Aastalõpu inventuur

Pluss kolm, mahe lõunatuul ja täitsa elus aed hingamas äraootaval aeglasel rütmil kuigi... mingi sügav talveuni see nüüd ka ei olnud. Sügiseste ümberistutuste jäljed olid tasaseks vajunud, täitsin lohke, et muhkudel kasvavad aarded väga ilmastiku hooleks ei jääks, rohisin, muldasin ja uurisin niisama olukorda. Massilisi ninade väljapistmisi näha polnud, krookused olid veidi kärsitud, kuid tulpe ega nartsisse polnud ühtegi näha. Kummaline on see, et sellel soojal talvel pole täielikult uinunud kõik hostad. Vedasin peenardele päris palju mulda, et liiga avalikud pungad kenasti ära katta. Üllatuslik oli ka see, et ahtalehine pojeng, mõned epimeediumid ja osa kullerkuppe näitas samuti pungi. Tõmbasin jälle kõigile "teki peale". Kena soe on praegu küll, aga külm võib tulla ette hoiatamata. Positiivseid elamusi pakkus sinilillenurk, kus avastasin, et valgel Transilvaania sinilillel on pontsakas õienupp ja suvel veidi muret teinud topeltõieline roosa sinilill on ka täitsa hea tervise juures. Üle tasub vaadata eriti hilissügisesed istutused. Kui maapind piisavalt ära ei jõua vajuda, siis surub külmunud muld taime maa seest välja. Nii oli juhtunud meite minikuusega selle lühikese külmaperioodi jooksul. Külili ja juured puhta paljad...Jälle, ikka tekk peale.
Toas õitseb dendrobium kingianum ja valge väikeseõieline kuuking. Olen loobunud katsetamast igasuguste imekaunitega ja jäänud rahule nendega kes minu juures vastu on pidanud. Need on kuukingad, sinikäpp, dendroobiumid, paar kattleiat ja mõned cambrialaadsed lõhnavate õitega tegelased. Värske uustulnukana troonib kummutil väike ja metsikult veatu välimusega araukaaria. Mmmh!...sellistest kuuskedest mets võib olla eraldi vaatamisväärsus:)...Aga muidu on maailm täitsa valmis tehtud ja uus aasta võib tulla.:)

Hea päev

Eilne vananemine möödus tüsistusteta. Tänan südamest kõiki kes aitasid selle raske hetke üle elada kuid mitte vähem tähtis pole see, et te püsivalt ka muul ajal olemas olete. Ilma teieta poleks maailm pooltki see mis ta on - imeline.:) Tänan.:)

Ja kui ma siiamaani olen olnud veidi murelik selle pärast, et kõik seiklused ja vinged asjad oleks justnagu juba ära olnud, siis sai eile ka see asi paika, et vähemalt üks rattamatk suvel tuleb.:)

Kui mitte kaks... Jehhuu!:)

Ei peagi lendama nii kõrgele ja kaugele, põhiline, et oleks minek...seikluse maitse, lillesed tuuled, roidunud õdusad õhtud, lõkkeplats, roikasaun... jne.

Aga muidu on endiselt nirvaana hea sooja talve pärast (keskpäeval pluss viis) ja Mr. Öökülma ei ole teab mis ajast näha olnud, nii, et e miniroosi istutan kohe täna aeda maha teise miniroosi kõrvale. Ja nüüd ei ole vist enam imelik mainida, et kindlasti ka rohin veidi, sest nüüdseks on Futumoor ilmselt ainuke, kes veel ei ole oma aeda korralikult  "üle käinud".:) 

Ka loomakesed rõõmustavad soojade tuulte üle. Üleeile õhtul kogunesid meie kvartali kassipässid kõrvalaeda, et üks kõva meestelaulupidu maha pidada. Säält kostis hilisööni jämedat jorramist "Ou-ou-ouuu!" ja teine veidi heledamalt "JiiIII-aaa-ouuu!". Kolmas alles otsis õiget häälekõrgust ja tegi hullunud kähriku häält "kräää-kräää-kräää!". Ohjeldamatu nooruse juba ammu seljataha jätnud Proua Muri vupsas esimesel võimalusel tuppa, silmad väga tumedad ja peenelt doseeritud õudust täis ning tema muidu nii viisakas ja peenike saba nägi välja nagu puhevil lambihari. Oh, need mahedad meestelaulud...:)

Härra Tibu tuli alles öösel kell kaks. Hüppas jalgadega vastu akent, oli kohutavalt "härga täis", krabas (küüntega!!!!) magajate varbaid, ajas vaibad kortsu, jooksis pimedas rõõmust krooksudes paar korda trepist üles-alla, ronis siis porisena voodisse nagu siga ning jäi norinal magama. Ohjah. Vähemasti ei käi ta ringi peanahk põse peale tõmmatud nagu mõndasid lõikamata isakasse siinkandis nähtud on. Ilmselt laulupidudel käib, seltsielus osaleb ka, kuid ei "pane tõhku" ja mis peaasi - ei kakle nagu Van Damme iga viimase kui "proovireisijaga" meie auulis. 

Kaif

NII kaif on talvel avada rõduuks ja nuusutada tuult, milles on metsa, mulda, elavat puukoort ja rohelust! Milline rõõm on leida detsembri lõpus aiast sarvkannikese õisi! Ka kollane topeltõieline priimula sätib õienuppe. Ja kui raatsiks, siis tooks näsiniine oksi vaasi, sest pungad on kohe pakatamas. (Aga ei raatsi)
Võtsin hoopis mullahunnikust mulda, segasin kruusa sekka ja tegin heade jõululiste poolt saadetud karpaadi soldanellile piduliku talikülvi.
Ja nii neetult hea on võtta detsembris hunnikust mulda!!! See ei olnud üldsegi mitte kivi meenutav jäine kamakas nagu talvel üks muld võiks olla.
Täna on kolmas vaba päev.:)
Jõulude kõige suurem ja väärtuslikum rosin ongi vaba aeg.
Saab sisse ja välja magada, saab lugeda, looderdada, vaibatada, mõnuga süüa teha ja täna vist peab hakkama kuuske ehtima, sest eile tõi üks kena pikk päkapikk täitsa ootamatult päris kuuse. Kuna me oleme viimased kolm aastat toaküpressiga läbi ajanud, siis on kuuseehted väga väikeseks läinud, aga nu vaatab...
Kassid on õuesooja perioodil sõltumatud ja härga täis. Kärin, urin ja sülitamine on igapäevased asjad. See on niisugune vilunud poolkakelus omade vahel, kus küüned väljas, kuid täie mõõduga veel ei kista. Kiisude "dark side" vajab maha laadimist, et pärast jälle valju nurru ja klaari silmavaatega magama minna. :)
Üle tüki aja pole nii mõnusa õueilmaga talve olnud. Kaif, kaif.:)
Hääd jõulu ja palju kvaliteetaega soovides, Futu.:)

Ilus talvepäev

Eile hommikul sadas pehme valge paks lumi maha nagu talvefilmi dekoratsioon. Eks see kulus ka marjaks ära, sest läksime Vabaõhumuuseumi jõuluküla vaatama. Oli üsna "ajas tagasi", oma 100 aastat kindlasti. Käisime kehvikute peres (vallalised õeksed) õuna viimas ja nende jõulujutte kuulamas. Tänapäeva elu-oluga oleks patt viriseda, kui kõigest veel 100 aastat tagasi elati mõnel pool suitsutares. Oi, pime oli seal küll koiku serva peal istuda ja mõelda, et  Päeva-ajalgi ei näinud toas lugeda. Õekesed ootasid peigmehi ja olid jutu lahti lasknud, et neil on palju raha. Olevat kohemaid hakanud kosilasi käima maad kuulamas ja pruute kaemas. Jutu kestel lasti muudkui näppudel käia, sest rikka talu perenaine oli toonud villaseid sokke parandada. Jõulualbumist sai jutte luuletusi loetud ja tarkust taga nõutud. Tore hubane veerandtund kehvikutalu tagakambris oli see.:)
Kui minema asutasime, soovitati kõrvaltallu ka vaatama minna kuidas vallavanem peremeestele kärbseid pähe ajab ja külakoolile lisaks tahab veel ministeeriumikooli teha. "Aga te vaadake teraselt, sääl pidada pudel lavva pääle olema. Päise päeva ajal nemad joovad sial. Teie tehke ettepanek, et asutagu parem karskusselts sial omale!", anti Nuki talust head nõu kaasa.
Vallavanema talus tegi vanaperenaine rehetoas krässi, kuid tagatoas oli kõva koosolek käimas. Pudel haljast seisis tõesti "lavva pääl" ja kange piigimurdmine käis, et miks ikka uus kool hea saab olema ja kuidas seda head mõtet ellu viia. Taluperemehed ajasid vastu, et "põle siiani old, põle ka edespidi  teda vajja", aga vallavanem muudkui rääkis hariduse häädusest ja laskis vahepeal pudelist "südame kinnituseks" ikka klähmaka võtta. Jutust aimus pikemalt kuulates servapidi ka seda kuidas ajast aega ikka seda eesti asja on aetud ja pole see tänapäevgi väga teistmoodi mitte.:)
Kuie koolis laulsime koolipreili juhatusel ja harmooniumi saatel jõulupuu laulu, tegu oli hääleharjutustega "Vaestemaja jõulupuukontserdiks". Edasi oli külapood, kus müüdi klaaskommi ja "Kristallkümmelit", kuid kus leti all asus siiski ka " see imemassin", miska kaardiga maksta soab".:)
Lumi muudkui sadas ja lattaiad olid väga maalilised.
Täna hommikuks on 2 kraadi plussis ja lumest vaid mälestus.

20 lemmikut ehk läbi lillede kevadest sügiseni

Ei saa üle ega ümber ilma kevadiste aareteta. Kõigepealt tärkavad lumekupud, siis krookused ja siis on pisiputkede, kevadadooniste ja kevadmagunate aeg. Kõik kolm paljunevad väärika väljapeetusega. Loodetavasti on meie aias neist kõigist 10 aasta pärast midagi tihnikutaolist...

Mõned aedniku jaoks väga väärtuslikud taimed võivad olla ootamatult pisikesed. Kuuseheki jahedas varjus avab kevadel oma õied alpi soldanell. Kõrgus 10 cm.

Loodus on ikka imeline küll. Ma ei tea kust Milda ta välja võlus, aga selle Sieboldi priimula nimi on `Winter Dream`. Tema õied meenutavad lumehelvest.

Ja kobarhüatsindi mutantvorm Muscari plumosum õis püsis kevadest südasuvesse muutumatult kauni veidrikuna peenral. Sel sügisel panin neid suisa terve paki maha, tuntagu end nagu kodus.:)

Anita ütles kevadel, et trompetparadiisea on väga kütkestav olevus. Seda ta on tõesti. :)

Koerahambad on meie aias uustulnukad, nüüd ma ei saa aru kuidas elu ilma nendeta võis üldse võimalik olla.

`Pagoda`

Sarvkannikesed on vastupandamatud. Eriti öömusta õiega `Molly Sanderson`.

Alpi käoking on pisike, kuid õitseaja poolest fenomenaalne. Terve suve ta muud ei teinudki kui õitses.:)

Veripunane kleidisamet - esimese selle priimula poja sain naabrinaiselt. Paljundasin, sai mitu ja oli ilus. Väidetavalt on see vana eesti sort ja nimi on `Lein`

Kristiine Aianduskeskuses armusin ühte mättasse. Tema nimi on kaderohi.

See roheline.

Ja üldse on mättad võrratud. Lõuna-lambavaip.

Ja harkjas azorell.

Ja muidugi ei saa mööda minna epimeediumidest. Sest neid ei ole kunagi liiga palju.:)

Alpi epimeedium.

Hostad on eraldi peatükk. Nende jaoks peab olema ruumi. Kuna ruumi ei ole, siis peab hoolega valima ilma kelleta poleks aed täiuslik. Üks neist on kindlasti `Dream Weaver`

Ka liiliad võib võtta ühe nimetaja alla. Kõik on vastupandamatud.:)

Eriti need, mis lõhnavad. Roosilõhnaline nimetu LA.

Helmikpöörised on ka aias eluvajalikud. Viimane kui üks.

Kolmkõla helmikpööristest mukdeenia kõrval. Tumedaim on `Obsidian`

Siilkübarad on väga armsad lilled.

Eve `Milkshake ` õitses lausa mitu kuud.

Ka krüsanteemideta ei ole võimalik elada. Punane ja külluslik topeltõieline Mammutriinu valdustest. Kui ma vaid teaksin nime...

Hiidpäevalille sulgjad pealsed on maalilised. Tõstan ta järgmine kevad täispäiksesse, ehk jõuab õitsema minna...

 Ja ongi 20 täis, aga kukeharjad, astrid, drüüased, iirised, nõmmkannid, kõrvikpriimulad, sahinlill, kevadikud, tume maohabe...ühesõnaga, sai veidi pilte lapatud, kuid  loo moraal on selline, et kõige-kõige lemmikute üleslugemiseks jääb number kahekümnest väheks. Aga selitamise mõttes midagigi. Oeh, veel kolm kuud kevadeni...

Peale tormi

Hoolimata väga armsast õhtust näis, et ilm kisub ekstreemiks. Tuul sasis ropult metsa ja üritas kodusõidu ajal autot teelt välja lükata. Taevas säras pimestavalt erk kuu ning üle tema hiilgava palge lendas  kiirpilvede räbalaid. Seisin enne tuppaminekut hetke trepil, mets mühises võimsalt nagu meri. Mhhh.:)
Öösel ärkasin mitmete toredate asjade peale. Sabaga soojenduskott nägi halba und, käunatas ja lõi küüned läbi teki. Ärgata paduunisena selle peale, et su oma kass, kes kunagi kedagi ei küünista, kangutab sinust küüsi välja, on frustreeriv. Nonii, kui sa pidasid mind hiireks, siis olen selleks liiga suur ja halb, jah, isegi unes küttimiseks. Lõin Härra Tibu tema jalutsikrundilt minema. Põmm.
Väljas oli torm ja pööningut väänati korralikult. Enne uinumist lugesin lammaste asemel tuuleiile. Mõned neist panid mõtlema, et mis kruvisid ikka täpselt sai maja kokkupanekuks kasutatud ja kas suur aken peab survele vastu kui ta niimoodi krigiseb. Kui naelaplaatideni jõudsin, tuli uni. Väljas oli tõeline pikkade luudade öö.
Teist korda ärkasin raske mürtsu peale rõdul. Nõme. Siis tuli kass ja hüppas kitse. Väljas kukub juba asju ümber, aga sina siin magad nagu polekski viimnepäe käes. Tõuse kohe üles ja mine vaata mis seal kukkus või lase ma lähen vaatan ise. Viimane variant sobis meile.
Pool viis kohvi juues selgus, et veel mõned hoiavad FB-s katust kinni.:)
Kodus oli pärastlõunal paar magusat hetke aiainventuuri tehes. Kui komandeeringus oldud aja jooksul on vahepeal terve aed lumest välja sulanud, siis on ikka sigapõnev näha mis vahepeal toimunud ja üldse.
Ma muidugi annan endale aru, et ees on veel kolm vastikut talvekuud, aga sellegipoolest oli tore kõiki oma nunnusid jälle näha. Peaaegu kevad.:)
Litterheinad läikisid elujõust, näsiniinte pungad olid kahtlaselt suured, maukleht kiviplaadi all ei olnud üldsegi külmavõetud (otsustasin nad siiski õue jätta), kniphofia nägi väga reibas välja ja imelik küll, kuid peekerlilled ei olnud lume all olemisest silostunud. Kas ollakse siis mingil määral lausa igihaljad või?
Muidugi nägid väga kaunid välja kõik  helmikpöörised ja uskumatu! - sinisel sarvkannikesel oli täiesti veatu indigosinine õis peal. Kuna nad on mul esimest suve, siis pole nende kommetega väga tuttav, kuid see oli muljetavaldav. Uurisin kohe `Molly Sandersoni` ka, tal olid samuti õied peal, kuid pigem sellised ennelumeaegsed,  vanunud välimusega. Ehhee, oleks ometigi homme päikest...
Pervo minus arvab, et homme võiks siiski veidi rohida. Natukene.

