Päevad pole vennad

Eile oli töine. Tühjendasin kibuvitsakasti vanast mullast, panin komposti asemele ja istutasin sinna väiksemakasvulisi põõsaid. Aias plaksatasid ükshaaval õisi lahti kevadmagun, kõrged priimulad, kevadadoonis ja vastaklehine kivikress (Aethionema oppositifolia). Midgi nii pisikest ja võluvat pole tükk aega näinud. Toredat mahelillat tooni õied, mille imetlemiseks peab toast luubi tooma.:)
Muus osas oli täiesti suvi. Kõik sumises, lõhnas, kasvas ja seda kõike silmitses ülevalt mõnusalt soe päike. Täna alustan kiviktaimla põhja rajamisega. Ja siis veel mõned väiksemad ümbertõstmised, et iirised saaks tagaaeda tulla. Nüüd hakkab juba ruumi tekkima.
Huvitav tähelepanek:)...ka kassid tunnevad oma pere auto ära. Tulin piki paralleeltänavat ja ei olnud jõudnud veel oma tänavasse keerata kui üle tee kiirustas tuttava kasukaga kass. Ise oli kangesti kahtlev ja vahtis selja taha. Kui üle tee sai ajas kaela pikaks ja jõllas veel hästi täpselt, et kes kabiinis on, siis pani hirmsa tinnaga kodu poole ja ootas mind laialt naeratades väravaposti otsas.
Täna on natuke vähem suvi...aga pole ilmal viga midagi...niisuke kena tinane taevas ja soe niiske linnulaulune hommik.

Pool seitse

Varahommik. Proua Muri kümbleb esimestes päikesekiirtes, teekann kahiseb pliidil, ees on pikad pühad.:)
Aednik minus mõtleb nimekirjale, mis sisaldab kõiki, kes jugapuule järele peavad teleporteeruma ja kõigile, kelle kolimine ka sellega servapidi seotud on ja sellele kuidas kõik hakkab välja nägema siis kui "Suur ränne" lõppenud on (millest loo moraal, et sibullilled peavad raudselt elama oma peenras, sest iial ei või teada, mis aednikule pähe tuleb).
Kui pikk ilukõneline mula ära jätta, on asja täpne nimi vaatesse trügiva taimelao likvideerimine.
 Vahepeale peavad mahtuma veel bändika proov rahvatantsijatega, esimene taimevahetusretk ja rattaga peaks ka korra sõitma minema, sest on lausa patt, et uus kergliiklustee linnani ikka veel ära proovimata.
Sibullillede peenras on massiline liiliate tärkamine. Osadel on juba viie cm pikkused tõusmed. Omamoodi nagu inventuur ka, sest suvest mäletan, et ega tühje kohti eriti ei olnud. Praegu on.
Toas, potis on kaks poesibulat "African Queen", aga nad ei ole veel tärganud. Ma tahaksin, et mul oleks aafrika kuningannadest tihnik...ee...iirise- ja lavendlitihniku kõrval.:) Lavendel oli täitsa korralikult talvitunud ja nii sümpaatselt puitunud pässaka pärast ei peagi enam muretsema, ma lihtsalt vist harjumusest...
Päike tõuseb, tuleb imeilus päev.:)

Vihm

Soe ja põhjalik nagu küürimishari, lõplik nagu konserviavaja, õnnestav, äratav kevadvihm. Öö läbi on sadanud. Selline vihm värvib rohu roheliseks, avab pungi...ja lohutab ümberistutatud jugapuid. Mitte et ta kuidagi õnnetu oleks, aga sellegipoolest...liiga suur ikka niisugusteks manöövriteks. Samas, seda vangerdust oli väga vaja. Ja kummaline, et kui matemaatikas ei olene summa liidetavate järjekorrast, siis aias oleneb järjekorrast, ehk järjestusest kõik. Enne oli jugapuu ümber vari, tõik taganesid ta juurest ja peale näsiniine ei olnud keegi nõus ta all kasvama. Nüüd on ta omaenda peenrakurvis ja oivaline ruum keset päikselaike vabastas järsku nii palju platse püsikute jaoks. Näib, et homme tuleb mullane päev...või porine, kui ikka edasi peaks sadama.:)
Eilse suveilmaga hakkasid õitsema mininartsissid "Tet-a tet", aga mul on tunne, et nad on parasniiskes kuidagi väiksemaks ja kiduramaks muutunud ning vajaksid ehk veidi liivasemat areaali.
Kevadmagun avab kohe õied, aga isegi niimoodi nupulisena on ta äärmiselt võluv, hallikad lehed hoolivalt ümber õienuppude mässitud. Kobarskopoolia on samuti ärganud, tema peaaegu mustad varred näitavad midagi mis võiks olla õiealged. Huvitav, mis sealt edasi vormub?
Alustasin "Elevanditalitajate lapsed" lugemist, aga kukkusin enne lummusse sattumist ära. Peter Hoeg on unelugemiseks ilmselgelt liiga hea. Pärleid sigade ette...:)

911

Leidsin ta vihmaveetünnis ulpimas, kõtuke taeva poole ja tiivad vees heljumas. Kuidagi närune tunne oli vaadata kuidas ta seal...Võtsin uppunu kätte, uurisin, tundlad justnagu võdisenuks, keeleke oli suust pikalt väljas. Kuivatasin pabersalvrätiku nurgaga mutuka ära, keerasin ta paberil kõhuli päikselaiku ja hopaa! - keeleke tõmmati sisse ning tagumikust sutsas nõel salvrätikusse. Ilmselt näeb mesilasekoodeks ette, et kui sul on surmani halb olla, siis ära keera teist põske ette vaid võta ikka mõni veel teise ilma kaasa. Õhus levis mürgi ohtlikmagusat lõhna. Natuke veel paberi süstimist ja mumm tuli mõistuse juurde tagasi - korjas nõela tagumikku, ajas jalad alla ja hakkas esikoibadega kohmakalt märga kasukat rehitsema. Viisin ta õue tagasi ja panin taru ette krookuseõide.

Istuta ja sa oled õnnelik!:)

Aedniku kere peab olema vintske. Ei mingeid tibimeeleolusid, nõrkushetki või vihmapelgust. Kui juhtimiskeskusest tuleb "kauni vaate nimel" käsk teisaldada hunnik kive, mulda või muud mudru, siis peab kere olema olukorra kõrgusel. Abijõude meheliku toore jõu näol aednik eriti kasutada ei saa, sest tavaliselt asub ümbertehtav piirkond keset istutusala. Istutusala on tihedalt aardeid täis. Ainult aednik teab kuhu võib astuda, ilma et kedagi ei lömastaks ja nõnda küsib aednik abi ainult äärmisel juhul. Siis vaatab ka, et abiline oleks võimalikult väikse kinganumbriga.:)
Niisiis ootab nädala lõpus ees asine toimetamine kibuvitsakasti mullast tühjaks tõstmise, sinna terve talve komposti teisaldamise ja viimaks põõsaste istutamise näol. Praktika on näidanud, et komposti ei ole vaja oodata palehigis 2 aastat, tänulik taim leiab ise kõik vajaliku kui talle poollagunenud materjali sisse alustuseks kena mullapesa vooderdada. Nõnda laheneb ka see igialatine probleem kuhu panna umbrohi ja taimevarred, sest kompostikastid on nii kevadel kui sügisel kuhjaga täis.
Esmaspäeva hommikul on loodetavasti taas tore nentida, et sellel kerel on jälle mõnusalt töine nädalavahetus olnud.:)
Krookused teevad viimaseid ponnistusi, et päikesekiirtesse sattudes oma väsinud õisi kriginal lahti vedada, aga enamuse etteaste hakkab sel kevadel läbi saama. Viimased on vanaaegsed tumesinised. Järge on üle võtmas priimulad ja kevadmagunad. Mininartsiss peaks ka juba nädalavahetuseks avanema.
Isand Tibu on kusagilt hankinud nohu. See on see vihma käes promeneerimine.
Öösel oli päris jube, iga natukese aja pärast aevastas kuskil nurgas keegi, üritas oskamatult köhida (kräu-köh-kräuh) või ajas niisama mullikesi (lurr-mulks).
Tubasel reziimil hoida pole ka võimalik, sest katsu vabadusega harjunud olevust panna valima kaminasoojuse ja lõhnava tuule vahel. Aga tuuleke on veel üsna jahe. Oh, ma ei tea kohe.

