Aedniku kere peab olema vintske. Ei mingeid tibimeeleolusid, nõrkushetki või vihmapelgust. Kui juhtimiskeskusest tuleb "kauni vaate nimel" käsk teisaldada hunnik kive, mulda või muud mudru, siis peab kere olema olukorra kõrgusel. Abijõude meheliku toore jõu näol aednik eriti kasutada ei saa, sest tavaliselt asub ümbertehtav piirkond keset istutusala. Istutusala on tihedalt aardeid täis. Ainult aednik teab kuhu võib astuda, ilma et kedagi ei lömastaks ja nõnda küsib aednik abi ainult äärmisel juhul. Siis vaatab ka, et abiline oleks võimalikult väikse kinganumbriga.:)
Niisiis ootab nädala lõpus ees asine toimetamine kibuvitsakasti mullast tühjaks tõstmise, sinna terve talve komposti teisaldamise ja viimaks põõsaste istutamise näol. Praktika on näidanud, et komposti ei ole vaja oodata palehigis 2 aastat, tänulik taim leiab ise kõik vajaliku kui talle poollagunenud materjali sisse alustuseks kena mullapesa vooderdada. Nõnda laheneb ka see igialatine probleem kuhu panna umbrohi ja taimevarred, sest kompostikastid on nii kevadel kui sügisel kuhjaga täis.
Esmaspäeva hommikul on loodetavasti taas tore nentida, et sellel kerel on jälle mõnusalt töine nädalavahetus olnud.:)
Krookused teevad viimaseid ponnistusi, et päikesekiirtesse sattudes oma väsinud õisi kriginal lahti vedada, aga enamuse etteaste hakkab sel kevadel läbi saama. Viimased on vanaaegsed tumesinised. Järge on üle võtmas priimulad ja kevadmagunad. Mininartsiss peaks ka juba nädalavahetuseks avanema.
Isand Tibu on kusagilt hankinud nohu. See on see vihma käes promeneerimine.
Öösel oli päris jube, iga natukese aja pärast aevastas kuskil nurgas keegi, üritas oskamatult köhida (kräu-köh-kräuh) või ajas niisama mullikesi (lurr-mulks).
Tubasel reziimil hoida pole ka võimalik, sest katsu vabadusega harjunud olevust panna valima kaminasoojuse ja lõhnava tuule vahel. Aga tuuleke on veel üsna jahe. Oh, ma ei tea kohe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment