Vesine

Hommik oli vesine. Vesine muru, vesised õied, kõik metsikult vesine ja uudistes räägiti veelkord millistel tänavatel Tallinnas ikka veel uputab.
Peenardel oli kolmepäevase valamise tulemusel liiv välja pestud ja pealmiseks jäänud. Liiva meil on. Vaatasin, et ega liiva seas äkki kulda ei ole. Ei olnud. Kus nüüd meil see kuld...
Erilisi lamandumisi ei täheldanud, aga monarda oli ainukesena pikali. Monarda, kes tavaliselt suudab igas olukorras kenasti püsti jääda. Sidusin üles.
Rõõmu tegi äsjapuhkenud tumepunane suure õiega päevaliilia kuuskede juures ja teine aprikoosikarva deutsia kõrval. Eks see väikestest taimedest kasvatatud päevaliiliate wärk ole kah umbes nagu kullasõelumine. Mõnest tuleb tõesti kaunitar.
Roog-sinihelmikas viskab pikkust. Kas ta suudab kuuseheki kõrval kahemeetriseks kasvada? Kui ei, siis tuleb kohta vahetada.
Õue ei taha enam tagasi minna, kõik ujub ja peenras võib botiku ära kaotada.
Ainuke hea asi tänases läbiligunenud maailmas on see, et meie bändi eilne kontsert läks eile mõnnalt ja sellest on isegi juba video üles pandud. Oeh, nii ilus oli.:)
Ega minagi kade ole, video leiab You Tubest kui panna otsingusse Söepõletajad.:)

Kade kass ja ümberistutused

Täna hommikul vupsas rõduuksest sisse põlevasilmne Härra Tibu, kellel midagi karvast hammaste vahel. Tigeda jõrinaga otsis ta kohta kus oma "praad" nahka panna ja kus saaks sellega võibolla isegi natuke rahus mängida. Jõrin oli vali ja kade. Hmh...et kui mõtlema hakata, ega siis polegi nähtud teistsugust saagiga kassi. Ikka küüned oma poole.:) Mitte ei mõista mis seisundis loovutatakse naeratades siis need hiired, mis pererahva jaoks verandaukse taha ritta laotakse? Äkki peale kolmanda allakugistamist või (arvestades Härra Tibu head isu)?
Kolmandat päeva vihm. Üleeile tuli pangega, eile päeval valati Sakusse veehoidla tühjaks, täna on maailmal ühtlane tihepesu eilsest saadik. Kusjuures endiselt on lämbe ja soe. Mõõdukusega ei ole siin midagi pistmist.
Öösel avanenud `Skin Walker` meenutab ihuvärvi lilleõnnetust ja on nii kole, et praegu teda kellelegi näidata küll ei julgeks. "Jälle mingi sinu aare, jah?" Muig, kujutan juba ette...:)
Kollane liilia lõhnab vapralt läbi vihma verandani. Kohv on kuum. Kuulan vihma ladinat ja imetlen vaadet. Tegelikult poris ulpivaid taimi, aga ehk see vihmaasi ka lõpuks tagasi tõmbab. Tõstsin eile aia ümber. Oli selline moment kus võis juba iiriseid ja astilbesid liigutada. Samas, kui vihmaga pehmeks läinud mullast liiliaid välja võtta ja teise kohta panna, siis nad ei märkagi. Koristasin valge iirise madalate lillede peenrast, tõstsin kaks niiskes peenras seni õitetult põrnitsevat väärisiirist kuivemasse mulda ja panin helmikpöörised kokku. Suur peenar ei ole enam ladu ning kõlbab täitsa vaadata....hmh...kui likvideerida veel tühik jugapuu kõrval.
Korjasin enamuse liiliaid maja otsapeenrasse, kus on selle lille jaoks ideaaltingimused.
Tõstsin murulaugu paraadpeenrast välja ja asendasin `Stella de Oro`ga. Sidrunkollase päevaliilia viisin värava kõrvale ja uputasin kõdusõnnikusse. Lõppude lõpuks on ta ju ilus lill, aga selle aasta viis õit oli küll vilets aaavutus. Mis tõestas, et ta ei armasta jugapuid ja varju. Isegi poolvarju mitte.

Koer versus iluaed

Meie koer on segavereline alfaisane (50kg), kes teeb korra ainult "Lõrrrh!" kui palli taga ajades peaga vastu järelkäru nurka kõmatab. See näide oli tema valutundlikkuse iseloomustamiseks. Nõnda, et kasvatuse eesmärgil vitsaga vehkida pole erilist mõtet kui ta midagi välja kraabib, täis laseb või murusse mõne uue augu kaevab. Meie pika kooselu jooksul olen selgeks saanud, et kui tahta, et tema territooriumil asuv haljastus loomse terrori eest kaitstud oleks, siis tuleb taim eraldada piirdega ning piire peab olema täiesti ühemõtteline (vähemalt 1 m kõrge) ja puust, traadist või kivist. Ja olgem ausad, et muru tekitamisega (külvamine, rullimine jne) pole ka mõtet. Las seal kasvab mingi loomulik kooslus, mida vajaduse korral ka pügada saab ja asi vask. Siis pole eriline probleem mõni värskelt kaevatud auk kinni ajada ja sinna paelatakas peale visata, et uuesti ei kaevataks jne. Vahel teeb ta seda palavusest, et maa jahedust paremini ära saaks kasutada (pärast lesib omakaevatud augus ja on õnnelik), vahel kuuleb möödaminevat mutti. Niisuke loom siis.
Tean, et on olemas malbeid retriiverkoeri, kes on kolm päeva solvunud kui neid mingil põhjusel karistuseks turjast õrnalt sakutatakse, kes ei kraabi auke ega midagi ja keda võib vabalt jorjenikollektsiooni vahele jalutama lasta, aga meie oma nende hulka ei kuulu.
Koera territoorumil on taimi küll, aga need on kas okkalised (astelpaju), okkalised ja kivist kasti istutatud (kurdlehine kibuvits) või kindlalt võrkaia taga (püsikud ja ilupõõsad). Madalamaid põõsaid saaks istutada ka nii, et suuremate maakivide varju või kasutada istutusmaa piiramiseks elektrikarjust, aga me pole viitsinud. On nigu on. Praegu on igatahes tasakaal paigas ja koerale tema jooksuruum kah alles jäänud.

Iluaed versus kassid?

