Vihm

Soe ja põhjalik nagu küürimishari, lõplik nagu konserviavaja, õnnestav, äratav kevadvihm. Öö läbi on sadanud. Selline vihm värvib rohu roheliseks, avab pungi...ja lohutab ümberistutatud jugapuid. Mitte et ta kuidagi õnnetu oleks, aga sellegipoolest...liiga suur ikka niisugusteks manöövriteks. Samas, seda vangerdust oli väga vaja. Ja kummaline, et kui matemaatikas ei olene summa liidetavate järjekorrast, siis aias oleneb järjekorrast, ehk järjestusest kõik. Enne oli jugapuu ümber vari, tõik taganesid ta juurest ja peale näsiniine ei olnud keegi nõus ta all kasvama. Nüüd on ta omaenda peenrakurvis ja oivaline ruum keset päikselaike vabastas järsku nii palju platse püsikute jaoks. Näib, et homme tuleb mullane päev...või porine, kui ikka edasi peaks sadama.:)
Eilse suveilmaga hakkasid õitsema mininartsissid "Tet-a tet", aga mul on tunne, et nad on parasniiskes kuidagi väiksemaks ja kiduramaks muutunud ning vajaksid ehk veidi liivasemat areaali.
Kevadmagun avab kohe õied, aga isegi niimoodi nupulisena on ta äärmiselt võluv, hallikad lehed hoolivalt ümber õienuppude mässitud. Kobarskopoolia on samuti ärganud, tema peaaegu mustad varred näitavad midagi mis võiks olla õiealged. Huvitav, mis sealt edasi vormub?
Alustasin "Elevanditalitajate lapsed" lugemist, aga kukkusin enne lummusse sattumist ära. Peter Hoeg on unelugemiseks ilmselgelt liiga hea. Pärleid sigade ette...:)