On raamatuid mida loetakse ainult üks kord ja unustatakse, kuid on selliseid autoreid, keda tahaks ikka ja jälle lugeda. Üks neist on Peter Hoeg oma tuntud headuses. Võimaluse korral olen mõne ta raamatu isegi koju ostnud. Ja nüüd järsku niisugune kummaline asi, et hetkel on pooleli esimene selline tema raamat kus ma mitte kuidagi järje peale ei saa. Lugu jutustab saareküla pastoraadis elavast hipilikust perekonnast kus isa on imelisi jutlusi pidav pastor ja ema ühes isikus nii kiriku orelimängija kui tulihingeline leiutaja. Nende suhteliselt omapäi üles kasvanud lapsed on oma kummaliste vanematega kohanenud ja eriti nende teismeline tütar, kes on kogu stoori võtmeks. Tüdruk käib esimesena välja ka selle pelutava mõtte, et isa ja ema on justnagu elevanditalitajad (et niisugune hingeloom). Hoidku jumal, kui need suured, hoolimatud ja kirglikud peaksid ärkama...Ja siis see juhtubki. Vanemad kaovad. Oleks justnagu sõitnud Kanaaridele puhkama kuid lohakalt peidetud jäljed näitavad, et seda nad küll ei teinud. Mis lahti on? Millega nad tegelevad? Kuhu läksid? Vanemate olemust ja nende varasemaid tempe tauninud ühiskond asub tegutsema, lapsed püüavad seda omal moel takistada. Panen aina tihemini paljutõotavalt alanud romaani käest. Mina ei tea miks mul on tunne, et Peter Hoeg on viimastel aastatel kogu oma vaba aja lugenud Terry Pratchetti ja ka "Elevanditalitajate lapsed" kirjutanud, olles tugevalt loetu mõju all.:):):)
Peter Hoeg on tegelikult igas olekus hea ja Pratchett ka, aga see...mõju...see imelik Pratchettilikkus või misiganes see ka pole, on nii kummastav, et no kokku ei oleks nagu söödav. Või oleks väljend "raske lugeda" parem...Ma loen muidugi lõpuni, et millega see asi lõpeb.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mina ka vaevlesin ja vaevlesin. Hambad ristis venitasin lõpuni. Ja mittekuimidagi ei saanud aru.
ReplyDeleteOlin pärast raamatu lõpetamist veel tükk aega nii segaduses, et guugeldasin nägemaks, mis teised arvavad.
Ja on kergendus näha, et vaevlejaid on teisigi.
Talupoeg Puhh