Kohtumine

Kohtusin eile meie sigasõltumatuks muutunud kassiga. Õigemini ta ronis õues lihtsalt kukile, mida tuleb haruharva ette. Tavaliselt on enamus selliseid aktsioone seotud tungiva söögisooviga. Kui sel nurruval ratsanikul oleks ohjad siis kutsiks ta mu pikemata mõne lähima külmkapi juurde. Seekord aga oli see krae lihtsalt üks pehme ja nurruv sõberkass, kes seltsi otsis. Ja nõnda ma istutasingi valge Karatau laugu ja laialehise kobarhüatsindi maha, endal õlul uhke mustvalge krae, kes mõnusalt turja soojendas ja kastmise ajal kaela nii õieli ajas, et pidi peaaegu maha kukkuma. See kraetamine on tal üks tore komme, konksud haagitakse vestisse, keharaskus jaotatakse nii ära, et kere lebab lõdvalt turjal, saba on igaks juhuks ümber kaela ja pea peab üle õla ulatama, et näeks jõllata millega emand tegeleb. Ulatab ka, sest Härra Tibu on igavene kolakas.
Pöörane tuul on taltunud. Viimased päevad on möödunud vaikse taimevahetuse tähe all. Eile tulid lauk, see põneva õiega kobarhüatsint ja üks uus hosta, kelle nimi tuleb suvel veel tuvastada. Mis ei tohiks olla midagi võimatut, sest ta lõhnab ning neid pole palju.
Selle kevade "ämbriks" võib lugeda selle, et kõige aknapoolsem gladiool potis on sebinud endale õievarre ja kaugel need teisedki enam. Paraku ei ole ilmad ikka veel nii suvised, et ma võiks nad peenrasse istutada. Ma ei tea, mis mul arus oli kui ma nad märtsi alguses potti istutasin. Õigemini neil, sest nende pungad kippusid juba 5 sentimeetrini kõrguma.