Verine draama rõdul

Öösel oli kuus kraadi sooja. Kuna sabaga soojenduskott-äratuskell ööbis täna õues, siis oli kuidagi...mõttetu magada. Keegi ei nihelenud jalutsis ega vajutanud küljekeeramise ajal küüsi mõnusalt läbi teki. Tühi tunne, ma ütlen. Viiest läks unemati ka minema. Tuiutasin veidi pimedasse aeda, aga seal ei olnud kedagi ning seadsin sammud kööki. Panin tule pliidi alla ja tee tõmbama. Siis kõndisin jälle rõduakna juurde. Nüüd oli teisel pool klaasi metsiku näoilmega Proua Muri, kes hoidis midagi siputavat lõugade vahel. Kui ta aknale püsti tõusis ning näu! tegi, siis pani siputaja suust jooksu ja verandal läks rüsinaks. Hiilisin vaikselt kööki tagasi. Ma ei taha jälgida pikki sadistlikke söögimänge veel piiksuva saagiga, poolsurnud põgenike diivanikasti sattumist või väikesi jäledaid tombukesi köögi laua all, mis koosnevad üllatunud ilmega pikkade hammastega koonust ning sama tüübi soolikatest. See hiireline osa kassidest paistab olevat neile eluvajalik, kuid jääb mulle täiesti arusaamatuks. Kuidas saab NII pai ilmega, NII malbe ja NII ilusasti istuda oskav kass:) muutuda saaki nähes selliseks põlevate silmadega verejanuliseks kimääriks? Rõdult kostavad tuhmid tümpsatused. Kuna metsaline tuppa ei saanud, siis loobib ta hiirt vastu klaasi. Võitlen tõesti kiusatusega minna ja sekkuda. See on alguse asi. Kui hiiri vähe on, siis mängitakse pikalt ja hardalt iga saagiga. Suvepoole hakkab olema nii, et ülepäeva lebab rõduukse juures ikka hiir või paar. Mis tähendab, et kassidel kõht hiiri täis ja see on ülejääk. Kui kõigi nelja-viie hiirega öö jooksul mängida, siis võib ennast ära katkestada. Sellepärast suvel rõdult mütsatusi ei kosta, pannakse lihtsalt hiired vaikselt meie jaoks riita ja voila. Kuna me oleme ilmselt samuti osa karjast, siis peab kassiseaduste järgi ka meile miskit näsimist toodama. Ja nad toovadki. Oma parima äranägemise järgi.:)