Nihe

Päike on ka talve selgroo murdmise osas õigluse jalule seadnud. Kolm päeva kuuma päikest on teeservade hangevallid muutnud poriseks pitsiks, hommikul tööle sõites aimub taevaservas juba hommiku tulekut ja valgus vääristab kogu päevaplaani ümber. Paaripäevane ööpakane on vaibunud mahedaks miinus kuueks ja aina rohkem kisub aia poole vaatama. Pilguga välja mõõdetud talvise lumekupu kasvukoht on masendava lumekuhja all. Kangesti tahaks ju teada, millal  ta tärkab, eelmine kevad sai maha magatud, õied olid otse lume all juba täitsa valmis.
Lähen vist täna ja kaevan veidi. Õige natukene.
Tööl puhkes vana veterankuuking. Tema on juba ligi viis talve meil elanud. Mille poolest erineb vana kuuking noorematest? Tavaliselt on neil ikka 6-8 lehte. Vaba kuukinga lehed on väga paksud ja suured, potis palju juuri ja õitsemine on muutunud maniakaalseks. Veidi ainult väetada ja muudkui tuleb.
Täna on juba natuke vähem päikest. Ennustajad ennustavad, et Veerpalu mõistetakse õigeks ja et kevad tuleb pikk, külm ja vihmane.
Sel aastal võtan puhkuse maikuus.
Põhirõhk on eesõue korrastamisele. Seal peab kõik juuniks olema vinks-vonks. Uus istutusala alpitaimedele, jupike kuivmüürikatsetust, ning sillutise uuesti ladumine. Tagaaias tuleb võimalikult mitmes kohas palkidest peenrapiirdeid. Printsessi aias tuleks ette võtta paraadpeenar ukse ees. Alates sellest, et sinna tuua uus muld ja uued taimed. Roosi ja liiliapeenrasse prussidest piirded, siis on rohimist vähem ja jääb sinna soputatud kõdusõnnik ka ometi paremini pidama.

Tiaater

Ei pea olema eriti taibu, et mõista, et voodi on kassi oma. Me ainult kujutame oma ülbuses ette, et see on meie ase ja tema respekteerib seda taktitundeliselt kuid asjad on nii nagu nad tegelikult on. Päevad läbi saab Härra Tibu  oma kinnisvara küll rahus kasutada, kuid õhtupoole muutuvad asjad komplitseeritumaks.
Aktuaalse kaamera aeg. Härra Tibu on tugitooli kobinud, inimesed vaatavad telekat, tuli ka veel põleb. Loomakene tahaks juba ammu korralikult põhku pugeda, kuid voodi jalutsisse pesa tegemine (ringiratast tammumine, käpaga küljealuse kohendamine ja kasuka korrastamine) on pühad intiimsed rituaalid, ning meie (taktitundetud molkused) oleme ta magamamineku korduvalt vussi keeranud. Selleks polegi palju vaja, piisab irwamisest, sasimisest, rämedahäälsest kommenteerimisest, et nää, meie sabaga soojenduskott, ha-haa, piisab isegi pilgust teinekord. Ta on neist olukordadest õppinud ja väldib osavalt kõiki karisid mis võiks takistada päeva tähtsaima toimingu ära rikkumist.
Nõnda siis ongi nii, et aeg-ajalt tõstab Härra Tibu tugitoolis pea ja kontrollib, et ega me pole äkki teleka taha magama jäänud ja kas ta võib juba tulla. Rahus ja nii edasi. Film on pikk, ikka veel ei saa. Ok, ta ootab.
Saabubki siis viimaks ometi see moment kui tuli pannakse kustu ja telekas ka vait jääb. Loeme mõttes umbes viiekümneni...rituaal on alati sama ja tore on selle raudset kulgemist jälgida ja teada et asjad maailmas on endiselt kõik korras.:)
Umbes viiekümne kahe või viie peal kukub pimeduses tugitoolist midagi pehmet maha, kostab vaikne knrhhh? ja siis sopsti! Ta on kohal. Põnevusnurru lööv viiekilone väga pika sabaga loom oma tegelikke valdusi veidi murelikult üle vaatamas. Kas nad jätsid mulle kohta? Ega nad ei laiuta? Kuhu ma mahun? Tükk aega asjatakse ja soputatakse jalutsis. Sel ajal ei tohi midagi möliseda ega itsitada, ta läheb lihtsalt minema ja on silmini solvunud.
Viimaks on ta koha välja valinud ja kukub õndsalt ära. Õhtune etendus selleks korraks jälle läbi.:)

Jee, päike!:)

Täpselt selline nagu lubatud - suur, kuum ja hele.:)
Orhideed ei taha kõrvetavaid kiiri kuid selline mahe talvepäike  ajab nad täiesti lolliks. Lehekaenaldest sirguvad õievarred nõksatasid ühe päevaga ligi sentimeetri jagu pikemaks ja läikivad pungad suplesid külluslikus valguses. Küll on kaunis see kasvamise ime.:)

Karavan läheb...

Sellal kui poliitikud muudkui selgitavad kellel pikem, läheb karavan ikka edasi...
Taevaluud on õhtuks laotuse pilvedest priiks pühkinud ja homseks lubatakse täispäikest.
Ja üldse...et järgmine nädal tuleb viis kraadi sooja...mesinikud loodavad puhastuslendu. Kuram, aga see on ju kevad! :):):)
Esialgu veel peale selle õhtuse õrnsinise ja klaari taeva (mida on ka niisama hea vaadata) midagi muud toimunud ei ole, aga lootused homsele väga ilusale päevale on suured. Lihtsalt tahaks vedeleda päikselaigus ja mitte midagi teha. Sigapõhjalikult.:)
Täna tegin muinasjutukirju vaibaga algust. Hakatus tuli mõnevõrra  kreisi, aga üldmuljet kangaspuude vahelt ju veel ei saa. Kannatust, kannatust...
Ämblikõieline vürtsilõhnaline cambria kasvatab õievart, kuid see pole enam mingi uudis. Pigem oli täna rõõm tõdeda, et nüüd on kõigil kuukingadel õiealged olemas. Minu suureks üllatuseks on heledatverd leherosetil punaka tooniga õievarre ots ja see viitab värvilisele õiele. Lehtede järgi pidasin teda valgeks. Valgete õievars on puhas roheline, lehed ka. Värvilistel viskab nii lehtedele kui õievarrele punakat tooni. Niisiis, oodata on neli täiesti nägemata õievärvi.

Mõtlik reede

Miinus 8,6, tuuletu, Pühadeeelne ülespuffitud meeleolu meediakanalites, aga pole, pole seda õiget tunnet mis peaks minaisikut, kui korralikku kodanikku, sellisel päeval valdama. Pigem teeb see paks pühadejutt sarkastiliseks.
 Just äsja on riik ajanud käe sügavale mu taskusse (jälle!) ja osavate sahkermahker vangerduste tulemusena maksab korralik kodanik nüüd Eesti Energiale eiteamille eest (mida ma saan 60 eurose võrguhoolduse pluss maksud eest kuus?) endiselt sama suure summa kui varem elektri eest maksis ja maksab mingile teisele firmale veel elektri eest ka. See ei meeldi mulle.
Ja on veel palju asju mis mulle viimasel ajal meie riigis ei meeldi. Tähendab...see kõik (väikesed palgad, pidev inflatsioon, korruptsioon, parteide nääklused, ohtrad kõrged maksud) on olemas olnud juba kõik need aastad noore Vabariigi algusest peale, kuid nüüd on asjad kuidagi eriti tuntavalt võssa keeranud. 
See meie riik sellisel kujul ei ole küll asi, mille üle uhkust peaks tundma.

