Orhideed on nagu kassid. Nad on iseseisvad ja vastupidavad, õige kohtlemise juures peavad nad ennast lausa fantastiliselt üleval ja on võimelised iga ilumeelega inimese absoluuselt ümber sõrme keerama. Kolasin terve poe läbi. Tuhnisin seemnetes, huvitavaid püsikuid polnud ja läikiv peiulill maksis üle kahe euro, no kuulge!:)
Lõpuks ostsin tumepruuni liilia sibula, kelle nimi viitas ööle ja keda teadsin hullult hästi lõhnavat ning paki basiilikut. Ka orhideeletis ei jäänud midagi küünte vahele ja leiunurk oli oma põnevused ammendanud. Aga taimepoes lihtsalt PEAB vähemalt kord kuus käima, et olla käinud ja näinud ja kursis.
Õues selgus, et meie uus kuuking oli juba autos Pokumehe kõrvalistmel. Olin täitsa kohe äraüllatatud.:) Uurisin siis, et kellega tegu... oli põnev kirju leht, minivorm, äsjatärganud õievars, väga ilus juurekava. No selge, miks ma poes midagi söödavat ei näinud. Sest see oli juba ära võetud.:) Värvi muidugi ei tea, aga see teeb asja veelgi huvitavamaks, et kui ta ükskord puhkema hakkab.
Õues on pilves ja miinus 2,5. Peale imelisi suveilmu mõjub see mõningase ülekohtuna ja et kas jälle lumepilved või?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment