Aed on täis

Istutasin kõik uued aarded maha ja nüüd on aed selleks suveks kurguni täis. Natuke nuputamist oli Hiina kuljuslille kasvukoha suhtes, kuid lõpuks panin ta poolvarju kus õhtupoolne päike sellele imelillele veel lisavalgust annab. Piiskenelas leidis hea koha aia ääres ja paistab verandatrepile ära. Tegelikult on suurte lillede vaimustus läbi põetud. Piiskenelas on üks viimaseid suuri, mis veel ära nägemata. Kaunimad on jäänud, kuid aina rohkem hakkab aeda tulema keskmisekasvulisi ja päris pisikesi imelilli. Seekord tulid sellised põnevad asjad nagu mesitäht, rumeenia kannike, varvaskannike, vaipsasik, maukleht, 5 imekaunist priimulat, lehvikjas kurekell, naapoli alpikann, karuhein, ussikeeljas prohvetlill jne.
Ruumi on tegelikult veel küll, sest taimede vahelt paistab musta maad. Kuna mul on noor aed, siis on see ka täiesti normaalne. Eelmisel suvel täheldasin esimest korda seda, et tagapool polnud vaja enam rohida, sest põõsad-puhmikud olid üksteise vastu kasvanud ja moodustasid Vaate. Eespool on selleni veel väga palju aega kuid ega mul kiiret pole.
Samas, aiandus on ka selle poolest üks äraütlemata huvitav nähtus, et kogu aeg õpid midagi uut. Ja vahel kohtud lausa loogikavastaste juhtumitega.
Töölt tulles kisub peaväravas iga kord vasakule kõõritama kus stagnaaegne haljastaja taimevalikuga bambusesse on pannud. Mu töökoha kõrvalkrundil troonivad neli-viis torkavat kuuske ja nende all traavib ringi vabas vormis kari lopsakat läikivat hõbepuud, vähe sellest, nad on kibedal toiduotsingul ennast ka läbi asfaldi pressinud ja alustanud haljasalaga piirneva parkimisplatsi vallutamist. Minu läikiv hõbepuu seisab vaevu jalul. Istutasin parimale kohale, kastan, panin  komposti, aga tema vaatab mulle kurvalt otsa ja kasvab aastas umbes kaks sentimeetrit. Ja nii juba kolmas suvi.
Aru ma ei taipa. Samas...see on tõepoolest vahel kuidagi pöördvõrdeline...et mida invasiivsem liik, seda raskem on teda kasvama saada. Mäletan kuidas ma nägin vaeva vana hea Rosa pimpinellifolia juurutamisega. Nüüd viimaks siis on loota ka mingeid õisi.
Mitmel uuel iirisel on juba õienupud moodustunud, Mittendorfi päevaliilia läheb varsti lahti ja vana valge pojeng plaanib ka see suvi õitsema hakata. Veidi veel ja pudenevad viimaste tulpide õielehed. Algab kaks nädalat juuni algusest, kus peale tulpe ei õitse ju mitte midagi. Mis on tegelikult müüt. Sest ka sellel ajal õitseb oikuipalju asju.