Värvalitöökoda

Kui väljas on pidevalt miinus 13-18, siis on vaja lisaks põrndaküttele ka teisi küttekoldeid kütta. Ja mis see pliit ikka tühjalt undab, panen parem poti peale. Nõnda olengi saanud palju ilusaid toone alates helesinisest ja lõpetades pastelse oranziga. Tänapäeva riidevärvid on nii lihtsad kasutada. Ja millised rõõmsad värvitoonid!

P.S. Ma ei saa jätta mainimata, et väljas on ikka ilgelt palju lund.

Unehäire II

Kõigepealt peab ütlema, et ta on kasvanud ja palju nutikamaks muutunud. Naljad on ka pullilikumad. Eile öösel tallas ta meil seljas nagu ulakas antiloop ning kui sellest ei aidanud, siis kukutas voodisse sirmi. Kui jälle tallama tuli, krabasin ta kinni ja hammustasin kaelast. No mitte just eriti hellalt. Ptüi, peab vist kah pritsungiga veepudeli sisse seadma. Igatahes edasi oli Sass jälle pai poiss. Täna öösel tegutses unehäire distantsilt - kuulsin kuidas kuskilt nurgast hakkas voodi poole veerema raske golfipall, mis tegi kõr-kõr-kõr. Ta, raisk, muudkui veeres ja veeres ja veeres! See oli NII tohutu kergendus, kui aktiivne tegevus kööki suundus ja sealt plastikusahinat kostuma hakkas. Vähemalt ei kriipinud kõrva. Kuigi oleks pidanud. Kui hommikukohvile läksin, siis nägin (Aaaahhh!)mida võib teha ühe pooliku mohäärpleediga. See "suur hiir" lamas ristseliti esiku põrandal ja oli "täiesti surnud". Vedasin lahtiharutatud lõngakerad sabapidi nurkadest ja kirstu alt välja ja surusin koinitud kudumistöö juurde kotti. Ma mõtlen sellele homme.
Kõlab vist usutamatuna, aga teisalt teeb see kõik ka tohutult rõõmu. Sellel olevusel, kes meiega koos elab, on jälle säde silmas. Seda kolme nädala tagust sassis karvaga ja valusa pilguga õnnetusehunnikut ei taha mitte meenutadagi. Kukutagu parem sirme kui, et selline.
Õues on miinus 14,4. Ees on jälle jääaeg.

Mull

Kassid on suhteliselt vaiksed loomad ning ega nende eneseväljendus ja miimika ka niiväga elavad ei ole. Sellepärast peetakse kasse mõistatuslikeks. Ei tea mis mõtleb, äkki on Marsilt jne. Isegi paadunud kassiomanikud ei saa alati sotti kas nende lemmikut juhivad instinktid või mõistus.
Kui haigus Härra Tibu maha murdis, siis konutas ta tavaliselt nurgas ning ei tahtnud isegi pai mitte. Umbes nädala möödudes hakkas kiisupoiss uuesti seltsi otsima.
Mina loen raamatut, Tibu tuleb, räntsatab minu kõverusse ja sätib ennast unele. Loen mis ma loen, aga kass raputab iga natukese aja tagant pead ja see kisub tähelepanu endale. Kas tõesti lõi nohu kõrva? (Loomad ju raputavad pead kui kõrv valutab.) Sassikene, mis sul on?
Kui Tibu nägu eestpoolt nägin, sain naerukarmbid: Korrapärase ajavahemiku tagant ilmus kassi nina otsa ilus väike vikerkaarevärviline tatimull mis välja hingates plaksuga lõhki läks. Kassil oli kõdi ja ta raputas pead. Appikene, ma naersin nii, et silmad märjad. Kass vaatas mind, pilgus jäine hukkamõist ja arusaamatus. Segi läksid või? Siis ta taipas, ma naersin TEDA. See on uskumatu kuidas võib üks loom vaadata. Sa naerad MIND! Ta tõusis järsu, robustse liigutusega püsti ja läks vihaselt minema. Marssis nurga taha. Isegi selja tagant oli näha, et loom on täiesti silmini solvunud.

