Kõik on hea mis hästi lõpeb

`Ice  and Fire`  

 Aednik paneb jalad seinale, vaatab rahuldustundega aknast kastetud taimi ja saab üle hulga aja oma kasse sasida, kes halva ilma tõttu ükshaaval tuppa imbuvad.
Tore on. Kuna mina olin üle mõistuse igav (arvutis), siis otsis Härra Tibu endale muud tubast meelelahutust ja üritas käe jaoks jäetud tõstmisava kaudu nurgas seisvasse pappkasti siseneda. Pika sibelemise ja ragina peale läksin vaatama, et ei saa välja või. Ei, hoopis sisse ei saanud. "Missa teed siin, tobe orav?"
Härra Tibu vaatas mulle naljanäoga otsa, volksas üle ääre kasti ja oli kõrvulukustavalt nurru lüües seal täiesti õnnelik. Kui ära läksin algas ragin uuesti. Nüüd üritas ta sama kitsa ava kaudu ennast kastist välja närida. Millegagi peab ju tegelema.
Kuna on ikkagi kevad ja see on üürike ja alles see oli kui toomingad õitsesid...nojah, siis võtsime ennast eile õhtul kokku ja läksime kuldkingade õitsemist vaatama. Selgus, mets oli viie aastaga tundmatuseni ära muutunud ja kuldkingi enam oma vana koha peal ei olnud (loodetavasti muutus kusagil mets jälle selliseks, et seal hakkasid ühtäkki kuldkingad kasvama).
Teist teed pidi koju sõites sattusime hoopis teistlaadi imelistele, kes parajasti oma õied lahti olid löönud. Võsastunud alvaril kasvas neid palju-palju. Õnneks oli seekord ikka fotokas ka ligi. Nende lõhn meenutas sinilillede oma. Tagasi jõudsime päris hämaras, kaasas palju pilte roosadest orhideedest.
Panen ühe ka siia üles.

Öösel tuli vihm. Aed oleks justnagu selja sirgu löönud. Hostasid ei tunne enam nägupidi ära ja osad iirised on lehtede vahelt ühe ööga õievarre välja visanud. Kuidagi jabur on omaenda hostasid imetleda, kes mul juba kolmat suve aias on, aga tõehetk oli võimas küll. Vihma upitusel ühe ööga kasvanud ilu. Erk ja päikesest pleekimata. Üks ikka ilusam kui teine.

`On Stage`

`June`

`Orange Marmalade`

`Dream Weaver`

Enne vihma

Pime hommik. Mustad ähvardavad pilved katavad taevast, aga vihma pole kuskil. Maa on krõbekuiv. Käin igal hommikul ja õhtul uustulnukad kastekannuga üle, sest vesi on elu. Kaks imeilusat akakapsast sirutavad oma uusi lehti, ühel on isegi juba õied. Oleks justnagu üürike õiepõuane aeg , mida vanasti kutsuti "pärast tulpe". See kõlas umbes nii, et pärast tulpe ei õitse ju tükk aega (2 nädalat) peaaegu mitte midagi.
Vaidleksin vastu. Hingematvaid õiekaskaade hetkel just tõesti pole, aga täies ehtes on tuhkur enelas, Sieboldi priimula, mägiibeeris, kevadfloks `Blue Perfume`, kullerkupud, madalad iirised, padjandfloksid (mõned neist on ikka väga-väga ilusad), pirtsakas leviisia (kelle ma viimaks ometi õitsema sain, sest tema tahab munakivide vahel kasvada), Arendsi kivirikud, karukellad, poeedinartsissid, sarvkannike ja teised kannikesed, Himaalaja jalgleht, suurelehised brunnerad ja paar hilist tulpi. Kohe võtavad õiejärje üle Mittendorfi päevaliilia, piibelehed, värd-ebajasmiin, deutsia, laugud, kurekellad, ängelheinad, kivirikud jne. Muidugi ootavad kõik hinge kinni pidades vihma. No ma siis lähen jälle oma kastekannuga...

