsaks kasvanud ja kippus keset peenart narristi valgust varjama.
Viimati istutasin ma ta ümber umbes viis aastat tagasi. Siis ei teadnud ma jugapuudest suurt midagi ja arvasin, et ega see vist suurt suuremaks kasvagi. Kasvas küll. Ja kuidas veel.:)
Kui midagi on vale koha peal, siis tuleb ta õige koha peale panna.
Kolm tundi hiljem troonis jugapuu viimaks oma õigel kohal ja ma hakkasin ka ülejäänud aeda vastavalt sellele ümber tõstma. Astilbed nihkusid ettepoole, et nad oleksid verandalt näha (vaade!:), elupuud kogunesid jugapuu lähedusse (igihaljaste "metsasalu") ja õunapuu sai auväärt koha astilbede endisele platsile.
Oma kohad leidsid ka näsiniin, sinilill, turbanliilia, brunnera, kopsurohi ja kõrge priimula, kes vahepeal kõik jugapuu suurkolimise ajal teelt ära said koristatud. (Kujutan ette nende hostade üllatunud puhmikuid, kelle külje alla ma mõne kodutu istutada võisin.:) Kahjuks tulevad nad alles mai lõpus mullast välja ja tähistused on lumi mõttetutes suundades laiali lohistanud. Iiristele vabanes kogu koleda sebimise tulemusena ainult kaks  vaba kohta (!).