Jugapuu

Olin just lõpetanud kuuseheki multšimise, istusin trepil ja mõtlesin, et kõik oleks ju kena kui see kuradima jugapuu nii vale koha peal ei oleks. Tuli Pokumees ja ütles "Jugapuu on vale koha peal."
"Aha."
Mõeldud, tehtud.
Kunagi sai ta linnast toodud, see meie esimene puu. Mahtus säästuka kilekotti ära. Nüüd  on endapikkuseks suurpõõsaks kasvanud ja kippus keset peenart narristi valgust varjama.
Viimati istutasin ma ta ümber umbes viis aastat tagasi. Siis ei teadnud ma jugapuudest suurt midagi ja arvasin, et ega see vist suurt suuremaks kasvagi. Kasvas küll. Ja kuidas veel.:)
Kui midagi on vale koha peal, siis tuleb ta õige koha peale panna.
Kolm tundi hiljem troonis jugapuu viimaks oma õigel kohal ja ma hakkasin ka ülejäänud aeda vastavalt sellele ümber tõstma. Astilbed nihkusid ettepoole, et nad oleksid verandalt näha (vaade!:), elupuud kogunesid jugapuu lähedusse (igihaljaste "metsasalu") ja õunapuu sai auväärt koha astilbede endisele platsile.
Oma kohad leidsid ka näsiniin, sinilill, turbanliilia, brunnera, kopsurohi ja kõrge priimula, kes vahepeal kõik jugapuu suurkolimise ajal teelt ära said koristatud. (Kujutan ette nende hostade üllatunud puhmikuid, kelle külje alla ma mõne kodutu istutada võisin.:) Kahjuks tulevad nad alles mai lõpus mullast välja ja tähistused on lumi mõttetutes suundades laiali lohistanud. Iiristele vabanes kogu koleda sebimise tulemusena ainult kaks  vaba kohta (!).

Imeilusad hommikud

Päike maalib metsataguse taeva pärlmutterja helendusega valgeks ja päev võib alata. Eile oli aias paradiislikult soe. Kõik kasvas, õitses, edenes ja kassid otsisid põõnamiseks varjulisemaid kohti, et mitte päiksepistet saada. On alanud põnevad ajad. Iga päev toob midagi uut. Eile avastasin põõsaid lõigates jugapuu tagant täies elujõus kirjulehelise tulbi, kelle arvasin olevat ammu tulpide maale läinud. Igatahes eelmisel aastal ta ei õitsenud. Rossi mukdeenia on lume all või millalgi valmis sebinud kaks miniatuurset õiekobarat, mida ta nüüd päikselistel päevadel suuremaks kasvatab. Hambulislehised priimulad näitavad juba värvi ja varasemad nartsissid võivad nädala pärast õied lahti lüüa. Roosa sinilill särab musta mulla taustal uhkelt. Kibuvitsaheki projekti hakkan vaikselt ebaõnnestunuks lugema. Puuris ikka õnnelikku põõsast ei kasvata. Nad küll õitsevad ohtrasti ja puha, kuid moosimarju säält ei tule. Kolm suve on testimiseks piisavalt pikk aeg ning paremat kohta pole mul neile anda, seega, kibuvitsad lähevad juba järgmine nädal uue omaniku aeda. Merele lähemale. Ja mina saan ruumi juurde!:) Ei muud kui läheb suuremat sorti ümbertõstmiseks. Lõppeesmärk on selleks suveks iirisekeskne. Talve elasid nad täiesti kadudeta üle ja nüüd proovin aias natuke asju ümber tõstes leida neile imekaunitele väärilised kasvukohad. Teiseks...ikkagi see igivana soov tekitada maja äärde üks kiviktaimla palkide ja munakatega. Ning kolmandaks...väike kasvulava. Unistada ju võib... Juurtetu ontsiidium otsustas, et õhustik on piisavalt kevadine ning hakkas endale uut bulbit kasvatama. Ma pole julenud täpsemalt vaadata,kuidas ja mis, aga bulbi otsake on läbi klaasi näha.

Verine draama rõdul

Öösel oli kuus kraadi sooja. Kuna sabaga soojenduskott-äratuskell ööbis täna õues, siis oli kuidagi...mõttetu magada. Keegi ei nihelenud jalutsis ega vajutanud küljekeeramise ajal küüsi mõnusalt läbi teki. Tühi tunne, ma ütlen. Viiest läks unemati ka minema. Tuiutasin veidi pimedasse aeda, aga seal ei olnud kedagi ning seadsin sammud kööki. Panin tule pliidi alla ja tee tõmbama. Siis kõndisin jälle rõduakna juurde. Nüüd oli teisel pool klaasi metsiku näoilmega Proua Muri, kes hoidis midagi siputavat lõugade vahel. Kui ta aknale püsti tõusis ning näu! tegi, siis pani siputaja suust jooksu ja verandal läks rüsinaks. Hiilisin vaikselt kööki tagasi. Ma ei taha jälgida pikki sadistlikke söögimänge veel piiksuva saagiga, poolsurnud põgenike diivanikasti sattumist või väikesi jäledaid tombukesi köögi laua all, mis koosnevad üllatunud ilmega pikkade hammastega koonust ning sama tüübi soolikatest. See hiireline osa kassidest paistab olevat neile eluvajalik, kuid jääb mulle täiesti arusaamatuks. Kuidas saab NII pai ilmega, NII malbe ja NII ilusasti istuda oskav kass:) muutuda saaki nähes selliseks põlevate silmadega verejanuliseks kimääriks? Rõdult kostavad tuhmid tümpsatused. Kuna metsaline tuppa ei saanud, siis loobib ta hiirt vastu klaasi. Võitlen tõesti kiusatusega minna ja sekkuda. See on alguse asi. Kui hiiri vähe on, siis mängitakse pikalt ja hardalt iga saagiga. Suvepoole hakkab olema nii, et ülepäeva lebab rõduukse juures ikka hiir või paar. Mis tähendab, et kassidel kõht hiiri täis ja see on ülejääk. Kui kõigi nelja-viie hiirega öö jooksul mängida, siis võib ennast ära katkestada. Sellepärast suvel rõdult mütsatusi ei kosta, pannakse lihtsalt hiired vaikselt meie jaoks riita ja voila. Kuna me oleme ilmselt samuti osa karjast, siis peab kassiseaduste järgi ka meile miskit näsimist toodama. Ja nad toovadki. Oma parima äranägemise järgi.:)