Pole mingit vastuolu kui natuke kavalust kasutada. Alles hiljuti küsis üks kassita aiapidaja, et kuidas sa ometi saad, sul on tervelt KAKS kassi! Nad rüüstavad ju kõik ära! Misasja!?:)
Ma ei teagi nüüd, kas oleneb kahju suurus aias kulgevate kasside iseloomust või on see rüüstamise jutt ka üks kenadest müütidest.
Kass, isegi see kõige paksem, kõige pikema sabaga ja kõige raskema jalaastumisega läheb läbi liiliate nii, et isegi kelluke ei värahta. Eks ole minulgi olnud neid hetki, kus hoian hinge kinni, et kuhu sa, tõbras...eriti kui on kevadepoole suve iiriste õrnad õievarred sirutumas, aga kassid kulgevad neist mööda nagu veetantsijad.
Pojengi all muidugi magatakse, aga see ei tee ju sellele suurele lillele midagi.
Üks asi on, mida tasuks teada. Kui aias on uudismaa ja te olete sinna kohevasse mulda midagi madalat (kukeharjad, kivirikud, mägisibulad, väikesed taimed, sigisibulad jms) istutanud või maha pannud, siis tuleks taimede kaitseks asetada nende vahele kivid. Peopesa mõõtu lubjakivitükkidest või rusikasuurustest munakatest piisab. Et sinna oleks ebamugav kraapima minna. Ja iga päev kasta. Kuiv kohev muld on kassile tõeline BLING! Ehk siis lukspeldik. Seda võimalust ei jäta isegi teisepere kassid kasutamata. Aga kui on kivid ja kastetud, siis sinna kivide vahele porisse müttama ei tule keegi. Äraproovtud nipp. Ja ka taimele kasulik kui iga päev kastetakse.:)
Kirjanduses on mainitud kasside nilbet huvi naistenõgese vastu. Et meelitab lausa võõraid loomi aeda. Kuidas võtta...Mussini naistenõges jätab meie omad külmaks, kuid vanas puhmikus käidi vanasti küll aelemas. Nüüd jätan kasvama vaid nooremad taimed. Need ei ole mäugamitele nii atraktiivsed kui vana taim.
Kuri on karjas siis kui peres on kassipoeg. Siis kannatavad iirised, liiliad ja muu õrnem mudru küll. Õnneks mul eelmine suvi polnud neid veel nii palju ja nii imelisi.:)
Kassipoeg võib püstiseid õievarsi lihtsalt igavusest retsida.
Keelamine ja täpne sussivise on osa loomulikust kasvatusest. Kass on taktitundeline loom ja saab kenasti aru mida teha ei maksa.
Juulis hakkab õitsema aedvaak ja pärast seda hambuline kobarpea. Mõlemad on paksult liblikaid täis. Nende juures oli mullikaohtu Härra Tibul küll palju kargamist ja mõlemad lilled nägid pärast välja nagu oleks sõjas olnud. Andsin nad järgmisel kevadel sõbrale ära. Pole meil vaja niipalju neid kiusatusi ja ruumi võtsid need lilled ka mehemoodi.
Ainus, mis mõjub kasside jaoks fataalse ligitõmbejõuga on aktiniidia. Käivad omad ja tulevad võõrad. Kui aktiniidial kevadel lehti veel peal ei ole, siis on taime ümber paljude väikeste käppade poolt tallatud selgelt nähtav "himuring".
Panin juurekaela ümber kaitseks tüki aiavõrku. Mujalt ta haavatav ei ole. Käidagu ja aeletagu, mul savi. :)
Kevadel maitsevad kassidele kõrrelised. Nad käivad neid peenras korrapäraselt näsimas. Kastik ja roog-sinihelmikas süüakse 20 cm kõrguseks. Alguses ajas see mind tõsiselt närvi, aga kui taipasin, et juulis jätavad nad järgi, sest see pole enam nii pehme ja maitsev, siis rahunesin maha.
Hoolimata igakevadisest pügamisest sirutab roog-sinihelmikas iga suve lõpuks oma gigantsed õiepähikud üle õue laiali ja ka kastikul pole häda midagi.
Hoopis teine ooper on peatükk "koer versus aed".:)

Lõhnad

Lämbe floksilõhnaline tuul pühib üle niiskust õhkava aleviku ja hommikul kuumust imiteerinud päike mähkub tund tunnilt aina paksenevasse pilveloori. Peaaegu deja vu. Eile õhtuks oli päike piisavalt palju niiskust üles küpsetanud ja taevasse tõusid sünged pilvelaamad. See vaikus enne tormi on tore. Tume videvik, ei tuuleudetki, ainult suurtirtsude saagimine õunapuude otsas. Mõtlesime, et kas vihm lõpetab kontserdi või mitte? Enne pimedat tulid esimesed vihmapiisad, aga tirtsumuusika käis võimsalt edasi ka siis kui juba korralikult sadama hakkas.
Öösel tuli veel mitu hoogu pauguvihma ja veega ei koonerdatud, sest hommikuks loksus aiakäru põhjas kenasti.
Kollane trompetliilia avas täna oma kolmanda kelluka ja hommikul on tema külluslik lõhn esimene, mis õueminejat tervitab. Värvilt meenutab see imelill küpset mangot ja on praegu aia kõige kuninglikum liilia.
`Maiden`s Blush`i hõlma all avab esimesi õisi sügisheleemium. Siledalehine aster kuuskede juures õitseb juba täies ilus ja samuti jätkavad monarda ja tradeskantsia. Näib, et mõlemad hästi pika õitseajaga lilled. Tradeskantsia on sel suvel moodustanud kauni puhmiku ja õisi on palju.
Päevaliilia kuuskede taustal näitas värvi. On suhteliselt tuhm tumepunane - ei midagi erilist, kuid siiski värviline.:)
Täna on jälle vihmaähvardus üleval. Vihm on tore asi, ainult kui jõuaks puud enne varikatuse alla laduda...

Punane gladiool ja päevaliiliad

Gladioolide ja liiliatega on see õieootamise wärk tunduvalt lihtsam. Paned sibula maha, ootad kolm kuud ja liiliatega natuke kauem ning näedki õit. Säästukast kevadel (10 sibulat 1 euro) ostetud punane gladiool osutus tõeliseks aardeks. Kuidas võib ühes väikeses krimpsus sibulas midagi nii ilusat peidus olla!
Õis on mingit eriti võluvat tooni sügavpunane, meenutab siidisametit ja sädeleb pealispinna all pisut kuldselt. Õiekarika põhjale on kukkunud valget (ei labast kollast, ega mõlegenüüdometioranzi! vaid ülevat valget) õietolmu, mis paneb i-le täpi. Looduse disainiime.
Samavõrra kui äsjapuhkenud gladiool rõõmustas, siis eile esimest korda avanenud päevaliiliatega oli tõeline tüng. Nendega on pisut keerulisem, sest sain nad mitteõitsevatena ja suhteliselt poolsurnutena ning esimese õieni kulus kolm aastat aega. Nüüd selgus, et polegi midagi värvilist vaid kaks suurimat neist on ruuge päevaliilia ruugeõielised mutandid, kus õis üritab veidi topelt olla, aga ei ole ka. Teadagi, millega see lõpeb kui kaks lohmakat pettumust laiutavad ruumikitsikuses virelevas eliitpeenras, kus on parim muld koos parima päikseasendiga.:)
Eile oli aedade külastamine ja peale Randvere läksime veel ka Tallinna Botaanikaaeda.
Liiliate näitus andis mulle paar vajalikku nime ja mõistmise, et liilia muutub maastikul mõjuvaks alles alates kolmest - kuni viiest õievarrest. Ja ka seda et liiliatest värvilaikude moodustamine on lukswärk. Kui neid kasvab, on tore, aga ma pigem selline ühe õie imetleja. Liiga palju, liiga suured, liiga kirevad jne ei ole minu jaoks.
Eilse taimevahetuse käigus avastasin Randvere aias huvitava taime, kelle nime keegi ei teadnud. See meenutas veidi hiigellehtedega madarat ja lõhnas üleni meeldivalt. Õisi polnud. Roheline lehtne pussakas. Hakkasin netist jälgi ajama ja jõudsin lõhnava madarani ehk lõhnava varjulilleni (galium odoratum). Väga põnev nähtus.
Botaanikaaiast ostsin kaks liiliasibulat (1 euro tükk). Mõlemad tumepunased. Õisi näeb umbes aasta pärast.:)

Kesksuvine kokkuvõte

Suvi on olnud vihma ja sooja poolest armuline, ning kurdlehise kibuvitsa hekk kogub tuure. Teadmiseks, et mingeid moosimarju selliselt hekilt hakkab saama alles kolmandal suvel. Esimene suvi oli ellujäämine, teine suvi juurte ja võsude kasvatamine ja alles kolmas suvi marjad. Kahjuks on koer heki omapoolsele otsale jõudnud juba midagi inetut teha, sest seal on nüüd mulk. Panin koeratõkke ja ootan kannatlikult, millal mulk võsusid täis kasvab.
Ka värava juures näärelehise roosi istikud on viimaks kasvama läinud ja ei vaja enam lisaturgutamist.
Astelpajusid peab vist lõikama hakkama, eriti isast. Hakkavad juba puude mõõtu võtma.
Võimalik, et äädikapuu on rõdutrepil aia arengu teemadel peetud vestlustest üht-teist õppinud ja tõdenud, et kui ta veel pirtsutab, siis võetakse ta maha ja pannakse võsust uus taim kasvama. Sellel suvel ei ole lehed kordagi kollaseks läinud ja õied jäid ka peale.
Tegelikult on asi vist selles, et põuad on sel suvel olnud põgusad ja pinnas ei ole jõudnud põhjani läbi kuivada. Räägitagu mis tahes, aga äädikapuu ei talu põuda.
Jaapani ebaküdoonial on mammud küljes. Kokku lugenud ei ole, aga kindlasti mitte üle kümne. Sellest tegelikult piisab, et prooviks keeta natuke ebaküdooniatsatnit.
Hostad on kõik väga ilusad ja aina ilusamaks lähevad. Hosta kohta kehtib reegel: mida vanem puhmik, seda võimsam ja kaunim.
Esimene gladiool näitab värve. See peaks pildi järgi olema jumalik punane, aga kokkuvolditud õiehõlm paistab olema hoopis niisugune hästi tume. Nu näis palju originaal ka pildile vastab.:)
Seemnest kasvatatud kipslill avas esimened õied. Tühjagi ta on roosa ja topeltõieline, nagu seemnepaki pilt vihjas. Täitsa tavaline aus kipslill - valge, ühekordne, väikseõieline.
Seemnest kasvatatud lavendel maja taga tunneb ennast hästi ja kujuneb vaikselt väikeseks põlvekõrguseks siniste õitega tihnikuks. Palun, lastagu sellel kohal endale meeldida. Eemaldan kõik talle näkku ja kukile kasvavad neitsikummelid ja muu mudru, sest siin valitsegu lavendel.
Deutsia sel suvel ei õitsenud, aga sellest pole midagi. Mulle meeldivad need väga pikad uued võsud, mis teatavad, et sellel taimel on jõuline juur ja järgmine aasta on põõsas paksult õites.
Anomaalse pojengi poeg kasvatas suure lopsaka lehe, mis umbes nädal tagasi ümber kukkus.
Varremädanik. Masendav. Kaevasin ta välja, panin potti ja hoian eritähelepanu all. Ta oli ikka liiga väeti, et üksinda teiste suurte pojengidega peenrasse jätta.
Loodan väga, et temast saab veel asja.
Harilik ebajasmiin `Compacta`on moodustanud kolmandaks suveks kohutavalt sümpaatse lehekuhila, mis laieneb ja kõrgeneb tasakesi. Tema rohelise "seeliku" serva all on igal oksal väikesed narmasjuured. Väga ilus imepõõsas.
Viinamari valmistab hoolega umbes ämbritäit saaki. Aitan igati kaasa - panin sõnnikut, näpistan vesivõsusid, kastan korralikult.
Iirised on kenasti oma järgmise suve elukohas juurduma hakanud. Eriti suuremad ja vitaalsemad risoomid, kellel juba keskel uus lehtki kasvatatud. Ainult üks neist näeb niimoodi välja, et talle vist see kolimine ei meeldinud. `Gold Saule` on tema nimi.
Ega ma muud teha ei saa kui kasta ja oodata.
Kahkjas iiris on uuel elukohal kosuma hakanud. Näis, et alumine peenar oli tema jaoks siiski liiga niiske. Vanale valgele sobib küll, aga sordiiirised on pepsimad. Kaalun ka kahe sel suvel mitte õitsenud risoomipesa kuivemasse kohta kolimist. Augustini on õnneks veel aega.
Kuusehekk on kasvanud parajasti nii kõrgeks, et nüüd on aeg latvu kärpida. Tegin seda esimest korda juunis.
Kuuri kõrvale tühja kohta tõstetud kõrged (1.50)jaapani enelad on paika jäänud ja üks avas isegi oma napi õiekribu (pistoksataimede kolmanda suve kohta väga hea saavutus:)
Kolm pistoksaroosi läksid utiili, sest kasvatasid roomavaid võsusid ja ühekordseid imelikke õisi. Ma võtsin võsu ju pargiroosidelt, mitte koerkibuvitsalt.
Tundmatu ja huvitava põõsa pistoks läks kastis hallitama, üldse, on tänavu mingi jama. Tõstsin ta peenrasse ja panin kaitseks kummuli purgi. Ühe uue leheroseti on kasvatanud, ehk saab veel midagi päästa. Elus on ka tervelehise elulõnga üks pistoks.
Täna on rehepapi päev. Päris küpse tunne võib 30 kraadise kuumaga 110 kraadise ahjuga ühes ruumis olla. Loodan tuulevinule ja suurte puude varjule jõe ääres.