Juba päris hele.:)

Päikest endiselt pole. Samas...ega kõike hääd ka korraga saa tahta. Terve veebruari on hoidnud sümpaatselt pehmeid talveilmu sulaga pooleks, mis on väga positiivne külmatõrje seisukohast. Pole vaja nii palju kütta ja osa kütet jääb üle järgmise talve jaoks. Täna  varahommikul oli üle hulga aja miinus 10.
Maailm on kummaline...jalutu invasportlane pani öösel valejalad alla ja tappis nelja lasuga oma vannituppa põgenenud naise...Euroopa kihab kurjalt öökivatest inimestest, kes on saanud teada, et sõid hobuseliha...idanaabrite riigipea on kurelennud ja karuga ratsutamise nurka visanud ning asunud võitlema selle pärast, et maadlus spordialana jälle olümpiakavva tagasi võetaks...ahjaa, enne seda eemaldati maadlus olümpiakavast kui absoluutselt maskulinne vägivaldne rõlgus ja asendati...kujundujumisega?...Tähendab, millegiga peab ju asendama...põhjas sadas alla meteoriit, kuid filmikatketel on näha selle ümber süstelnud UFO, võibolla polnud see ainult seire ja ilma tolle võõrmõjuta olnuks asi hullem...
Külvist oleks veel vara mingeid rohelisi märke otsida, kuid mulda saanud imelill krüsanteem tunneb ennast küll hästi. Lehed tõusid kikki ja on kena terve värviga. Pean tõsiselt plaani teda kuidagi ära kodustada ja  äkki õnnestub järgmisel talvel koos jorjenijuurikatega  jahedas toas ületalve pidada.
Kassid on talvest samamoodi tüdinenud kui inimesedki ja ei teegi muud kui tuiavad juhmilt ringi ja magavad, magavad, magavad...Otsisin juba muruseemnepaki välja, et teen neile ühe kevadkülvi. Ilmselgelt vajavad salatit. Sibulapealseid nurrutronidele ju ei paku.
Eriti maitseb neile roog-sinihelmikas, aga seda pole mul võtta. Suvel pügatakse peenral kõik tema noored võrsed kasside poolt maani maha. Olen õnnetut kõrrelist viimastel suvedel isegi traatvõrguga kaitsma asunud. Muidu oleks seal juba ammu tühi koht.
Eile õhtul oli tore nentida, et kell 18:15 oli õues alles hämarik. Kevad tuleb.:)

Talvenaudingud ja oma laul

Tõbi taandub aegamööda, tõsi küll, "iga kõrgendiku põrast raevukalt võideldes". Peab nentima, et täitsa uutmoodi nähtus, polegi sellist looma varem näinud. Kurk annab siiamaani kaagisignaale ja iga nuuskamine pakub huvitavaid zooloogialähedasi elamusi.
Õues sajab lund. Juba teist päeva. Mõnuga ja paksult. Tallinna tänavad on pommiauke täis.
Nädalavahetusel tegelesin mullatöödega. Istutasin priimulad korralikku mulda ja külisin seemned maha. Traadiosakond tegi pühapäeval meil proovi ja lapsed käisid ka korra vanu inimesi vaatamas. Tõsi, poiss oli tšembe kaasa võtnud ja ümistas igavesti põnevalt kandle, kitarri ja mandoliini vahele.
Kuna on au lähemalt tunda ühte laulumeistrit, siis tellisin naljaga pooleks endale ka ühe laulu. Ei läinud päevagi. Nüüd mul on täitsa oma laul.:) Huvitav tunne, et misasi see laul siis õieti on? Oleks nagu üks iselaadi võlu. Teda ei saa panna laekasse või maha istutada sest ta vajab värve, õhku, emotsioone...ja muusikuid. Väga keeruline ja ohtralt trillereid sisaldav on see minu laul, aga õnneks muidu üsna rõõmsa viisiga. Pikk ilus saba oli.:)

On ilus

On ilus ärgata laupäeval pehme põsepai peale (kirjanduslik ilustus, tegelikult hüpati kitse, ei ole kombeid sel kassil, ei ole)...on tõepoolest väga ilus pimedas elutoas esimese aistinguna tunda võõrapäraseid lillelõhnu ja talveaiale lähemale minnes võib eristada kahte tugevamat aroomi. Üks on presidendikäpp (cambria) ja teine Dendrobium Kingianum `Berry Oda`, tasakesi lõhnavad ka pisike nimetu cambria ja Dendrobium Nobile, aga neile peab hästi lähedale minema, et lõhna tunda.
Koperdame koos Köhaga kööki ja ma uputan ta julmalt kohvisse. Ees on kaks vaba päeva. Kevadeni on kuu aega, missa hing veel tahad.:)
Eilne koolitus oli nõrk. Asutusse on ostetud hiiglaslik haldusprogramm, mida jagab vaid ÜKS inimene ja see inimene ei ole lektori tüüpi. Imetlesin mõttes haldusprogrammi müünud müügimeest, kes pidi olema geenius, et teha kliendile selgeks, et tolle jaoks on see...hmh, asi... eluvajalik. Võõra loogikaga kohati eestikeelne (tundmatud IT-uudissõnad, mis vajavad omakorda tõlget), kohati inglisekeelne ja väga keeruliste nurgataguste käskude-klauslite-knihvide ülemlaul. Meie osakond ei ole ainus kes programmi eemalt kerge õudusega põrnitseb, juba aasta on läinud ja keegi veel ei kasuta. Tundsin eile end veidi umbes nagu kromanjoonlane kellele püütakse hiina keeles AutoCadi õpetada. Ohjah. Väljakutsed, väljakutsed...
Aga muidu on ilus. Viimaks ometi saan täna ka kevadkülvi ära teha. Eelmisel nädalavahetusel selgus, et puhast liiva ei ole kodus terakestki, sest trepil asuvasse liivakasti oldi tõhku pandud. Ega midagi väga palju ei olegi - karuhein (huvitav, kas saan ta kasvama?), basiilik, tundmatut päritolu siilkübar ja lumivalge õlelill. Jah, tuleb nii välja küll, et iga suvi teen ikka mõne kummarduse ka suvikute suunas.:)

Lilled on võrratud!:)

Selle nädala alguses kohtusin suuremat sorti köhaga ja olen nüüdseks juba aru saanud, et ta otsustas meile kauemaks pidama jääda. Nii me siis käimegi igal pool koos, tema ja mina. Katsume hakkama saada, kevadeni ei ole enam palju...
Eile tuli meile Primula bellarina `Buttercup Yellow` ja `Cobalt Blue`, erekollane kõrge priimula, presidendikäpp, minicambria ja veel üks õitetus olekus catleya. Enamus tulnukaist lõhnavad. Talveaed on omandanud paradiisiaia ilme. Presidendikäpal on suured karmiinpunased lõhnavad õied, minicambria meenutab pisi-pisikeste kreemikaskollaste käokannuse õite kogumit ja catleia vajas kiirabi. Veetsin eile õndsa pärastlõuna uustulnukate ümberistutamisega. Isegi köhimine unus mõneks ajaks ära. :)
Uus catleia oli juurtest ilma jäänud ja elusaid juuri paistis vaid taime ühel küljel. Lahutasin taime kolmeks ja panin juurduma. Asja käigus vaatasin üle ka mis toimub eelmise talve pisi-ontsiidiumi potis. Sain õigel ajal jaole, juureotsad kippusid mädanema. Panin koredama segu. Sellest loo moraal - ontsiidiumid, cambriad ja catleiad pelgavad liigniiskust. Sinikäpp oli oma sõnnikumulla segus jälle endiselt täiesti krõmps ja õnnelik, kuid see pole ju ometi normaalne. Poe sinikäpad nägid palju paremad välja kui meie oma ja olid istutatud koorepurusse. Panin kodutaimele samuti koorepurusegu. Pisicambria juured olid kui narmad ja taim ise käe kõrgune. Panin pisematükilisse kooresegusse, sest samblaga täidetud umbsese potti ei oleks ta saanud jääda. Presidendikäppa ei puutunud, sest õitsemine alles poole peal. Kodune ämblikõieline cambria kasvatab jämedat õievart ja sellest on tuline hea meel. Parim tõestus, et cambriaid on võimalik meil kasvatada...kui just midagi valesti ei tee.
Tõsisemalt tuleks tegeleda sinikäpa segu teemaga, sest päris rahul ei ole ta mul kunagi olnud. Tõeline väljakutse on ka pisike imelill, mida tema tahab ja kuda ja mis.

Home alone

Või siiski mitte päris. Kaks karvikut on piisav nähtus, et mõista, et see pealkiri on ainult üks tühipaljas sõnakõlks. Kõik on väga kena, valgust pillavalt ja puha, tekitan põrandale palju ruumi, otsin lekaali, nööpnõelad, kinnitan kalkapaberi lõigetele, häälestan ennast täpsele tööle, haaran pastaka ja joonlaua ning..."Knrr, mis teed siin?" "Jesjes, minu koht on sinu kukil!" "Oi, see käriseb..." "Kas ma võin  kalkarulli sisse pugeda?" "Mina ka, mina ka!"
Need keda ma arvan sügavalt magavat ei tee seda enam mitte, käpivad kõike ja lausa pakatavad haigest huvist kõike järgnevat koos minuga teha. Üldiselt...kui sa oled millalgi tekitanud endale kaks täiest lojaalset kassi, kes viisakalt (või vähem viisakalt) vahel ka sinu asjade vastu huvi tunnevad, siis ei ole sobilik neid kohe lumme loopida kui nad...ja pealegi pead sa nad mõne aja pärast jälle sisse laskma...kas ma tahaksin oma lõigetele märgi käpajälgi? Ei. Ja karvikud lähevad sauna. Mitte just päris ise ja mitte just päris protestideta (MÄUU! Kriuu! Nrt!), aga viie minuti jooksul oli mul au veenduda, et absoluutselt võimatu on midagi asjalikku teha kui need kaks heatujulist tõbrast samas ruumis viibivad.
Eelnenud intsident sobib hästi ka illustreerivaks näiteks sellest, millega tegelevad need 23 tundi ööpäevas magavad loomad siis kui nad ärkvel on.

I did it again

See on nagu langevarjuhüpe Marsilt, võib võrrelda ka larvidega täidetud kaussi istumisega või...wõdish!...ah, vahet pole. Kui ikka hull okastraat on kurgus ja miski ei aita, siis tuleb minna riiuli juurde, võtta taruvaigu tõmmise pudel, väänata kork pealt, panna silmad kinni ja...
See on kohutav! Veel tükk aega tulevad propolisemaitselised krooksud üles ja sisikond küsib etteheitvalt "MIKS sa seda tegid?". Kuid kõri pigistanud okkaline roosk lõtvub, tuimestub, batsillid surevad (Mis neil muud üle jääbki, Peale sellist jälkust!).
Tudisen kalli hinnaga kättevõidetud tasakaalu hardalt hoides jutuka juurde tagasi. Homme on juba parem.

Põhjamaiste krimkade jahe lumm

Poleks arvanud, et  võiksin jätkuvalt fännata ausa keskpärasuse lihtsat saamatust milles tuksub  omapärane vaist leida juhtlõngade lootusetus sasipuntras just see õige (andeks, mitte alati) ja enam mitte lahti lasta. Komissar Wallander on olematu eraeluga keskealine lihtsurelik mehetükk, kelle vana ja veidrikust isa on suremas, kes toitub kohutavalt juhuslikult, kelle vana auto jätab teda pahatihti tee peale (uue ostmiseks Rootsi politseiniku palgast ei jätku), kelle korter lendab vahel õhku (kurikaelad), kes külmetab tihti (sest ta on ebasobivalt riides või on auto ta jälle tee peale jätnud kuid see pole üldse naljakas) ja kes unistab (kui aega jääb) ühest Riias elavast naisest. Mõrvamüsteeriumiks nimetada oleks mõnitamine. Pigem on iga lugu omaette meisterlikult kirjutatud psühholoogiline shedööverromaan, stoori, mis kogub tuure ja päädib...võiduka triumfiga?..Eimitte, sedamoodi pole need lood kunagi lõppenud. Pigem lõpevad ettearvamatult ja alati sugugi mitte ilusasti. Vahel lausa vägagi mitte ilusasti. Ometi on neis raamatutes mingi sünge ja tabamatu võlu. Peitub see meelega kohmaka ja lihtsana näivas sõnaseadmises (au ka heale tõlkijale!:), loo kindlas kulgemises mööda Rootsi kõledaid maastikke (enamasti on kas sügis, talv või mõni muu mõttetu aastaaeg) või kõiges kokku...ega ma täpselt ei teagi.
Pole vaja vist mainida, et väljusin äsja just ühest sellisest raamatust. Soovitan soojalt - Henning Menkell "Viies naine".
Reede hommik. Silmipimestavalt hele tänu veebruarivalgusele (see pärlmutrine) pluss värske lumi. Sajab. Ikka toodavad veel seda kusagil kuigi talve selgroog murtud. Orhideelaual laiutab kevad, oh neid uusi õhujuuri, elujõust pakatavaid lehti ja silmnähtavalt paisuvaid õienuppe. Tööl puhkesid õide kaks suureõielist valget, kodus õitsevad kaks midiõielist valget ja üks roosa, ning puhkes miniõieline kahvaturoosa kuuking. Hoolimata poputamisest jätkuvalt nii imepisike...vastupidiselt miniroosidele, kes kompostipeenrasse pääsenult kasvasid ohhookuisuureks.:)
Sel aastal on talveaed hästi tagasihoidlikult suurenenud. Eks hoian ka ise käe hoolikalt pulsil, et kõik mugavalt ära mahuksid ja mõnele huvitavale uustulnukale ka alati kohta leiduks. Tööle juubelikimpu ostes komistasin lillepoes kahe tõeliselt kobeda kuukinga peale, kes olid ära õitsenud. Kauplesin natuke ja nüüd on nad meie köögis karantiinis. Peale ümberistutamist hakati kohe ka uusi õievarsi kasvatama. Sünnipäevaks tulnud hiigel-väärisdendroobium, tumeroosa kuuking ja tundmatut värvi catleya on samuti uustulnukad.
Eile tuli ümbrik karuheina seemnetega. Mõtlen tänumeeles saatja peale ja asun külvipinda ette valmistama.