Aed on täis

Istutasin kõik uued aarded maha ja nüüd on aed selleks suveks kurguni täis. Natuke nuputamist oli Hiina kuljuslille kasvukoha suhtes, kuid lõpuks panin ta poolvarju kus õhtupoolne päike sellele imelillele veel lisavalgust annab. Piiskenelas leidis hea koha aia ääres ja paistab verandatrepile ära. Tegelikult on suurte lillede vaimustus läbi põetud. Piiskenelas on üks viimaseid suuri, mis veel ära nägemata. Kaunimad on jäänud, kuid aina rohkem hakkab aeda tulema keskmisekasvulisi ja päris pisikesi imelilli. Seekord tulid sellised põnevad asjad nagu mesitäht, rumeenia kannike, varvaskannike, vaipsasik, maukleht, 5 imekaunist priimulat, lehvikjas kurekell, naapoli alpikann, karuhein, ussikeeljas prohvetlill jne.
Ruumi on tegelikult veel küll, sest taimede vahelt paistab musta maad. Kuna mul on noor aed, siis on see ka täiesti normaalne. Eelmisel suvel täheldasin esimest korda seda, et tagapool polnud vaja enam rohida, sest põõsad-puhmikud olid üksteise vastu kasvanud ja moodustasid Vaate. Eespool on selleni veel väga palju aega kuid ega mul kiiret pole.
Samas, aiandus on ka selle poolest üks äraütlemata huvitav nähtus, et kogu aeg õpid midagi uut. Ja vahel kohtud lausa loogikavastaste juhtumitega.
Töölt tulles kisub peaväravas iga kord vasakule kõõritama kus stagnaaegne haljastaja taimevalikuga bambusesse on pannud. Mu töökoha kõrvalkrundil troonivad neli-viis torkavat kuuske ja nende all traavib ringi vabas vormis kari lopsakat läikivat hõbepuud, vähe sellest, nad on kibedal toiduotsingul ennast ka läbi asfaldi pressinud ja alustanud haljasalaga piirneva parkimisplatsi vallutamist. Minu läikiv hõbepuu seisab vaevu jalul. Istutasin parimale kohale, kastan, panin  komposti, aga tema vaatab mulle kurvalt otsa ja kasvab aastas umbes kaks sentimeetrit. Ja nii juba kolmas suvi.
Aru ma ei taipa. Samas...see on tõepoolest vahel kuidagi pöördvõrdeline...et mida invasiivsem liik, seda raskem on teda kasvama saada. Mäletan kuidas ma nägin vaeva vana hea Rosa pimpinellifolia juurutamisega. Nüüd viimaks siis on loota ka mingeid õisi.
Mitmel uuel iirisel on juba õienupud moodustunud, Mittendorfi päevaliilia läheb varsti lahti ja vana valge pojeng plaanib ka see suvi õitsema hakata. Veidi veel ja pudenevad viimaste tulpide õielehed. Algab kaks nädalat juuni algusest, kus peale tulpe ei õitse ju mitte midagi. Mis on tegelikult müüt. Sest ka sellel ajal õitseb oikuipalju asju.

Teiste aiad on huvitavad.

Täiesti absoluutselt BLING! päev koos absoluutselt BLING! botaanikaaia külastusega, kust ma maandusin kodus kahe kasti taimedega, natuke mullase rinnaesise ja muhelusega, mida on raske näolt koristada. Ei osanud ealeski arvata, et üks eraaed võib olla nii taimemahukas, nii liigirikas ja nii mitmekesiste istutusmaastikega. Oli ka igavesti meeldejäävaid esmakohtumisi nagu näiteks nõtke õievarrega hõõguvpunane priimula, linalehise tulbi kroonlehtede uskumatu värv, litterheina vastupandamatu välisdisain, tundmatut tõugu leviisia fuksiaroosa ja luudpõõsa luksuslik kuldkollane õiekasukas. Lisaks kõik need seninägematud veel mitte õitsejad, alles tärkajad ja juba ära õitsenud imelised. Selle aia umbrohigi oli huvitav ja koosnes oma areaalist plehku pannud kukeharjadest, kummalistest kurerehadest, kannikestest, vene ussikeelest ja ülimalt isuäratavatest akakapsastest. Väga, väga, väga palju tööd, mis on saanud niisuguse oivalise aia näol nähtavaks ja tajutavaks.
Olen tänulik Teejuhile, kes meid sinna viis ja pärast koju tõi, ning Perenaisele, kes selle aia rajanud ning võttis aega meile ka oma hoolealuseid tutvustada. Ausõna, koolilapse tunne oli vahepeal,  ei tundnud ju akantust ära.  Aga see polnud loomulikult tavaline akantus.:)
Ohjah. Midagi pole öelda, Tees "Teiste aiad on huvitavad" peab 100 prossa paika, kuid täna ma lisaksin sinna juurde "ja mõned eriti.":)

Aeglase rekka juhtum

Kuna enamik rekkasid käitub teel nagu steroide täis topitud isaelevandid, siis lasksin ma need kaks rekkat aleviku ringil targu endast ette. Pole mul vaja neid endale selja taha rabelema ja raevunult puhisedes iga hinna eest möödasõitu üritama (kui mina sõidan 90-ga). Kui teine, kahe koormaga rekka käitus täiesti ootuspäraselt s.o. kihutas esimese tagumikku ja jäi sinna närvitsema, üritas isegi möödasõitu, kuid tõmbus siiski tagasi, siis näis esimene olevat seekord hoopis üledoosi saanud. 90 alas sõitis ta 80-ga ja 80 alas 70-ga. Venisin tal pärast rahulikult terve tee järel, mine tea mis mehel lastiks, võibolla veab peegleid või mõnd muud tundlikku koormat. Minul kiiret pole. Üldse oli täna kuidagi tihe ja süstiv liiklus veerand seitsmese kellaaja kohta.
Kuna vihmaga nädalavahetusel koonerdati, siis tuli eile aeda kasta. Ikka kõik uustulnukad ja erilistele lemmikutele ka sortsuke. Karukellataimed kasvavad kenasti ja kaheldava dzefersoonia beebi võtab kaalus juurde. Viimaks näitas leheotsi ka karvane kõreliilia, vahepeal hakkasin juba arvama, et talv on ta endale võtnud.