Viimsed abinõud

Härra Tibu taastub nohust, aga nüüd ma tean - see kestab kümme päeva. Ning nagu tatitõbi ikka, see nakkab. Sest nüüd on proua Muri nohus, vähe sellest, ta ka köhib. Joodame teda hommikul ja õhtul süstlaga ning meie oma kass on meid selle eest osavalt vältima õppinud. Kui kätte saame, siis kannatab ära ja neelab, aga haige kohta on ta äraütlemata väle olevus. Kole küll, aga midagi pole teha. Peale kolmandat päeva paastumist tuleb kasvõi niimoodi joota, aga jootma peab. Ning mulle hakkab tunduma, et see esialgne hirmus hobuseköha võib olla hoopiski viirusest, mitte allaneelatud fuist (mis see iganes ka polnuks).
Õues on miinus kaheksa ja pool neli päeval on juba hämar. Lumi on pehme ja õhuline nagu uduunelm. Lumivalge selle sõna kõige meeldivamas tähenduses. Kui poleks majja sissepressivat idatuult ja tatiseid kasse, siis võikski ilusatesse mõtetesse unelema jääda.
Panin tule pliidi alla ja joon ingveriteed sidruniga. Kah mingitlaadi sõltuvus, peab tunnistama. Esialgu vähemalt aitab. Suurepärane vahend külma, pimeduse ja idatuule vastu.:)

Talv

Õues püsivalt miinus 6,6 ja toas hoolimata kütmisest natuke üle 18 kraadi. Jäle. Veel üks talv tõestamaks, et mina ei ole selle laiuskraadi jaoks sündinud olevus.
Pagana huvitav oleks enda kaugete esivanemate kohta midagi teada saada. Loodan, et geeniuuringud annavad kunagi sellele vastuse. Samas vist asjata lootus. Geene uuritakse pigem sellepärast, et rohkem inimeste jaoks ravumeid toota. Ja et nad ise midagi kasvatada ei saaks, siis keelatakse ravimtaimede kasvatamine ja müümine ära. Vahet pole kas kummel, piparmünt või kanep, paragrahvi alla lähed ikka. :)
(Eurobürokraatia viimane üllitis - piparmündi aias kasvatamine keelatakse ära, edaspidi peab apteegist ostma, sest on ravim)
Ohjah, ma arvan hoopis seda, et eurodirektiive kinnitavatel inimestel pole õrna aimugi mis taim on piparmünt, ega nad mingid botaanikud ei ole.:) Viimast nentis aastaid tagasi ka eesti politsei kui talumehe köiekanepi põllu maatasa tegi. Juhtumist kirjutati toona isegi "Eesti looduses".
Loen hetkel järgmise venelase fäntasyraamatut - Kirill Jeskov, "Viimane sõrmusekandja". Loen ja naeran suure häälega. Tolkieni maailm on täiesti pea peale keeratud. Kõik üllad printsid on võimuahned pätid ja neist kõige hullem neist on Aragorn, kes lubab Eovyni tema venna silme all ilgeimal viisil tappa kui noor kuningas talle trooni ei loovuta jne jne.
Rohani ratsanike kuningat nõiduse kütkeis hoidnud pahelist maokeelset isandat nimetatakse selles raamatus "osavaks diplomaadiks, kes tegi mis suutis". Megairw!:)
Haldjad vägistavad ja tapavad rahulikke elanikke ning nende nooled on mürgitatud, kääbikuteni ei ole ma veel jõudnud. Metsik huumor.

Tuisk

Sedakorda täitsa põhjalik ettevalmistus talveks - enne lubab ilmajaam 3 päeva tuisku ja siis miinus 17 pakast. Kaeme perra. Igatahes kui see nii peaks sündimagi ja kui see lumi kevadeni maha ka jääb, siis on kõik väga kenasti. Seni külmumata maa lume all sügavalt läbi ei külmugi, taimed talvituvad kenasti ja kevadsula ajal suudab maa kõik lumevee vastu võtta.
Praegu on õues miinus 3,5 ja tuisk on eesõues lume kuni trepini kuhjanud. Tööle minnes peab kummikud jalga panema, sest saabastest tuleb kindlalt üle.
Jõulud lähenevad nagu kiirrong.

Varjus hiilija

Nimelt selline on uue fäntasy pealkiri. Oli muljetavaldav. Kui esimene raamat otsa sai, siis nörritas üsna kõvasti, sest see on JÄLLE triloogia (irw:) esimene raamat ja teisi alles tõlgitakse. Tore lugu nende triloogiatega, sest ainult issand ise teab kas raamatukirjastajal jätkub raha ka järgmiste raamatute tõlkimise eest maksta. Mõnede selliste triloogiate järge oleme jäänudki ootama.
Niisiis, uus vanainimeste muinasjutt, sedapuhku vene autorilt.
Aleksei Pehhov "Varjus hiilija"
Eelarvamustest kubisev, nagu ma olen, asusin kohe esimestest lehekülgedest peale passima, millal ilmuvad Baba-Jagaa ning Kashtsei Surematu, või vähemalt midagigi, mis vihjaks autori rahvusele, sest ei saa ju olla, et...Aga paraku, saab küll. Kõigist maailma lohe-haldja-orki-maagijuttudest perfektselt ajupestud ja läbi imbunud autoril ei tekkinud mitte hetkekski kiusatust põigata vene muinasjuttude hämaratesse kuusikutesse. Äärmiselt tõupuhta ja hea stoori teevad nauditavaks hoopis peategelase mõruvõitu huumor, autori senisest erinev nägemus haldjatest (tuhkjad juuksed, kollased silmad ja alahuule alt välgatavad kihvad, mida pole võimalik varjata) ja teiste selle maailma tegelaste kirjeldused. Ainus ilmne vihje russismile oli raamatus paar korda esinenud fraas "ülima tõpralikkuse seadus", millest tundsin ära vana hea "zakon podlasty".
Kusagil Tühimaal on jõudu kogumas kurjuse jõud, kes nimetavad ennast Nimetuks. Et ära hoida hävingut, tuleb kurjus hävitada. Seda saab teha ainult siis, kui iidsest koobaslinn-nekropolist tuuakse välja üks teatav võluese, mis on pilgeni pahasid hävitavat väge. Eeskujulikku salateenistuse võrku omav kuningas palkab meistervarga Garret`i, et see artefakti maa peale tooks.
Raamatus esines ka laene. Ülemmaagi hing meistervarga peas teda täbaraimatest olukordadest kõrgmaagiaga päästmas tuli tuttav ette Terry Pratchetti raamatuist, see, et kokku kogutakse kamp erinevate oskustega olevusi ja siis koos kuskile midagi ära tooma minnakse, on enamike sedalaadi lugude süsheeks, paharetist narr meenutas olemuselt veidi nii "Salamõrtsuka" narri kui ka "Troonide mängu" kääbuskasvulist kuningavõsu. Maagiamängudest tekkinud Keelatud ala linnas, mis oli müüridega muust maailmast eraldatud ja lausa kubises anomaalsetest nähtustest, vihjas "Stralkeri" Tsoonile.
Katakombid meenutavad kirjelduselt nii Sõrmuste isanda päkapikulinna kui ka "Maailma silma" põhjatut koobastikku, kuhu tagaaetavad oma rännakul varjuvad.
Samas, kummaline - ei ühtegi lohet. :)
"Troonide mänguga" ma seda lugu ei võrdleks. Üldse ei võrdleks. Sest täitsa isemoodi hea lugu. Nii, et fäntasyfännid oleksid täiesti õnnelikud, kui neil oleks üks riiul, kus "Troonide mängu" kõrval asuksid veel ka "Tuule nimi" ja "Varjus hiilija".
Muus osas on talv. Pisut vabandava olekuga mõttetu kiht lund aias, mis vahel sulab ja vahel mitte, pimedus, mis algab õhtul ja muutub päeval hämaruseks ning ilmaennustus järgmiseks nädalaks, mis vihjaks justnagu miinus 17 kraadisele pakasele.