Peale küünlapäeva

Õues on endiselt jätkuvalt lumi, miinus kolm jne, aga helipilt ja valgus detsembrist totaalselt erinevad. Läbi pilvise taeva kumab õndsat pärlmutrist heledust ja tihased huikavad võsas nagu kõrid võtavad. Rähn laseb taustaks torr ja torr. Tõin väljast puid tuppa tahenema ja nautisin asja käigus toda päiksetervituslaulu. Kuigi päike on pilve taga, tervitavad nad teda ikka, sest nüüd on juba mõtet. See sidin-sädin kestab heal juhul tunnikese peale valgeks minemist, siis hakkab orkester ükshaaval vaiki jääma.
Metsa lähedus on mõnus.:)

Manipulaator

Vaikne pärastlõuna kamina ees. Kerin mina vaibalõngu ja vaatan taustaks telekat. Tuleb Härra Tibu. "Kle, uus konserv oleks vaja lahti teha." Kuna mul parajasti kööki asja pole ja loomakestel krõbinaid kausis on, siis vaatan külma rahuga telekat edasi "Kassa kuulsid, et ma ütlesin, et konserv oleks vaja..." Kriunuv hääleke muutub nõudlikumaks. Ma ei tee väljagi. Siis saan endale krae, sooja, koheva ja armastava, küüned hoolikalt ära peidetud. Krae teeb pehmetel käppadel õlgade peal kõõludes mõlemale poole mitmeid põsepaisid ja lööb nurru nagu mootorsaag. Sõnum on umbes selline, et näed kuidas MINA sinust hoolin, aga SINA, mida kasulikku minu jaoks teinud oled? Mulle hakkab asi nalja tegema. Ega siin iga kriunatuse peale ka kohe konserve avama ei joosta, tehtagu aga veel tiaatrit...
Krae näeb, et moosimine ei mõju, lõpetab etteaste, volksab diivanilauale "väga ilusasti istuma" ja vaatab sealt mulle sügavasti silma. Pean vapralt naeru ja kerin edasi. Krae mõtleb. Ja ise muudkui vaatab. Ja mõtleski välja!:)
Moment hiljem traavib kass rõduukse juurde ja teeb absoluutselt hullu häälega MÄUUU! Mis tähendab üsnagi sellist häirelaadset väljaküsimist, mida ükski kassiomenik teatavatel põhjustel mitte kunagi ei eira. Ega minagi mingi erand pole. Tõusen püsti ja torman ust avama. Krae aga põikab ukse juurest, saba seljas köögi poole, omal nägu laial naerul "Jes, jes, jes!!!!:)