Suve tunnused

Leitsakulised pärastlõunad, äiksekärgatused, ööbikud ja mee voolamine aasadelt tarusse viitavad ilmselgelt suvele kuigi meil kestab veel endiselt kõige ilusam aastaaeg - kevad. Hommikud on tiined hiirekõrvust, õiearoomist ja magusast udust, mis tuleb soost. Seesinane kevad on aedniku silmade läbi üks huvitavamaid kevadeid, sest esmaõitsejaid oli palju ja esmakordselt nõnda külluslikult õitsejaid samuti. Ka sääsed on selleaastase kevade igati heaks tunnistanud ja õhtuti toob õueõhk neid kohale lausa tonnide viisi. 
Eile tänumeeles taimevahetusest saabudes asusin uusi aardeid maha istutama. Ei OLE VÕIMALIK keskenduda vaba koha otsimisele, sabaga vehkimisele ja juba põkkunud sääskede mahalöömisele! Ja siis veel see Härra Tibu, kes ka omal moel suhelda tahtis (seltskondlik augukraapimine peenrasse minu istutusaugu lähedale ja sinna soristamine). Ning ma ei saa väita, et kogu see kasside ja sääskede segatants mind närviliseks ei teinud, kuid viimaks olid kõik uued lemmikud oma kohad leidnud ning ma võisin viimaks tuppa minna ja õhtule jääda.
Nüüd on veel kahe hea taimesõbra vastuvisiidid (sest kuidas muidu saaks aeda ruumi!:), ise teha üks ostureis ning siis võib rahus kiiktooli viskuda ja hakata iiriste õitsemist ootama.

Vihm

Vihm on aedniku abimees. Pole paremat noorte taimede juurutajat kui soe vihm. Muidugi paistab see ka tigudele ja umbrohule meeldivat kuid esimese suurema kasvuhoo saab aed sisse ikka heast soojast vihmast. Kui kevadel tundus vaba maapinda kahtlaselt palju olevat, siis nüüd see enam nii ei ole. Uhkete aeglaste piikidena tõusevad mullast siin ja seal hostade kogumid, rodgersia karvased tõusmed ja jalglehe osavalt kokku pakitud õis koos lehega. Tühje kohti jääb aina vähemaks. Inkarvillea pole veel ainukesena nina näidanud, aga tema ongi viimane.
Rõõm on rikkalikult õitsevatest priimulatest, kenasti juurdunud igihalidest (kõigil juba üks õiski näidata) ja epimeediumi lopsakast puhmast. Randveremaa perenaise antud tulbisibulatest kasvasid imeõied: Kolm suurt ` Atlantist`, ilus oranz ja kaks punast tulpi, kelle õielehtede ääred kaunistatud kuldse "pitsiga." Eriti kaunis papagoitulbi mudel.:) Ootan põnevusega, keda võib kasvada veel pisisibulatest. Ja kauigi ma arvasin ennast tulbimaania suhtes täiesti jahe olevat, ei ole ju ometi millestki nii ilusast võimalik mööda vaadata.
Pikalt pirtsutanud leviisia võttis kätte ja kasvatas endale õievarred. Need ei ole küll teabmis võimsad kuid paistab, et uus koht andis ka uue elu.Moosesepõõsa taimed on idanenud ja täitsa olemas. Nii punane kui valge. Lisaks pole ka vana põõsas "lusikat nurka visanud". No näis...
Tundmatu taim, kelle panin sügisel peenrasse puhtalt selleks, et ära määrata, kes sealt kasvab, on juba pealsed kasvatanud. Vaat milleni uudishimu viib.:)
Lava ei ole ikka veel paika saanud. Alustan täna selle kandi korrastamist. Loodan, et vihm kätt ette ei pane.

Rituaal

Varem või hiljem hakkab ka kõige hullemates boheemides igritsema väike igatsus korrapära järele. Saagem tuttavaks, see ongi Rituaal. Rituaal on esimene hommikune sigaret, kohvihetk linnulaulust rõkkavas varahommikus või laulujorin dushi all. Rituaal võib olla misiganes...harjunud teekond mööda kindlaid tänavaid, tuttav orav linnapargis või muedzini kaeblik hüüd üle hommikumaise leitsaku. Rituaal poeb meie argipäeva märkamatult, ta on väike, kuid ometi nii neetult vajalik selleks, et kogu kaadervärk stressivabalt nädala lõpuni välja logistaks.
Vahel on enda kulgemistel tore tabada ka mõni teine rituaalisõltlane. Otse teolt.:)
Sõidan tööle ilgelt vara. Siis on hea rahulik, peale minu on tänavail vaid üks auto...vahel kaks. Maanteel on vastassuunavööndis üks pikendusrada, kus kohtan igal hommikul seismas valget kaubikut. Juht on rooli taga lõõgastunud poosis, teeb suitsu, rüüpab tassist ja alati on parempoolne suunatuli vilkuma jäetud. See on tema rituaal. Issand ise teab kust ta tuleb või kuhu ta läheb, aga igal hommikul seisab see masin seal nagu humoorikas kuubik, parem suunatuli vilkumas. Me oleme edasi sõites arendanud pööraseid teooriaid kuidas mees on põgenenud uniste röökivate laste karja ja sapise naise eest sooritama oma Rituaali, et olla see seitse minutit rahus ja vaikuses koos iseenda, kohvi ja sigaretiga, et siis edasi minna tööle. Või tuleb ta hoopis öisest vahetusest ja auto on ta ainus kodu ning mees ostab tanklast võileibu ja kohvi ning einestab, enne kui metsa magama sõidab võimisiganes. :)
Üks mu enda lemmikrituaalidest on vähemalt kord päevas minna aeda kondama ja uurida kuidas kellelgi läheb ja mida uut kasvanud ja kes õide puhkenud. Ei miskit erilist - kõigest tüüpilise aiahooliku tunnused.:)

Hea päev.

Eile oli hea päev. Mitte, et ülejäänutel kuidagi midagi viga oleks, aga kui päev algab taimevahetusega ja lõpeb võimsa kontserdiga, siis lihtsalt muid võimalusi pole. Bändikas hiilgas seekord kuidagi eriti hea paueri ja kokkumängu poolest. Oma osa oli ka  külalismuusikutel, sest läbi astus Solist, kellega prooviti koos järgmise kontserdi kahte ühislaulu ansambel Rehaga ja pärast mängisid viiulit ja suurt musta trummi  kaasa Asse ja Kaie. Trummi vingeid võnkeid oli toas lausa füüsiliselt tunda.
Oli tore tõdeda, et lapsed nii musikaalsed on ja üldse...kuidagi väga hea fiiling oli.:)
Eile tuli mägisoldanell, valgete lehtedega päevaliilia, huvitavat värvi lehtedega täpiline metsvits (nii haruldane, et isegi internetis pole:), pisi-pisike roosa priimula ja kahte sorti Balti sõrmkäppa, kes hää sõbra aias ennast ütlemata hästi tunneb ja peenardes ennast korralikult laiali on laotanud. Nägin nüüd ka, miks "käpad" on käpad. Käpalistel on käppa meenutav pisike juuremugulate kogum. Pole lihtsalt varem olnud võimalust mõnda käppa välja kaevata.
Täna hommikul on miinus 3,7.

Kohtumine

Kohtusin eile meie sigasõltumatuks muutunud kassiga. Õigemini ta ronis õues lihtsalt kukile, mida tuleb haruharva ette. Tavaliselt on enamus selliseid aktsioone seotud tungiva söögisooviga. Kui sel nurruval ratsanikul oleks ohjad siis kutsiks ta mu pikemata mõne lähima külmkapi juurde. Seekord aga oli see krae lihtsalt üks pehme ja nurruv sõberkass, kes seltsi otsis. Ja nõnda ma istutasingi valge Karatau laugu ja laialehise kobarhüatsindi maha, endal õlul uhke mustvalge krae, kes mõnusalt turja soojendas ja kastmise ajal kaela nii õieli ajas, et pidi peaaegu maha kukkuma. See kraetamine on tal üks tore komme, konksud haagitakse vestisse, keharaskus jaotatakse nii ära, et kere lebab lõdvalt turjal, saba on igaks juhuks ümber kaela ja pea peab üle õla ulatama, et näeks jõllata millega emand tegeleb. Ulatab ka, sest Härra Tibu on igavene kolakas.
Pöörane tuul on taltunud. Viimased päevad on möödunud vaikse taimevahetuse tähe all. Eile tulid lauk, see põneva õiega kobarhüatsint ja üks uus hosta, kelle nimi tuleb suvel veel tuvastada. Mis ei tohiks olla midagi võimatut, sest ta lõhnab ning neid pole palju.
Selle kevade "ämbriks" võib lugeda selle, et kõige aknapoolsem gladiool potis on sebinud endale õievarre ja kaugel need teisedki enam. Paraku ei ole ilmad ikka veel nii suvised, et ma võiks nad peenrasse istutada. Ma ei tea, mis mul arus oli kui ma nad märtsi alguses potti istutasin. Õigemini neil, sest nende pungad kippusid juba 5 sentimeetrini kõrguma.

Naudingute kaitseala: seenehetk

Eile tõi hää sõber kotikese kuhikmürkleid. Minu jaoks tõeline BLING!, aga temal kasvavad need lihtsalt aias. Kevadel on sügiseste värskete seente maitse juba ammu unustatud ja poeseentel puudub see kõige tähtsam - aroom. Ma ei tea kuhu nad poeshampinjonide sordiaretuse käigus selle lõhna ära kaotasid, aga seenel peab olema LÕHN. Praegu on köök paksult seda täis, praadisin neid just võis...
Ei raatsigi omletti peale valada, on rohkem maitset. Met-si-kult (!) hõrgud.:)
Kui te seda kodus järgi teete, siis peaks seeneraamat või lausa mitu käepärast olema, et enne pannilepanekut oleks kindel kas me praeme kuhikmürklit...või on see hoopis kevadkogrits. Viimane on ilma kupatamata mürgine ja ainult issand ise teab mis siis edasi saab.
Aga seeneraamatutega on nii, et ühes on hea jutt, teises head illustratiivsed fotod, kolmandas JUST SEE seen, mida meil vaja on (et siis kolmes ülejäänud raamatus ei ole) ja neljandas on see huumor, et raamat ütleb kolmes raamatus  mittesöödavaks tunnistatud seene kohta "väheväärtuslik söögiseen", nagu näiteks Rõngata kärbseseen. Ei, noh, maitsel polnud vigagi...ja ei ole vaja vist mainida, et alguses oli meil ainult see neljas seeneraamat.:)

Maikuised lemmikud

See on vullrohi. Tema noored võrsed on peaaegu mustad. Üks sümpaatsemaid kevadlilli, kes õitseb enne tulpe.

