Pakane

Esimese aprilli öökülm ei olnud mitte just väike. Enne päiksetõusu näitas 9,7 miinust. Hommikust päiksetõusulaulu laulsid vaid põhjamaisemad sulelised, nagu näiteks tihased ja varblased. Ülejäänud kössutasid pesas ja ootasid päeva.
Avasin orhideemulla vabriku. Metsast toodud männikoor, kõdupuit, süsi, penoplast, terrakotakillud, sammal. Pluss kott poesubstraati. Täna on plaanis ka purpur-siilkübaraid, õlelilli ja võõrasemasid kasti külvata. Söön oma sõnu nii, et põsed punnis.:) Keegi ei pidavat ju üheaastaste lilledega viitsima vaeva näha. Kui ma mõistust kuulaks, siis ütleks see, et palju tööd, kukuvad vohama, võtavad palju ruumi ja üldse...jääb ära. Emotsioonid (uudishimu ja nostalgia) aga ütlevad, et pohlad sest ratsionaalsusest, tahaks ju näha kas must võõrasema on tõepoolest süsimust ja õlelilledel on ka talvel suve lõhna juures. Nii, et mõeldud-tehtud.
Härra Tibu on taibanud, et selle kellaga on ikka mingi jama ja äratab mind nüüd pool kuus. Paistab, et kassi bioloogilise kella paikatiksumiseks läheb poole rohkem aega kui inimesel. Olen kindel, et järgmine pühapäev lüüakse mind juba kella viiest üles, nii nagu kord ja kohus.:)