Soe

Järjekordne kuumalaine. Eilne rekord 32 varjus, tänane 31 varjus. Tahaks nagu õues miskit teha...taimi ümber istutada, rohida, mustikale minna, aga seda saab teha ainult kas hommikul või õhtul. Paistab, et ma pole ainuke, kes päikse eest pageb. Täna murdsid kassid keset päeva rõduuksest sisse nagu üks mees, läksid kööki ja kukkusid üks ühte nurka, teine teise nurka. Süüa nad ei tahtnud ja keeldusid õue minemast. Ega ma ei ajanud ka.
Esimene nimetu päevaliilia avaneb. Väga pika varre otsas on suur juba veidi praokil õis. Punane, ruuge või tumekollane? Põnev.
Homseks peaks ta juba täies ilus avanenud olema.

Peatükk aaretest

Täna käisid toredad külalised. Sakukad. Tulid aeda vaatama ja niisama. Ja jutu käigus läks teema sinnamaale, et kus sul siis need aarded on, millest sa blogis pikalt ja laialt kirjutad. Kui ma neid üles hakkasin lugema, ajas ennast kangesti muhelema:
1. Näe, see kuivanud kribal siin suures potis, see on anomaalse pojengi konts. Varremädanik. Lõikasin pealse maha ja panin potti. Juur on korralik, aga kui ta järgmine kevad elule ei ärka, siis olen ma väga kurb.
2. Vaata, see väike taim, see on kaheldav dzefersoonia. Imekaunis asi umbes kahe aasta pärast.
3. Need viis väga väikest kõrt on orasliilia. Ma olin üliõnnelik kui nad sain.
4. Selle põõsa all kasvab kevadmagun `Multiplex`. Praegu pole tal pealseid üldse näha, aga kevadel ta õitseb. Maja taga on ka lihtõieline kevadmagun. Fännan mõlemaid täiega.
5. See...jah, see inetu, seal...on kõreliilia. Hoian teda tigude eest nagu silmatera ja olen põnevusest suremas kui ta ükskord peaks õitsema hakkama.
6. See tumeroheline väga väike taim siin. Valge moosesepõõsas. Seni pole mul selle liigiga vedanud, ehk nüüd ometi...
7. Kevadadoonis. Jah, see lehekribu, siin. Jah, see on üks erilistest lemmiklilledest.
8. Kõik astilbed(No selles vähemalt ei kaheldud:)
9. Kõik hostad (selles kaheldi küll).
10. Kõik iirised (absoluutselt mõistetav)
Noh ja sinine tradeskantsia, hokkaido kukehari ja mõned ilupõõsad peale selle.
Nii et...see aarete wärk (BLING!) on ikka üsna suhteline asi.:)

Härra Tibu ööelu

Päeval ta magab. Enamasti verandale tõstetud vanal söögilaual, kus on mõned rõdupadjad. Pehme peab olema (muidu võib lamatised saada kui nii palju magatakse:).
Kuna magamine on üks kasside põhilisi päevaseid meelelahutusi, siis on ta vaheldusrikkusele lõivu makstes võimeline magama ka flamenkotrummi kastis "põlved lõua all" asendis. Sellest pole midagi, põhiline, et huvitav on. Härra Tibu on maganud tühjas mustas prügikotis, kitarrikastis, klaveri peal, väikses pappkarbis, millesse mahtumiseks moodustas ta endast kena mustvalge ristküliku ja koerakuudi katusel.
Öösel aga...Öösel ta vist ei maga. Ja paistab, et on kaklema hakanud. Eile eemaldasime ta turjalt puugi ja tohterdasime ta lõual olevat sügavat kriimustust taruvaiguviinaga. Härra Tibu oli käinud puugirikkas kohas ja seal korralikult lõuga saanud...või ükshaaval. Vahet pole. Igatahes kui proua Muri on igapidi nett ja klanitud igal kellaajal, siis hakkab Härra Tibu vaikselt omandama isakassi välimust (pea nagu poksikinnas, narmastatud kõrvad ja armiline kere). Kellega kakeldakse? Teiste kvartali pässidega loomulikult. Ühtki lõikamata emakassi silmapiiril ei ole kellele laule laulda ja nõnda nad siis pusklevadki öösiti omavahel puhtalt igavusest.
Täna tuleb troopiline ilm. Juba hommikul päiksetõusu ajal oli õues pluss 25.

Ängelheinarägastik

Sel suvel sattusin rattaga Saku ümbruses ringi tiirutama. Võsa ääres vaarikate vahel paistis õitsevat midagi ülimalt õhulist ja ilusat. Midagi, mida ma kunagi varem näinud ei olnud ja no mis te siis arvate...BLING! loomulikult:)
Paistis, et see on ängelhein, aga et kollane...Kesk-Eesti kodukandi metsades-võsades sellist ei kasvanud. Tihtipeale võis sealsete metsaheinamaade ääres kohata lillaõielist ängelheina, aga niisugust kollast kaunitari küll mitte. Ja kuna seda paistis seal kasvavat "nigu putru", siis ma läksin labidaga tagasi ja tõin ühe taime oma aeda.
Eesti õistaimede kukeaabitsas oli ta tituleeritud kollaseks ängelheinaks (thalictrum flavum) Loovutasin talle terve jugapuu taguse. Kasvagu, palun, kui oldakse ometigi nii ilus. Ja lõhnav jne. Panin ühe naabrinaisele ka, aga ta ei tea veel. Küll siit loeb.:)
Samal ajal sain taimevahetusega veel ühe kollase ängelheina taime. Seekordne ängelhein on sinakate kitsaste lehtedega ja sedakorda kindlalt aiaasukas. Õied on veidi dekoratiivsemad ja samuti kollased. Nüüd jäin kimpu, et kellega õieti tegu peaks olema. Lahke omanik nimetas teda kollaseks ängelheinaks, aga kollane on mul juba jugapuu taga.
Kesolevus on see kitsaste lehtedega?
Kui määramisega jänni juhtun jääma, siis löön perekonnanime (thalictrum) Googlesse ja klikin pictures. Google on armuline ja pakub kohe mõnikümmend lehekülge taimepilte. Enamasti olen otsitava "näo järgi" ära tundnud ja nimetu kollane aiaasukas saigi endale oma õige nime - ahtalehine ängelhein (thalictrum lucidum).

