Vihm

Vihm on aedniku abimees. Pole paremat noorte taimede juurutajat kui soe vihm. Muidugi paistab see ka tigudele ja umbrohule meeldivat kuid esimese suurema kasvuhoo saab aed sisse ikka heast soojast vihmast. Kui kevadel tundus vaba maapinda kahtlaselt palju olevat, siis nüüd see enam nii ei ole. Uhkete aeglaste piikidena tõusevad mullast siin ja seal hostade kogumid, rodgersia karvased tõusmed ja jalglehe osavalt kokku pakitud õis koos lehega. Tühje kohti jääb aina vähemaks. Inkarvillea pole veel ainukesena nina näidanud, aga tema ongi viimane.
Rõõm on rikkalikult õitsevatest priimulatest, kenasti juurdunud igihalidest (kõigil juba üks õiski näidata) ja epimeediumi lopsakast puhmast. Randveremaa perenaise antud tulbisibulatest kasvasid imeõied: Kolm suurt ` Atlantist`, ilus oranz ja kaks punast tulpi, kelle õielehtede ääred kaunistatud kuldse "pitsiga." Eriti kaunis papagoitulbi mudel.:) Ootan põnevusega, keda võib kasvada veel pisisibulatest. Ja kauigi ma arvasin ennast tulbimaania suhtes täiesti jahe olevat, ei ole ju ometi millestki nii ilusast võimalik mööda vaadata.
Pikalt pirtsutanud leviisia võttis kätte ja kasvatas endale õievarred. Need ei ole küll teabmis võimsad kuid paistab, et uus koht andis ka uue elu.Moosesepõõsa taimed on idanenud ja täitsa olemas. Nii punane kui valge. Lisaks pole ka vana põõsas "lusikat nurka visanud". No näis...
Tundmatu taim, kelle panin sügisel peenrasse puhtalt selleks, et ära määrata, kes sealt kasvab, on juba pealsed kasvatanud. Vaat milleni uudishimu viib.:)
Lava ei ole ikka veel paika saanud. Alustan täna selle kandi korrastamist. Loodan, et vihm kätt ette ei pane.