Lubadused

Ilmajaam lubab nädalavahetuseks leitsakut ( pluss 17-18). No näis.
Esialgu annab kevade süvenemisest märku vaid see, et öösiti sajab aina vähem lund.:)
Päevad on ilusad ja soojad, aga õhtuti keerab nulli või miinusesse. Talvine lumekupp on ära õitsenud ja hetkel ruulivad krookused. Kui vahepealne lumi poleks neid ära nätsutanud, siis jätkuks krookuste õieilu tervelt kuuks ajaks, mis pole üldsegi lühike õitseaeg. Ühed alustavad, teised jätkavad, kolmandad lõpetavad ja krookusi võib veel maikuuski imetleda. Tasapisi alustavad ka kõik teised kevadised õitsejad kuid erksuse ja pilgupüüdmise koha pealt kuulub lava terve aprillikuu jooksul siiski krookustele.
Õied avas kaks võrkiirist Harmony. Ilus kirgas sinine. Vähemasti on need kolm sibulat peale koerlisi pissidušše ellu jäänud. Uues kohas saavad rahulikult kosuda.

Aprillikuus lumi on maas, see pole ime...

Nii ongi. Sulab, raibe, aga aeglaselt. No oli seda nüüd vaja...
Kõik aarded jälle lume all.
Tubastest külvidest osutus viali priimula kõige vitaalsemaks ja väikesi taimi on kastis paksult. Tiibeti priimula areaalis idanes vaid kaks seemet ning kümnest hardalt mulda poetatud topeltõielise priimula seemnekübemest idanes vaid üks. Õlelilled idanesid nagu üks mees ja võõrasemad ka suhteliselt hästi.
Kolmapäevaks lubab ilmajaam päikest ja pluss üksteist päeval, aga praeguse kirdetuulega ei oska sellist õnne ettegi kujutada.
Linnas oli eile huumor. Eile tööle sõites avastasid Saku poolt tulnud autod, et keegi tõsine maamees oli vihastanud ja linnameeste tänavaparandamise kultuuri mõnitamiseks kõik Männiku asfaldiaugud kollaseks värvitud telliseid täis toppinud. Irw, see oli tõesti ilus! Võtsin kiiruse ikka väga maha ja laveerisin mõnuga aukude vahel vaadet nautides. Keegi ametnik delfis pärast kires, et vastutustundetu tegu ja eluohtlik jne. Mida paska? Augud ei ole eluohtlikud või? Talvel polnud märke ka väljas, tulistab mõni uljaspea öösel teed tundmata sealt madallennul läbi, on auto käest läinud.
Mulle see telliseprotest meeldis, igale poole parandamata tänavaaukudesse võiks need toppida.
Pärastlõunal oli Kommunaalameti auto kohal ja korjas telliseid kokku. Täna vaatasin, et mis siis ka tehtud sai. Ohjumakene, ainult üks suur augulahmakas oli elimineeritud, ülejäänud ikka kõik alles.

Pool päeva suve

Eile võis aias juba T-särgi väel ringi tilbata. Leidsin oma suureks rõõmuks ebaküdoonia põõsa alt üles sanquinaria canadensis topeltõielise punga. Roosa sinilill avas kaks ainsamat õit. Oli ebamaiselt soe ja võis lausa tunnetada ühise kasvumaratoni esimesi akorde. Siit-sealt ilmus lagedale liiliate karuseid otsi, laugud venisid pikemaks ja krookused õitsesid metsikult.
Samas, ega talv ei anna oma regaale nii kergelt käest.
Õhtul läks külmaks. Praegu on miinus 5,4, mis viitab sellele, et päeval võib loota jälle ilusat päeva.
Õhtul sadas lund. Ma mõtlen sellele homme.

