Enne vihma

Pime hommik. Mustad ähvardavad pilved katavad taevast, aga vihma pole kuskil. Maa on krõbekuiv. Käin igal hommikul ja õhtul uustulnukad kastekannuga üle, sest vesi on elu. Kaks imeilusat akakapsast sirutavad oma uusi lehti, ühel on isegi juba õied. Oleks justnagu üürike õiepõuane aeg , mida vanasti kutsuti "pärast tulpe". See kõlas umbes nii, et pärast tulpe ei õitse ju tükk aega (2 nädalat) peaaegu mitte midagi.
Vaidleksin vastu. Hingematvaid õiekaskaade hetkel just tõesti pole, aga täies ehtes on tuhkur enelas, Sieboldi priimula, mägiibeeris, kevadfloks `Blue Perfume`, kullerkupud, madalad iirised, padjandfloksid (mõned neist on ikka väga-väga ilusad), pirtsakas leviisia (kelle ma viimaks ometi õitsema sain, sest tema tahab munakivide vahel kasvada), Arendsi kivirikud, karukellad, poeedinartsissid, sarvkannike ja teised kannikesed, Himaalaja jalgleht, suurelehised brunnerad ja paar hilist tulpi. Kohe võtavad õiejärje üle Mittendorfi päevaliilia, piibelehed, värd-ebajasmiin, deutsia, laugud, kurekellad, ängelheinad, kivirikud jne. Muidugi ootavad kõik hinge kinni pidades vihma. No ma siis lähen jälle oma kastekannuga...