Eksklusiivsed elamused

See sõna on tegelikult kogu aeg olemas olnud, kuid humoorikaid üllatusi hakkas tulema umbes üheksakümnendatel kui meil ringlesid esimesed odavmüügikataloogid, mis pakkusid Hiina iselagunevat kaupa või kõva nime all (Ives Rocher, Avon)lihtsat kosmeetikat. Katalooge topiti postkasti ja need kubisesid sõnast "eksklusiivne". Selle sõnaga käidi lausa lubamatult kergemeelselt ringi. Pakuti "eksklusiivseid sünteetilisi voodikatteid, eksklusiivseid kunstnahast rihmikuid, eksklusiivset naiste käekotti" (mis oli väikestest nahatükkidest kokku õmmeldud ja haises kohutavalt mingi keemia järele millega hiinlased tavaliselt nahka töötlevad). Oli eksklusiivsed lõhnaveed, milliseid võib soovi korral hulganisti nuusutama minna Selveri odavkosmeetika riiuli juurde ja mida pakub regulaarselt töö juures käiv kaubareisija, kes müüb ka vene päritoluga peavalutablette ja kimaroiküünlaid.
Jumala eksklusiivne, eksole.
Veel üks näide: Kui sõita Keskturule, siis on Bussijaama kandis juba kaua aega müüa üks kahe-kolmekordne puumaja, mis kunagi vanal eesti ajal vabrikutööliste jaoks ehitatud. Tegelikult on see lobudik, mitte maja. Tühjad aknad, katus keskelt kööku vajunud nagu lehma selg, välisfassaad ligi sajandi jagu ilmastikust retsitud (hall aluspuit, kooruvad koln-neli värvikihti) ja üle selle kohutava lobudiku laiutab suur loosung: "Müüa eksklusiivne krunt". Oleks, et Kadriorus, aga kõrval on elava liiklusega tänav, bussijaam ja selle lagunenud maja omanik arvab tõemeeli, et see on eksklusiivne!
Eile tuli telekast ühe vabastatud jalgratturiga "Eksklusiivne intervjuu". No ei suuda ma seda sõna enam tõsiselt võtta.:)

Veel natuke maad...

Venitasin peenraäärele sisse...hmh...elegantse kaare ja võitsin juurde umbes kaks ruutmeetrit maad oma "jorjenite" jaoks. Loomulikult täiesti häppi!:)
Piisav, et eksponeerida natuke kõiki neid fantastilisi pinnakattetaimi, mis siin ja seal teiste vahel kaela sirutavad ja mida nad mitte ei peaks tegema.
Panen sinna kaks araabist, nõmmenelgid, kassikäpad, kevadfloksid, tõmmu kelluka, karvase raudrohu, natuke arendsi kivirikku, padjandfloksi ja kirjulehise roomava kukeharja.
Hommikud ei ole enam sumedad ja soojad. Sügis hingab juba kuklasse. Kohviga verandal istudes poeb niiskus üdini ja hommikuõhust kumab kargust. Liiliad õitsevad. Suur enamus neist on valged. Ilmnes, et valgete hulgas on kogemata ka üks väga ilus helekollane. Taru juures elutsev Väga Pika Varrega Liilia ei ole veel õisi avanud kuid kaldun arvama, et ka tema on valge.
Harilik lursslill `Brunette` avas õied ja pean tunnistama, et ta on palju ilusama õiega kui haruline lursslill `Atropurpurea`, kes õitseb nii hilja sügisel, et kui ta suvatseb avada esimesed õied ja siis tuleb esimene öökülm ja teine öökülm ja kolmas ja ongi kõik.
Samas on tema tumepunane kõrgusse pürgiv lehemass vägagi atraktiivne.
Mõõdukate sadude ja troopilise kuumuse tagajärjel on aed tänavu lopsakas nagu dzungel. Ühest kribust taimest kasvanud monarda sirutub meetrikõrgusena taeva poole, tema tagant küünituvad liatrise õievarred. Aniisi-hiidiisop roosi ja kuldsõstra vahel alles kogub kõrgust, talvel lume poolt pilbastatud deutsia on kasvanud ligi 50cm ja kasvab veel.
(Näib, et deutsia õitseb eelmise aasta võrsetel, sest sel suvel polnud tal ühtki õit.)
Angervaks-raudrohi on rekordmõõtmed omandanud. Loodetavasti ta ei lamandu. väga suured on ka päevaliiliad. Kaalun võimalust nad järgmisel kevadel kõrgete püsikute peenrasse istutada. Vähemalt need kaks giganti, kellest üks peaks olema `Bela Lugosi`ja teine `James Marsh`.
Dzeffersoonia seemned pole ikka veel idanenud, kuid tundmatu imepõõsa pistoks (hallid kitsad lehed, üksikud lõhnavad floksi õisi meenutavad roosad õied) on juure alla võtnud, jehhuu!:)

Kärbes

Jajaa, ma tean...aiablogi on tõeliselt huvitav lugeda ainult teistel samasugustel. Sellistel kelle aias laiutavad kevadest sügiseni punaste, roheliste valgekirjude ja kollaste lehtedega täiesti mõttetud...hmh..."jorjenid" (Mõned neist isegi ei õitse. Muide, mitte kunagi.), kes võivad omavahel kogemata kuskil kokku saades hakata rääkima keeles, millest normaalsed inimesed enam üldse aru ei saa (mingitest deploidsetest blabla-liiliatest, taralõngadest, heutserate ja hostade värvumisest jne). Nad naeratavad üksteisele äratundvalt kui kuulevad selliseid imelikke sõnu nagu epimeedium, häkveetia pisiputk, vastaklehine kivikress, kaheldav dzeffersoonia, rossi mukdeenia, ning kelle silmades süttib liiliakukke nähes kiskjalik tuli. Need on need, jah...:)
Aga teised ütlevad, et nii igavad jutud, muudkui jorjenid ja seepi üldse ei ole.
Kohe tuleb seepi:).
Ma vihkan teda. Kõigest südamest ja kirglikult. Ta tuli meie ellu umbes kolm päeva tagasi, elab nüüd siin ja rikub kõik ära. Akna peal sääski passiva naiivse koduämbliku võrgust rabeles ta välja nagu metssiga, lendab pommitajat meenutava agressiivse jorinaga toas ringi ja ronib söögilauale. Tegemist on ebatavaliselt suure vastiku porikärbsega, kes pole just kõige lollim ja on väledam kui mina. Igatahes pole ma teda ei kätte saanud ega ka õue suutnud peletada. Kui teised juba magavad, pobiseb ta õhtuti veel kaua aknal ja teeb häälekaid sööste üle toa. Justnagu näeks pimedas. Ok, loodus jne ja üldiselt, ma armastan loomi, aga mitte selliseid, kellel on lont ja tiivad.
Kui jaht tulemusi ei anna, siis kuskil majas peab olema eelmisest suvest jäänud üks rull kärbsepaberit...hrgh-lõrr...