Naabrinaise aiast pärinev kleidisameti karva priimula. Suurema laiguna on see sügavpunane peenras võimas.

Paar aastat tagasi naistepäevaks tulnud tulp. Viimse kui leheotsakeseni elegantne.

Mulle meeldib tema omamaakeelne nimi `Röte Klokke`, mis ei tähenda muud kui punast kella. Karukellad on tõesti võrratud!:)

 Kõrvikpriimulaime. Sebida valmis selline õis! Ja veel kõigi nende vahaste varjunditega...Ootan põnevusega millised on kahe veel puhkemata kõrvikpriimula õied.

Rossi mukdeenia `Karasuba`on igas kasvufaasis vaatamist väärt.

Suureõielised puhast tooni priimulad annavad peenrasse mahedaid pastelseid laike.

Narmaline linnupiim. Kui seda peaks kusagil veel ka roosal kujul leiduma, siis on minul ikka täielik BLING!!!:)

Roosilõhnalise kuldjuure juurel on tõepoolest roosi lõhn. Aga tal on ka muid väärtusi - näiteks kogu oma ärkveloleku kestel näeb ta väga hea välja.
Kevadmagun õitses nii ruttu ära, et ma ei jõudnud fotokatki välja võtta.:) Noh, kui aus olla, siis olid sel ajal suured ümberistutused ja mida sa mullaste kätega ikka pildistad. Ongi hea kui ka järgmine aasta saab kellestki portreeseinale miskit üles panna.
Väikesed kollased metstulbid kolisin esiukse kõrvale ebajasmiini alla. Nad jõuavad seal tulevikus just enne lehtimist ära õitseda.
Peale vihma ei julge paraadpeenart enam endise jõhkrusega rohida, sest kui pattu tunnistada, siis olen sinna vähemalt kolme iluduse seemneid poetanud, kõikvõimalike liiliate sigisibulatest rääkimata. Ja nüüd on käes. Kui teaks kelle taimed...Kaheldava dzefersoonia omi ei saa nii palju olla. Igatahes, põnev, mis sealt siis lõpuks tuleb. Võimalik, et kollane emajuur.
Ohtraks sigijaks tituleeritud mesiputk ilmutas oma esimese järeltulija neljandal kevadel. Ausõna, ma ei ole ta tarikaid maha lõiganud. Nüüd ma saan selle lõhnava kapsa taime näol eesaeda kolida, sest vana isend on nii sügava juurega, et teda enam liigutada ei saa.

Suvine neljapäev

Sellistel päevadel on põnev töölt koju tulla, sest soojus kangutab aiaelanikke lausa uskumatu kiirusega päevavalgele ja eilne aed ei ole enam ammugi tänane, sest täna on juba ohhohhoo!!!
On priimulate aeg. Sametpunaseid on niipalju lahti läinud, et nad moodustavad juba märgatava sümpaatse laigu. Ebapriimulaliku, ma ütleks, sest nende tume värv ei ole lillakas vaid just selline veripunane kleidisamet.
Nende kõrval promeneerib kerapriimulate seltskond. Valged ja maheroosad. (Juurde oleks vaja veel lillat ja punast.)
Liiliate peenar näeb praegu üsna humoorikas välja. Eks sai eelmine suvi neile korralikult jahti peetud ja kui liiliapeenar, siis liiliapeenar, sai ka mujalt aiast kõik ühte kohta akna alla istutatud. Sinna kus on kõige soojem ja tuulevaiksem. Nüüd on nad kõik tärganud. Üks näeb välja nagu dinosauruse saba, teine meenutab noort sirmikut, kolmas punase peedi pealseid, neljas vihjab peene ja hapra lehestikuga kõrgele sünnipärale (tõenäoliselt ongi kuningliilia), viies on nagu salat, kuues kerkib mullast nagu nui. Osad neist meenutavad tõepoolest ka liiliat.:)
Viimaks ometi hakkavad tärkama hostad. Teised olen kõik üles leidnud, ainult Ginko Craig on veel tuvastamata  ja mitte ei suuda meenutada mis hosta olen istutanud sügisel kohe vahevärava kõrvale. Koha valik viitab millelegi väga väärtuslikule. Kuidas ometi võib nii unustada? Löö või maha, mitte ei mäleta!:)
Ega ometi see lõhnav nimetu? Aedniku kingitus sügisest iseenesele...Tore ju.:)
Roosa piibeleht on ka kenasti alles.
Koduõue mummid said täna juba korpuse peale ja on tulevase võilillemee uputuse jaoks valmis. Küll on rahulik ja mõnus rass. Toimetati oma toimetamisi, keegi isegi mitte ei vaadanud mesiniku poole kuni ta nende hauet uuris ja uusi kärgi juurde pani.
Kasse meil enam pole. Vähemalt selliseid kes nurrudes kaissu poeks ja keda sasida saaks. On kaks niisugust kes hommikul ja õhtul kõhu täis söövad ja  ülejäänud aja veranda patjadel või kusagil mujale ära vedelevad. Vahel püüan mõne kinni ja roogin puukidest puhtaks. Põsepai ei ole teab mis ajast tehtud ja ärgata tuleb äratuskella peale.
Orhideed haistavad suve. Viimase kuukinga õievars oleks nagu seestpoolt vopsu saanud - ligi sentimeetrine juurdekasv. Missis Lillalaiguline Imeline, kes detsembrist saadik täiesti muutumatuna on püsinud, on hakanud kulunumaid õiekarikaid salaja õmblusmasina taha poetama ja uut lehte kasvatama. Ontsiidiumil on pisikesed korralikud juured all. Ootan kuni ta jaksab seal olla, enne istutama ei hakka.
Pühapäeval peaks Randveremaa perenaine tulema ja osa kraami minema viima, saab jälle veidi ruumi juurde.:)

