Kõik on hea mis hästi lõpeb

`Ice  and Fire`  

 Aednik paneb jalad seinale, vaatab rahuldustundega aknast kastetud taimi ja saab üle hulga aja oma kasse sasida, kes halva ilma tõttu ükshaaval tuppa imbuvad.
Tore on. Kuna mina olin üle mõistuse igav (arvutis), siis otsis Härra Tibu endale muud tubast meelelahutust ja üritas käe jaoks jäetud tõstmisava kaudu nurgas seisvasse pappkasti siseneda. Pika sibelemise ja ragina peale läksin vaatama, et ei saa välja või. Ei, hoopis sisse ei saanud. "Missa teed siin, tobe orav?"
Härra Tibu vaatas mulle naljanäoga otsa, volksas üle ääre kasti ja oli kõrvulukustavalt nurru lüües seal täiesti õnnelik. Kui ära läksin algas ragin uuesti. Nüüd üritas ta sama kitsa ava kaudu ennast kastist välja närida. Millegagi peab ju tegelema.
Kuna on ikkagi kevad ja see on üürike ja alles see oli kui toomingad õitsesid...nojah, siis võtsime ennast eile õhtul kokku ja läksime kuldkingade õitsemist vaatama. Selgus, mets oli viie aastaga tundmatuseni ära muutunud ja kuldkingi enam oma vana koha peal ei olnud (loodetavasti muutus kusagil mets jälle selliseks, et seal hakkasid ühtäkki kuldkingad kasvama).
Teist teed pidi koju sõites sattusime hoopis teistlaadi imelistele, kes parajasti oma õied lahti olid löönud. Võsastunud alvaril kasvas neid palju-palju. Õnneks oli seekord ikka fotokas ka ligi. Nende lõhn meenutas sinilillede oma. Tagasi jõudsime päris hämaras, kaasas palju pilte roosadest orhideedest.
Panen ühe ka siia üles.

Öösel tuli vihm. Aed oleks justnagu selja sirgu löönud. Hostasid ei tunne enam nägupidi ära ja osad iirised on lehtede vahelt ühe ööga õievarre välja visanud. Kuidagi jabur on omaenda hostasid imetleda, kes mul juba kolmat suve aias on, aga tõehetk oli võimas küll. Vihma upitusel ühe ööga kasvanud ilu. Erk ja päikesest pleekimata. Üks ikka ilusam kui teine.

`On Stage`

`June`

`Orange Marmalade`

`Dream Weaver`