Sula I

Kuna mõnda aega maas püsinud lumekate ja miinuskraadid on jätnud mulje saabunud talvest, siis võiks tänase nähtuse nimetada esimeseks sulaks. Ja ikka see vanarahvatarkus, et peale tuisku tuleb sula. Eile koju sõita polnud just lustiline. Tee oli ilgelt libe ja lund tagus tuuleklaasi täis. Õnneks sõitis autorongi esimene auto 70-80-ga ja see kiirus oli niisuguste teeolude jaoks üsna ok. Tee keskel olevad rasvased lumevaalud ei kehutanud kedagi ka möödasõitu tegema.
Õhtul oli auto paksu lume alla mattunud, kujutasin ette kuidas ma seda hommikul välja kaevan. Hommikul oli tadaa!:) - istu sisse, hakka sõitma. Pluss 3, kõik solises, sulas ja maantee mõnusalt puhas. On ka talvel häid hommikuid.:)
Kuna praegu trükitakse tohutul hulgal raamatuid ja umbes pool sellest ei kõlba lugeda, siis on iga hea raamat nagu pahnast leitud juveel. Praegu on mul üks selline kodus ja soovitan soojalt paljulugejatele "Kullaläige", Rose Treman.
Perekond Blackstone kolib Inglismaalt Uus-Meremaale, kus XIX sajandi teisel poolel puhkes kullapalavik. Ümberasujad omandavad Lõunasaarel maatüki, lootes seal uuesti alustada.
Kerge kiiksuga lihtne mees Joseph pole oma haritud noorikule kunagi rääkinud tumedast teost minevikus, mis oli ühtlasi ka emigreerumise põhjuseks. Paraku ei tule Josephi uuest kenast elust midagi välja, sest Uus-Meremaa karmi loodust tundmata teeb perepea iseenese tarkusest ühe vea teise järel. Valesse kohta ehitatud savionn mattub lumetormis üleni lume alla ning kukub umbes raamatu keskel täitsa kokku. Ootamatult sütitab oma maatükil ojast leitud vähene kullaliiv Josephis ereda rikastumissoovi. Mees jätab majapidamise Harrieti ja oma ema õlule ning rändab tõelisse kullaleiupiirkonda saare läänerannikul. Ent kuld ei too Josephile loodetud rikkust ega õnne.  Õigemini on viga mehes endas. Minevik painab ja mees teeb ühe vale valiku teise järel, sattudes hiljem seetõttu ka teiste kullaotsijate põlguse alla.
Harriet lõpetab majapidamise ja siseneb ohte ning kõnnumaad trotsides samuti kullaotsijate maailma. Harriet peab kullaväljadelt üles leidma kaks inimest. Kohtudes taas Josephiga, mõistab ta, et abielu selle mehega oli äpardus ja ta võtab end vabaks. Teise inimese leidmine on keerulisem, kuid see lapsele antud lubadus kohustab...Harriet on ainus, kes saab seda täita. Muuhulgas leiab kohanemisvõimeline naine üsna poolkogemata kõik mida oli kogu aeg elult lootnud. Lühikokkuvõttes võiks täheldada naisteka tunnusjooni, kuid reaalis on tegu väga heas keeles ja köitva romaaniga. Soovitan soojalt.:)

Kena pehme talveilm

Arvestatav lumekate aias ja miinus 8 kraadi külma.
Lõim on poomile keritud, kuid tüütu täppisnakitsemine ootab veel ees. Seekord käärisin 20 meetri asemel 30. Iga aasta on üks ja sama jama, et lõim saab liiga ruttu otsa.:)
See aasta on kudumise suhtes üsna laisik oldud. Tavaliselt kulub aastas kaks lõime, see aasta ainult üks. Pöördvõrdeline aia suurenemisega või?:)
Vaibategu on üks tore tegevus, et kui tükk aega telgede manu pole saanud, siis hakkavad näpud lausa sügelema. Kuid päris kindlalt läheb veel üks nädalavahetus niietamise ja soastamise peale, sest lambivalgel on seda nadi teha, aga päevavalget on meil siin vaid loetud tunnid. Nujaa, jälle reeglite rikkumine, sest vanarahvas tõi teljed tuppa alles küünlapäeva paiku, aga mina ei võtagi neid kunagi lahti.:)

Lumi ja tiaater.

Püsiv miinus 2, päeval 0. Lumi on maas, kuid maa põhjalikult läbi külmuda ei ole jõudnud. Sulamaalumi. :) Kuna valget aega on nii vähe, siis kasutan kogu laupäevase valgusressursi lõime peale panemisele. Natuke saab see ka veidi eksperimendi moodi asi olema, sest üritan seda pikaldast ja tüütut tööd teiste võtetega teha. Reegleid rikkudes. Kui see ei lõpe vussikeeramisega, siis võib pärast uuenduseks või arenguks nimetada.:)
Jah, reegleid olen telgede juures juba varemgi eiranud. Vippide ja niiepuude vahelised kaheksa sõlme on kõik asendatud kettide ja "kassidega". Metall ei lõtvu ega lähe sõlmest lahti. Plaanin sedasama (võimaluste piires) teha ka tallalaudadega ühenduses oleva muu süsteemiga. Millalgi, ükskord...Võib vast tore hääl olla siis edaspidi kududes. Enne oli puu laksatus vastu puud ja käginad, naginad, edaspidi võiks olla siis helinad-kõlinad saateks.
Aga muidu on talvine vaikelu ja pisikesed tubased koomuskid seda elustamas.
Proua Muri armastab villaseid kampsuneid. Kirglikult. Juhtub keegi oma kehakatte toolile unustama, siis on tavaline, et mõne minuti pärast materjaliseerub selle peale väike kirju loomake, kes egiptuse kassi poosi võtab ja sissepoole pööratud pilgul kordamööda küünarnukke tõstes kampsunit sõtkub. Seisund meenutab transsi. Tavaliselt on kampsuni omanikul kahetine tunne näha veel kedagi kellel on tema kehakattega suhe ja Proua Muri jääb tihtipeale oma objektist ilma (krauh!). Küll aga on võimalik selle salaharrastusega tegeleda kapis, kus riiulil vedeleb MITMEID villaseid kampsuneid. Tavaliselt on kapp kinni ja ega suvel palavaga sinna väga trügitagi, kuid talvel muutub elurütm ja muutuvad kombed. Nõnda, et kui minaisik töölt koju jõudis ja reetlikult poikvel kapiust nägi, siis polnud toimuva suhtes kahtlusekübetki. Pistsin käe riiulile - pehme, soe, karvane ja keegi vigises (krii-iuäratõstamindvälja!). Keelatud tegevuste juures (kappi ronimine) on jutt lühike ja mingeid proteste kuulda ei võeta. Ja kapiukse keerasin lukku.
Siis algas tiaater.:)
Natuke aega käis "kodutu" toas ringi ja otsis teisi huvitavaid magamiskohti, aga jalad viisid ikka kapi juurde tagasi. Kui kedagi nägemas ei olnud (kuid kuulmas küll:), asus ta ust lahti kangutama. Proua Muri surub esikäpad ühe uksepoole vahele ja tagakäpad vastuvedruks, ning saab sedasi lahti isegi raske rõduukse kui see riivis ei ole. Lõdvad kapiuksed loksusid ja jätsid mulje, et kui piisavalt pongestada, siis ehk saabki lahti. Paraku, lukk on lukk.
Tegi uue tiiru, käis isegi ülakorrusel ära, aga poole tunni pärast kostis kapi juurest jälle naginat ja ähkimist. Kangutas ikka elu eest ja tükk aega nagu kurjast vaimust vaevatud hulgus, keda oopiumiurkasse sisse ei lasta. Pidas veidi vahet ja läks jälle rünnakule. Ilmselt oli nii raske loobuda kui tema lemmikkampsun lebas täiesti kasutult teisel pool ust.