Home alone

Kell 10 hommikul on endiselt pime ja (endiselt) sajab. Õnnetu Härra Tibu luriseb riiulis (huvitav koht magamiseks) ning mina ärkan pikkamisi...
Home alone. Mida teevad naised kui nad üksi kodus on? Irw...kõigepealt otsin välja vuugitäitepulbrite kotid. Hall, beez ja mereroheline. Hmh...mererohelist küll enam kuskil vaja ei lähe. Kedagi pole ütlemas ka, et seda sa nüüd küll sinna ei pane, see on ju ROHELINE. No ja siis? Segan sellest sobiva paksusega massi ja heidan kamina kõrvale külili. Taskulamp on abiks...ehh, pergel!...käsi võiks pikem olla...täidan kamina aluste kahhelplaatide vuugivahed ära ja olen marurahul. Suure ehitamisega on vahel ehitamisest nii kõrini olnud, et mõni asi jääb lõpetamata. Ja jääbKI, kui seda keegi kätte ei võta ja ära ei tee. Niih, siia enam tolmu ei kogune. Mitte kunagi.
Vannitoa seina plaatimise jätan järgmise Home alone ürituseks. Aga selleks vajalikud kahliplaadid lappan käepärasesse kohta. Loomulikult veel üks mosaiik. Ikka parem kui viimistlemata kergkruusaplokk.:)
Edasi on tegemata tööde nimekirjas ebahuvitavad asjad nagu koristamine, pood ja kulleriteenus.
Hmh, pood. Süüa peaks ostma miskit. Kuna ma olen üksi kodus, siis seega mõtlen ka selle koha pealt natuke teistmoodi ja ostan sardiinikonservi, ploomikompoti ja neli apelsini...(kiirmakaronid, wõdish!).
Raamatukogu...mmmh...rullatan seal kaks tundi. Ikkagi laupäev. Saak midagi nii kohutavalt erilist ei olegi, aga selle eest viin ennast kurssi kogu aianduse-, looduse- ja käsitööriiuliga.
Lähen koju, lõpetan ülejäänud nimekirjas olevad tööd ja kukun koos värske fäntasiraamatuga pessa külili. Hoian end tõsiselt tagasi, et see ühe õhtuga läbi lugeda.
Liiguvad kuuldused, et hoolimata vene autorist olevat raamat parem kui "Troonide mäng".
Oma silm on kuningas.

Nohu

Kui Härra Tibu traumast taastunud oli, nõudis ta kohe õue. Esialgu lubasime ainult rõdule, sest lumi endiselt maas ja kass üsna tubaseks muutunud. Kus sa sellega, temal ju vaja ikka mitmeks tunniks minema kaduda. Nüüd luristab nina ja aevastab iga natukese aja tagant. Veidi kummastav on laua alt kuulda häält, mis kõlab umbes nagu kräutsihh või midagi sellist. Nagu oleks majapäkapikk külmetanud. Loodan, et kõrvadesse ei löö.:)

Ühegi musta jutita

Nojah, juba kaks päeva on põrandal laiali olnud terve ehataevas. Mis musta triipu sinna veel vahele vaja...Niisiis, jätan musta ära.
Toas ehataevas, õues 10 cm lund. Kohevat, valget, imelist.
Selle talvehaku kolmas lumi, aga edasi pole vist väga mõtet lugeda. Üks tuleb, teine läheb.
Jubedalt tahaks uskuda.:)
Nimelt olla keegi meteohiromant ennustanud leebet talve, kus detsember, jaanuar, veebruar vähese lumega, mis märtsis juba täiesti ära sulavat. Mulle metsikult sobib, sest eelmise talve miasmid pakase ja lume osas absoluutselt ei vaimusta. Isegi mälestustes pole kuidagi helgemaks ega valgemaks muutunud.:)

Tellimus

Armas kolleeg rääkis juba pikemat aega köögi värskendamisest, kuid sel sügisel jõudis köögi uutmine vaiba staadiumisse ja täiesti ootamatult olin ma Täitja. "Tahan sinistes toonides kaltsuvaipa, kus on roosat ja musta triipu ka sees, aga kuskil poes sellist ei ole."
Tulime siis meile kaema, et äkki kõlbab midagi muud ka. Valmis vaipadest ei sobinud ükski, aga äsjavärvitud kaltsuribade värvigamma ülakorruse "laboris" vastas nõudmistele 98% ulatuses. Nüüd siis täidangi tellimust.
Kuidagi üllatav, aga palju huvitavam on kududa konkreetset asja konkreetsesse kohta kui lihtsalt üht vaipa, mis võibolla leiab endale kunagi kodu.
Põhjuseks on teise valik. Enda värvipalettt ja eelistused on nii paika loksunud, et üllatusi enam eriti pole. Ja siis alustadki kerge kõhklusega hoopis teistsuguste värvide kokkupanekut ja avastad asja käigus, et ei ole olemas, aga...nojah, et ka roosa sobib täiesti oivaliselt siniste toonide vahele.:)

Salapärased soolikad

Selle soorituse koreograafia oli nii naljakas, et sellest peab lausa eraldi kirjutama.
Kuna jõul läheneb pöörase kiirusega ja meil on kombeks iga aasta sel puhul kartulivorsti teha, siis on elu näidanud, et kasulik on vorstisoolikad varem ära osta. Enne jõulu neid kas lihtsalt pole või kui on, siis väga kallid.
Uurisin Keskturu lihakorruse letid kõik läbi. Soolikaid polnud. Ostsime ka liha ära. Siis taipasin küsida, et kas soolikaid...Ohjaa, muidugi on, vastati mulle tasasel häälel. Müüja vaatas umbes sellise näoga ringi, et kas keegi kuulis ka või...ja läks taharuumi. Veidike kohmitsemist seal tagapool ja mulle pisteti salapärasel ilmel pihku väike külm pakike, mis oli läbipaistmatus kiles. Andsin raha. Müüja oli kohutavalt vandeseltslase näoga. "Kas läheb vorstitegemiseks?", sosistas ta. "Jah, ikka, aga alles jõulu paiku." "Siis pange kodus jälle sügavkülma." Ja jälle väike vilkspilk, et kas keegi kuulis või nägi äkki...Ma ei osanud sellest muud järeldada kui, et keegi eurotöll on äkki lihalettidel soolikate müümise ära keelanud.
Väljas vaatasin kas pakis on ikka soovitud kaup või pandi mulle selle kokkuleppelise nime all "soolikad" hoopis laksujagu sügavkülma narkoseeni kaasa.:)
Muig, õnneks ikka vorstimaterjal oli.:)

Turg

Koos kaupluste massilise sigimisega ja toidumüüjate kramplike ponnistusega muuta toit võimalikult vähemriknevaks on see muudetud ühtlasi ka ebatervislikuks. Elusat ja kemikaalidega töötlemata toitu saab praegusel ajal vaid turult. Muidugi leidub ka seal saastamüüjaid, aga turg on suur ja seal on kauba parim reklaam kaup ise. A la` kui ma saan lihaletist maitsetu hakkliha, siis ma sellesse boksi enam nina ei pista. Mitte kunagi.
Ja nii ongi välja kujunenud lihaletid, kus on alati ostjaid. Teised, seevastu, müüvad vähem. Oleme vahel enne jõulu imestlenud ühe hapukapsamüüja fenomeni Keskturul: teised passivad ilma ostjateta, aga temal on alati järjekord. Maitsesime siis siit ja sealt, midagi polnud öelda - tema kapsas oli kõige maitsvam ja ilmselt teavad seda ka ostjad.:)
Aga turg ei ole lihtsalt müügikoht, see on ka paras annus huumorit. Seal näeb veidraid väljapanekuid näiteks letil trooniva kiilaka naismannekeeni ülemise otsa näol, kes on riietatud metsikult roosasse rinnahoidjasse ja kelle taguots koos jalgadega reklaamib kusagil paar müügivahet edasi hoopis retuuse.
Etnograafiat on turul kurguauguni.
Väravate ligidal müüb endise vangi olekuga mees vanakraami boksis vokke, kiivreid, tolmuseid pudeleid ning teisi maast ja pööningult leitud asju. Huvitav on see, et militaarse kola kohta oskas ta selgitusi anda, aga vanarahva puust tehtud majavara suhtes oli küll lausa võhik. Pigem nii, et ta teenis müügiga elatist, aga see neetud vanavara teda ennast üldse ei huvitanud. Ostsin talt kunagi kaks imeilusat vanaaegset puulusikat, ühe kaba oli linnukujuline ja teise aasakujuline käepide lusikaga ühest tükist voolitud. Kuna nad olid hallitanud, siis sain nad 100 krooniga(!). Mäletan, et eemaldusin imesiva, et ei saa olla, et äkki mõtleb veel ümber.:)

Patsient paraneb

Eile nõustus Tibu sööma kolm kildu liha ja jätkas siis paastu. Õhtul ilmus ta kapi tagant pesast välja ja kõndis kangetel jalgadel otsivalt toas ringi. Lõpuks kobis voodi alla magama. See oli hea märk. Kui kass hakkab magamiseks huvitavaid kohti otsima (kassirahva üks põhilisemaid meelelahutusi), siis tunneb ta juba elu vastu huvi.
Täna hommikul tuli patsient koos minuga kööki ja vihjas kogu olekuga, et "võiks midagi põske pista". Nüüd ei ole enam kahtlust, et Tibu saab terveks. Iseasi kuidas see kogetud valu ja vaev olemusele mõjub. Endise rõõmurulli asemel on meil kodus praegu väga vana ja väga tõsiste silmadega kass.

Mardi ja Kadri vahel

On pime, iga päev sajab, tibutab või ladistab vihma, mitte midagi enam ei õitse, foorumis kõlavad tumedad kammertoonid ja meie Tibu on tõsiselt haige. Kasside kaks põhilist kirstunaela on koerad ja autod. Kahtlustame pigem koera rünnet, sest viga on saanud tagapool. Luud-kondid on terved, aga tagumist otsa hoiab väga, isegi puutuda ei tohi. Näha, et valus. Eile pärastlõunal oli kõige halvem, nüüd paraneb, aga sööma ei ole ikka veel hakanud. Vett ka ei võta. Kui ta vähemalt vettki jooks, oleks ka hea märk, et aparaat ikka töötab, aga praeguses seisus saab ainult looduse peale loota. Sellist Sassi pole me veel kunagi näinud ja täitsa nagu lein oleks majas.
Sellist Muri olen ma näinud. Täpselt samasugune ettevaatlik kõnnak, puutuda ei tohi - ilmselge tagupoole trauma, kuigi pisut kergemal kujul.
Peab see kasside elukool siis ometi nii julm olema.
Vaatan naabrite eakat härra Arturit (ca 10 aastat vana) ja mõtlen, kuidas ometi tema kõigist neist ohtudest mööda on loovinud. Või on ka temal valusaid mälestusi?
Artur on ettevaatlik, umbusklik ja naljalt ligi ei lase.
Sass on uudishimulik, aval, lihtsameelne ja kompleksivaba. Hea isuga pealegi. Tarvitses vaid mõne koera söögikaussi uurima minna... Ohjah. Kole ja pime aeg. Igatahes ta paraneb.

Kolmas lohemoos

Kuna üleelmine tšatni on otsas ja eelmine ka, siis oli eile väga vaja uus teha. Improviseerisin julmalt ja koguseid enam nii täpselt ei jälginud. Panin rabarberi asemel õunu ja punaste sibulate asemel tavalisi. Kahjuks sel aastal antonovkaid ei õnnestunudki hankida. Nende aroom ja hapu olemus oleksid väga hästi sobinud. Haput lisasin laimide ja sidruni näol ning lisaks kõigile muudele retseptirikkumistele kallasin ühte potti ka pool pakki kookoshelbeid. Untsu ei läinud kumbki keedus. Esimene on kookosene, mahedalt vürtsine, sibul krõmpsub kenasti, teine on hapum ja tšilli poolest rohkem õnnistatud. Praegu kaldun arvama, et kookos ja roosa pipar andisid esimesele variandile maitses isegi juurde ning neid võib edaspidigi lisada. Kasuks tulevad ka suured rosinad ja datlid (mida seekord polnud). Tšillit ja ingverit peab panema rohkem kui retsept ette näeb, muidu ei tule "lohemoosi" tegemisest midagi välja. Šššhaah...peale tšatniga mekutamist on kohv kuidagi ERITI VÄGA kuum. :)
Esimene lumi on endiselt maas ja ei kavatsegi ära sulada. Nii need talved algavadki.

Eilne bändiproov

See oli nii hea, et sellest lihtsalt peab kirjutama. Üle hulga aja jälle täiskoosseisus ja midagi pole öelda, Tseti rütmiriistad ja parmupill on väikesed, aga nad annavad nii palju juurde. Ja Isakene oma vana hea 12 keelsega oli muidugi täiesti võrratu. Korraga olemas nii laul kui huvitavad kitarrikäigud muu mustri vahele. Mida hing veel võiks tahta.:)
Bänd arutas unistamisi juba võimalikku invasiooni kuskile sinna Kadrinamaa kanti, nii umbes ülejärgmise pühapäeva paiku. Eks paistab, et kuda ja mis.
Gurmee on võtnud peadpööritava ulatuse. Ma pole terve elu jooksul nii palju eksootikat ja erinevaid maitseid kogenud kui nüüd selle sügisega.:)
Mesiohaka tarretisekook, heeringatartar ja silmud olid lihtsalt oivalised.
Õues on talv kanna maha kinnitanud. Täna näitas kraadiklaas miinus 6,6 ja lumi maas.
Aedsalvei lehed kõlisesid eile hommikul tasakesi tuules. Mis sest, et nurga taga jne., seekord siis sai pakane ta lõplikult kätte.
Kena. Loodetavasti ei jää nüüd see lumi siis kohe kevadeni maha.
Laupäev lõppes ilusa svingiõhtuga Nõmmel. Pinginaabri sünnipäeva raames läksime kohe peale õhtusööki edasi Hored Zeigeri Bigbandi kontserdile. Kummaline. Muusika, mis mulle lapsest saati kuni keskeani pole kunagi üldse meeldinud, paitab praegu täiesti sümpaatselt kõrva. Äkki minagi arenen?:)

Hingede aeg.

On alanud aasta kõige pimedam aeg. Hästi palju niisuguseid madala tumeda taevaga päevi kus ei lähegi valgeks.
Juhtub ka imesid nagu eile, et päike säras taevas nagu taaler, kuid kahjuks olin tööl. Enne Õlletehase maja taha loojumist valgustasid päikesekiired võimsalt kööki. Oli see vast pilt!!! Kui see siidripunsu külmkapi kõrval oleks näiteks paganlik altar või miskit, siis oleks just novembri algul paras aeg sellelt tolm maha pühkida, sest madalal olev päike ulatus selle tõeliselt üle kuldama. Meie jumalik siider! Tõde on muidugi tunduvalt julmem. Peale kahte kuud punsus susisemist on temast saanud tõeline "kirves", mida ainult peremees juua julgeb.
Kuna reedel on tööl topeltjõusaal ja üldse, siis vedelesin terve õhtu suhteliselt ebamotiveeritult kusagil diivani ja teleka vahel. Samas oleksin võinud vanduda, et meie toas roomas ringi kaks imikut. Üks neist oli poiss ja teine täitsa tuttava näoga. Haa, nali, tegelikult olidki imikud külas.:)
Väsimusindeks oli nii kõrge, et vanaematada ma küll ei jaksanud. Vähe sellest, minus ei võpatanud mitte miski isegi siis kui vaibaservale vesi ümber aeti ja köögist kogu aeg kolinat kostis.
Mingist väsimusepiirist alates muutuvad futud õhtusel ajal passiivselt külalislahkeks, a`la tehke mis tahate, aga jätke mu hing rahule.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, hakkasin telekast midagi vaadatavat otsima ja sattusin "Surnud mehe" peale. Kahjuks jooksis viimane viiendik filmist. Pole vaja lisada, et see on siiski üks parimaid filme, mis iial tehtud. Uinusin pärast seda koomalaadsesse unne, meeltes tärahtamas "Surnud mehe" treileri sugestiivseimad fraasid. Mõnikord on mul siiralt kahju, et muusika koha pealt ikka nii tühm olen. See muusika ümab praegugi kuskil mu kolbas, tähendab, pigem mitte muusika vaid mälestus sellest või...nimbus, palelus, hõng, jälg jne..., aga ma ei suuda parimagi tahtmise juures reaalselt kokku monteerida isegi mitte ühte viisimotiivi sellest. Nõõ-õme!

Tibutants ja teised hommikused üritused

Härra Tibu hüppas õues kõige nelja jalaga vastu rõduakent Trahh!, ja siis veelkord ja veelkord. Selle looma kompleksivaba oskus ennast arusaadavaks teha on vahel lausa imetlusväärne. Kui oled kasside näol (kõigi ja alati) harjunud kohtuma tohututes kogustes taktitundega, siis on Härra Tibu üks uskumatu anomaalia.
Pokumees avas rõduukse alles teise rünnaku peale(kassikonserv oli otsas),teades, et kassloom tuli just selle järele. Nagu alati. Mina ei tea, mis nad sinna sisse panevad. Mingeid kassinarkootikume? Miks kinnistub loom just selle konservisordi söömisele? Krõbinaid ta ei puudutanudki, no vahel süüakse kui on niisuke tuju. Põhiline on konserv. Krääuu? Ei ole, Tibu, söö krõbinaid! Krääuu! Õhtul saad konservi. KRÄUUU!!!!
Ja etendus algas. Ta löi küüned Pokumehele kintsu, turnis turjal, laulis kõrva, poleeris põsega habet, siis tüdis mangumisest ja üritas ise külmkappi avada. Kuna tulemusi polnud, kappas tuppa, ronis lauldes voodisse, astus mu näo peale, toppis vurre kõrva ja nurrus sinna, ronis lõngakotti kerasid ahistama, üritas raamatukoguraamatute nurki närida, ajas käpa tühja kohvitassi ja vaatas kuidas kohvipaks küüne otsast lauale pudenes, siis vaatas mind. Sass, raisk!
Ta teadis ülihästi, et nüüd olen ma täiesti üleval. Väikeste õnnelike kräunatuste saatel loovisin kööki ja otsisin suhteliselt tühjast külmkapist midagi "millega ta suu kinni toppida". Tegin katset kanakastme jääkidega. Äraostmiskatse õnnestus, kräunatused sumbusid kastmesse ja muutusid nurruks.
Siis jõudis rõdu ukse taha Proua Muri. Ta ootas väärikalt kuni uks avati, kõndis kellestki välja tegemata kööki, sõi veidi kombekalt krõbinaid, jõi vett peale ja otsis klaveri peal sellise magamiskoha kus teda keegi käppima ei ulataks. Päev võis alata.

Püsivad väärtused

Püsivateks väärtusteks viimasel ajal on lauspilvitus (oskad lugu pidada kui päike korraks kasvõi servakest näitab), jätkuv majanduslik ikaldus (sellesse ei sure, õpetab kokkuhoidu ja muid tarkusi), aias meelisklemine ja lemmikute ümbert väiksemategi umbrohuliblede väljakiskumine on asendunud hoopis kartoteegis tuhnimisega ja selle korrastamisega. Ja aeg voolab. Esialgu vaikselt ja aeglaselt. Kõigest ainult jõulude poole.
Kevadeni on veel väga pikk maa. Kõige suurem püsiväärtus on üks korralik talv - mis taltsutab lõputud tatised viirused, kustutab kasvuhoone - kedriklesta ja teiste satikate kolooniad avamaal, likvideerib võõralt maalt sissetoodud hellikud peenral ja laseb metsal ennast loomulikul teel röövikutest puhastada. Palju lund ja pakast, kõik on korras, nii peabki. Elame ju põhjamaal.

Ikka talve poole

Kuigi seni on kõik olnud neetult sümpaatne (kõige kõvem öökülm miinus neli), viitab üha napimaks muutuv päevavalgus paratamatult lähenevale pimeduseajale. Muidugi ei peaks hakkama talve paratamatu tuleku osas ette virisema, aga paraku pole miski inimlik ka mulle võõras.
Vaba nädalaga jõudis teha palju. Aed on talveks valmis seatud, peenrapõhi võimaluste piirideni tühjaks tehtud, lõviosa kaltsust värvitud, lõim keritud jne jne.
Punase tekini ma kahjuks veel ei jõudnud, sest seekord sain raamatukogust äsjailmunud ulmeka. "Leek sügaviku kohal", Vernon Vinge ja olin kolm viimast päeva sügavas "raamatuaugus". Üle hulga aja üks väga hea ja äärmiselt laia haardega tehniliselt hästi läbimõeldud ulmekas. Üllatas siiralt, et selles vallas on veel midagi nii põrutavat võimalik valmis sepitseda, sest seni ei paistnud Iain Banksile vastast olevat. Tõeline ulmefriigi maiuspala.:)
Aias enam imesid ei juhtu. Punane roos on eelmise talve vintsutustest kosunud ja valmis sebinud esimese õie. Kannikesed vihjavad endiselt oma üleplaaniliste õienuppudega liiga soojale sügisele, jaapani ohakas ponnistab samuti õienupu osas, aga ma väga kahtlen. Samuti madalad astrid. Ligi kuu aega õienuppudena vegeteerida, huvitav kas lava, kui niisugune, muudaks selles osas midagi? Kevadel oleks selles hea rediseid ja basiilikut kasvatada, suvel istutaks sinna mõne hilise õitseja.
Ja veel - hoolimata väga väikesest aiast hakkab kujunema mõte mõne õunapuu istutamisest. Kusjuures peamiselt kui vaadete varjajatena, kellelt võiks kunagi hiljem ka pisut saaki saada.
Üks peaks paiknema hollandi jalaka koha peal, kuid paar meetrit siseaia pool. Nüüd on selge, et hollandi jalakas jääb kääbuspuuks ja seetõttu oleks vaja ühte meeldivalt tiheda võraga õunapuud, mis varjaks vaate naabri akendele.
Teine õunapuu võiks paikneda koeramaja ees asuvas sillutises, kus ta varjaks kasvades mõningal määral teise naabri eesaia ja kolmas võiks kasvada värava kõrval.
Sass on õppinud uusi trikke. Toasolijate tähelepanu äratamiseks hüppab ta täies pikkuses üles ja patsab laiaks sirutatud käpataldrikuga vastu klaasi kusagil selles kõrguses kus võiks olla link (kui seal oleks link). Teine trikk seisneb eriliselt ulakal ilmel kõigi nelja jalaga vastu klaasi hüppamises mitte kõige puhtamate käppadega. Ma ei ole kunagi täheldanud, et paduväärikas maadam Muri pojale oleks midagi säärast õpetanud. :)