Puhkus

Puhkan kõigest jõust. Ometi kord viimaks magusad hetked oma aiaga kahekesi...noh selles mõttes, et pole vaja teha hädavajalikke töid (need on lihtsalt tehtud), vaid aega jätkub ka meelisklemiseks umbes selles laadis, et...kui ma peenraääred esteetiliselt vaadeldavaks laon (siiani pole olnud ei aega ega materjali), siis võiks ju (lihtsalt pulli pärast) teha vabale platsile pinnakattetaimedega ühe installatsiooni elevant-päkapikuisanda ja teiste kummaliste kivide osavõtul. Oli tõeline rõõm üleeile nad kõik ka peenraäärtest välja kangutada, kuhu nad ajutiselt (umbes kuueks aastaks, irw:)ehituse ja muude kataklüsmide eest ära olid pandud.
Ja veel...ma ei mõista miks pole ma varem oma aeda liiliaid toonud. Nad on umbes peaaegu sama vaheldusrikkad kui...hmh...koeratõud. On pisikesi ja madalaid, kõrgeid, pakse, kõhnu, valgeid, roosasid, kollaseid, punaseid...siis ülilõhnavaid, vähemlõhnavaid ja lõhnatuid. Mõtlesin, et piisab paarist valgest ja roosast, kuid olen nüüd täiesti liiliate lummuses. Just eile kohtasin üht, kes lõhnas nagu roos. Olen trehvanud tulpi ja nartsissi, kelle lõhn meenutab roosi oma, kuid liiliast poleks midagi sellist osanud küll oodata. Ei pea vist lisama, et ka värv oli täiesti vapustav maheroosa - umbes nagu pleekinud virsik.

Meevabriku imed

Mesipuu kollaste "retriivermesilastega" (metsikult leebed ja rahulikud) koduaias elab oma elu ja toodab mett. Taimevalik siinkandis ja metsamaal, kus elab põhimesila, on ikka väga erinev, sest ühel ajal võetud mee maitse on totaalselt teine.
Vahepeal tõusis pika kuumaga õhuniiskus nii suureks, et kohe kuidagi enam ei saanud ja esmaspäeval tuli pauguga vihma. Loomulikult pangega nagu viimasel ajal ikka kombeks ja sadas veel teisipäeva hommikulgi. Õhus heljus paksu niiskuseleitset ja iga pooriga oli tunda, et on NIISKE. Mesilastel on terve poolmagasin kaanetamata mett tarus. Kaanetamata, sest see pole veel valmis. Vee sisaldus nektaris on liiga suur ja seda tuleb veel palju kordi töödelda (nokka tõmmata, ensüümidega rikastada ja teise kärjekannu lasta, tuulutada)kuni võib kinni kaanetada. Tarumesilased rügavad ööd ja päevad meetsehhis. Kuna meel on omadus õhust imada endasse niiskust, siis sulgesid mesilased sellel udusel ja niiskel hommikul taruava. Iseendiga loomulikult. Sisse-välja pääses ainult üle teiste pugedes, aga niiskust sisse ei lastud. Ja nõnda siis oligi tarusuu paksult mesilastega kaetud ja neid rippus üksteise külge klammerdunud mesilaskardinana veel üle lennulaua ääregi. Kardin ei olnud pikk, kuid piisavalt, et tasakesi tuules õõtsuda.

Orhidee

Ta tuli minu juurde talvel. Kinkijad olid natuke kohevil, et ei tea...noh, et õisi pole peal jne. No, mis jutt, et õisi pole peal, küll nad tulevad kui aeg on, see on kõige vingem orhidee, mis mul üldse kunagi olnud on.:)
Ja nii ongi. Nüüd õitseb. Kaks muinasjutulist õiekrooni. Ja lõhnab. Lõhn on selline delikaatselt tuntav, määratlemata, troopilise lille lõhn ja võiks edukalt asendada mõnd peent prantsuse parfüümi. Lõhnaga on veel selline asi, et päeval voogab lille lähedal soe lõhnalaine, kuid õhtul see lakkab. Hommikul vara ka veel ei ole. Lõhna antakse kellast kellani. Lõhn on kellegi eemalt ligi meelitamiseks, kellegi, kes kondab ringi just päeval. Kui lood nii, siis ta ootab mesilasi, koolibrisid, pikanokalisi ämblikke, orhideeliblikaid või ma ei tea kes neid kuninglikke lilli nende kodumaal ka iganes tolmeldab. Hmh...äkki peaks teda kuidagi ise aitama? Mul poleks midagi näiteks kahe sellise uhke orhidee vastu (ta ei sigi ju ometi niisuguse hasardiga nagu võilill).:)
Ludiisiale panin tavalise mulla, sest paistab, et orhideemullast ta vaimustuses ei ole.
Ja kuuking õitseb nagu jaksab. See teeb rõõmu, sest siis kui ma ta sain, olin üsna kimbatuses. No mis orhideekasvataja mina olen, unustan kasta ja ongi kogu orhidee. Tegelikult on neil mingi võlu. Isegi kui õisi peal ei ole, ikka lähed ja vaatad kuidas lehekestel läheb ja kas alusnõu kivid on veest välja kuivanud. Eriti just talvel kui värve vähe. Siis omandab ka leheroheline erilise väärtuse. Ikkagi elus asi.:)

BLING!!!:)

Nägin täna K. juures uskumatult ilusaid liiliaid. Nad olid nii erkoranzid, et valus peale vaadata.
Täna on umbes nagu puhkuse esimene päev. Võtsin aja maha. Lugesin raamatut, käisin mustikal ja ei teinud mitte midagi maailmale kasulikku peale lillede kastmise.
Lähen panen uuesti jalad seinale.
Õues on niiske leitse ja "tunni aja pärast hakkab sitaks sadama" meeleolud. Tühjagi ta tuleb.
Homme loodetavasti jälle uue hooga asjalikuks.

Kauaoodatud vihm

Eile ta saabus. Kastis tagasihoidlikult ja lõppes paari tunni pärast ära. Noh ja oligi kõik või? Vist küll.
Ja jälle hakkab leitsakut üles kruvima. Ideaalne suvi, muide, arbuuside ja melonite kasvatamiseks.:)
Ka meie viinamari arvab, et õnn on viimaks õuele tulnud ja otsustas hakata vilja kandma.
Kui korralikult kasta, siis peaks sealt mingi umbes ämbritäis viinamarju tulema.
Astilbed peavad värvipilgarit, üllatusesinejana avanes täna roheline liilia(!). Tean küll, et päikse käes pleegib ta õige pea valgeks, kuid esialgu on selline ilus maheroheline.
Muus osas midagi uut pole, nägemata on veel madalate astrite ja kuue päevaliilia õied.

Raudne reegel ehk kuidas kujuneb arvamus

Võiksin nüüd naiivselt ripsmeid plagistada ja küsida, et ei tea küll kuskohast need aianduspoe lille- ja ilupõõsad küll tulevad (loomulikult Poolast ja Hollandist), et nad nii palju aega aias aklimatiseerumiseks vajavad? Muig. Ma ju tean kust nad tulevad, mis oludes hoitud ja mis neil potis on. Enam-vähem raudne reegel (muidugi väheste eranditega), et kui ostad poest taime, siis esimene suvi on ta vilets, teisel suvel kasvatab juuri ja massi ning alles kolmandal aastal puhkeb täies ilus õitsele või misiganes.
Kui tood taime sõbra juurest, siis olenevalt taime suurusest ja istutusajast ta kas ei märkagi ümberistutust või tegeleb esimene suvi juurdumisega ja on järgmisel aastal juba täies elujõus.
Põhjused, miks aiakaubamajade kaup nii pikka aiaeluga kohanemist vajab:
1. Suure aiapoe taim on pahatihti ülekasvanud (juur moodustab seespool monoliidi, kus vahel mulda peaaegu polegi) ja selleks, et taimest saaks elujõuline puhmik, ei tohi seda kängart niisama lihtsalt "auku ajada" vaid monoliidistunud juurepusar tuleb lahti harutada, kohati ka kärpida. Mis te arvate, kas see taimele meeldib? Vaevalt küll.
2. Potti on pandud aeglaselt sulavat väetist (väikesed kollased terad). See tuleb välja pesta. Kui jätate terakesed taime juurte vahele, siis kas ta viitsib endale kasvatada korralikud juured ja siirduda teie märksa lahjemast aiamullast toitaineid ammutama? Vaevalt küll. Kuid shokk väetiskülluse ja normaalse aiamullaga kohanemisel on selgesti märgatav.
3. Suure poe kaup on kõik päiksepaistelisel platsil. Seal on kõik varjulembesed ja päikselembesed koos. Kui tahad varjulembest taime osta, siis pead täie hinna eest (mis ei ole sugugi tagasihoidlik)mingi rääbakaga leppima, sest lauspäikse käes saavad varjutaimed kohe stressi ja mida kauem nad oma ostjat ootavad, seda viletsamad nad on.
(Oma viimast ostu, kõreliiliat, vaadates)
Ja umbes kahe nädala pärast on mul uue objekti jaoks jälle suuremas koguses taimi vaja. Kas ma lähen neid jälle suurest poest ostma (kolmandat suve järjest kehva kaupa)? Vaevalt küll.:)

Meeventilaator

Kui asfalt sulab, kui roosid peenral palavusest õielehti poetavad, kui vilus näitab kraadiklaas pluss 30, siis on kogu maailmas ainult mesinik see, kes saab endale jahedas köögis meeventilaatorit lubada. :)
Meeventilaator on mehhaaniline riistapuu, mis töötab lihasjõul. See täidetakse nelja meekärjega, vurr lükatakse käima ja siis puhub sealt tuult, mis on meemolekulidega paksult küllastatud. Täpselt niikaua kuni vaja. Hiljem lõhnavad toad veel kaua-kaua selle järele, et keegi oleks siin justnagu meega ringi vehkinud.

Suvehari

Nagu vabas looduses, nii on ka aias eriti massilised õitsengud alanud. Praegu õitsevad astilbed, roosid, valge kõrge liilia, madalad aasia liiliad, nelgid, käbihein, metsvits, ebajasmiinid, deutsiad, angervaks, enelad, kurerehad, punanupp, kuldkann, käokann, raudrohud, hostad ja ka mõned kukeharjad.
Tööde järg on sealmaal, et kõik vajalikud ümberistutused on tehtud ja kusagilt enam midagi ei kripelda, et see, teine või kolmas asi tuleb aias ära teha. Alati on neist pisiasjadest palju pakilisemat, mis hoolt vajab ning viimaks kasvab pisiasjadest mägi. Täna hommikul tõin leviisia kõrgpeenrast ära ja istutasin maakivide vahele turbaga vooderdet pessa eraldi selleks moodustatud privaatplatsile. Kaks aastat pole õitsenud. No misse olgu!
On palav. Härra Tibu (see põhjamaine mees, kellele kuumus kohe üldse ei meeldi) vedas ennast kustunud pilgul tuppa ja litsus oma vaevatud kere pappkastide ja seina vahele. Lootuses, et sinna ehk ei hakka päike kunagi paistma. Hakkab küll, Tibu, ainult et õhtupoole.:)
Tegelikult kogub ka pilvi. Mis pole üldse halb. Noh jaheduse mõttes, mis imelikul kombel hinda on läinud ja kastmise mõttes ka. Peale vihma pole vaja nädal aega midagi kasta.:)
Uurin iga hommik uusistutuste olukorda ja kiikan et kas kaheldava jeffersonia seemned on idanenud. Kõik uustulnukad läksid kasvama ja jeffersoniaga paistab samuti lootust olevat. Igatahes on külvikohas mingi väike roheline kribu, mida varem ei olnud. Pistokstega on lood kehvemad. Ainult üks mõistatusliku põõsa pistoks näitab elumärke. Tervelehise elulõnga omadest on rohkem elus. Millegipärast kimbutab pistoksakasti tänavu hallitusseen.