Kolmas lumi.

Nõnda me siis elame siin, madalrõhkkonna kõhu all. Eile viskasin kotis ära surnud mobiili sahtlisse laadima ja unustasin ta umbes, et igaveseks. Ka selle, et hommikul ei helise mul võibolla mitte äratuskellagi. Ei helisenudki, aga kui sabaga soojenduskott oli asjatult viis minutit oodanud ja keegi silmi lahti ei teinud, siis maandus ta täie une pealt oma seitsme kiloga turja nii, et unenäod kriisates kahte lehte laiali paiskusid.
Sisse magada ei olnud võimalik...aga elu lõpuni kokutajaks jääda võibolla küll. :)
Päeval hakkas jälle lund sadama, õhtul selgus, et see oli sulalumi. Koju oli huvitav sõita. Nädalane ilmaprognoos lubab, et kõik see sajab nüüd maha, külmub siin kenasti ära ja sulab siis pealt kiilaks. Mingil hetkel murdub viimnegi suvefanaatik ja päiksekummardaja...ausõna, mul poleks midagi püsilume vastu ja miinus kuus paluks...kuni kevadeni, jah.

Teine lumi

Esimene kirmetis sulas juba kolmandal päeval ära ja vahepeal on olnud terve näidisgamma jagu erinevaid novembriilmu alates tintsinise taeva servast piiluva ergava viimsepäevapäiksega ja lõpetades ausa vihmasajuga. Kõledat lõikavat kirdetuultki on olnud. Eile siis tuli uus lumi. Sedakorda natuke paksem kiht. Mis teha. Ega tali taeva jää ja taimede jaoks on mingi polster siiski vajalik.
Kuna talvise ilmaga õues enam suurt miski teha pole siis avasin vaibavabriku. Sorteerisin kaltsukerad värvide järgi ära (kord aastas peab seda ülevaate mõttes ikka tegema), panin kääripuud ülesse ja otsisin välja lõimematerjali. Kogu selle aja seeris materjali vahel Proua Muri, väike tume nägu seiklusjanust hiilgamas. Kaotanud kogu oma väärikuse, ronis ta mõnust nurrudes igasse tühja kasti, kotti ja kapilaekasse ning võngutas laitvalt saba kui ma need jälle kõik täis panin. Siis avasin kangasteljetoa ukse. Seal on tavaliselt alati segadus. Lõngakerad, kaltsukerad, kaltsulõngakerad, kastid toormega, villakotid, poikvel kapiuksed metsikult huvitava sisuga, riiulid - tõeline karvikute seikluspark. Lahe oli vaadata kuidas kass kadus sinna nagu lutikas seinaprakku. Oma tegemiste juures võis siis kõige ootamatumates kohtades kohata kahte suurt silma vastu vaatamas (Ma magan täna siin! Hihi, ei, hoopis siin!"). Kangasteljetuba on argipäeviti karvikute jaoks "Keelatud Linn" ja seepärast siis alati see peaaegu meeleheitlik huvi selle areaali vastu. Kuna vaibategemise ajal on nii palju võimalusi kuhu väike loom karvupidi vahele võib jääda, siis ma lasen neid sinna harva. Vahel kui järgmist poolt meetrit kokku lööma lähen, siis kolistatakse ukse taga, kraabitakse piitu ja näugutakse südantlõhestava kõutsihäälega ("Ta ei lase mind sinna! Keegi ei armasta mind! Andke mulle püstol! Andke vähemalt mausergi!"). Tore on teada, et su vaikivad kassid vahel ka täitsa valju häält oskavad teha. Härra Tibu jäi seekord kogu meelelahutusest ilma, sest kaifis õues algava talve kahtlasi mõnusid.

Lumi

Eile õhtul ulpis kuu kõrval ka mõni pehme valge pilv (sellised nagu Navitrolla maalide peal) ja ma mõtlein kohe, et ega see ikka head ei tähenda. Hommikuks oligi maa valge. Päeval paistsid aknast kuldses päikesevalguses suplevad tööstushooned. See oli ilus. Kuid kui õueõhku nuusutama minnes selgus, et lumi on ikka veel maas, siis sain aru, et see jama läheb edasi. Tõenäoliselt kevadeni. (Seda nimetatakse talveks ja mida rutem see ükskord läbi saab, seda parem.)
Aeda pole mitu nädalat saanud. Kodust saab mindud pimedas ja kui tulen, siis läheb ka kohe pimedaks. Niipaljukest tegin, et külvasin Himaalaja südaliilia seemneid (Heleni hiidlille otsast) ja panin külvi kilekotti imet ootama. Olgugi, et kogenud liiliakasvatajad on öelnud, et ega sellest asja ei saa, siis minutaoline peab ju ikka kõik ise järgi proovima. :) Esmajoones huvitab mind see, kas seeme idaneb? Kui idaneb (jehhuu!:) siis kuidas taim edasi areneb ja kaua see aega võtab. Ja nii edasi ja nii edasi.

Liha hääl

Õdus hommikune hommikupoolik - pliidi all praksub tuli ja kohv sai just äsja joodud. Aeg asuda päevatoimetuste juurde. Vedin panipaigast välja vana raske ahjupoti ja hakkan seda täitma. Koorin kaalikat ja kartuleid, puhastan porgandeid, lõigun kõik lõikelaual tükkideks. Pliit õhkab sooja, on täielik vaikus ja rahu maa peal. Lõpetan viimase kaalikajupiga ja võtan lihatüki. Lõikan esimese viilaka - toast kostab mingi krõps. Lõikan teise viilaka, kusjuures liha lõikamisega ei kaasne mingeid reklaamhüüdeid ega muid helisid, mis peaksid kuidagi undsegavalt tuppa kostma, aga toast on kuulda ühtäkki kahe keha põrandale kukkumise põntsu ja segiläbi veel korraga palju hääli, mis viitavad ärevusele, paanikale ja soovile väga ruttu kööki jõuda. Üks ärevil Nurrh!, midagi kukub, koliseb, veereb (küttepuude käru), küüned kraabivad kurvis põrandat, rüselus köögiuksel ja juba nad ongi siin. Iga normaalne kass teab, et põhiline on olla õigel ajal õiges kohas. Sa võid oma hääle rõduuksel ära karjuda, aga kui tema ei viitsi oma laiska tagumikku maast kergitada, siis magab ta sinust kolme meetri kaugusel jorjenites rahumeeli edasi. Kuid kui sa lõikad köögis liha...jajaa, siis ärgatakse silmapilk sügavaimast unest (olgu see või kuu peal) ja hüpatakse kasvõi nahast välja, et jõuda enne kohale kui pott kõige heaga ahju kaob. Kaks manguvat käpataldrikut on pikalt õieli, silmad säravad, käib väike võistlus selle peale kumb on paima näoga. No kuidas sa siis ei anna.:)

Mõtisklemisi...