Elevanditalitajate lapsed

On raamatuid mida loetakse ainult üks kord ja unustatakse, kuid on selliseid autoreid, keda tahaks ikka ja jälle lugeda. Üks neist on Peter Hoeg oma tuntud headuses. Võimaluse korral olen mõne ta raamatu isegi koju ostnud. Ja nüüd järsku niisugune kummaline asi, et hetkel on pooleli esimene selline tema raamat kus ma mitte kuidagi järje peale ei saa. Lugu jutustab saareküla pastoraadis elavast hipilikust perekonnast kus isa on imelisi jutlusi pidav pastor ja ema ühes isikus nii kiriku orelimängija kui tulihingeline leiutaja. Nende suhteliselt omapäi üles kasvanud lapsed on oma kummaliste vanematega kohanenud ja eriti nende teismeline tütar, kes on kogu stoori võtmeks. Tüdruk käib esimesena välja ka selle pelutava mõtte, et isa ja ema on justnagu elevanditalitajad (et niisugune hingeloom). Hoidku jumal, kui need suured, hoolimatud ja kirglikud peaksid ärkama...Ja siis see juhtubki. Vanemad kaovad. Oleks justnagu sõitnud Kanaaridele puhkama kuid lohakalt peidetud jäljed näitavad, et seda nad küll ei teinud. Mis lahti on? Millega nad tegelevad? Kuhu läksid? Vanemate olemust ja nende varasemaid tempe tauninud ühiskond asub tegutsema, lapsed püüavad seda omal moel takistada. Panen aina tihemini paljutõotavalt alanud romaani käest. Mina ei tea miks mul on tunne, et Peter Hoeg on viimastel aastatel kogu oma vaba aja lugenud Terry Pratchetti ja ka "Elevanditalitajate lapsed" kirjutanud, olles tugevalt loetu mõju all.:):):)
 Peter Hoeg on tegelikult igas olekus hea ja Pratchett ka, aga see...mõju...see imelik Pratchettilikkus või misiganes see ka pole, on nii kummastav, et no kokku ei oleks nagu söödav. Või oleks väljend "raske lugeda" parem...Ma loen muidugi lõpuni, et millega see asi lõpeb.

Rohevahetus

Pühapäeval oli aias liikumist. Tulid lääne-päevakübar `Black Beauty`, taevassinine kommeliin, nartssid `White Marvel`, `Rip van Winkle` ja `Cum Laude`, jaaguleht, tundmatu emajuure poeg, liilia `Rumba` ja  nimetu liilia, valgeõieline ängelhein, roniv hortensia (läks talvel hortensiate maale, proovin uuesti), narmaline linnupiim, valge kobarhüatsint, ahtalehine pojeng, anomaalne pojeng (eelmise võttis talv endale, proovin uuesti), häkveetia pisiputk, kukehari `Elegans`, Douglasi leeklill `White Admiral`.
Ilmaga vedas tohutult, sest kui kõik oli maha istutatud, hakkas sadama.
Täna on esimene vastuvahetus ja pühapäeval teine.
Ilmad on imelised. Kevad ei saagi teistsugune olla. Puude lehtimise aegu muud ei teekski kui vahiks loodust, isegi kõige igavamad pajuvõsad teede ääres omandavad lehtimise ajal erilise nimbuse ja oleksid nagu maha astunud vanaegsetelt jaapani loodusgravüüridelt, rääkimata pikkade rippuvate okstega arukaskedest. Imeline.
Aias asutab õisi avama punane epimeedium, peenras paistavad hambulislehiste priimulate roosad ja valged kerad,  tavalise priimula sametpunane laik, pungi avavad roosilõhnaline kuldjuur, farreri kuldjuur ja hanerohi `Plena`. Nurga taga tunnevad ennast hästi vanad head valged trompetnartsissid. `Salome` sel aastal ei õitse. Midagi oli, mis õrnale hollandlannale ei meeldinud. Tohin ma arvata? Oli see nüüd 20 miinust ilma lumeta või miinus 34 lumega? Tegelikult on sarkasm antud teemal täiesti üleliigne, sest ilm "on nigu on" ja tema lihtsalt ei õitse.
Tõeliselt kaunilt troonib valge männi `Radiata` hõlma all karukell `Röde Klokke` helepunase lillekesena. (Ma ei tea kuidas ma seni ilma karukelladeta üldse elanud olen.:)
Narmalise karukella taimed on kenasti idanenud ja järgmine kevad tuleb neist karukelladele lisa.
Täna hommikul oli öökülm (-2,8), kuid kevadised paistavad sellest väikesest külmakõdist üldse mitte hoolivat.