Iirised

Lillejuurikate ja -sibulate aretamine, kasvatamine ning oma pesa ümber istutamine on inimese leiutatud. See on üks rafineeritumaid ilu nautimise viise...hmh...ja ka üsna töömahukas. Sest niisama st "lambist" ei juhtu mittekui midagi. Enne tuleb need juurikad, risoomid, mugulad, sibulad(narmastega või ilma)maha panna ja hoolsalt kasta. Sealjuures tuleb jälgida, et mingid teod, satikad või vesirott neid nahka ei pane (on ka teisi, kes ilu hinnata oskavad)ja oodata. Ootama peab kaua. Enamiku taimede puhul pole palju vaja - kõigest see üks aastake, kuid pistoksapojukeste ja teistega läheb kauem. Ja ikka see lõputu hool sinna juurde.
Ja siis kui tuleb suvi, saab aednik nautida ilu. Et kogu see rabelemine ainult selle tühipalja ilu pärast või? No paistab jah.:)
Igatahes ma olen siiamaani täiesti megahäppi, sest eile tuli taimevahetuse käigus aeda juurde 16 iirisesorti. 16 risoomi, millesse on kätketud pastellsinised, purpursed, kreemjad, hallid, seepiakollased, roosad, öömustad ja meelespeasinised õied! (virtuaalsed ovatsioonid:)
Mis ja kuidas, seda näeb alles järgmise aasta juunis ja sedagi vaid umbes kolmandikul sortidest. Neil mis ikka vitaalsemad. Sordiiirised on aeglase kasvuga ja mõni neist võib isegi kasvukoha ära põlata. Oeh, aga kõik need nimed on põnevad: Desdemona, Gold Saule, Sepia Gold, Kent Pride, Sandia, Dark Mood, 50 aastat Komsomoli (kusjuures see on imeilus roosarüüziline iiris), Blue Shimmer, Tuman (vene keeles siis udu), Maoori King, Cardinal, Port Wine, Caliente, Lady Ilse ja kaks nimetut kaunidust veel lisaks.
Asja käigus tuli ümber tõsta mõned suured põõsad (mis nagunii tulid ümber tõsta) ja veidi nihutada ka mõnda muud taime. Ilma poolest oli ka eile armuline - terve päev hoidis päikse pilve taga.:)

Hea pühapäev

Andsin ära mõned juba äraproovitud asjad ja sain juurde uusi. Aed ei tarvitse olla kummist, peab lihtsalt natuke siit ja sealt õgvendama, mõnest asjast loobuma ja siis on jälle ruumi. :)
Juurde tulid Farreri kuldjuur, nüüd lõpuks ka see õige Middendorffi päevaliilia (eelmine osutus kogemata kombel päevaliilia Stella de Oro`ks), sümpaatne mätas kuldlauku, suur tugev taim kollast ängelheina, tume kellukas (tõeliselt võluv massiliselt õitsevana) ning praktilise poole pealt veidi sõstraid, vaarikaid ja must aroonia. Nii, et ma ei pea enam punastama küsimuse peale "Sul EI OLEGI musta arooniat!?!" Nüüd ta igatahes ON. Aroonial on ikka väga ilus sügisvärv.
Ja neile kahele vaarikale on ka juba koht olemas. Hmh...või ikka on mul kummist aed....:)
Padupalavus hakkab veidi taanduma, kuid kastmisest loobuda ei saa. Muld on liiga kuiv.
Nägin ka kollase ängelheina õitsevana ära. Äärmiselt hurmav asi. Nagu helekollane pilv õhus heljumas. Lõhnav, muide.
Astilbed alustavad ükshaaval õitsemist. Järgmised on liiliad. ning ka enamus päevaliiliaid peaks sel suvel õie ära näitama. Kõige rohkem huvitab mind `Bela Lugosi` õis. Et kas tõesti sinine nagu mõnedel fotodel paistab? Nojah, eks ikka pigem lilla.
Ja ülejäänud viie nimetu hulgas võiks ju ometi ka mõni valge olla. Ehk mul vedas.:)

Soe laupäev

On soe. Toas pluss 28, õues pluss 25. Päike on juba loojunud, aga paistab, et ka öö tuleb soe. Aed näitab peale ohtraid vihmu ja kuumasid uskumatuid vorme. Midagi nii lopsakat ei ole neil muldadel seni veel võrsunud. Kõik on kuidagi megasuur ja heas vormis. Õnnistatud suvi vist.
Homme tuleb taimevahetusega tõmmu kellukas (Campanula pulla)ja ülehomme iirised. Väga põnev lähitulevik. Millistel iiristel on nimed? Mis värvi nad on? Oeh ja siis veel 1-3 suve kuni nad õitsema hakkavad.:)
Pusklen ühe põõsa nimega. Leidsin Saku Imede Aiast kummalise põõsa mille nime ei teata. Ta on ca 1 m kõrge, ja tal on hallikasrohelised kitsad lehed, ca 0,3 cm laiad ja 3 cm pikad, roosad floksi õit meenutavd õied, mis paiknevad põõsal üksikult ja millel on näsiniint või vahalille õite lõhna meenutav pealetükkiv aroom. Praegu õitseb. Sain teada ainult seda, et ta on sinna jõudnud ühest Läti Botaanikaaiast pistoksana. Olevat varmas juurduma. Panin ka endale pistoksad hakkama. Aga mitte ei anna rahu, mis taimega võiks olla tegu. Kui ta veel õitseb, teen paar pilti ja hakkan siis uuesti jälgi ajama.

Leebuse piir

Härra Tibu lemmiktegevus on magamine, soovitavalt huvitavates kohtades kus mahub ennast võimalikult pikalt välja sirutama (1.04m). Teistele jälle meeldib seda igal pool vedelevat unimütsi sasida. No kuidas saab mööda minna kui see suur loom on nii pehme, karvane ja mõnna. Ega Härra Tibul polegi sasimise vastu midagi, ta käivitab hea tahte väljenduse märgiks oma nurrmootori ja magab sasimise ajal magusasti edasi. Kui ikka veel edasi patsutatakse, siis Härra Tibu ohkab sügavasti, ajab ennast ägisedes jalule, teeb unest vidukil silmil mõned südamlikud kasskaheksad ja puskab põsega (kohmakas põsepai) kõiki, kes lähedal sattuvad olema. Inimesed lihtsalt on sellised imelikud, noh, et neil on vahel vaja ka natuke hellust ja Härra Tibul ei ole kahju. See rituaal sooritatud, variseb kassiisand juba ilma nurruta (energia kokkuhoid)lähimasse tekikuhja ja magab edasi. Hea tava kohaselt peaks põõnuri nüüd rahule jätma, aga võta näpust.
Kiusutujus peremees aga ei lähe üldsegi seekord minema vaid muudkui sakutab kasukast, kõditab talla alt, pinnib vurrudest, puhub kõrva ja muudkui ajab kiusu, et missa magad Tibu, ärka üles, Tibu jne. Kiuslik peremees tahab näha kus on Härra Tibu leebuse piir ja kas seda üldse on. Kui peremees on ennast juba kiusamisega üsna ära nikastanud, selgub, et see on täiesti olemas. Härra Tibu avab lõpuks silmad, näitab kihvu, uriseb ja teeb rästiku häält. Peremees jätab kassi rahule ning muheleb pärast terve õhtu, et nää kus unekotil ikka sisu ka, ära sa mõtle, tegi mulle suss...:)