Viimaseid liiliaid maha pannes hoomasin täie rauaga, et aias on ruumipuudus. Haha...ei teagi kohe millest see võiks tingitud olla...?:)
Lõin pärast isegi nimekirja lahti, et kellest ma oleks nõus loobuma jne. Peale Thurnbergi kukerpuu, hiiglasliku kobarpeapuhmiku, Jaapani sireli ja ühe madala astri midagi ei leidnud. Võibolla läheb ka pargiroos Ritausma, sest ega ma ikka mingi eriline roosipidaja ei ole küll.
Ilmad on olnud mõnusad...novembri kohta, ma mõtlen. Peale päikselisi päevi, on hakanud jälle ujutama, vihm on öösel, päeval, õhtul. Selline tibav ja mõõdukas.
Talveaed kogub tuure, üle ühe on kas õievarre alge või juba välja kujunenud oksake. Detsembrist maini peaks tulema üks kena kirju aeg.
Täna hommikul oli 5 kraadi sooja ja vihm, loomulikult.:)
Härra Tibu tegi äratuskella. Viis minutit enne õiget aega ja ilma näkkuastumiseta. Ei tea kas nüüd hakkabki nii olema?

Hea pühapäev.:)

Päevakoerte saun on maailma parim!:)
Samas, ei saa salata, suure osa mõnusast äraolemisest moodustab just see muhe ja südamlik aktivismuse vaim mis endiselt nimetet` sõpruskonna pääde kohal lehvib ja jahedamatel aegadel ikka ja jälle rahvad tule äärde kokku kutsub.:)
Seda juba ise ei tee või leiuta, see on aastatega laagerdanud nagu hea vein.:)
Pühapäev oli pikk ja tegus. Hommikul oli võimalus tormise mere ääres veeta põnevad poolteist tundi vaadates klassikalist hobusekauplemist kõigi reeglite kohaselt:) Pruuskavad sälud pagasnikus, kihutasime Liisukese sünnale ja kui kuu oli juba nagu taaler, siis õhtulõpuks edasi kuuma sauna.
Viimasel ajal annab ilmataat imeilusaid täispäikselisi päevi. Tänane on siis juba kolmas.:)

Südasügis

Puud on juba terve igaviku raagus olnud ja viimast liblikat enam ei mäleta. Nõnda ei teagi ma enam kas talv tuleb kollane, kirju või must-valge...
 Soojad tuuled, vihm, 6 kraadi sooja. Umbrohi kasvab. Plaanin täna ära sooritada ülejäänud talirohimise rituaali ja kududa veidi pooleliolevat vaipa. Need kaks tulevad niisugused villased ja naaritsaribadega, ilmselt saavad valmis kuskil detsembri poole peale.
Härra Tibu koletu äpardus tagumise käpaga (oletan, et puuriidas võimeldes kukkus mõni veerema tallatud halg jala peale) on ära paranenud ja täna söandasin esimest korda kassiisanda õue lasta. Kuigi ta nõudis seda juba üleeile. Aga meil kolmejalgsed välja ei saa ja ta pidi veel kaks päeva sügelema. Täna oli neljas jalg ka juba all ja kell kuus astuti mulle sellega keset head unenägu otsaette...ja mõõduka sammuga edasi piki üle unise minu, siis hüppega voodist maha. Kassiomanik teab, et kui tõbrast tehakse, siis pole vaja enam nunnutada nii, et marss õue! Nüüd istub nagu öökull rõdul kastivirna otsas, pilgutab silmi ja keeldub alla tulemast. Eks õuetuuled ole üle pika aja nii magusad, nii magusad.
Aga nädala alguses oli meil kodus sassis karva ja haledate silmadega patsient. Parem tagumine käpp oli paistes, tegi hullult valu ja seda hoiti vahepeal lausa õhus. Isegi lamades. Ikka valutas. Kolmandal päeval hakkas veidi järgi andma ja kass tuli sööma. Neljandal päeval küsiti kolmel jalal liibates õue ja hõivati õhtul omaniku ülbusega lapike kinnisvara voodi jalutsis. (Missa vahid, ma tulin magama!) Eile hüpati lauale, kuid seda ei olnud hea vaadata, läksin aitasin laua serva küljes rippuva ja metsikult rabeleva kaskadööri üles. Olid tänulikud silmad ja vali nurr, aga siis tahtis ta jälle maha ja jälle üles...tobe orav, millegiga peab ennast ju ka toas lõbustama.:)
Viisin liiliakülvi jahedasse (5-10 kraadi). Martagonidel ja teistel peale umbrohutõusmete veel midagi näha ei olnud, kuid tiigerliilia ja Leichtlini liilia olid massiliselt idanenud ning välja sirutanud ühe idulehe. Külvikastid kilekottides olid endiselt kenasti niisked.
Labor. Saab näha, kas külv kestab ka kevadel edasi.

Aiandus novembris

Kuna on nii pikalt ja mõnusalt soe, siis võtsin väikese riski ja ütlesin jah viiele LA liiliasordile. Sibulad olid ideaalsed - suured, lihavad ja juurtega. Poes selliseid ei kohta.
Julguse võtsin trompetliiliate kogemusest, mis üks aasta ka novembri algul maha sai pandud ja trompetid on meil hästi võimsad.
Kõik on väga kena, aga kuidas nad maha istutada? Vihmase ilmaga läheb lausa juba kella kahest pimedaks. Eile oli terve päeva päike. Kihutasin peale tööd koju, haarasin sibulapaki ja eelmisel päeval valmis kirjutatud lipikud ning traavisin aeda. Kolme esimesega läks kergesti, tühjad kohad olid teada. Edasi oli nutune...näib, et ka meil tassib keegi sigavares lipikuid laiali. Ja nõnda põrkusingi ma mitu korda mööda liiliaid, lauke ja tulpe, enne kui viimased sibulad taru kõrvale maha sain panna. Ja oligi juba pime.
Muus mõttes piirdub novembri aianduslik tegevus talirohimise ja viimaste "silojääkide" koristamisega. Üks kolmandik on veel teha, siis...võib jumala rahulikult otsast peale hakata, sest umbrohi kasvab 5-6 kraadiga kenasti. Kui keegi vihkab võililli, siis praegu on hea aeg nende tõrjeks. Tulevad kergelt maa seest välja nagu porgandid. Kevadel on ka korra selline aeg, kuid see on lühike, jääb igikeltsa ja soojalaine vahele ning kui lõpuks lähedki võilillejahile, on nad juba kanna kõvasti maha kinnitanud.
Teise korruse pelargooniumid on ikka veel kenasti lehes ja õies.
Kuukingad ajavad massiliselt õievarsi välja. Kuna aknalauad on juba üsna täis, (ka tööjuures:), siis pole ma sel suvel halastusoste teinud ning kõik orhideed näevad paksud ja rahulolevad välja. Uskumatu, ka see traumeeritud lehtedega roheliseõieline. Kui kuuking kasvatab suvega kaks uut lehte, siis on vanad traumad unustatud. Ja peidetud ka.:)

Kesse seal on?