Saabumine

Kassid magavad nüüdsest väljas. Voodi jalutsis ei ole enam sooja sabaga tellist, aga samas, keegi ei torka ka öösel kell neli vurre näkku, et lippa, tüdruk ja ava nüüd siva üks konserv.
Hommikune rüselus rõduukse taga meenutab möödunud aegu ja toob silma ette satgnaaegse pildi ärevil rahvamassidest Tallinna Kaubamaja ukse taga enne avamist. Suured silmad, palju vurre, kannatamatus, vaikne hasart, küünarnukid...
Nüüd peab silma hoolega lahti hoidma, vahel pudeneb nende tulles põrandale puuke ja hiiri. Mõnikord võivad need veel elus olla.
Nojah. Avan ukse. Wuh! Wuh! Ainult käpapadina otsa on veel köögist kosta...ja ablast matsutamist.
Kunagi, kui alles alevikku kolisime ja mina linnas tööl käisin, siis helistasin bussiga tööle sõites öövahetusest naasevale kaasale, et toit on praeahjus või mine poodi jne, aga lisamärkusega tuli alati, et "Söötsin põrsad ka ära." Selle peale täheldasin oma lõbuks bussis alati teatud väikest elevust ja  uudishimulikke pilke, et näe, peavad alevikus sigu. Jutt käis aga hoopis nurrpõrsastest. Nende kausi ümbrus läks alati nii ruttu rokaseks.
Kevadised ilmad on heitlikud nagu lapse meel. Eilne jäine hommik vaheldus palava suveilmaga ja moondus öiseks soojaks vihmaks. Kõik on kenasti kastetud ja häppid.
Indiaanlastemaa kevadmagun õitseb vaid nädalakese või poolteist. Sellegipoolest on ta üks mu lemmikuid.
Topeltõieline oli veel nii väike, et sel aastal veel ei õitsenud, tahab jõudu koguda, samas, see üks leheke on hästi tugev ja elujõuline.
Täna lähevad nartsissid lahti. Vana valge trompet ja poest tulnud `Salome`. Ka peotäis Heleni tulbisibulaid on endale uhked pealsed kasvatanud ja ühe õienupu pilust paistab kollaseid narmaid. Vägev!:)
Panen täna lava mulda täis ja istutan priimulakülvi pottidesse. Hakkavad juba üksteisel silmi peast sööma.
Meeles mõlgub ka taimevahetus. Ehk homme hommikupoole õnnestub Randveres ära käia.
Tegelikult on taimevahetus juba alanud. Eile tuli ahtalehine punanupp. Vaatan talle täna väär
ilise koha.

Koleda ilmaga reede

Orhideed on nagu kassid. Nad on iseseisvad ja vastupidavad, õige kohtlemise juures peavad nad ennast lausa fantastiliselt üleval ja on võimelised iga ilumeelega inimese absoluuselt ümber sõrme keerama. Kolasin terve poe läbi. Tuhnisin seemnetes, huvitavaid püsikuid polnud ja läikiv peiulill maksis üle kahe euro, no kuulge!:)
Lõpuks ostsin tumepruuni liilia sibula, kelle nimi viitas ööle ja keda teadsin hullult hästi lõhnavat ning paki basiilikut. Ka orhideeletis ei jäänud midagi küünte vahele ja leiunurk oli oma põnevused ammendanud. Aga taimepoes lihtsalt PEAB vähemalt kord kuus käima, et olla käinud ja näinud ja kursis.
Õues selgus, et meie uus kuuking oli juba autos Pokumehe kõrvalistmel. Olin täitsa kohe äraüllatatud.:) Uurisin siis, et kellega tegu... oli põnev kirju leht, minivorm, äsjatärganud õievars, väga ilus juurekava. No selge, miks ma poes midagi söödavat ei näinud. Sest see oli juba ära võetud.:) Värvi muidugi ei tea, aga see teeb asja veelgi huvitavamaks, et kui ta ükskord puhkema hakkab.
Õues on pilves ja miinus 2,5. Peale imelisi suveilmu mõjub see mõningase ülekohtuna ja et kas jälle lumepilved või?

Potipõld.

