Suvine neljapäev

Sellistel päevadel on põnev töölt koju tulla, sest soojus kangutab aiaelanikke lausa uskumatu kiirusega päevavalgele ja eilne aed ei ole enam ammugi tänane, sest täna on juba ohhohhoo!!!
On priimulate aeg. Sametpunaseid on niipalju lahti läinud, et nad moodustavad juba märgatava sümpaatse laigu. Ebapriimulaliku, ma ütleks, sest nende tume värv ei ole lillakas vaid just selline veripunane kleidisamet.
Nende kõrval promeneerib kerapriimulate seltskond. Valged ja maheroosad. (Juurde oleks vaja veel lillat ja punast.)
Liiliate peenar näeb praegu üsna humoorikas välja. Eks sai eelmine suvi neile korralikult jahti peetud ja kui liiliapeenar, siis liiliapeenar, sai ka mujalt aiast kõik ühte kohta akna alla istutatud. Sinna kus on kõige soojem ja tuulevaiksem. Nüüd on nad kõik tärganud. Üks näeb välja nagu dinosauruse saba, teine meenutab noort sirmikut, kolmas punase peedi pealseid, neljas vihjab peene ja hapra lehestikuga kõrgele sünnipärale (tõenäoliselt ongi kuningliilia), viies on nagu salat, kuues kerkib mullast nagu nui. Osad neist meenutavad tõepoolest ka liiliat.:)
Viimaks ometi hakkavad tärkama hostad. Teised olen kõik üles leidnud, ainult Ginko Craig on veel tuvastamata  ja mitte ei suuda meenutada mis hosta olen istutanud sügisel kohe vahevärava kõrvale. Koha valik viitab millelegi väga väärtuslikule. Kuidas ometi võib nii unustada? Löö või maha, mitte ei mäleta!:)
Ega ometi see lõhnav nimetu? Aedniku kingitus sügisest iseenesele...Tore ju.:)
Roosa piibeleht on ka kenasti alles.
Koduõue mummid said täna juba korpuse peale ja on tulevase võilillemee uputuse jaoks valmis. Küll on rahulik ja mõnus rass. Toimetati oma toimetamisi, keegi isegi mitte ei vaadanud mesiniku poole kuni ta nende hauet uuris ja uusi kärgi juurde pani.
Kasse meil enam pole. Vähemalt selliseid kes nurrudes kaissu poeks ja keda sasida saaks. On kaks niisugust kes hommikul ja õhtul kõhu täis söövad ja  ülejäänud aja veranda patjadel või kusagil mujale ära vedelevad. Vahel püüan mõne kinni ja roogin puukidest puhtaks. Põsepai ei ole teab mis ajast tehtud ja ärgata tuleb äratuskella peale.
Orhideed haistavad suve. Viimase kuukinga õievars oleks nagu seestpoolt vopsu saanud - ligi sentimeetrine juurdekasv. Missis Lillalaiguline Imeline, kes detsembrist saadik täiesti muutumatuna on püsinud, on hakanud kulunumaid õiekarikaid salaja õmblusmasina taha poetama ja uut lehte kasvatama. Ontsiidiumil on pisikesed korralikud juured all. Ootan kuni ta jaksab seal olla, enne istutama ei hakka.
Pühapäeval peaks Randveremaa perenaine tulema ja osa kraami minema viima, saab jälle veidi ruumi juurde.:)