Sellest me oleme korduvalt rääkinud kuidas kassid välja saavad (visatakse, lastakse, tõstetakse, viiakse jne), kuid kuidas saavad kassid tuppa?:)
Seni on meil käibinud enam-vähem kolm toimivat varianti: karvikud ilmuvad kohale siis kui keegi neid nimepidi kutsub või kui tuttava häälega auto värava taga peatub. Kolmandat viisi kasutatakse ehk kõige rohkem ja see on läbi klaasi pika haleda näoga tuppa vahtimine ning tubastega silmsideme otsimine. Mõjub, aga mitte pimedas kui midagi näha ei ole.
Nüüd on Härra Tibu leiutanud uue ja eriti mõjuva viisi kuidas igal ajal sisse saada.
Ta hüppab umbes meetri kõrgusele ja lööb nagu küülik tagumiste jalgadega vastu klaasi - "Tra-Tahh!" Pole kahtlustki, et õues on keegi, kes sisse tahab. Ja kohe! Sest kui sa ei lippa, siis hüppab ta uuesti ja kõvemini...Ehk sa ei kuulnud...(kurt, nagu sa oled:)
Näugumist ei ole ta endiselt ära õppinud.:)

Tõepoolest, kõigega harjub.:)

Jah, kõigega harjub...mitte, et ma tahaksin tapamajasse tööle minna või Singapuri soodesse vesimadusid püüdma...aga autosõit ei ole enam midagi sellist, millele peaks terve päev küüsi närides mõtlema ja mis rooli istudes vererõhu üle 300 tõstab.
Pargin oma õuest ainsana "saba ees". Selle peale kulub nüüd 1 minut (mitte 15, nagu esimesel korral:), pärast on hea mugav kohe välja sõita, pole miskit tagurdamist.
Enam pole ka vahet kas minna töölt koju linna kaudu või maa kaudu. Linna kaudu oleks nagu huvitavam ja lühem teekond on kindlasti, aga kui ikka vasakpööret liiga pikalt ootama peab, siis ei viitsi ja keeran nina maa poole. Liiklusse sisenedes on endiselt kerge võdja turjas, aga see pole enam midagi paanilist. Pigem on lõviosa põnevusel. Kojusõit meenutab endiselt arvutimängu, kuid see pole enam frustreeriv. Kaotanud pole ka teab mis ajast...:)
Siinkohal oleks sobilik lisada, et pean ennast heaks illustreerivaks näiteks, et autot juhtima võib õppida ka vanemas eas...absoluutselt selleks sobimatu tyyp.
Tegelikult maatrikseid pole. Pannakse sobima ja kogu lugu ning hiljem näib olevat kõik õige.
Päris kindlasti poleks ma sellega hakkama saanud ilma Pokumehe ja sõprade hea tahte, toe ja hooleta.
Järgmisena teen helikopteri load.:)

Konservietendus

Hommik. Lohisen kahe jalgadesse viskuva näljase kassi saatel kööki, eraldan kaussidesse kassikonservi ja teater lõpeb? Ei, nüüd see alles algab! "See pole SEE konserv!" nuusutab Härra Tibu. Jah, kuna tavaliselt on kanaga konservi haruharva müügil, (aga vaheldust peab ka olema,) siis ei ole see tõepoolest SEE konserv. "Pealegi on see purgi põhi.", teeb Proua Muri selliseid liigutusi nagu kraabiks junnile peale. "Jah, see on eile avatud purk, söö ise kui tahad," viskab Härra Tibu saba selga ja kõnnib väga sirgelt toapimedasse ära. Ma tean, et kaugele ta ei lähe. Istub seal pika vaiba alguses.
Proua Muri kössutab ühele  köögitoolile ja vaatab tähelepanelikult nagu vana kondor, et mis nüüd edasi saab. Härra Tibu on noorem ja kärsitum...ja tegelikult on ju kõht ka tühi. Härra Tibu on laval tagasi.
"Anna krõbinaid," liuhkab ta küljega vastu krõbinapakki ja vaatab mulle jumaldava näoga otsa. Kui see ei aita, materjaliseerub ta lauale ja hakkab käpaga asju põrandale ajama. Ähvardan köögirätikuga. Ta tuleb kraeks ja moosib mis jaksab. Rebin krae lahti, panen selle maha ja lükkan lahke käega toidu poole. Härra Tibu murdub ning läheb kuukab oma kausi tühjaks.
Kuna ma ikka veel piimavasika maksa välja pole otsinud ning angerjat samuti mitte, siis loivab ka Proua Muri kübekestki väärikust kaotamata sööginurka ja nabistab peenelt endagi molli poole peale. Muri on suurem dramaturg ja teise poolega saab veel pärast tiaatrit teha. Vähemasti on täna mõlemad nagu üks mees nõus kenasti koos õue minema ja seekord ka ühest ja samast uksest...sest olegem ausad - kui sa oled kass, siis on ikka neetult vähe võimalusi ennast lõbustada.

Kanarbikulehine aster väärib arktikaauhinda.

Kanarbikulehine aster.



Peale kahte kaheksakraadist ja lugematuid pisikülmu võib välja hõigata siinkandi viimased kolm õitsejat. Need on madal aster `Lady in Blue`, sügiskrookus ja suure üllatusena selle suve üks leidudest  - Eve juurest tulnud kanarbikulehine aster. Peale viimast "pakast" nägi ta sama lõppenud välja nagu teisedki külma saanud taimed ning ma ei arvanud, et need välja kujunemata õiepungad üldse avanevad või miskit.

Täna oli terve põõsas täisõies! Väga väärtuslik taim meite polaaroludesse.:)
Tegin muuhulgas täna ka sügiskülvi ära. (Suur-suur tänu Mammutriinule, Tiile ja Aednik Tiiale:).
Külvasin lume alla mehist naistepuna, valget halli käokanni, karusõrga, pööris-kipslille, inkaliiliat ja valget upsujuurt ning jään viljakat kevadet ootama.

Areng

Parkisin täna saba ees kahe minutiga. Tubli poiss!:) Auto on lõpuks aru saanud, mida ma talt tahan.
Eile läksin linna kaudu koju. Oli õpetlik. Hoovist välja keerata võib ainult siis kui tee on tühi. Kui sulle tundub, et sa jõuad, siis ega ei jõua küll, sest 50 asemel tuleb tema 70-ga ja on maruvihane, et sa kohe sama kiirust ei arenda. Kusjuures ma ei mõtlegi 50 alas 70-ga sõita...ega 70 alas 90-ga, nagu nad teevad Järvevana teel. Kuna ma ei oska veel seda linnasõidukunsti (üle mõistuse kiirust ületades, jättes mulje, et sul on spidomeetril vaid 54 km tunnis.), siis oleks jube nõme  oma esimestel praktikanädalatel lihtsa ausa kihutamisega vahele jääda.
Kuid liikluses on ka viisakust. See oli tõesti väga meeldiv tõdemus. Vähe, kuid on.:)
Koduteel kasutasin eile õpitut (rikkumiste osas)...Viskusin kummide vilinal asutuse hoovist ja kiirendasin siva 70-ni, et mitte tulijaile jalgu jääda. Õnneks pidin kohe ka rida vahetama ja nad said rahus mööda vuhiseda. Järvevana teel sõitsin nagu teisedki...et mitte olla tropp. Päris kindlasti ei olnud see lubatud kiirus. Ei meeldi, aga kohanen, söön sõnu jne. Rikun, et mitte olla takistus.
Linnaliikluses on röögatu kaksikmoraal.
Mitte, et ma oleksin tahtnud öelda, nagu oleks see ainuke selline koht.:)

Eriti terav elamus.

Kui koosolek ära lõppes, oli õues juba pime ja tipptund täie vungiga käima läinud. Kodutee osutus tõelisteks tuleristseteks. Erksalt illumineeritud rekkasid oli kogu vastassuund täis ja need pimestasid nõnda, et eesõitja tagatulesid oli väga raske või kohati ka võimatu märgata. Üks kaubaauto oli Suur-Sõjamäel kaotanud mõistuse või midagi, ning parkis hädatulede plinkides seal kuhu ta surnud oli, miska need rekkad, kes ei mallanud oma raja takistuse taga oodata, võtsid jõuga vastassuuna raja enda valdusse. Hundiseadused. Manööverdasin teepeenrale ja pääsesin kuidagi siiski mööda. Edasi oli püsivalt jube kuni ringteelt lõpuks Saku peale alla keerasin. Kui päevavalges suuri autosid nõndaväga ei märka (kui just mõni neist kahe meetri kaugusel tagumikus ei sõida), siis pimedas ja nii massilisel hulgal (katkematu rekkarong terve tee) on nad tõeline nuhtlus. Just pimestamise koha pealt. Väikeautol on tema kaks tuld ja aamen, kuid peaaegu iga kaubaauto on terve sihverplaadi ulatuses tulesid täis riputatud ja särab nagu juudi jõulupuu.
Kogemus muidugi omaette, kuid pimedas ma vabatahtlikult enam Tallinna ringteed ei kasuta.

Tuule vihina ja vihmapladina saatel...

Päevad on tumedad nagu õhtud ja õhtud on nagu öö...Laanes indlevad mardused, kukub puid...ja viimaseid  lehti. Eilse seisuga olid ka ebajasmiin ja tanaka pärgenelas oma rüüst loobunud. Tuul pääseb veel paremini läbi aia tuiskama. Kella keeramisega keerati tagant ära ka tunnike valget aega, mis peale tööd miskit asjalikku teha võimaldas. Nüüd jääb järele veel ainult urg ja kõik see mis urgu varutud. Kuni Kadri katab...
Kaamosevastasest varustusest tõstaksin esile vana hea ingveritee mee ja sidruniga ning selle joogi juures on väga oluline ingveriga mitte koonerdada. Peab olema niisuke, et silmist tulukese välja lööb.
Ja sinna juurde hea raamat koos kassiga.

Kaamosevastane nurrukott.
Viimase raamatuga paistab olevat vedanud. Üle hulga aja üks hästi kokku kõlksuv fäntasy, mille esimeselt viiekümnelt leheküljelt ma mitte ühtegi ebakohta ei leidnud! Mitte raamat, vaid puhas rõõm.:)
Robin Hobb oma Eluslaevnike...hmh...tõenäoliselt triloogia. Esimese raamatu algus on keelekasutuse ja raamatumaailma kirjasõnas esilemanamise poolest küll äraütlemata hea. Kas see väärisfäntasy fännide  kaitseala suudab püsida teise raamatuni? Teise raamatu lõpuni? Saaga lõpuni? Viimast oleks ehk palju palutud, aga loota ju võib.:)
Harjutasin täna tööle jõudes saba ees parkimist. Õnneks polnud kedagi nägemas. Kogenud autojuhi silmale võis see tömp tegevus olla võrreldav sellega kuidas saamatu paneb niiti nõela taha. (Lõpuks kargavad kõik stseeni jälginud isikud soost ja klassikuuluvusest sõltumata saamatule ligi ja panevad raevunult kooris ise selle faking niidi nõela taha.)
Kuna aga "mõistlikul kellaajal" ei olnud parklas hingelistki, siis sain ma sügavas rahus oma kunstparkimise oskusi lihvida. Hmh...kui ma oleksin joogaga tegelenud, siis ma ütleksin, et see meenutas veidi joogat. Vähemasti nirvaana osas soorituse enam-vähem edukal lõpetamisel..:)

Viimased õied

Peaaegu pidulikult (sügistorm pluss paar tuulist päiksepaistelist päeva) on saabunud hingedeaeg. Viimased õied aias on madal aster `Lady in Blue`, asukoha tõttu öökülmadest vähem sakutada saanud topeltõieline punane krüsanteem, lõhnav kannike ja sügiskrookused, kes on täiesti oma dimensioonis.
Eile nentisin, et peale väiksemaid öökülmu ja kahte karmimat (üle miinus 8) võib aiahooaja sedakorda lõpetatuks lugeda.
Kuna oli mõnus aiailm, siis kraamisin veidi peenraid. Umbes pool jääb veel teha, siis on talveks vinks-vonks. Asja käigus avastasin, et keegi oli pihta pannud paari hosta juures olnud nimelipiku. Kas ka meil käib lipikuhaige vares aias? Kui kevadel pole hostadel märget juures, siis võib igasugu hulle asju juhtuda...kõigepealt alates veel talveunes hostajuurikale labida sisselöömisest, sest seal on ju vaba koht!:)
Sugulased hakkavad ära tüdima, keegi ei viitsi enam mu autojutte kuulata, no ja maoldasid esirattaga teiste parkimisplatsil maakivi otsa, no ja mis siis...

Naabrimees andis eile tõesti paar head nõuannet parkimise osas ja arvas, et mõistlik oleks ka puuduv mootorikaitse siiski lasta panna, et juhul kui ma kuskile lumme sõidan või siili otsa (ohissand!), siis võib mootoris leida...üllatavaid asju võivat sealt siis leida, tegelikult ma ei taha mõeldagi...
Täna on õnneks töökojas ülevaatus ja eluvajalikud puuduolevad jupid saab kirja pandud.
Elu on väga keeruliseks läinud. :)

Seitsmes päev

Ma olen ilus, tark ja osav!:)
Läbisin eile koju viiva trassi ühegi hirmuviiksatuseta, kuigi see oli tavapärasest kolm korda tihedamini autosid täis topitud, sooritasin parkimiskangelasteo poe taga kahe sõiduka vahelises praos (poe ees ei olnud ruumi) ja tõin autotöökojast velgedele pandud rehvid ära. "Tagurda ukse juurde, ma panen rehvid peale," ütles töömees. Tagurdasin, seal oli sigapalju millele otsa sõita, tagurdasin kuni närv lubas. Siis enam ei lubanud. Tulin autost välja, ukseni oli viis meetrit. Ämh...noojahh...unustasin, et peeglid näitavad nagu sündmused oleksid lähemal kui nad tegelikult on.:)
Täna mõtlen, et...et peaks peale tööd korra Ülemiste Keskusest läbi minema. Teravaid elamusi otsima...No muuhulgas ehk veidi poodi ka. Ohjah. Ei ole kerge, ei ole. See võib lõppeda adrenaliinisõltuvusega.:)
Ülemistesse siiski ei läinud, ma ei ole kindel palju nad parkimisplatsi üles on sonkinud ja see tekitas liiga palju ebakindlust. Laagri Maksimarketisse minekuks oleksin pidanud tegema vastiku tagasipöörde. See ka ei tõmmanud. Läksin ja avastasin Keilat. Siukse ringiga siis täna koju.:)

Viies päev roolis. Areng.

Mõte autosõidule ei käivita enam momentaalset pagemisrefleksi.:)
Pigem on alanud niisugune peensuste tabamise aeg. Täna koju tulles oli nii tugev vastutuul, et auto lausa kõikus teel. Eriti kui rekkad vastassuunas möödusid.  Täitsa jube. Aga kuna midagi ei sadanud ja päike ka silma ei paistnud, siis lohutasin ennast sellega, et kui oleks lörtsi selle tuulega veel vastu klaasi peksnud. Mõni mõis nüüd see tuul...Metsa vahele jõudes jättis auto õõtsumise ka järgi.
Täna söandasin juba suure poe juurde hiilida. Oli mugav küll. Sakus pole õnneks parkimisega probleeme. Ülemiste Keskuse juurde ma siiski veel niipea ei lähe.:)
Tuuleke teel ei olnudki mu mõtteliialdus. Õhtuks keeras päris tormiks. Metsikud tuuleiilid väänavad suuri puid ja üle õue mineval kassil puhus kasuka tagurpidi selga.:)

Kui ilmad muutuvad oluliseks...

Laupäeva hommikul magas Aednik põhjalikult kaheksani. Siis läks tõmbas kardinad valla - väljas oli öösel hullumoodi sadanud, rahet ja kõike...Peenrad olid kaetud valge külmunud millegagi...mis oli...mis oli peaaegu ilus. Aednik hõõrus muheledes käsi nonii, nüüd on aiatöödega lõpp, tegi tule pliidi alla ning otsis kummutilaekast palakad ja pitstykid välja. Hea selge ilm peenema nõelatöö jaoks.:)
Aias on praegu nii nagu tegelikult on. Lehed on läinud. Kaunid kostüümid ja muu suvine tilulilu on maha tõmmatud, jalalt lõigatud, komposti veetud. Kümneaastane jugapuu, neli progresseeruvalt sirguvat elupuuseemikut, `Rheingold`, kaks noort jugapuud, kanada kuused, minikuusk, vaprad alpimättad, veel vapramad roomajad ning värvilised helmikpöörised. Ja kuniks sedagi...Küll Kadri katab.
Pervo minus arvab vaikselt, et tegelikult peaks peenrad veel korra üle käima, et rohimise mõttes või nii, aga kui mätaste vahel juba jääd sirab, siis on mind väga raske või peaaegu võimatu õue suunata. Omavahel öeldes - ma ei ole kunagi olnud see tüüp, kes põskede õhetades kaevu juures jäässe augu raiub ning ennast rõõmust röökides kõliseva veega üle valab.
Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas miinus 6,5, korra peaks vist ikka minema ja mõne poti maasse matma.
Külma eest näiteks, sest täna hommikul oli juba miinus 8,8. Herrajummala! Isegi talvel ei ole nii külm...
Seevastu on auto jääst puhtakskraapimine kenasti selge. Täna enam nii palju ei pablanud kui esimesed sõidud. Näis, kuidas kojuminekuga on...

Teine päev.

Sõitsin jälle täistuledega linna sisse. Nii piinlik. Õnneks oli tänav seekord täiesti tühi. Vihmane koerailm pluss pimedus pluss minupoolne streikiv kojamees tekitasid kokku veidi seiklusliku õhkkonna, kuid kuna autot ei olnud täna hommikul vaja maa küljest lahti sulatada, siis olin ma startinud "mõistlikul ajal" ja tänavad olid vähemalt veel 10 minutit täiesti minu päralt. Selle ajaga jõudsin oma ebastandardse varustusega läbi linna tööle hiilida küll.
Koju tulla oli täna kuidagi lihtsam. Mehed parandasid logiseva kojamehe ära ja see töötas tagasiteel nagu kellavärk.:) Ka ei kogunenud mulle täna Suur-Sõjamäe lõpus tagumikku gruppi närvilisi härrasmehi, kes oleks tahtnud, et ma kitsal konarlikul teel 95-ga sõidaksin.  Minu taga tulev juht leppis kenasti 90-ga ja me läbisime rahulikult trassi. Mulle meeldib väga kui minu taga sõitev auto hoiab pikivahet. Hoian ka ise maanteel eelsõitjaga distantsi. Millegipärast armastab enamus juhte sõita tihedas tropis ja siis seal kooris stressata kui pole võimalik mööda sõita. Tavaliselt ei ole.
Olen hakanud oma autost vaikselt lugu pidama. Ta on küll imelikku värvi, kuid täpne, mugav ja temaga on turvaline manööverdada.
Tegin peale tööd lisaotsa, läksin raamatukokku. Täiesti vabatahtlikult. Ennekuulmatu! Et nüüd siis hakataksegi igal pool autoga käima või?
Pluss 3,5, tormituuled, tugevnev vihm. Lubatakse peatselt saabuvat talve. Öökülm võttis krüsanteemiõied ära, kuid sügisastrid panevad veel vastu. Enamus lehtpuid on oma rüüdest loobunud.

Esimene päev iseseisvalt roolis

Paistab, et autojuhtimises pole midagi üleloomulikku. Ongi nii nagu nad räägivad. Tuleb lihtsalt istuda autosse (mõistlikul kellaajal kui liiklus on hõre), vältida ülerahvastatud tänavaid (mõistlikul kellaajal selliseid ei olegi) ning sõita.
(Sellegipoolest ei ole ka mõistlikul kellaajal viisakas täistuledega linna sisse põrutada.:) Kes teeb, sel juhtub...
Kuidas aga saada töölt koju? Tuleb istuda enne ummikuid autosse ja sõita, sest muid variante ei ole.  Tegin ka selle läbi. Homme on ehk kergem...
Sellegipoolest ei ole see mu lemmikteema.
Öökülm, miinus 6,4.

Tagantjärgi meenutades: sulnis september.

Kuna septembris oli väga palju sebimist ja kunagi polnud sellist aega, et nüüd istun arvuti taha ja laen üles mõned pildid, siis teen seda tagantjärele.

Santoliin - võluv väike vürtsika lõhnaga põõsas, õitsemist ei ootagi, kui ta vaid talve üle elaks.

"Jälle oma nõmeda fotokaga platsis!"

"Pildista kui tahad. Mina silmi lahti ei tee."

 "Ma ei salli pildistamist ja mu protest peaks siililegi mõistetav olema."

Suve lõpus ajas saurusvõhk välja kaks muljetavaldava välimusega punga ja voltis lahti oma väga keerulise struktuuriga lehed.

Klassika - vana hea varane helelilla krüsanteem.

Milda aiast pärinev Lilium speciosum `Uchida` on liiliatest viimane õitseja.

Mandžuuria kivirik õitseb suve lõpus.

Ahtalehine punanupp vajab uut kohta, kus ta paremini välja paistaks. Väga imposantne tegelane.

Eelmise kevade topeltõieliste priimulate külvist ainus tärganud taim. Jätab mulje nagu oleks õis topelt, tegelikult ei ole.

Hiidpäevalill.

Taivani kõreliilia

Hea sõbra aiast pärinev taim, võib olla karvane kõreliilia, aga kindel ei ole.

Jumalik sinine. Delfiiniumi teine tulemine.

Nutipõõsas on tänavu niruvõitu.

Palu-näsiniin `Variegata` kasvatas suve jooksul mitu oksa ja hakkas septembris õitsema.

Kollane aster, üks lemmikuist.

Priimulad ei saa ka sügise hakul õitsemast lakata.

Koobaltsinine

...ja võikollane.

Rossi mukdeenia värvub juba varakult. Öökülmu pole siis veel olnud.

Aia ainus päris roos on roosa.:)

Oktoobri väikesed rõõmud

Täna eraldati taevaliste poolt pillavalt palju sooja suvepäikest. Väike lootus on, et ehk antakse homme ka. Ja võibolla ka ülehomme...
Tegelesime täna hoopis kummaliste asjadega. Oli korralik jaht. Olen mina varemalt ikka imestanud, et kelle geenid minu järeltulevas põlves küll...noh, ikka see vanade autode kogumise kirg...aga täna avastasin ka enda tagamaadel kükitava põlevasilmse autopede ja lõin käed oma esimese vana auto kauba peale. Ront on väärikas, vaikselt nurruva mootoriga, näeb välja nagu külapastori sõiduriist ning läbib teeauke õõtstehnikas. Väidetavalt paneb ise päevatuled põlema ja lükkab omaalgatuslikult ka väikse vihma klaasidelt. Oleksin tegelikult sellist tahtnud, mis sohvri lähenedes nihelema hakkab ja ise uksed lahti teeb nagu e auto, kuid sellised olid väga kallid. Ka mõnusa disainiga nublud olid liiga kallid. Ja pealegi ei mahu nublusse kobarpeapõõsastki toppima, rääkimata kärjekastidest või need "paar-kolm taimevahetuse asja", nagu tavaliselt.:) Nojah.
Päike on aias imet teinud. Kõik astrid veel lahti ei ole, kui viimaks ometi näeb krüsanteemid ära.

Talikrüsanteem `Clara Curtis`

Mammutriinu aiast pärinev luksuslik punane topeltõieline.

Kristiinest toodud vitaalne merevaigukollane

Eve Aster azureus on  omalaadsete seas lihtsalt võrratu!:)

Karvase viirpuu sügisvärv alles kujuneb.

Päike on Mittendorfi päevaliilial pea segamini ajanud. Lõhnab ja puha.:)

Ka väike tõrvikliilia arvas olevat sobiliku aja veidi õitseda.

Roomav tuhkpuu on tänavu eriti kirev.

Võnk-pärgenelas on igal aastaajal ilus.