Kogemus on näidanud, et kui kevadel poest liiliasibulaid osta ja nad potti panna, siis peaks seda tegema märtsi algul. Sibulad peavad olema pakendis elumärke näitava pungakesega ja juured võiks ka olla enam-vähem. Eelmine kevad olid mai lõpus kõik potiliiliad õites. Juuni keskel istutasin nad ettevaatlikult peenrasse ja sellega see ebareeglipärane liiliate istutamine lõppeski. Edukalt. Sel aastal panin liilia potti aprilli algul. Näib, et see oli kuidagi hilja või olid seekordsed sibulad aeglasemad. Aga kuna kuu aja möödudes pealseid ei ilmunud, siis otsustasin sibulad päris maha istutada. Õues kasvavate liiliate pealsed olid osad juba 10 cm pikkused, need aga polnud veel mullast väljagi tulnud. Olgu siis juba algusest peale oma õiges elemendis, mis neid ikka potitada.  Läksidki eile peenrasse. Nujah, mängida ju võib, aga liiliasibulate istutamiseks on õige aeg ikka sügisel.:)
Topeltõieliste priimulate külvist tuli üks taim. Istutasin ta eraldi potti päris mulla sisse.
Tiibeti priimulaid on kaks taime ja Viali priimulaid mitukümmend. Panen iga põõsa alla paar-kolm tükki, ehk elab siis mõni kamp vahelduse mõttes ka talve üle.
Väärisdendroobium kasvatas ühe noore võsu ja vanale varrele keiki (õhujuured all) millel näib olevat kaks pirakat õit. Esimene avaneb ilmselt juba täna. Uued õied ei ole enam lumivalged vaid õielehtede äär on õrnalt lillaga ääristatud. Ma ei tea kas kogu see wärk on väärisdendroobiumi juures normaalne käitumine.
Dendrobium kingianum õitseb samuti, aga uued õiekobarad on suured ja neid on kõigest viis. Ilmselt peab ta seda loomulikumaks kui üleni väikeste õitega kaetud olla. Ja ikka see oivaline lõhn! Võrratu nagu peenim parfüüm.
Gladioolid tahavad suuremasse potti. Nii võimsaid gladioole polegi varem olnud. Õuetingimustes nad kuidagi vinduvad ja vinduvad ja vinduvad kuni tuleb õideminemise aeg. Aga toas on nad nagu mets. Olgu siis seekord sedapidi, et liiliametsa asemel gladioolimets.
Suurte ümberistutuste käigus kaotasin aias ära roosaõielise piibelehe ja ahtalehise ängelheina. Jama kohe. Loodan väga, et ma neist päris üle ei sõitnud ja nad kuskilt ikka veel nina välja pistavad.

Kärbes

Oli imeilus päev. Päike lõõmas, tuuleke puhus, mina ladusin mesitaru lähedal peenraääri, mummid lendasid ja Härra Tibu lakkus taru katusel mune. Pusisin ikka oma peenart ja pidasin ühtlasi ka kassil silma peal. Leidis, sunnik, nüüd koha endale...
Mummid on meil ülimalt leebed ja taru eest võib rahumeeli käruga läbi käia, kuid majakese käppimist või lausa katusele kikerdama ronimist ei peeta päris kindlasti heaks tooniks. Nojah ja lendaski ilmselt üks valvur aru pärima, et mida katusel müdistad, mees! Härra Tibu pikalt aru ei pidanud, pani käpaga sellele kärbsele. Edasi käis kõik nagu parimas multikas. Kass spurtis robinal madalstardist kusagile värava suunas Wuh!. Mõni hetk hiljem ilmus ta nähtavale aia teises küljes. Wuh! Väga hädine nägu peas, kappas ta tulise rutuga ümber minu ja pani jälle värava suunas. Valu oli nii suur, et vaene loom lidus kolm ringi enne kui kuuri alla pidama jäi. Ma loodan, et sellele kärbsele ei panda enam mitte kunagi käpaga.
Neli päeva aias olid megamõnusad. Esimene päev müttasin põõsastega ja tõstsin taimi ümber, teine päev tegin madalatele astritele päikselisse kohta peenra, kolmandal päeval alustasin munakatega kiviktaimlat ja täna lõpetasin selle ladumise. Esimese asukana sai kiviktaimlas endale koha leviisia. Ühtlasi sai ära tehtud  ka igasugused pisitööd, nagu eesõue korrastus, peenraäärte uuendamine, lavakasti paigaldamine ja äravajunud kohtade täitmine.
Meil on nüüd väike lava kuhu võib kasvama panna kurki, redist ja  basiilikut.
Enne muidugi peab sinna panema mulda, mida ma veel ei jõudnud, kuid ka homme on päev.
Kevad on õnnis aeg. Kevadel on aednik kõikvõimas, sest peale sibullillede võib peaaegu kõike ümber tõsta. Suvel võib ainult mõrult nentida, et see ja see on vales kohas, kuid teha eriti midagi ei saa enne kui tuleb uus istutusaeg.
Päike oli viimastel päevadel nii suvine olnud, et ükshaaval hakkasid enamus kevadlilli pungi näitama ning paistab, et juba sel nädalal puhkevad hanerohi, nartsiss `Salome`ja vana valge trompetõieline, tulbid, kobarhüatsindid, kevadik, kobarskopoolia, brunnerad, sametpunased priimulad, kõrvikpriimulad, Arendsi kivrikud  ja epimeedium. Topeltõieline kevadmagun sel aastal veel ei õitse vaid otsustas jõudu koguda ja kasvatab ühte ilusat suurt lehte. Punaste ja kollaste lehtedega jaapani enelad on praegu imekaunid.