Kevadadoonis nuusutab juba ilma:)

Pühendasin täna neli õnnelikku tundi aiale.:)
Riisusin lehti ja kulu, sõelusin mätastest mulda ja täitsin lohke peenardes, otsisin koeratrepi serva alt välja viimased kolm ellujäänud võrkiirist `Harmony`ja istutasin nad ettevaatlikult neile väärilise koha peale. Lisasin neile naabriteks võrkiiris `Gordoni` ja peotäie anonüümseid kevadkrookusi. Alustasin maakiviäärise väljavahetamist paeäärisega, miska ei jätnud kasutamata ka võimalust uus peenar muruniitjate ametiühingu arvelt veitsa laiem teha. Selle peale arvas nende esindaja, et ma olen aiaparasiit. Muudkui levib edasi.:)
Lõpuks keeras ilm nii ära, et pidin vastu tahtmist tuppa kobima. Uksel möödus minust võiduka kuid pisut summutatud näugatusega Proua Muri. Kuna ta tavaliselt üldse sõna ei võta, siis läksin talle kööki järgi, et vaadata mida see siis nüüd pidi tähendama. Proua Muri oli kogu oma väärikuse kaotanud, püherdas laua all ja loopis minestanud hiirt õhku. Oli veidi piinlik nii õnnelikku kassi häirida, kuid suunasin ta võimalikult taktitundeliselt õue tagasi kus ta uue hooga oma sadistlikku rituaaleinet sooritama asus. Peab see hiire elu ikka nii hullult lõppema...
Peenraid siblides leidsin kevadadoonise pruunid mummud juba hakkamas olevat. Ja lihtõielise kevadmaguna pungad olid ka juba väljas. Kahjuks ei näinud veel elumärki topeltõielisest, kes oli istutades imeväike, kuid suutis siiski ühe lumivalge õiega maha saada.
Rõõmu tegi ka see, et kõik laugud peale mäestikulaugu on väljas. Samas...sealt sulas lumi kõige viimati, ehk ta pole lihtsalt veel jõudnud.

Esimest nädalat ilma pakaseta

Täna öösel magasid kassid väljas. Muidugi olid need kaks omaarust hästi sõltumatut krõllsilma hommikul rõduukse taga söögijärjekorras ja öösel võis hõreda toakasukaga üsna jahe olla, aga vabadus maksab ka midagi.
Seni veel keegi köhima pole hakanud.
Eile päeval läks päris soojaks, oli 13,5 varjus, mummid siblisid krookustes ja me nägime kirjut liblikat ("Tule vaata teda ka, siis sul tuleb samasugune suvi.":)
Nende esimeste soojade päevadega hakkab maa niimoodi eriliselt magusalt lõhnama, see on maailma kõige parem lõhn!:)
Täna hommikul vara oli rõdul mahe laulev pimedus ja ikka see kevadise maailma mõnus lõhn. Igast kandist kostis sidinat-sädinat ja kui päris valgeks läks, alustasid kuldnokad oma pikki krudisevaid laulutiraade.
Aias helgivad esimesed värvilahmakad - krookuste erkkollane, helevalge ja lavendelsinine. Uskumatu, et olen nendest kui liigist siiamaani umbes sama külmalt mööda vaadanud nagu floksidest, murtudsüdametest ja idamagunatest.
Üks asi on paar-kolm õit mullast piilumas ja teine asi kui akna alt lahvatab maa seest pillavaid oivalisi värve. Tahan selle kevadise hunnitu nähtuse tulevikus massiliseks muuta.

Kevade kolmas tulemine

Nüüd on ta kohal. Eile avanes aias esimene sinililleõis ja mummid tõid kusagilt juba õietolmu. Päike kuldas tagaaia nii üle, et rõdul oleks võinud juba piknikku pidada. Kahe maja vaheline ala saab mõõdetud osa päikest ja seepärast oli siin veel lund, samuti kuuskede juures. Loodetavasti on täna plats puhas, sest sooja lubatakse igaks päevaks rohkem.
Täna hommikul miinus 2,5.
Viali priimula ja tshillipipar on tärganud. Potitasin eile (laboris pestud graniitkruusale:) ka liilia `African Queen`. Eelmise aasta potiliiliad olid nii imelised, et no üks kevadsuvine liilia peab ju inimesel ometi olema.:)
Ja see sort on selline, et teda pole kunagi palju. (kui talv oli armuline, peaks üks või kaks sibulat ka aias olemas olema).
Uurisin postimüügi taimekataloogi ja sain aru, et seal ollakse ühed parajad jõmikad. Esiteks on taimevalik selline, mis kõlbaks hoopis Suur-Britanniasse või Prantsusmaale ja teiseks, tüngameistreid ma ei kannata. Nemad pakuvad iiriseid. Haha! Googlest oli võetud kõige mustemast mustema iirise foto, punasemast punasema iirise foto ja oranzimast oranzi iirise foto, lisatud neile ebareaalset värvi sinine ja normaalset värvi viies iiris. Oi, selliseid tahaks ju isegi selle ülemääraselt kalli hinna eest!
Erkoranz või süsimust iiris, no kuulge, ah!!!:)
Googles natuke ringi vaadates selgus, et sellise nimega iirised näevad reaalis ja retusheerimata ikka väga teist värvi välja.:) Öömust osutus väga tumepunaseks (sarnaseid on aias juba kolm sorti), oranz tumekollaseks (ka olemas), punane poole vähem värvikamaks kui reklaamfotol (olemas kaks sarnast) ja kannikesesinine oli reaalis lihtsalt helelilla, mis on üsna levinud värv. Nii, et hullu hinna eest saad postipakiga viis suhteliselt tavalist iirist ja kõik on kena. Loomulikult ei ole iirise õis mitte kunagi tavaline, kuid uba on selles, et väljareklaamitud sort IMELINE asemel ei tohiks pakis olla sort TAVALINE.
See on umbes nagu tavalise sinilille müümine sirelililla pähe.

Päike versus lumi

Eile päeval enamus lumivalgest ülekohtust siiski likvideeriti. Soe päike tõstis õhusooja kuni kümne kraadini ja mõnus oli vaadata kui sulas. Krookuste õied hakkasid lume alt jälle välja paistma ning ka muu maastik ei olnud enam lootusetult lumivalge.
Vähemasti on tore, et väljas toimuv ei mõjuta kuidagi talveaias toimuvat ja seal on kevad.:)
Katleya kasvatab uut bulbit ja õhujuuri, ämblikuõieline cambria iga suurema samba juurest uusi bulbisid ja roosa väärisdendroobium lisaks uutele õitele veel ka kolme uut vart. Liikumist on näha kõigi orhideede juures välja arvatud ideaalne lilla kuuking ja uus cambria.
Viali priimula idanes hästi. Pisitaimi paistab päris palju olevat. Topeltõieline ja tiibeti priimula vaikivad.
Täna hommikul oli 4,5 miinust, kuid ilmajaam lubab tänaseks kena päikest ja nädala teiseks pooleks soojalainet. Ausõna, mul poleks midagi selle vastu.:)

Aprillipakane

Minu mustvalge sabaga äratuskell on jälle õige. Ta tuli just hetk enne digitaalset äratuskella oma trikkidega lagedale.
Aga muidu on nagu talv. Miinus 10,6, paks lumi ja hele kuupaiste. Ilusad hommikuvaated aeda kuuvalgusest sinisele lumele. Oli seda nüüd vaja.

Vaikne valge pühapäev

Eile sadas terve päeva lund. Öösel veel ka. Nüüd on aias terve rongitäis maha kallatud ja pole isegi enam seda kohta näha kus mingid krookused õitsesid. Tarukatuste järgi vaadates võib lund olla ca 20 cm.
Pärlmutterjas valgus immitseb läbi pilvede ja pikalt lumele vaadates võib pimestuda.
Proua Muri istub väga ilusasti (nagu egiptuse kassikuju)aknalaual lume taustal ja suhtleb. Kui teda ei tunneks, siis ei oskakski kahtlustada, et ta üldse suhtleb.
Aga just nii see Muril käibki. Sellele viitab see, et ta lööb omaette vaikselt nurru. Muidugi ei ole vist vaja mainida, et ta istub seal kaugemal nurgas nii, et ma mitte temani ei ulatuks ja kui kõnetada, siis ta keerab pea ära. Niimoodi siis.:)
Kui Proua Muri oleks inimene, siis sobiks talle T-särk kirjaga JÄTKE MU HING RAHULE!

Kolmas kevad

Eilseks jõudis kogu lumi ära sulada. Paar tundi oli isegi väga tore. Päeval pluss 3 jne.
Õhtuks tuli uus lumi maha ja praegu on kõik 15 cm paksuse lumekihiga kaetud. Järgmisel nädalal on jälle huvitavad ajad lumesulasopaga ja ilma vaheldumisi. Wõdish...ei, suvi ei tule selline!

Kevadpühad ja koerailm

Kuskil on mingid pühad ja kõmisevates kirikutes lausutakse suuri sõnu. Tegelikkuses on üks mõnus vaba päev sisetingimustes, sest väljas on tõeline koerailm. Sajab vihma, jääd ja lobjakat ja siis jälle vihma. Kõige keskel tantsib väga külm ja vinge tuul.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis kassidest tuleb juttu.
Kassid on selleks, et neid sasida, kuigi näib, et kassid ise nii ei arva. :)
Sasimise vältimiseks on nad välja töötanud lausa terve süsteemi. Lihtsamalt öeldes võib seda ka kohastumuseks nimetada. Proua Muril on oma naljad ja ta armastab inimesega suhelda küll...kuid ühe meetri kauguselt. Kui käe välja sirutad, siis saad aru, et kassi kasukani ei ulata, aga muidu on ta siinsamas, silm särab ja käpp mänguasju püüdmas.
Üldiselt on proua Muri lihtne praktiline naisterahvas ja peab inimesi ainult söögi, sooja toa pärast ja sellepärast, et nad talle vahel mängimiseks fooliumist kuulikesi veeretavad kui sigaigav on.
Härra Tibu suures ja soojas südames leidub ruumi ka mõnisngase kiindumuse jaoks. Kui pole kaua näinud, siis võib kindel olla, et saad endale "krae, kes on jällenägemise siiralt rõõmus" ja nurrub kasvõi nurrmootori paigast. Sasimise vastu pole tal ka midagi, kuid on momente kus ta tahab olla tõeliselt üksi. Näiteks nagu meie voodi jalutsis. Märkamatult on ta sinna endale pesakoha üürinud ja kasutab seda omaniku enesekindlusega.
Hops! Meie sabaga soojenduskott laekub oma pessa. "Oiii, kesse tuu-uli. Tiburull, tupsuke tu-uli." pööran talle koerusega segatud liialdatud tähelepanu. (Seda võib nimetada ka verbaalseks sasimiseks:) Härra Tibu katkestab oma õhtutualeti ja tal on selline nägu peas nagu oleksime hakkama saanud andestamatu taktitusega. Ta vaatab meile kordamööda väga tähelepanelikult silma sisse ja näinud seal ainult puhast koerust ja "mis ta selle peale teeb?" uudishimu, vuhiseb meie soojenduskott voodist vihaselt minema. Läheb istub solvunult kummuti otsa ja kui me teda edasi "tiburullitame", siis keerab veel demonstratiivselt selja ka. "Te olete nõmedad!"
Nüüd on aeg solvunud soojenduskott kapi otsast alla tuua, ära lohutada ja jalutsisse tagasi toppida. Narrida võib, aga igal huumoril on piir. (Noh, ütleme, et nüüd oleme ka tasa, sest kes hüppas päeval meie pealt mitu korda ülbelt kitse?)

Pikk pikk pikk märts

Kõik oleks nagu juba olnud - öösel on 6-7 kraadi külma, päeval keevitab päike lund, aga kõike enne õhtut ikka ära ei jaksa sulatada, hommikune väljasõit on hämaras, kuid teel läheb juba valgeks, krookusepeenar sulas eile lumest välja, täna lähevad lahti `Pickwik` suured õied. Kolmnurkpeenar on ikka veel lume all...iirisepeenar samuti...varsti saab rohima hakata jne. Justnagu kaks kevadet.:)
Midagi seniproovimatut ka...
Lapsepõlve seiklusjuttude tegelased küpsetasid peale päevaseid ränki seiklusi laagrilõkke sütel bataate ja ma kujutasin ette, et need on midagi suurt mahlast ja kollast.
Eile kontrollimisel selgus, et tegu on tõesti üsna söödava asjaga, mis meenutab ühtviisi nii porgandit, kaalikat, kartulit ja kõrvitsat, kuid ilma nende iseloomulike maitsetega. Bataadil on täiesti oma maitse. Esmaproovimisel võib kartul uudistajale palju igavama mulje jätta, bataadil on rohkem maitseid, üldiselt nämma.:)
Kõige lihtsam viis neid valmistada on nad koorida, neljaks või kuueks lõigutada, peale riputada veidi soola ja ahjus võiga pool tundi küpsetada. Osad neist on seest valged, osad porgandikarva.
Peale küpsetamist selgus, et porgandikarva on kuidagi mahlasemad ja kalduvad konsistentsilt (mitte maitselt) samuti porgandi või kaalika poole, samas kui valged on hästi jahused ja kalduvad kartuli poole. Sümpaatsed juurikad igatahes.:)

Tool

Kuna teadaolevalt on kasside üks põhilõbustusi "Magada huvitavates kohtades", siis pole selles midagi erilist, et Proua Muri on viimasel ajal okupeerinud arvutitooli. Muidugi tore, aga ka teised tahavad vahel arvutitooli kasutada.
Peremees tõuseb ja läheb hetkeks kööki kohvi järele. Wuh! materjaliseerub kohe toolile tedremunakirju kass ja uinub silmapilkselt. (Nende omadus pealtnäha üsna kassitust toast välja ilmuda on vahel ikka täiesti fenomenaalne.:)
Kui tooli omanik tagasi tuleb, on iste hõivatud ja magaja uni püha. Peremees silmitseb nõutult põõnavat maadami, kust see nüüd tuli, teeskleb või? Näib, et mitte, sest Proua Muril on kombeks unes nohiseda ja nohin kostab toolist kaugele. Siin magatakse tõesti sügavalt. Einoh!!!:)
Peremees tõstab unekoomas kassi tasakesi voodisse ja läheb arvutisse tagasi.
Kui kassikeele oskaja nüüd pilgu ikka edasi magavale maadamile heidaks, siis tabaks ta paar vandesõna, mis väljendub kõõrdpilgus poolsuletud laugude alt ja saba iseloomulikus võngt-võngt liigutuses. Ja proua Muri juures on ilmnenud uus fenomen - kui ta toolilt minema puksitakse, hakkab ta meenutama kodutut varblast. Kirju, sassis ja nördinud. Tširp!
Paremal juhul juurdub Proua Muri uues kohas ära ja magab oma jao täis, halvemal juhul kobib see sassis ja tusane voodist maha, tammub arvutitooli kõrval, ootab kannatlikult millal koht vabaneb ja tema silmades on mõõdukal hulgal etteheidet ebaõiglase maailma vastu.
Lumi on endiselt maas ja hommikuti vajab auto lumetõrjet. Täna miinus neli. Päeval külm tuul ja metsikult soe päikesepaiste. Krookused õitsevad kangelaslikult lume vahel, kuid õiekarikad jäid hoolimata kuumast päikesest täna suletuks.

Lumi

Tahaks väga öelda, et viimane lumi, aga aprillis võib kõike ette tulla. Aias on korralik 5 cm vastikut valget...
Jah, äärmiselt tõenäoline, et see sulab...enne maikuud ära, aga nõme ikkagi. Just nüüd keset kena kevadet.
Orhideed kasvavad ja see teeb rõõmu. Orhideedega oleks tuppa tulnud justnagu ruutmeeter metsikut troopilist loodust. Lehed, õhujuured, õied, varred, kõik see on nii teistsugune ja areneb teises rütmis. Seni üsna staatiliselt ühesugusena püsinud Dendrobium kingianum `Berry Oda` kasvatab lisaks viiele-kuuele õievarrele ka uut bulbit. Väärisdendroobiumil on samuti juurdekasvu. Kõige vitaalsemad on cambriad ja cattleya, sest neil kasvab kogu aeg midagi mühinal. Vanim roosa kuuking on püstitanud omamoodi rekordi - järjepidevalt aasta läbi õied peal. Muidugi on kaks viimast õit üsna väsinud moega, sest nad pärinevad umbes augustikuust, aga sellegipoolest saavutus. Kaks uut pisikuukinga on omataoliste hulgas samuti huvitaval moel erinevad. Ühel on tumerohelised kirjud lehed ja teine, midivorm, kasvatab hullult õhujuuri.

Pakane

Esimese aprilli öökülm ei olnud mitte just väike. Enne päiksetõusu näitas 9,7 miinust. Hommikust päiksetõusulaulu laulsid vaid põhjamaisemad sulelised, nagu näiteks tihased ja varblased. Ülejäänud kössutasid pesas ja ootasid päeva.
Avasin orhideemulla vabriku. Metsast toodud männikoor, kõdupuit, süsi, penoplast, terrakotakillud, sammal. Pluss kott poesubstraati. Täna on plaanis ka purpur-siilkübaraid, õlelilli ja võõrasemasid kasti külvata. Söön oma sõnu nii, et põsed punnis.:) Keegi ei pidavat ju üheaastaste lilledega viitsima vaeva näha. Kui ma mõistust kuulaks, siis ütleks see, et palju tööd, kukuvad vohama, võtavad palju ruumi ja üldse...jääb ära. Emotsioonid (uudishimu ja nostalgia) aga ütlevad, et pohlad sest ratsionaalsusest, tahaks ju näha kas must võõrasema on tõepoolest süsimust ja õlelilledel on ka talvel suve lõhna juures. Nii, et mõeldud-tehtud.
Härra Tibu on taibanud, et selle kellaga on ikka mingi jama ja äratab mind nüüd pool kuus. Paistab, et kassi bioloogilise kella paikatiksumiseks läheb poole rohkem aega kui inimesel. Olen kindel, et järgmine pühapäev lüüakse mind juba kella viiest üles, nii nagu kord ja kohus.:)