Eile tõi hää sõber kotikese kuhikmürkleid. Minu jaoks tõeline BLING!, aga temal kasvavad need lihtsalt aias. Kevadel on sügiseste värskete seente maitse juba ammu unustatud ja poeseentel puudub see kõige tähtsam - aroom. Ma ei tea kuhu nad poeshampinjonide sordiaretuse käigus selle lõhna ära kaotasid, aga seenel peab olema LÕHN. Praegu on köök paksult seda täis, praadisin neid just võis...
Ei raatsigi omletti peale valada, on rohkem maitset. Met-si-kult (!) hõrgud.:)
Kui te seda kodus järgi teete, siis peaks seeneraamat või lausa mitu käepärast olema, et enne pannilepanekut oleks kindel kas me praeme kuhikmürklit...või on see hoopis kevadkogrits. Viimane on ilma kupatamata mürgine ja ainult issand ise teab mis siis edasi saab.
Aga seeneraamatutega on nii, et ühes on hea jutt, teises head illustratiivsed fotod, kolmandas JUST SEE seen, mida meil vaja on (et siis kolmes ülejäänud raamatus ei ole) ja neljandas on see huumor, et raamat ütleb kolmes raamatus mittesöödavaks tunnistatud seene kohta "väheväärtuslik söögiseen", nagu näiteks Rõngata kärbseseen. Ei, noh, maitsel polnud vigagi...ja ei ole vaja vist mainida, et alguses oli meil ainult see neljas seeneraamat.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment